teisipäev, 3. veebruar 2009

Kärpida, kärpida, kärpida!?



Kas kanad kosuvad kui nad üksteise tagapaledelt suled ja liha ära nokivad? Vaevalt.
Kulude kokkuhoidmine on nälja ajal tõepoolest nagu püksirihma pingutamine. Küsimus pole ju mitte selles, et oleks vaja pükse üleval hoida. Ilmselt on need püksid ammu juba müüdudki vaid jutt ongi püksirihmast, et seda vatsa ümber tugevamalt kokku tõmmata, et näljatunne niiväga ei pitsitaks. Selge on aga see, et püksirihm vereringesse toitu ei anna ning kärbete otsa me kõngeme kui uut usaldust ei tekitata ning majandust samas ka käima lükkama ei asuta.

Majandus ei ole mitte inimesest sõltumatute arvude jada ning kursside muutuste kiirused ja suunad vaid tegemist on ennekõike väärtustega seotud protsesside kogumiga, mis oma loomult on ülimalt emotsionaalne ja kirglik. Pigem hormoonid kui valemid on need, mis hoiavad majandust oma aluses toimimises. Selles osas sarnaneb ju majandus enim just paljunemisegi aluseks oleva kirega.
Majandusprosssi toidavad nii usaldus, lootus kui võimalused...kuiv kärpimine ilma erutust pakkumata viib läheduskriisidele omaste tulemusteni. Paratamatult ja kindla peale.

Milles aga on majandustegevuses siis see erutust tekitav moment? Loomulikult on see võimalus teenida kasumit...teha seda rohkem ning elegantsemalt kui ümberolijad seda teevad. Seda muide nii majandusliku kõrgseisu kui languse ajal.

Seda võimalust aga kärpimiskires riigijuhid märkama ei kipu. Mitte, et kriisi ajal valitsemise ja avaliku sektori kulusid kokku ei peaks hoidma aga majandust tuleb ikka turgutada kah. Ja kriisi ajal võtab majandus turgutusest kohe tuld. Nagu truu koer täidab käsku teades, et käsutaja taskus on ihaldusväärne toiduraasuke.

Kui veel aasta paari eest vilistas ehitaja selle peale kui klient kurtis, et maja umbne, ei pea sooja ja tagatipuks kipub hallitama siis täna piisaks vaid täpsemast kirjeldusest, mille eest raha või tagatisi antakse: korraliks hoone kerkiks kohemaid. Sama puudutab ka energiasäästu: soov kasumit teenida paneks ehitajad ja kinnisvaraarendajad.

Kui riigikogu jaanuari lõpul arutas eelnõu, millega valitsust oleks kohustatud ehitiste energiasäästuks andma 10 miljardi krooni eest tagatisi ei edenenud asi mitte kuidagi. Asja võttis selgelt kokku riskidega harjunud olümpia ja ärimees Toomas Tõnisete, kes eelnõu ühe esitlejana tunnitas, et eks alati ole raha jagamine tunduvalt lihtsam kui teha tulevikku suunatud otsuseid. ning, et arutelust jäi tõesti kumama, et eelnõu sisusse ei ole paljud süvenenud.
Aus ja täpne vastus!
Kui ettevõtjal pole võimalik riskimata rikastuda siis ei ole see võimalik ka riigil tervikuna.

Tavapärases menetlushoos jäeti märkamata ka asjaolu, et vaid tagatise lubamine kasvatanuks asjatundjate arvates ehitusturgu igakuiselt 100 miljoni krooni võrra...eks ikka sellesama kasumikire tõttu.
Poole aastaga võinuks kasvada ehitusturule antavate laenude maht tänaselt 300 miljonilt kroonilt kuus paari kolme miljardini. Ja seda hoopis uuel moel: nii, et renoveeritud või ehitatud kodude energiakulud oleksid kukkunud 4-6 korda!
Märkmata jäeti ka asjaolu, et riskantseid laene (ehk neid juhte kui lubatud tagatist kasutama oleks pidanud) olnuks mõne aasta jooksul vaid 4% tagatiste summast.

Või võtame teise paratamatu lekkekoha, meie siiani veel leigepoolselt soojas riigivannis. Ja loomulikult on see põlevkivimajandus.

Lihtne tekstülesanne: kui iga põlevkivist toodetud kilovatt-tunni elektrienergia kohta peab ühiskond tegema 2 krooni kaudseid kulutusi, siis kui palju lisakultusi tuleb teha 7 miljardi kilovatt-tunni elektrienergia tootmisel?
Iga kui koolijüts teab, et see on 14 miljardit.
Kas seda teab ka majandusminister, rahandusminister või peaminister. Või, mida arvate teie, mida vastavad need ministrid kui neilt see küsimus küsida...
Kahjuks on nii tänane kui kõik eelnevadki valitsused ignoreerinud seda aritmeetilist tüsiasja ja seda kolme ütlemata lolli argumendiga:
- põlevkvimajandus on oluline sotsiaalsete pingete leevendamiseks (on need siis leevendunud?)
- Eesti majanduse edueelduseks on odav elekter (kas meie majandusega on vaatamata siinkandi odavaimale elektrile kõik hästi?)
- energeetikas ei saa teha muutusi üleöö (kas selle lause kordamine terve taasiseseisvutud 18 aasta jooksul ei tundu tobe?)

Võidujooks kärpimise nimel ilma ühtki usalduse taastekke lahendust pakkumata või selle peale mõtlemata on minu meelest vastutustundetu. Kärpimine ilma uute arenguideedeta on lihtsalt pikem tee võimalike ebamugavate tulemusteni, millest üheks on kindlasti ka see-asi-mida-presidendi-sõnutsi-on-kohatu-suhu-võtta-ja-sellest-rääkida (loe: devalveerimine).

Tahame või mitte kuid rasketel aegedel pelk kärpmine ilma usalduse kaudu majanduslikku kirge tekitamata viib riigiaparaadi taga istuja näpud paratamatu järjekindlusega klahvide ctrl-alt-del peale. See on enam vähem sama tulemus, mis kärpimata jätteski...ja pärast klahvivajutusi ilmuvad mustale ekraanile esimese tekstina...veel enne riigiaparaadi kõlarist kostvat hümni ja sinimustvalget lippu ekraani keskel: "devaluation in progress" ja selle järel siis mingi protsendinumber.
Ja kui siis küsitakse "Kes tegi?" on vastus nagu ikka: "Ise tegi!"

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aga kas praegusel valitsusel ongi huvi teha hetkel negatiivseid k"arpeid? Kes tahab l"uhiajalist negatiivset kuulsust arvestades k"arpetegijate ametiaegade pikkust?
Tundub nagu arvaks ministrid, et nad on riigiaparaadi juhid, tegelikult on nad terve Eesti riigi juhid.

Marek ütles ...

Täna pole enam küsimus valitsuse huvist. Ammu tegelikult ei ole.
Kanada valitsus näiteks kärbib valitsemiskulusid aga toetab samas mahus investeeringutega näiteks energiasäästu jne jne.
Vaidkärplev valitsus on kehv valitsus nagu seda on vaidkulutavgi valitsus.

Anonüümne ütles ...

majandus on sulle-mulle liigutamine kasutuskõlbliku ja kestva olluse loomise nimel. Kui liigutamine sulle-mulle on vaid, või peamiselt kulutamise huvides, siis ükspäev saab vanaema pärlikarp tühjaks. Et miks vanaema: sest vanaemad ja vanaisad elasid kestvalt kasutuskõlbliku vara loomise nimel. Muid pärlikarpe (naftamaardlaid, gaasimaardlaid) aga pole. On vaid rahvus ja põlisalad ja sedagi müüakse kulumaterjali pähe: "Eesti parim eksport on eesti tüdruk" (Mart Laar, peaminister). "Müües eesti ameeriklastele, saame kaitse vene eest" (laar, kallas, ojukas jt). Jääb veel küsida, mis jääb eestlastele ? raha ?? rahal pole sisulist väärtust, raha "väärtus" peegeldab vaid teise inimese ahnust.

Eugen Veges ütles ...

Energeetika osa majanduses ei tohiks ülehinnata.

Eesti ettevõtlus seisab väkese ja kesmise ruurusega ettevõtlusel.
Olen ka ise juhtinud mitmeid keskmise suurusega (35-85 töötajat) ettevõtteid. Kuluarvestuse ja rahanduse inimesena olen huvitunud ka teiste valdkondade kulu ja tulu poolega.
Energiakulu meie ettevõluses on tühine. Õeldut kinnitab energeetiliste resursside osa SKTst ja ettevõtete kuluaruanded.
Läänemaal asuvas puidust mänguasju ja mööblit tootvas ettevõttes, mille tegevust mul mõni aeg tagasi oli au juhtida, moodustavad näiteks kulutused energeetilistele resurssidele (elektrienergia, küte transpordile ja soojusele) üksnes mõne protsendi kõikidest kuludest. Olulisema osa moodustavad tööjõukulud (sh riigimaksud), millele järgneb toormekulu.
Eesti majanduse ei ole kunagi olnud tugev. Isegi SKT kasvu perioodil oli näha, et tegemist ei ole tugeva ja jäätkusuutliku majandusega.
Kogutoodangu (SKT, RKT) kasv ei tähenda alati edu. Elanikkonna tervise halvenemise korral paranevad näiteks tervishoiu ja sotsiaaltöö sektoris lisaväärtuse loomise võimalused. Drastiline - mida lagunenumad on elanike hambad, seda kergem on kasvatada lisaväärtust nimetatud sektoris. Mida rohkem kulutatakse ressursse ravimisele, seda uhkem paistab SKT?
Ühe sektori edukus ei kompenseeri teise ebaedu. Riigivalitsemise sektoril on raske, kui mitte võimatu, kompenseerida hotellinduse ja restoranide sektoris toodetava lisaväärtuse langust. Tervishoiu ja sotsiaaltöö või hariduse lisaväärtuse kasv ei kompenseeri töötleva tööstuse või finantssektori puudujääki.

Kulud avalikus sektoris peavad tuginema erasektori võimekusel. Riigi kulutused on aga olnud
sellest orienteeruvalt 10% suuremad. Just seetõttu vajame haldusreformi selle sõna kõige siiramas tähenduses. Reformida tuleks aga riigi haldusstruktuur tervikuna, kaasates protsessi ministeeriume, ameteid, sihtasutusi ja teisi riigieelarvest finantseeritavaid institutsioone.Tugevale riigile pannakse alus soovide ja võimaluste optimumiga. Aastatega on Eesti võimaluste ja soovide tasakaalutelg nihkunud kreeni. Haldusreform paistab olevat ainuke vahend, mis suudaks tasakaalu taastada.
Endiseid aegu (kus riigieelarve kasv oli nii kiire) enam ei tule enam tagasi. Nende ootamisele ei tasu aega raisata.
Varisemisohtlik maja lammutatakse. Ainult sellega luuakse eeldus uue vastupidava hoone ehitamiseks. Ka riiki tuleks mõranenud kohtadest „lammutada“. Seda tuleb aga teha nii, et vundament ja tugevamad osad säiliksid, võimaldades väiksemate kadudega ehitada tugev ja sõltumatu riik. Riigi haldusstruktuuri tuleb plaanitust odavamaks ja efektiivsemaks muuta. Ainult siis paraneb meie toodete konkurentsivõime välisturgudel, hakkavad kasvama ekspordivood ja inimeste elujärg taas paranema.

Urve Madar ütles ...

Aga kuidas jääb siis inseneriharidusega. Mõnda aega oli meil sõna insener peaaegu sõimusõna.
Ülikooli haridusest ja teadusest ei räägi praegu keegi, samas on selle ala ülikooli õppejõudude seisund täiesti määramatu. Ees seisab ilmselt õpetamine palgata puhkusel olles. Mis toimus ülikoolides Soomes "lama" ajal?

Anonüümne ütles ...

Vaidleks v'oi pigem diskuteeriks Hr. Vegese m'otte "ule, et "Ühe sektori edukus ei kompenseeri teise ebaedu. ". Miks peaks k'oik sektorid samamoodi arenema? Millele p'ohineb esitatud v"aide?
Juba majandusteaduse p'ohialus "utleb, et peab keskenduma sellele alale kus on konkurentsieelis. Hr. Vegese v"aide v'oib olla 'oige isoleeritud keskkonnas, kuid Eesti asub Euroopa "Uhenduses. Seega milles on probleem, kui Eesti "Ulikoolid on tugevad ja siin asuvad mitmed Euroopa uurimiskeskused, t"o"otavad Euroopa juhtivad teadlased? Mis on probleem, kui Eesti keskendub tervishoiule ja siin k"aivad ennast ravimas miljonid eurooplased?
Ma oletan, et raamatupidajal on suht "uksk'oik kas bilanssi tehakse tervishoiu asutuses v'oi m"anguasju tootvas firmas, ka IT inseneril on suht "uksk'oik kas ta arendab arvutiv'orku haiglas v'oi puidutehases.

Minu arvates on Eestil s"usteemne probleem ja selleks on pikaajalise tulevikustrateegia puudumine. Tiigrih"upe ju kunagi oli, peale seda pole midagi.