Tehke seda, ei tea mida!

Õiguskantsler on oma sõnutsi tuvastanud vastuolu käibemaksuseaduse ja põhiseaduse vahel. Vastuolu on tema meelest selles, et seadus jõustus liialt lühikse asja jooksul ja seaduse vastuvõtmise ja jõsutamise vahele ei jäänud piisvalt aega.

Pole kahtlustki, et see nii on. Kiirustades ja seades eesmärke kasutati tormakat abinõu. Ise, rohelised siis, olime pigem seisukohal, et ka käibmaksutõusu õnnestuks vältida kui jõulisemalt tõsta ressursitasusid ja aktsiise, kuid see plaan oleks kahjuks jäänud toetuseta...

Ehk siis piisava vahe puudumist tajun ja tunnen ka ise. Seda ühe hääletajana selle käibemaksu tõusu poolt ning tõepoolest see rutt polnud kõige targem samm. Mea culpa!
Ja loomulikult tunnustus kõigile ettevõtetele ja ettevõtjatele, kes suutsid selle segaduse oma isikliku tööga ära siluda.

Aga tulles nüüd tagasi õiguskantsleri ettepaneku juurde. Nimelt saanuks õiguskantsler sama küsimust lahendada ka leebemal moel. Mitte ettepanekudga vaid ettekandega riigikogule, kus samal motiivil, millises võtmes on ta nüüd kirjutanud oma ettepaneku, oleks ta saanud vältida edaspidi selliste olukordade tekke.

Õiguskantsler soovis aga teha justnimelt ettepaneku viia kõnealne seadus põhiseadusega kooskõlla. Samas ei ole õiguskantsler ei avalikkusle ega ka riigikogu komisjonides välja öelnud, millisel moel ta näeks, et see tema nähtav vastuolu põhiseadusega saaks leevenduda. Seis, mis on tekkinud sellist ettepanekut (mis seaduse järgi kohustab riigikogu reageerima) tehes on veidi kummaline. Esiteks, ettepaneku tegija ei suuda või ei taha öelda, millist tegu ta soovib näha. Ta on lihtsalt valmis ettepaneku tulemusena tekkivat otsust taas kaaluma. Aega tagasi pöörata ning sel moel untsu läinud asja uuesti teha on praktiliselt võimatu. Ükskõik, millise ettevõtja kasuks või huvides proovitaks otsuseid teha oleks tulemus kellegi järjekordne protsest. Ka juhul kui näha ette leebus karistamise suhtes 2009 aasta juulikuu maksuhäirete puhul on seegi kellegi suhtes korda saadetud riive...nende suhtes, kel maksudega probleeme näiteks ei olnud. Riigikogu on nagu tegelane vene muinasjutus, kellele tsaar on andud ülesandeks minna sinna, eitea kuhu ja tuua seda, eitea mida.

Mis oleks erinenud, kui õiguskantsler oleks teinud ettepaneku asemel ettekande? Selles ettekandes oleks võinud olla selge soovitus piisava aja määrale, mis peab näiteks maksuseaduste puhul eelnema nende jõustamisele. Riik kui organisatsioon oleks õppinud, oleks tekikinud üks tava (tõsi märkimisväärse ebamugavuse hinnaga) aga tulemuseks oleks parem õigusselgus tuleviku jaoks. Tänases olukorras võib kogu see vaidlus päädida pika protsessiga riigkohtus, mille tulemuseks võivad olla tagasipööramised, kahjunõuded...igatahes taas segadus nii ettetvõtete kui riigikassagi jaoks. Loomulikult aga priske teenistus advokaatidele. Eks ettevõtluse arendamiseks on võimalik valida väga erinevaid teid ja majandussektoreid.

Mida saaks õiguskantsler veel teha? Täna, veel enne riigikogu istungit, selgelt järele mõelda, millised on siis need sisulised ettepanekud, mille üle riigikogu saaks otsustada. Loomulikult püüavad ka riigikogu liikmed selel "tsaari" ülesande üle nuputada. Valikud peaksid aga olema mitte abstraktsed ja tänastes oludes paratamatult riigikohtu poole viivad vaid konkreetsed. Õiguskantsleril on võimalus neid lahendusi avaldada nii tänases kõnes riigikogu ees nagu ka saadikute küsimustele vastates. Ja neid küsimusi tuleb.

Kui õiguskantselrilt pole täna võimalik vastuseid saada selle kohta, millised lahendused rahuldaksid teda ja ta loeks talle nähtava vastuolu põhiseadusega lõppenuks ei jäägi meil muud üle kui küsida: miks tegi õiguskantsler ilma lahendusteta ettepaneku selmet pidada asjakohane ettekanne riigikogus?
Sellele annab vastuse nii aeg kui edasised sündmused...muidugi juhul kui see vastus ka täna kellegi peas olemas on.