Erakonnad kui poliitilised liigid ja mitmekesisus ühiskonnas

Loodusliku mitmekesisuse aluseks on erinevate liikide rohkus. Iga oma selge geneetilise ja ka evolutsioonilise kavaga liik naudib nii iseenda kui paljude teiste loodud mitmekesist keskkonda olles ise üsna ühetaoline. Mis või kes on poliitilised liigid?
Kas erakonnad? Millisel moel mõjutavad erakonnad ühiskonna mitmekesisust?

Pärast roheliste laupäeval 21. novembril toimunud üldkogu on muutunud rohelise erakonna juhatuse koosseis. Meil ongi nii, et algusest peale ei valita mitte erakonnale esimeest...seda pole kunagi tahetud...vaid juhatus. Ja see juhatus valib siis endi hulgast eestkõnelejad.
Jättes kõrvale mõned kummalisused üldkogul, mille hulka kuulus näiteks enamuse soov mitte kuulata erakonna kogudesse ja juhatusse kandideerijate selgitusi ja põhjusi, miks nad kandideerivad (see oli roheliste üldkogul esmakordne!) peatun mõnede poliitika olemuse küsimustel.

Mulle tuli üksjagu omapärase üllatusena asjaolu, et peamine, mida senise juhtimise kriitikud ette heitsid, oli asjaolu, et erakonda on edendatud erakonnana mitte kogukonnanna. Piinlik öelda, aga eks seda täpselt ju tehtud ongi. Alltoodud põhjusil oleme arendanud erakonda nii, et sel erakonnal oleks võime ühiskonda mitmekesisemaks muuta.

Aga nüüd roheliste, rohelise poliitika ja ühiskonna asjade juurde.
Roheliste eesmärkideks on ennekõike mitmekesisuse looine ja toetamine. Rohelise poliitika eesmärgiks on seega mitmekesisuse toetamine ühiskonnas.. Ühiskonna, mis oma majanduslikus, finantsilises ja poliitilises ühekülguses on vaesem kui võiks.
Mis on see mitmekesisus? Näiteks mitemekesisus ning selle väärtus ja tähendus looduses? See on liikide rohkus ja arusaam, et mida enam on liike seda rohkem on neil omavahel tegemist ja seda vähem on aega, tähelepanu ja võimalust tegeleda mingi konkreetse liigiga kui toidu või saakloomana. Sellel põhineb jämedalt ka meie, inimeste, ökonišš Maal. Mida liigivaesem Maa seda rohkem on ka inimesed kellegi teise tähelepanu või löögi all.
Maa liigirikkus ei tulene sellest, et iga liik või selle liigi asurkond ise on ütlemata rikas ja mitmekesine. Igal liigil ja selle populatsioonil on oma geneetiline ja evolutsiooniline programm. Mitmekesisus sünnib liikide rohkuses, mitte selles, et liigi piires kujuneksid näiteks välja saakloomad ja röövloomad, parasiidid või sümbiondid. see on liikide ja populatsioonide vaheline asi.

Mitmekesisest loodusest saab aga pidada vaid mitmekesine kultuur ja mitmekesine ühiskond. Ideaalis loomulikult võiksid kõik inimkogumid ühiskonnas pidada mitmekesisusest ja seda kaitsta. See oleks lausa paradiislik olukord ja sel juhul poleks vajagi muret tunda inimkonna kahjustava mõju pärast Maa liigirikkusele.

Paraku on aga igal organisatstioonil oma tegevusprogramm ja sellest tulenev tegutsemismuster nagu ka inimestel on oma huvid ja ambitsioonid.
Tinglikult võttes võime ka nähtust nimega erakond vaadelda ja käsitelda kui teatud tüüpi poliitilist liiki. Erakonnal kui poliitilisel liigilgi on oma programm, mis sätestab selle tegevusmustri ja viisid.
Roheliste programmi sisuks on luua ühiskonnas ja poliitmaastikul mitmekesisust.
Tänaseks on rohelised seda mitmekesisust ka loonud. Oleme tõstnud vajaduse maksustada inimeste asemel just ressursside ja tarbimise kasutamist olulisele kohale, oleme loonud eeldused poliitilise mitmekesisuse toetamiseks ühiskonnas (algatanud kohaliku rahvahääletuse seaduse) ning loonud võimalusi, et toetada rikkaks saamist aruka raiskamise lõpetamise kaudu.
Seda on teinud rohelised erakonnana ja poliitilise liigina. Seda vaatamata tõsiasjale, et kui neid samme astuma hakati kritiseeriti neid samme üsna tugevalt ka erakonna iseselt. Võeti üle teiste poliitiliste liikide retoorika: käibemaksu tõus muudab elu kallimaks, kui kaevandustasud tõusevad siis jäävad inimesed tööta, kütuseaktsiis muudab toasooja kalliks jne jne.
Tagantjärele teame, et käibemaksu tõus ei tõstnud tarbijahindu vaid need kohati koguni langesid. Ehk tegelikult ilmselt puudus tugev seos käibemaksu ja kapade hinna vahel.

Loomulikult evolutsioneeruvad ka poliitilised organisatsioonid. Nende programm ja tegevusmuster muutuvad. Kui 1960-e lõpus 1970-l tekkinud rohelised poliitilised organisatsioonid olid loomult üksjagu lüürilised siis pisitasa lisandus nende tegevusse ja argumentidesse ka teaduslikku põhjendatust. Kliima ja keskkonnauuringud andsid selleks oma panuse. Tänaseks oleme olukorras, kus teadmine selle kohta, mida tuleb kliima ja looduse suhtes ühekülgselt toimivates ühiskondades teha on ka rakenduslikult selge: ehitada säästlikke maju, kasutusse võtta keskkonda vähe mõjutavad toitumisharjumused, liigelda energiasäästlikumalt jne jne. Lahendused on riiulilt võtta. Vaja on põhjusi, et neid võtma hakata. Ühtedeks põhjusteks ongi poliitilised. Ja aina enam ja enam.
Just teatud suundades tehtavad rakenduslikku laadi poliitilised otsused saavad täna muuta ühiskonda rohelisemaks ja mitmekesisemaks. See aga tähendab, et mitmekesisuse saavutamiseks on täna vaja rohelistel poliitilistel liikidel toimida küllaltki sihikindlalt ja programmijärgselt. See on mõnes mõttes tõepoolest paradoksaalne, et ühiskondlikku mitmekesisuse saavutamiseks on täna põhjust toimida suhteliselt sihikindlat valitud suundades.

Ehk kokkuvõtvalt: selleks, et Eesti ühiskonnast saaks mitemekesisem ja keskkonnasõbralikum, vajame kindlasti rohelist poliitilist liiki, mis senist ühiskonna ühekülgsust mitmekesisemaks muudaks.

See oli see, mida oleks soovinud ka rohelise erakonna üldkogul rääkida ja selgitada, miks on vaja edasi liikuda sihipäraselt tegutseva erakonnana. Paraku otsustas koosoelk, et ei soovita teada vaid soovitakse valida.
Nii tehtigi.
Ja kuluaarides tunti juba huvi kui kiiresti on võimalik lõpetada olemasolevate erakonna töötajatega töölepingud. Poliitika seegi.