Jalgrattateed - turismi- ja tulumootor

Eesti on väike. Nädalaga jõuab sellele jalgrattaga ringi peale teha või vähemat olulistest kohtadest läbi sõita. Mitte higistades ja võidu sõites vaid mõnusalt matkates.
Õigem oleks öelda, et jõuaks, sest kes pikemalt Eestis maanteeservas sõites on reisida proovinud teab, et see pole just kõige mugavam ja ka ohutum viis liiklemiseks. Juba päris paljudes Eesti osades on ehitatud ja kohendatud maanteid sellisteks, et maanteest eemal kulgeb ka kergliikluseks ja jalakäijatele mõeldud rada.
Kehtna ja Rapla vahel on selline toonud inimesi nii sportima kui kasutama jalgrattaid autode asemel. Ilmselt ka mujal.

Kui nii oleks võimalik kulgeda läbi Eesti…ka kiirteede lähistel…siis tooks see juurde nii rahakotile säästlikumaid liikumisvõimalusi kui looks uue aluse ka turismile.
Jalgrattal reisija pöörab ilmselt rohkem tähelepanu neile väärtustele, mis Eestis seotud just loodusega. Selle looduse omapäraga.
Aga mitte ainult. Ka lood, mis on Eestiga seotud on sageli sisukad ja köitvad.
Kui need on sobilikult räägitud ja esile toodud.

On selge, et Saksa turisti köidab Eesti ja Saksmaa seos, Soome rändurit seosed Soomega ja nii edasi.
Bussi või autoga liikuvale rändajale on seda kõike palju raskem pakkuda kui ratturile, kellel on alati valmidus mõnele kõrvalteele uudishimust või ka lihtsalt tühjast kõhust tulenevalt sisse keerata.

Just siis ta soovibki kuulda-näha mingit lugu ja nautida head kõhutäit või jääda koguni öömajale. Meie riigi tasuta internetiga kaetus annab siinkohal juurde hulgaliselt lisavõimalusi. Seda nii kohtade soovitamisel kui lugude rääkimisel.
Need on rändajad, kes ei tule mitte olemasolevate turistide asemele vaid lisanduvad neile. Täna on aeglasemalt rändajate jaoks olude loomiseks õige aeg. Kui auto või bussiga sõitjate puhul on teineteisele liiglähedal paiknevad turimitalud konkurendid siis jalgrattail rändlejate puhul saavad neist liitlased.

Meie kultuur on rikas ja seoseid muude rahvaste ja kultuuridega on õnneks palju.Just rahulikum kulgemisviis ja selle toetamine võimaldkas seda ka paremini välja tuua. Väljapool juba korraliku turismiäriga kaetud Hansalinnu ja moel mis parandaks piirkondlikku arengut.
 1000 elanikuga asulast aasta jooksul läbi sõitvad kümmekond tuhat jalgrattamatkajat on tutvuste ja sidemete kõrval ka lihtsalt tulu. Tulu mda täna minnakse ostima mujalt. Mel, et lapsed jäävad vanavanemate hoolde kui vanemad mujal maailmas tulu teenivad.

Rahulikum ja tähelepanule keskendunud rändamine loob arusaadavalt terve rea uusi võimalusi ka majandamiseks. Alates sellest, et lood vajavad asjatundlikku uurimist ja kirjapanekut ning ilmestamist kuni meenete, toidu ja muu kohaliku toodanguni välja, mis rändajat köita võiks. Just omanäolise kaubani, millist Holliwoodistunud Tallinna mervaigupoodides näha pole. Sellise toodanguni, mil ka praktiline kasutusväärtus.
Nii hakkaks taastuma villavabrikute, nahaparkalite ja sadulseppade ning kingseppade, pagarite ja kokkade vajadus. Tööd oleks paljudele.

Rändaja oma parema ja kestvama maksejõuga aitaks tootmisele jalad alla.
Sellised, mille abil ka kohalike vajadustele sobilikku tootma saaks hakata.
Olen veendunud, et kui rattareiside soodustamise kogemus, mis nii kohalikku kui väliturismi on edendanud nii Saksamaal kui Taanis kui Rootsiski kasutusse võtta Eestis, saame oma majandusliku kosumise jaoks palju ära teha. Lugude- ja loodusrohke Eesti on väärtus, mille mitmekülgne kasutus tuleb suunata ka piirkondliku arengu toetuseks.