Nagu ka tänases Postimehes Argo Ideon meelde tuletab, olen tõepoolest olnud kirjastaja.
Ma ei tea küll, kust on Ideonil mälestus minust kui Päevalehes päiseid teinud sellist aga eks mälu väidetaksegi olevat valikuline.
Küll mäletan aga seda kui vaevaline oli juba toona ajakirjanikele selgeks teha, et kasutada tuleks informatsiooni ja fakte ja teadmisi, mitte eelarvamusi.
1990 aastate keskpaik ja lõpp olid sellise väljaandeahela nagu Rahva Hääl - Eesti Päevaleht ajad. Olime ühed esimesed, kes ostsid ajakirjanike kasutada Reuters' i jooksva uudisvoo ja andmebaasid. Reuters Business Briefing oli selle nimi.
Selle kasutussevõtt kulges visalt. Paljudel puhkudel jäigi artiklite taust, mis rahvusvahelisemaid teemasid puudutas kesiseks ja Reutersi kogutud bitid kibelesid juhtmeotsas enamjaolt niisama.
Teadmistega toimimise kultuur ei tule lihtsalt ja pole kahjuks Eesti ajakirjanduses siiani muutnud valdavaks.
Nagu olen kritiseerinud, on Eesti ajakirjanduses osaliselt levinud tegevsmudeliks just kergelt nihestatud või suisa väära informatsiooniga asjassepuutuvate isikute ning ümbruse ärritamine. See käivitab kauakestva diskussiooni ja toodab ka lugejaid. Tõepoolest: lugejad on ka sellise käitumisega juba harjunud ja ootavad seda.
Ideonil on oma kirjutises ühes aga selgelt õigus: loomulikult ma teadsin ette, mis saama hakkab. Küll mitte iga alusetut lauset, mida enda kohta lugema pean aga üldjoontes loomulikult.
Kas see etteteadmine oleks pidanud mind ohjama ja suunama? Saan aru, et selline eeldus ja lootus oli. Ideoni (ja ka teiste) psühhoanalüüs selle kohta, miks näiteks mina olen teinud nii naa või kolmat moodi on üksjagu meelevaldne ja kahjuks sisutu. Oma motiive olen ma avalikult selgitanud päris mitmeid kordi...ja teen seda ka siin...aga näib et kasutult. Tuleb välja, et minust paremini teavad minu tegevustest ja mõtetest need, kes pole nendega mingis puutumuses.
Ideoni artiklis on tähelepanuväärne fraas (neid on seal loomulikult veelgi aga esialgu see)
"Poliitiline loogika ütleb, et ükskõik millise paljuvaieldud eelnõu väljasurumine roheliste kaalukeeleks olles andnuks parteile valimisteks juurde nii vajalikke «Browni punkte» ja tegijamainet.
Seega tähendas Strandbergi «nii nagu õigeks pidasin»-hääletus sedakorda poliitiliselt harvaesineva võimaluse käestlaskmist kõigi roheliste jaoks."
Et siis sõltumatult roheliste või kelle iganes programmist ja arusaamadest ja soovidest on meedia siis see, mis otsustab. Need laused võivad olla rahumeeli tõlgitud kui: "Kuna te ei teinud nagu me eeldasime ja soovisime siis nüüd me teile alles näitame!" või midagi sellist.
Tähelepanuväärne on ka artkli lõpp:
"Loodame, et kui seaduse jõustumisel nn ennetustrahvimine reaalselt päevakorrale tuleb, ei taba ootamatut kaasautorit nüüd bumerangina kusagilt solvunud pahameel koos preventiivse hüvitisnõudega, et kunstnikul kaoks igavesti soov miskit ebakohast joonistada."
Mul kaoks soov midagi ebakohast joonistada!?!?!..puistab Ideon…olen ma muide seda kunagi üldse teinud?
Ehk mu isikuliku arusaama kohaselt on tõepoolest tänaseks tekkinud olukord, kus inimeste väärikusel ja aul tallamine ei tohi olla meediakanalite müüginumbrite ja tähelepanumajanduse aluseks. Majandusmudeli muutmine on loomulikult vaevaline ja frustreeriv. Näiteks orjapidamise kadumise nimel on suuri lahingid peetud ja see kestis terve sajandi.
Loomulikult oli mul klahvile vajutamise hetkel selge ka tõsiasi, et need kelle arvelt meediatööstus siiani on oma müüginumbreid kasvatanud on selges vähemuses võrreldes nendega, kellele auteotusel ja valel põhinevad lood lõbu valmistavad. See seadus kaitseb vähemust Eesti ühiskonnas enamsuse uudishimu toitmiseks mõeldud piire ületava tegevuse vastu.
Isiklikult ma ei soovi aga, et iga järgmise põlvkonna teotahtelised inimesed peaksid astuma areenile, kus neid valgusvihku seatakse ja siis midagi kahtlevat nende kohta öledakse. Minust ei saa selle seaduse võimaluste kasutaja. Minus on lootus meedia ja ajakirjanike arenemis ja kohanemsvõimesse.
See seadus ei ole Mitte sõnavabaduse vastu vaid muudab sõnavabaduse sisu selgelt inimväärikamaks. Kas pole?
Ideon viitab, et ühes Postimehes avaldatud tekstis ma ütlen et:
«Kasvada saab eripära ja tähelepanuväärse suunas, mitte halli ebamäärasuse suunas,»
Sellesama viidatud 2004 aastal avaldatud loo
Tappa ehitussiga ja kompressorhunt!
Lõpus ütlen ma aga hoopis nii:
"Mida segasemad ja sisemise kooskõlata on tänased lood seda segasem ka tulevik. Mida vähem vaimuvalgust seda kiduram kultuur."
Ma olen veendunud, et tänu sellele seadusemuutusele ei kao Eestist kindlasti mitte sõnavabadus vaid loodan, et pigem kaovad alusetud ajakirjandusteosed müüginumbrite tekitajana või vähemalt väheneb nende osakaal ja vaimuvalgust saab enam olema.
11 kommentaari:
Marek, on punkte, milles Teil on õigus, aga lahmite siin natuke ka ise, väänates fakte selliseks, et need kinnitaks Teie seisukohta. Pidev jutt müüginumbrite tõstmisest on müüt, mis kehtib vaid mõne üksiku väljaande või üksiku teema kohta (mis võib reaalselt ka müüginumbreid tõstab). Enamike Eesti ajalehtede (ja ei pea siin silmas ainult Tallinna-keskseid ning üleriigilisi) müüginumbrid on pidevalt ühesugused ega muutu ajas mitte grammigi, kirjuta või palja tagumikuga vastlaliugu tegevast poliitikust. Numbrid kõiguvad suurtel päevalehtedel, ja seda peamiselt seepärast, et neil on läbimüügist suur üksikmüügi osa. Ootamatu ja lugejale ahvatlev sündmus võib müüki sel päeval tõsta. Kui aga rääkida sellest saadavast suurest kasust, nagu paljud poliitikud on väitnud, siis see on kaheldav. Suurte lehtede müük tõuseb erakordse uudise või sündmuse puhul paari saja eksemplari võrra. Püsiv lugejate arvu suurenemine on väga paljude muude ajalehetegijate sammude tulemus.
See, et panete viimse kui ühe eesti ajakirjaniku ja ajalehe ühte patta nendega, kes on eksinud või kellelt võib seda ka edaspidi oodata (nagu seadusega võimaldatav ennetustrahv eeldab), see pole ilus ja solvab ausaid. Poliitikud toidavad seda müüti suure agarusega, et kogu meedia kolletab ja eksib. See ei ole kaugeltki nii. See müüt on kiire tekkima, kui keegi tõesti eksib, sest inimestele meeldib üldistada, sest nii on lihtsam (seda kohtab kahjuks ka ajakirjanduses). Nii üldistataksegi eksimus kogu meediale. Nii ei tohi teha. Nagu pole ilus hõigata, et kõik riigikogu liikmed on igast tuuleiilist painutatavad.
Kuna kogu ajakirjandus ja pidevalt ei eksi, nagu püütakse järjekindlalt rahvale rääkida ja meediale nina alla hõõruda, siis pole õigustatud ka seaduste tegemine kõigele ja kõigile. Kui probleem on üksikprobleem, siis saab seda lahendada juba kehtivate seadustega. Ja seda väga edukalt, ei maksa ajada seda juttu, et inimeste õigused pole kaitstud. On küll ja hästi. Neid juhtumeid, kui keegi peab oma õigusi kaitsma on vähe ja see on jälle üks müüt, mida poliitikud laulavad, et neid juhtumeid on palju ja "rahvas" vajab ajakirjanduse eest kaitset. Ajakirjandus eksib harva sellisel moel, mis kuidagi kedagi solvab või halba mõju avaldab. Iseasi, kuidas "solvatu" tema kohta avaldatud infot lahti mõtestab. Tundliku või isikule kuidagi valusa märgi jätva info puhul ütlevad kõik 100 protsenti, et info on vale ja kõik on kõigest valesti aru saanud. Ka siis, kui iga fakt on 100 protsenti õige. Kui isik on käitunud valesti, rikkunud seadust ja ajakirjandus sellest kirjutab, siis jah, isik solvub. See on ju paratamatu, aga ühiskonna huvides ei saa ajakirjandus hakata jätma kirjutamata ainuüksi sellepärast, et mitte teha isikule liiga. Kui tegemist on seaduserikkumisega, siis peab seaduserikkuja arvestama tagajärgedega. Ka poliitikud peavad sellega arvestama, kuid te olete selle vältimiseks saanud ühe väikse lisarelva juurde - allikakaitseseaduse. Ja ei maksa ainult ajakirjandusest rääkida, see puudutab kogu inimestevahelist suhtlust, avalikku ruumi, veebi. Üks keeld ajab teist taga. Varsti räägitakse nagu muinasjuttu ajast, mis kunagi oli – ajast, mil oli õigus olla solvatud või solvaja, sest solvamine ja solvumine on ju nii loomulik elu osa, see on inimlik. Kui ma ei saa bussipeatuses kinganinale sülitanud tohmanile öelda, et ta on ebaviisakas idioot, siis pole see küll enam inimeste vaid robotite riik, kus kõigil peavad seadused peas olema ja peab rangelt nende järgi elama, et olla eksimatu.
Me kõik oleme tänapäeval meedia. Mina näiteks arvan, et Marek Strandberg on tulnukas. Ja mul oli seni PS paragrahv 45 järgi õigus seda arvata. Nüüd varsti enam ei ole põhimõtteliselt. Või siis peaksin oma arvamuse endale jätma.
Marek Strandberg, te olete minu arvates lisaks ka üks suur suli ja soolapuhuja!
Anonüümne number 2, ilmselt nõudis anonüümse sõimu kirjapanek suurt julgust. Minu lugupidamine.
Tere,
vastan paari siin tõstatatud küsimuse kohta.
"Poliitilise loogika..."-lõik mu loos ei ole küll kuidagi selliselt ümber öeldav. Üldse, kogu konstruktsioon mingist meedia kättemaksust ("me teile alles näitame" jne) näib ilmne liialdus. Kas see, et Eestis saab - ükskõik millise - Riigikogu liikme hääletamise motiivide kohta avalikult küsimusi tõstatada, on mingist otsast kättemaks? Mulle tundub, et see on harilik päevakajaliste poliitikasündmuste arutelu. Ebatavaline on vaid see, et aluseks olev teema ajakirjandust end lähedalt puudutab.
"Soov midagi ebakohast joonistada" - see on viide VõSis olevale formuleeringule, kus õigusvastaseks on loetud ka mittemateriaalse kahju tekitamine ebakohase väärtushinnangu andmisega. Ebakohane väärtushinnang võib sealjuures olla antud ka nt karikatuuriga, sellekohaseid kaasusi on Eestis kohtust läbi käinud.
Eks see, mis kellelegi tundub ebakohane väärtushinnang, võib olla väga individuaalne, kuid selge on, et ka iga karikaturisti võib uudne ennetustrahvimine potentsiaalselt puudutada. Minu meelest on oht satiiri puhul veel lihtsamalt seaduse 656 pihtide vahele sattuda, kui mõne uudislooga.
Muus osas arvan, et kirjutatu tõlgendamine oma nägemuse kohaselt on igaühe õigus. Seda tüüpi vabaduste säilimise eest ajakirjandus ongi üritanud neis vaidlustes seista.
Argo Ideon
Postimehe ajakirjanik
Mart Arop, saa aru, tegemist ei ole sõimuga, vaid arvamuse avaldamisega. See, et keegi seda sõimuna interpreteerib, on tema enda traagika.
No ma ei tea,kas oludes, kus ma olen omi motiive avalikult selgitanud olen, on pōhjust muul alusel, kui arvata,et ma valetan, neid lisaks veel analüüsima asuda.
Kas selle analüüsi aluseks on mingid käitumismudelid? Näiteks, et parteilane peab täitma partei käsku!
Või et kuI te meediale meeldite siis meedia teid ka toetab :)
Situatsioonikoomika vōi absurdki on kaugel sellesti, mida kujutab endast Miatte uudislugu vaid midagi, mis on täis eelarvamusi ja lihtsalt loba ning valet ja mis oaistab välja nagu uudislugu. See on see erinevus.
Võtame või ärqipaeva loo justnagu oma vara varjavast Rahumäest....kui see on nüüd tõesti pelk inimlik edevus ja mugavus, mis Aripaeva poolt vaat-et kuRiteoks on kirjutatud on mage lugu küll, kas pole? Piinlik isegi.
Guugeldsin veidi enda ja oma tegemiste kohta kiRjutatut Eesti meedias ja pean ütlema, et ega ma sealt väga palju tõele vastavat pole leidnud.
Juur ja Oja ja Kall ja kes kõik veel kindlasti tööta ei jää ja trahvi maksma ei hakka. Ei kujuta ette kohut, mis huumorimeele puudumist trahvisummadega siluma hakkaks. Kysimus on ikka ja ennekõike mudes tekstides ja sõnumites.
Loomulikult võib igayks avakdada oma arvamust ja levitada tekste aga on ka selge, et kirjastaja äri kütuseks ei tohi olla kodanike au ja väÄrikuse põletamine. Või kuidas?
Lisaks, kui ma arvaks ka seda, et Holokausti ei toimunud, siis mõnes riigis antaks mind selle eest kohtu alla. Ajalooraamatute kirjutamine selliseks nagu sobib on meile tuttav G. Orwelli sulest. Sisuliselt "suur suli ja soolapuhuja" aitas meie riigi viia sinna, kus ka praegune olevik kirjutatakse selliseks, nagu võimulolijatele sobib, mitte ei hoita teda sellisena, nagu ta on. Olevik on meie kõigi oma ja meil kõigil on õigus seda kujundada selliseks ja sellisena, nagu me arvame ja soovime.
See, et inimesed midagi arvavad ja seda arvamust avaldavad on loomulik ning ebakohaste väärtushinnangute mõiste sissetoomine viib meie riigi samale tasemel selliste kohtadega, kus naised teatud asutustesse tagauksest sisenema peavad.
Ma arvan, et see tühi loba sellest kuidas kõik kanalid nüüd kinni keeratakse on üksjagu pentsik.
Hirm on siis milles?
Et miilitsataustaga kohtunikud, nagu suvatseb kirjastaja Hans H Luik väita, hakkavad riigiametnike kasuks otsuseid tegema?
Et kõik nagu üks hakakvad ajakirjandust kottima: justiitsministeeritum , kapo, prokuratuur aj kohtud takkaotsa.
No see paranoia peab küll olema väga kaugele arennud ning Eesti sõjaväelise riigipöörde künnisel.
Okhami habemenoa põhimõte toimib ka siin eeldan.
Lihtsam kui riigivõimu kokkumängu on põhjust kaaluda ikka seda lihtsamat põhjust, miks selline torm on tõusnud.
Ja see lihtsam põhjus on, et meediaäri on solvates ja valetades lihtsam ajada kui seda mitte tehes.
Loba on parem müügiargument kui fakt ja teadmine.
Mida siis see seadus teeb ja millised on selel mõjud...arvan, et ei eksi kui ütlen, et künealune seadus muudab juba eeloleva aasta jooksul meedia siukamaks, faktipõhisemaks, inimesest hoolivamaks.
Otsus, mille aitasin teha on loomulikult mulle endale karm: ma ei hakanud olema meele järgi olema oludes, kus see meediale meele järgi olemine oli muudetud vaat-et ainumõeldavaks eelduseks.
Paraku ei ole meedia eneseregulatsioon küigi eetikareeglite ja ühepoolsete kohustustega toimima hakanud.
Sama mida ajakirjandus heidab ette erkondadele, et mneed ei peaks ja ei tohiks tegeleda eneseregulatsiooniga kehtib ka ajakijanduse kohta.
Näiteid, kus oma enda kehtestatud eetikareeglitest tuimalt üle sõidetud on pole just vähe.
Kui eneseregulatsioon ei toimi ongi koht, kus asub asju reguleerima seadus.
Marek Strandberg, oskad Sa tuua näiteks tuua teisi riike, kus taoline meediat reguleeriv seadus vastu on võetud? Kindlasti on ju seda uuritud enne seaduse vastuvõtmist?
Vastasin sellele küsimusele muude riikide kohta järgnevas postituses:
http://marekstrandberg.blogspot.com/2010/11/kas-mujal-kah-sel-moel-sonavabadust.html
Anonüümne nr 1, ütle, kas sa oled tegelikult sellest seadusest aru saanud või usud siiralt kõike, mida ajakirjandus väidab. Mina väidan, et ajakirjandus on sel teemal ohtralt valetanud ja avalikkust eksitanud. Kas või siinsamas laialt kasutatav "ennetustrahv". Kui lugeda nt erinevaid kommentaariume, siis on selge, et suure osa avalikkuse seas on selle mõiste järjekindla levitamise teel kujundatud arusaam, et nüüd hakkab kehtima tõepoolest trahv: kui keegi kellelegi halvasti ütleb, tuleb politsei ja teeb väärteo või kriminaalkorras trahvi. Kas see on tasakaalustatud pilt tegelikkusest?
Täpselt samuti on lansseeritud arusaama, et edaspidi pole sõnakasutusel ja laimul vahet. Jpm. See on ju sulaselge jama, midagi sellist ei juhtu.
Kui inimene rikub seadust ja ajakirjanik sellest kirjutab, ei juhtu ajakirjanikule midagi halba. Täpselt nii nagu praegu.
Ja jummala eest, sa võid täitsa vabalt öelda bussipeatuses kinganinale sülitanud tohmanile, et ta on ebaviisakas idioot. Miks sa levitad arusaama, justkui muutuks selline asi karistatavaks?
Postita kommentaar