Unustage pinss ja hakake elama!

VANAINIMESI TÄIS MAAILM: Rahvastiku- ja majandusprotsessid viivad paratamatu järjekindlusega ühiskonna pensionisüsteemide lagunemise suunas. Milline on lahendus? Mööngem, et taastuvenergia ühistud võiks olla üks väljapääsudest.
Hiinas on see juba käes. Lastel pole õdesid-vendi, ja enamgi: pole ka onusid-tädisid. Ühelapsepoliitika praktiline pool on liikumas ka läände. Ka meile siis. Biomeditsiin, teisalt vaadatuna, areneb aga üsna jõudsalt. Dialüüsiaparaadi-laadsete masinatega saab vereringest välja sõeluda tüvirakke ning oskused, et neist sobilik kude või varsti ka terve organ kasvatada, arenevad kiirelt.

Teatavad surematuse tundemärgid?

Teatavad surematuse tundemärgid (võime asendada katkiläinud kehaosi) lisanduvad meie igapäevaellu. Aastaks 2050, võib oletada, on organikasvatus-asendus ehk sama loomulik kui tänane hambaravi.
Samalaadse töökorralduse (tööelu ja sellele järgnev pensionipõlv) säilimisel tähendab see aga seda, et hästikoolitet ja hoitud üksiklapse ülalpidamisel on kaks vanemat ja neli korralikult remonditud vanavanemat. Sellega ühiskond (õigemini need hästi hoitud ja koolitet üksiklapsed) toime ei tule. Paraku on see kujunev tulevik.
Õnneks veel vääratav tulevik. Kuigi jah, selle tuleviku vääramine on üsna plahvatusohtlik ettevõtmine, sest iga päevaga, iga järgmise valimiskampaania toimumise ajaks, on aina rohkem neid inimesi, kes pigem ootavad pensioni kui mõtlevad millestki muust. Seda muutust on valutum korraldama hakata täna, kui pensionisüsteemid tolmustuvad justkui paratamatusena. Ligikaudu samal moel, nagu paistavad täna protsessid Kreekaski justkui üleöö juhtunutena. Üleöö pole seal aga juhtunud midagi ja täpsema silma ning parema arvepidamisega oli asja võimalik ammu enne hapuksminekut ette aimata.

Majapidamist tuleb muuta

Pensionifondide kaubaks, mida müüakse, on lootus ja usk, et äriettevõtete väärtus aina kasvab ja jääbki kasvama ning vajalikul hetkel on ettevõtte omandit kinnitavad paberid vahetatavad puhta toidu ja elukeskkonna vastu.
Viimase 40 või isegi 20 aasta kogemus kinnitavad aga tõsiasja, et enamik loodud ettevõtetest on siiski maailmas olemast lakanud, nagu ka enamik hindade osas tehtud ootusi on osutunud enesepettuseks. Pikas perspektiivis börsilt suppi ei saa ning seda vähem on põhjust sellele loota – arvestades eelkirjeldatud demograafilist protsessi.
Aeg on muuta inimeste majapidamise ülesehitust. Pean silmas majandust. Ja loomulikult ka töökorraldust selle osana. Järeldus on üsna lihtne: inimesed peavad hakkama taas tegema jõukohast tööd terve elu vältel. Arusaadavalt mitte nii intensiivselt – ja „sportlikule“ tulemusele orienteeritult – ei saa see toimuda nagu täna.
Samas, vananeval ühiskonnal on siiski ka positiivset: kui inimesed end rihmaks ei tööta ja põhja ei joo, on vanema inimese ajus piisavalt rakendatavat ning kasulikku elutarkust. See on meie tulevik 50–100 aasta pärast.

Lollikindel elekter

Kiirem lahendus neile muutustele ja riskile pinsist ilma jääda on aga hoopis muus. Nimelt ühistulises ettevõtluses. Asjatu oleks vist loota, et esialgu pirukate ja saabaste valmistamisega peale hakkavad ühistud pensionipõlveks sobilikku tulu tekitaksid. Nende puhul tuleb vaeva näha nii tooraine, turu kui ka müügiga.
Aga on üks valdkond, kus ühistuline tootmine on peaagu et lollikindel – see on energia tootmine. Täpsemalt elektri tootmine. Kui väärtpaberiturule ja kaardimängulise majanduse alustele ei oska ma ei 20–30, ammugi 50 aasta perspektiivis püsivust ja edukust ennustada, siis ilmselt ka saja ja enamagi aasta pärast on elekter ikka veel nõutud ja kasutatud kaup.
Ühistuline ettevõtlusvorm on paeluv selle tõttu, et osanikel on maandatud üks kihu: nimelt ettevõtte ülevõtmiskihu. Igal on üks hääl asjade üle otsustamisel, kõik on maksnud sama osamaksu ja need, kel on soov näiteks ühistule laenu anda ja selle pealt teenida, saavad seda teha seda võlaõiguslikul alusel. See tähendab, et ühistu asjade üle otsustamisel ei määra sellesse paigutatud raha hulk (suuremat hulka raha saab kasvikut kandma pannagi ühistuga kokkuleppel).
Taastuvenergiaühistud, mis päikesest ja tuulest elektrit toodavad, on levinud nii Skandinaavias kui ka Saksamaal, Austrias ja Šveitsiski. Enamik taastuvenergiatootmisest on nii mõneski riigis just kodanike kokkupandud ühistute toodetud. Rootsis-Taanis on rahapaigutus energiaühistusse teadlik valik, et oma pensionikassat kosutada. Meil on see täna tegelikult ainus võimalus see pensionikassa tekitada.

Riigi asi on lisada oma tugi

2009. aasta Nobeli majanduspreemia saaja Elinor Ostrom on ühistulise majanduse loomust uurinud ja leiab, et tegu on tavatult jätkusuutliku ettevõtlusvormiga, mis toimib ühishuvis oluliselt edukamalt kui näiteks aktsiaseltsid või osaühingud.
Täna on energiatootmine pensionikassa sissetulekuna huvipakkuv vaid energiaettevõtete töötajatele. Paraku läheb nendegi raha muutuvas majanduses, kurb küll, vett vedama.
Kui aga enamik Eestis vajaminevast ja siit välja viidavast voolust sünniks ühistutes, oleks tegu üsna jätkusuutliku pensionikassaga. Kassaga, millest oleks igal hetkel võtta elektrit ja seda siis kas ise kasutada või maha müüa. Kindlam kaup kui tänane pensionilootus, kas pole?
Riigi asi on aga sellisel puhul, kui inimesed oma sääste energiatootmisse panustama asuvad, lisada sellele oma tugi. Nii nagu tehakse pensionifondide puhul.
Nii saab tappa mitu kärbest korraga: vabaneda murest nii savijalgse pensionisüsteemi pärast kui ka õgvendada tänase energiajulgeoleku kipakas loomus.