neljapäev, 8. jaanuar 2009

Räpase pärandi vastu


On arvamus, nagu suur hulk odavat energiat aitaks inimkonna ummikteest. Näiteks siis, kui see üüratu hulk energiat toota tuumade lõhustumise energiast või püüda kinni kogu süsihappegaas, mis fossiilkütuste põletamisel tekib. Kas see tooks tagasi tasakaalu inimese ja looduse vahel? Vaevalt...see oleks üks järjekordne põhjus enam ning enam toota ja tarbida.

Tuumaenergeetika suurimaks probleemiks on just tuumajäätmed: kas mattes või mitte mattes ei tea me tegelikult seda, mis neist saab 100, 1000 või 10 000 aasta perspektiivis.
Igal juhul on tuumaenergeetika täpselt samal moel nagu fossilkütustegi kasutamine tuleviku arvelt elamine. Tuumjäätmed on paratamatult meie räpane pärand järgmistele põlvedele. Ka maa alla maetuna. Täna avastavad arheoloogid kaevamistel mõne sajakonna aasta vanuse majavundamendi ja on sellest üllatunud. Keegi ei mäleta seda enam. Soomes laiendatakse seotult tuumjaamade lisandumisega Tuumajäätmete hoidlat Olkiluotos. See on saja aastane projekt. majanduslikus mõttes. Kas aga selle projekti algatajad suudavad selel aja jooksul kanda vastutust sündiva ees. Loomulikult mitte sest tegelikult matekase seal 400 meetri sügavusele ühtekokku 12 000 tonni radioaktiivseid jäätmeid isegi mitte tuhandeks vaid tervelt saaks tuhandeks aastaks.

Sedalaadi keskkonanmõjusid ei saa hinnata tehnolooglislet nii nagu seda tehakse ja mida tutvustati ka eilsel koosolekul Keskkonnaministeeriumis. Sedalaadi keskkonnamõjule tuleb anda selgelt eetiline ning moraalne hinnag. mida aga loomulikult ei teha. Sest järeldus oleks üks: me tekitame järeltulevatele põlvedele määramatult toimiva räpase pärandi. Kas kõnealune keskkonnamõju hindaja on suuteline sisuliselt prognoosima mis võim ja milline rahvas elab Soome aladel 100 aasta pärast...loomulikult mitte. Ammugi pole võimalik seda ennustada 1000 või 10 000 aasta perspektiivis.
Inimesed unustavad tehtu palju kiiremini kui 100 aastaga. 1000 aasta pärast ei pruugi olla enam mingit mäelstust tuumajäätmete olemusest ja ammugi ei saa me kindlad olla, et inimkonna areng Maal jätkub ilma vahepealsete kultuurikadudeta.

Pange tähele, et me tänaseni ei tea täit tõde Egiptuse püramiididegi koha ning nendes varjuv oht on vist õnneks seotud vaid seal muumiaid õgivate seenorganismide ning nende tekitatavate toksiinidega. Täna on Maailmas sadu tuhandeid tonne matmist või kasutamist ootavaid tuumajäätmeid. Moraalitu oleks neid juurde tekitada ja seetõttu on moraalitu ka Eestis aina süvenev hoiak, et me vajame oma tuumajaama. Ei vaja. Ja seda mitte isegi majanduslikel või tehnoloogilistel (kuiga ka need välisatavad nii tuumjaama võimalikkuse kui vajalikkuse Eestis) põhjustel vaid just eelkirjeldatud eetilistel põhjustel.

Kuna kõiki neid eetilisi tulevikuprobleeme ei saa vältida tuumajäätmete hoiustamistehnoloogiatega...olgu need jäätmed maetud maa alal või kuhu tahes (järgnevad tsivilisatsioonid võivad olla ju sama uudishimulikud ja kaevamishimulised kui meiegi!) siis on seda võimalik vältida vaid ühel moel: uute tuumajäätmete tekitamise lõpetamisega. Mis tähendab ka praeguse tehnikka tasemega toimiva tuunmaenergeetika paratamatut lõpetamisvajadust. Põhjus ei ole mitte tehnoloogiline vaid selgelt eetiline.

Me ei tunneta oma tegevuse piire ja oleme neist hoogsalt üle astunud. Inimkonna kinganumber on kolmandiku võrra suurem kui Maal meile astumisvõimalusi pakkuda on. Tõepoolest...iga inimese kohta Maal on "kõigest" tuhat tonni muud elusloodust ja täna on inimeste energia ja tehnikakasutus sedavõrd äge, et selle tuhande tonni teisaldamise ja teisendamisega tuldaks toime mitte eluaja, vaid vajadusel ju loetud päevadega. See aga pole otstarbeks, see pole mõistlik ja see pole meie endi eluspüsimiseks vajalik. Just seetõttu on põhjust seda tuhandet tonni elusainet pidada ja olla lasta, mitte ümber kujundada.

Just see elusloodus loob veel ja jätkuvalt meile sobiliku atmosfääri, magevee ning viljaka mulla börsi, turu ja valitsuste vahelesegamiseta. Nii võiksid asjad jäädagi. Ja oma energiagi peame ammutama moel, mis nii sedasama loodust kui kõiki inimpõlvi võimalikult vähe ohustaks ja kahjustaks.

11 kommentaari:

wipp ütles ...

Tuleks lisaks veel tähele panna, et tuumaenergia laiem kasutuselevõtt ei ole ei tänaste tehnoloogiliste lahenduste effektiivsuse ega ka teadaolevate kasutuskõlblike toormevarude arvesse võtmise korral perspektiivikas väljapääs tekinud olukorrast. Parimal juhul pakuks see vaid lühiajalist ja üsna piiratud ulatuses leevendust süvenevale energianäljale.

Anonüümne ütles ...

Toetades tuumavaba energiat ei saa siiski mõtlemata jätta, et võibolla 1000 või 10000 aasta pärast oskavad meie järeltulijad ka selle "rämpsuga" miskit ette võtta, mida meie täna ei suuda (isegi kujutleda mitte)...

Marek ütles ...

Minu sõnum ongi selles, et ega need järgmised põlved ei pruugi enam mäletada, millega on tegemist ja juhulikku meelevalda jäetud radioaktiivne saaste ongi see räpane pärand, mida ei peaks järgnevatele põlvedele jätma.

Urmas ütles ...

Eks neid radioaktiivseid jäätmeid tekib ju ka muudes tööstusharudes, nt tervishoius ja tuumarelvade demonteerimisel jne, nii et tuumaenergeetika asemel nt kivisöeenergeetikale panustades (tuuma)jäätmetest me ei pääseks. :-)

Ja nende millessegi valamist/klaasistamist ja matmist ei korraldata stiilis "näe Jukka, uurista kuhugi auk, vala see autokoorem auku ja unusta siis see koht ära". Põhjus miks t.jäätmed nt leedukatel ikka veel kusagil maapealsel territooriumil betoonis seisavad, on minu arvates selles, et pole piisavalt vajalikke regulatsioone, sundi tuumajaamadele, sellega tegelemine "ei tasu veel ära, ootame, vaatame".

Sellega, et maailmas puudub matmistehnoloogia, oleks rakse nõustuda. On räägitud, et Soome lahendus graniidi sisse matta on paha mõte, et maavärinad ja graniidisisesed suure rõhu all olevad gaasimullid jne asjad võivad mõnesaja tuhande aasta jooksul juhtuda, kuid, mulle jääb mõnevõrra arusaamatuks mure, kui nt... no ütleme 1 km sügavusel graniidis klaasistatud plokkidega täidetud tunnelis praod ja lihked toimuvad? Miks see katastroofiline on? Plokid, kuhu jäätmed valatud on, võivad puruneda? Aga mis siis? Ja et mis 1 km? LAV-s kaevandatakse kulda pea 4 km sügavuselt, USA-s 2,5 km pealt.

Ja tuumajäätmeid tekib maailmas ju tegelikult väga vähe, st nende utiliseerimine ei nõua tohutute mahtude käitlemist.

1 link ka siis lõppu, millest huviline teemat võiks harutama hakata: Purex

Anonüümne ütles ...

jutt nagu tuumaenergia perspektiivikust piirab oluliselt saadolev toormevaru on lihtsalt vale. Toormest, on see siis juba kord kasutatud tuumkütus või maagist eraldatav uraanoksiid, jätkub tuhandeteks aastateks. Küsimus on tuumkütuse tootmise hinnas. Täna on see hind madal. Kui tõuseb hind, tõusevad kordades ka saadaolevad varud. Seega, kasutatud tuumkütus ei ole rämps. See on väärtuslik tooraine. Selle tooraine kasutamise tehnoloogia saab aja jooksul kahtlemata oluliselt täiustuma.

Marek ütles ...

Muide, millisest ajahorisondist te selle tegevuse puhul räägite?
50 aastat...100 aastat...1000 aastat.
Seda on oluline teada.

Tuumjäätmeid ei saa niisama kasutada energiatoormena vaid juhul kui panustatakse sellistesse tehnoloogiatesse. III põlvkonna reaktorid seda pole.

Anonüümne ütles ...

kasutatud tuumkütuse ümbertöötlemine taaskasutamise eesmärgil on päevakohane juba täna. Umbes 30-nes Euroopas töötavas reaktoris kasutatakse juba täna osaliselt MOX-i. Mõningaid täna ehitatavaid reaktoreid (näit. Westinghouse'i AP 1000, kui ka Areva EPR) on võimalik käitada täielikult MOX kütusega. AP 1000 kvalifitseerub minuarust 3+ põlvkonda, kuid EPR on pigem 3 põlvkond (puuduvad passiivohutussüsteemid).
Kasutatud tuumkütuse ümbertöötlemine taaskasutamise eesmärgil on teema mis leiab aktiivset käsitlust ka rahvusvahelisel tasandil. Selle põhjuseks on eelkõige tuumaenergia kiirenev levik, mida tuleb kontrollida potentsiaalsete julgeolekuprobleemide elimineerimiseks. Sellel eesmärgil tuli USA välja initsiatiiviga nimega GNEP. GNEP raames võiks näiteks Eestil tekkida võimalus saata kasutatud tuumkütus selle tarnijale tagasi. GNEP'i häda on aga see, et see on president Bushi poolt välja pakutud initsiatiiv ja praegu on teadmata kuidas suhtub sellesse uus Valge Maja peremees. Tõsiasi on ka see, et kasutatud tuumkütuse ümertöötlemise tehnoloogia on kaugel täiuslikkusest. Samas võttes arvesse tõsiasja, et tuumaenergeetika on vaid pisut üle 50 aastane tööstusharu, mille arendamisega 1986 aastast kuni 2000ndate alguseni intensiivselt ei tegeletud, siis andkem ikka aega atra seada. Muide soomlased arvestavad juba täna tõsiselt sellega, et ONKALO hoidlasse paigutatav kütus tuleb sealt üsna peatselt ka välja tuua saatmaks see ümbertöötlemisse. Seega, olemasoleva tehnoloogia täiustamise korral (ja see sõltub otseselt tuumkütuse hinnast) jätkub tuumkütuse tooret paljudeks tuhandeteks aastateks. Ajahorisont millest me räägime on järgmine poolsada aastat. Võib olla ka kiiremini, sest inimkond on viimase saja aasta jooksul arenenud rohkem, kui sellele eelneva paari tuhande jooksul.

Marek ütles ...

Hea kommenteerija. MOX kütustüübiga reaktorid on jätkuvalt kriiitlise (iselõhustuva) kütusekogusega reaktorid.
Kui rääkida tuumaenergiaprogrammist üldse siis küne alal võiks tulla ainult selline, mille eesmärgiks ongi olemasolevate tuumajäätmete utiliseerimine (siis lühema lagunemisajaga isotoopideks).
Selleks tehnoloogiaks, mis seda suudab pole aga mitte III põlvkinna kriitilise kütusekogusega reaktorid vaid alakriitilised reaktorid ja nende nn maailma jäätmevabamaks muutmise eesmärgil loodud kasutuskord.
Alakriitilised (IV pk) reaktorid töötavad näiteks vedelatel fluoriididel ning on teatud vahekorras tõepoolest suutelised põletama tervet spektrit tuumajäätmeid. muu hulgas ka neid mis on ladustatud Sillmäele (selle jäätmehoidla eluiga seal pole aga üle sajakonna aasta!)

Räpase pärandi tõttu on tuumaenergetika ebaeetiline ja vastutustundetu ning ma loodan, et see on ju üsna lihtsalt arusaadav põhimõte. Tuumajaäätmeid pole garanteeritult ja ohutult võimalik matta või ära paigutada...vähemalt sellises ajalises perspektiivis nagu jäätmete lagunemisaeg seda põhjustab.

Anonüümne ütles ...

MOX'st rääkides tahtsin ma viidata üksnes sellele, et ressurssi tuumareaktorite käitamiseks on väga palju isegi tänaste tehnoloogiate juures. mis räpasust puudutab, siis neljanda põlvkonna kõrvale, mida täna pole veel kasutuses, mahuvad ka nn. kiired reaktorid, mis on olemas ja mis võivad teenida ka räpasuse vähendamise eesmärki. probleemiks on siin aga jällegi odava uraandioksiidi suur kättesaadavus. see viimane ei saa olla aga lõpmatu nii, et "räpase pärandi" taaskasutuselevõtt on pigem "millal" ja mitte "kas" küsimus. Päris kindlasti ei võta see aega sadu aastaid rääkimata tuhandetest.

Anonüümne ütles ...

siit üks artikkel ka: http://www.neimagazine.com/story.asp?storyCode=2036517

Pärisorjastamise ennetustöö ütles ...

Andes ära tuulepargid välisinvestoritele anname ära oma vabaduse ja rahvuse püsimajäämise sel lihtsal põhjusel,et energia hinnad lähevad lakke...energia eest hakatakse
nõudma kõrgemat hinda kui mistahes üüri või rendihinna eest...
päeval mil fossilsed kütused on otsas võetakse elektrihinna eest hingehinda!!!
Elama jäävad need kelledel on oma maalapike kuhu saaab püsti panna tuuliku...
Lisaks sellele tulevad veel veesõjad jne.
Vargad ahju!