Sildistatud ja lipustatud Eestid

Kohalik sotsiaalteaduslik praktika võimaldab Eesti alati kaheks jagada. Esimeseks ja teiseks Eestiks...nii lihtne see ongi. Jagan minagi aga sedapuhku küll sildistatud ja lipustatud Eestiks. Huvidest ja väärtustest lähtuvaks Eestiks.

Sildistamisest.
Sildistamine toimub ja toimib. On toiminud tõhusal moel juba sajandi või enama jagu. Jõulise sildisatmisega tegid algust Venemaa üle võtnud kommunistid. Sõnastati rahvavaenlase nimetusele vastavad tingimused ning tingimustele vastavad isikud lihtsalt kõrvaldati...nii ühiskonnast kui vajadusel elustki.
Sildistamisega muudeti maailma XX sajandi esimesel poolel nii Läänes kui Idas ja propaganda muutus nii teaduseks, tehnoloogiaks kui terveks tööstusharukski. Sõdade aegu on tegu olnud lausa kaitsetööstuse sopistusena ning propagandamasina jätkuv toimimine oma alusmehhanismi, sildistamise, tõttu viitab laussõja jätkumisele. Ei sõdita mitte ainult riikide ja ettevõtete vahel vaid see sõda on fraktaalselt läbi immutanud ka ühiskonna.
Öeldakse "eestlane?" või "lätlane?" ja me teame kohta, kus vastuseks on "fašist" Kuigi me teame, et enamuste meist siin öökapiraamatuks ei ole "Mein Kampf".
Öeldakse "ukrainlane" ja samad vastajad teavad kohe: "gaasivaras".
Kuna sildistatud maailm on lihtne ning juhitavam kui sildistamata maailm siis on saanud sildistamisest ka tavaline ühiskondlik praktika. "Poliitik?" Vastus: "Mingi kahtlane räpast viisi susserdav olend vms". "Rohelised?" Vastus: "Kohtalsed puukaisutajad kel pole reaalse maailmaga midagi pistmist."
Sildistatud maailma kohta on võimalik aimust saada kui sisenete näiteks mõne meediaväljaande elektroonilisse kommentaariumisse. On põhjust arvata, et seesma keskkond on tänaseks kujunenud ka sildistamistöösute üheks parimaks tootmishooneks.
Neil teadmistel pole praktilise elu ja otsutega rohkem pistmist kui kogemusel muinasjutust näiteks selle kohta, mida teha kui ütleme hunt on inimese ära söönud. Loos punamütsikesest on olemas ka lahendus: tuleb kutsuda jahimehed, kes hundi kõhu avavad ja vanaema koos Punamütsikesega sealt välja päästavad. See on muinasjutus ehk siis sildistatud tegelastega loos. Tegelikkuses selline päästeoperatsioon loomulikult ei õnnestuks.
Nii on tänaseks sildistamise abil müüdiks muudetud ka teadmine, et riigivõimu teostamiseks on möödapääsmatu teha enamhäälega otsuseid oponente kuulamata. Huvidest lähtuvalt. Selle tulemusena on sildistunud ka näiteks meie riigikogu: "Kummitemepel" on selle nimeks nagu teate. Silt selle kohta, et võimu sisu on enamuses ja selle mõjukas kasutamises aga mitte läbi rääkimises, on juba määrinud demokraatia tähendust ja süvendanud umbusku rahva esinduse suhtes. Silt selle kohta, et erakonna võimu aluseks on range distsipliin ja puuduv dispuut on kärbuma pannud ka erakondade sisese demokraatia ning muutmas erakondi ideelise võõraviha keskusteks.
Sildid ongi huvidekeskse maailma lipukirjadeks aga lippudeks ei saa nad loodetavalt iialgi.

Lipustamisest.
Lipp on lakooniline. Sellele on üles tähendatud pigem väärtused kui muu. Huvisid üles tähendavaid riikide ja rahvaste lippe ma ise ei teagi. Otsustamisel saab kaaluda vaid huvisid ja teha huvidest tulenevaid kompromisse. Neid ka tehakse. Huvidest lähtutakse kauplemisel, tingides hindu. Lipu all või nimel pole kombeks kaubelda sest see vääraks ka lipu väärtused. Lipu all räägitakse väärtustest. Lipu all kaitstakse väärtusi ja lipu all ka surrakse väärtuste eest. Nii see loodetavalt ka jääb.
Lipustatud Eestis on tehtud alati väärtustest tehtud otsuseid...meie lipu sündki oli ennekõike väärtusist lähtunud sündmus. Mis huvidest toona sai rääkida? Head asjad sünnivadki reeglina väärtustest mitte huvidest. Lipu all on seistud vabaduse kui väärtuse eest. Meie lipu all on püütud taastada ja taastatudki lõpuks iseseseisvus kui väärtus. Paraku jah, ka selleks, et taas minna igapäevase sildistamise ja sildistatud Eesti juurde.

Üle aastate ollakse Eestis liikumas valitsemistavadeski, küll vaevaliselt, siltide alt lipu alla tagasi. Selle sammu nimeks on vähemusvalitsus, millele on möödapääsmatu alustada aruteludis ja sisulisi läbirääkimisi riigikoguga. Arutelusid vajav valitsus vabastaks sildikandmise kohustusest ka riigikogu. Inimese loomuses on olla arutlev kuid siltide maagiline mõju on suuteline seda oskust pärssima.
On tähelepanuväärne, et Eesti lipu aastapäevaks on toimumas ka päevapoliitikas muutusi, mis lippu ning väärtusi au sisse tõstavad. Lodoetavalt pole see muutus sünnipäevatort, mille maitse peo lõppedes ka ununeb.

Küll, jah võib ka lipuga asju sildistada. Lootuses, et see annab ka asjale väärtus juurde. Nii on ju ka tehtud kaupade ja isegi valitavate puhul: mäletate neid lipuvärvides valitavate nägusid mõne aasta eest?
Kui aga lippu sildistama hakatakse ja see ka õnnestub on aga asi juba tõsine. See tähendab, e ka väärtused on ajale jalgu jäänud või siis sootuks ära kadunud.
Lipu varjus ja sildi all saab aga paraku alati pokkerit või turakat mängida. Õnneks ei uhu need mängud maha lipule kirjutatud väärtusi.