Vähemusvalitsuse võlud ja valud

Sildistatud maailmas kaob inimestel tugi, arusaam ja mis kõige kurvem: kaovad ka väärtused. Sildistatud teadmised sellest, mida kujutab endast võim välistavad suure hulga võimalusi. Võimalusi ka näiteks sotsiaalseks ja poliitiliseks innovatsiooniks: teha asju teisiti kui senini on harjutud. Üks Eesti sotsiaalse ning poliitilise innovatsiooni võimalusi on ka näiteks vähemusvalitsus. Uskuge või mitte!

Oled erakonnast...järelikult pead tahtma võimu. Selleks ju erakondi luuaksegi.
Oled roheline...järelikult soovid, et ühiskond liiguks kiviaega tagasi.
Oled eestlane...järelikult fašist, oled lätlane...ka fašist. Ja kes sa oled? Ukrainlane...järelikult gaasivaras.
Kas pole tuntud skeem? Sildistatud sündmused, isikud ja mõisted kobrutavad meie igapäevelus, nii ajakirjanike kasutatult nagu loomulikult kubisevad neist nii võrgukommentaariumid kui on täis seda poliitiline igapäevasuhtlus.

Kahjuks on see nii aga tegelikult on enamus neist väidetest alusetud ja nende tekkimise aluseks on kaasaegse sotsiaalse kukepoksi alus: väidete kõrvetamine teadvuse süvasoppidesse.
Ja kes sellega siis tegelevad? Loomulikult on see peamine leib suhtekorraldjatele, pr konstruktoritele ja kogu sellele rahvale, kes Vana Rooma kõnemehe Cato kombel alati teatavad, et "Kartaago tuleb hävitada!" Vaid selle vahega, et kui muistne Kartaago oli olemas siis kaasajal pole vaja isegi fakti ega sündmust...ka need võib (ja saabki vajadusel) välja mõelda.
Selline sildistamine on ka poliit-tehnoloogiate konstrueerimiskunsti möödapääsmatu alus ja manipuleerimise tarvilik eeldus.

Avalikult esinevalt suhtekorraldajalt pole põhjust kahtlustada ühtki nö oma mõtet, sest reeglina ta esinedes loob sündmust või rõhutab selle üksiosi ja ikka selle nimel, et tulevikus oleks lihtsam mõistenuppudega veidraid seise sotsiaalsele malelauale vigurdada.

Aga nüüd siis ikkagi vähemusvalitsusest. Tänastes oludes tähendaks see, et reforimierakonna ja irli ministrid peaksid enamuste oluliste seaduseelnõude jaoks toetuse saamiseks tulema riigikokku ning asuma seletama eelnõu headust ja vajalikkust. Täna on riigikogus väljaspool valitsust neli erakonda: rohelised, sotsialistid, keskerakondlased ja rahvaliitlased ning tõepoolest tuleb ka kõigi nelja käest toetust käia küsimas kui esimesega ei näkka.

Laiemalt tähendab see ka seda, et läbi rääkida ja positsioone kooskõlastada on võimalik kõigil ning ühiskonna jaoks olulised küsimused tulevad avalikuks.
Vaadake või tänast olukorda. Sotsialistide väljaviskamisest hakkab mööda saama juba mitmes nädal kuid ainus läbirääkimine, mida peetud on on see, et kes kuhu istub ja millistel tingimustel. Probleemide lahendamiseni pole jõutudki, mida kinnitas ka mulle ning nüüd kogu avalikkusele teatavaks saanud koalitsioonilepingu toorik.

Vähemusvalitsus nõuab absoluutsest võimust võõrutatud ja läbirääkivat juhti. See ei välista muidugi, et ka praeguse peaministri suhtlemisviis võib olude sunnil läbi teha moonde avatumaks ja koostöövalmimaks isendiks. Isiklikult pean seda isegi võimalikuks sest võimu jõud on imepärase toimega inimese käitumisele.

Loodud ja ajudesse tambitud sildid teevad loomulikult oma tööd: kõikide parteide eesmärk peab olema võim, võimu saab teostada ainult enamushäält omades, enamushääle omajad teavad, mis on Eestile hea ja oskavad seda ellu viia.
Rahulikult vaadates kolm täiesti meelevaldset väidet:

- Erakonna eesmärk saab olla ka muutus ühiskonnas ja Rohelised on selle ka välja öelnud, et antud hetkel eelistame me vähemusvalituse toetamist mõistlike meiepoolsete ettepanekute arvestamisel. On täiestii ilmne, et kaks osapoolt suudavad valitsuses erimeelsusi lahendada lihtsamalt ja kiiremini kui kolm: seda kinnitasid veelkordselt ka eile tulemuseta lõppenud võimuläbirääkimised rahvaliitlaste, reformiraha ja isamaaliitlaste vahel.

- Enamushäält omamatagi saab otsuseid teha kuid sel juhul peavad need otsused olema tõepoolest valdavale enamusele meelepärased. See aga tähendab loobumist senistest varjatud võimustruktuuridest nagu koalitsioonilepingu ning klubilise tegevusega juhitud riik. Klubiliseks tegevuseks pean siinkohal koalitsiooninõukogusid, koalitsioonide eestseisusi ning tagatubasid ja kes teab veel mis omaalgatuslikke rahvakogunemisi. Neid pole vaja oludes, kus maksumaksja on andnud meie käsutusse riigikogu hoone, töövahendid, kabinetid, asjatundlikud juristid, sotsiaal- ja majandusanalüütikud, juristid, tõlgid jne jne, kes võiksid otsustamiseks koguda teavet, mis kaaluks üles ühe või teise arvamuse. Meil on täna võimalus vabastada riigikogu ebameeldiva kummitempli sildis ja hakata tõepoolast sisuliselt tööle...nii nagu see töö ka Eesti põhiseadusse on kirja pandud.

- Eesti jaoks oluliste otsuste langetaja ja seda sisuliselt saab olla vaid riigikogu ja mitte ainult sellest eraldatud kogum saadikuid, keda harjumuspäraselt on nimetatud koalitsiooniks. Ühiste murede ja probleemide lahendus ei ole mitte ainult sõnades vaid ka sisuliselt koostöös ja täna on tõepoolest võimalus sellega algust teha.

Mida kiiremini reformierkonnna esindajad suudavad mõista, et enamhäälega võimusuhte otsimine kulutab vaid aega ja inimeste närve ning lükkab edasi Eesti jaoks olulisi otsuseid seda parem kogu ühiskonna jaoks. On läbinähtav ka selle hoiaku, et muul moel ei saagi ühiskonda juhtida kui garanteeritud enamhäält omades, aluseks olev hirm. See on hirm selle ees, et äkki avalikult ei õnnestugi oma plaanide suhtes huvi äratada. Jah loomulikult...see võib ka nii olla kuid kogemus näitab, et enamus inimestest on siiski õppimisvõimelised ja kriisiolukord toob inimestes välja tavatuid tegutsemis ja iseorganiseerumisomadusi.
Eelarvamused võimu olemuse osas on rasked kaduma kuid täna on meil sellesk võimalus mida kasutamata jätta tähendaks ka läbi lõigata Eesti poliitilise kultuuri paranemise tee.