Hädade tegelik nimi ehk mille Aaviksoo rääkimata jättis

Aaviksoo jääb kirjas valitsusele (ehk ka iseendale) pidama oma avaldusega tegelikult poolele teele tõstatades küsimuse umbes nii, et miks pole erakonnad suutelised või huvitatud loobuma oma seisukohtadest. Vastus on ju teada: tegemist ongi klassikaliste erakondadega, mille eristumine (erakonnastumine) põhinebki pooleldi dogmaatilistel seisukohtadel.
Poliitpraktika või -tehnoloogia nagu seda hellitavalt ning natuke ülehinnatult kutsutakse põhineb (kahjuks) jäigastunud arusaamadel ja loomult suletud põhimõtetekogumil.

Erakondi on tavaks võetud jagada mingi ajast-arust mehhanismi alusel vasakpoolseteks ja parempoolseteks ning liberaalseteks ja konservatiivseteks kuigi ühiskonna ja majanduse probleemid on prasajagu sellised nagu nad on. Sagelion need probleemid seotud just inimeste omadusega ignoreerida piire, mille olemasolust aimdust omatakse. piire näiteks selle kohta, et ressursid on lõplikud, piire selle kohta, et ökosüsteemi talumisvõime on lõplik jne, jne.

Probleem riigieelarvest ja rahvuslikust rikkusest on mõnes mõttes taandatav lihtsale tõsiasjale: kollektiivselt on Eestlased ära kulutanud oma ainsa selgelt rikkust tekitava kapitali, isikliku aja nimelt, suure hulga tühja tähja peale ja nüüd käib üleriigiline ajujaht neile, kes on selles süüdi.

Need kelle isiklik ahnus ja lootused laenates rikkaks saada süüdistavad neid, kes neile selle laenu maha müünud või kaela määrinud on. Nad on kaelani võlgades ja nende laenuraha eest soetatud vara väärtus ei kata enam ehk pooltki selle laenu koguväärtusest ja nemad ootavad, et see tagatis mis neil olema peab oleksi see vara, mille nad on laenu eest soetanud. See on seadusandja küsimus lõpetada selline laenuorjus ja surnud hobuse kinnimaksmine. Kui see lõpeb hingavad paljud kergemalt ja neile jääb järele tõepoolest vaba ja loodetavalt loomingulist aega luua väärtusi.

Need kes on näinud ja sellele ka kaasa aidanud, et loodusvarad ja loodus tervikuna oleks võimalikult ruttu ja võimalikult suureks rahaks ja kasumiks vahetatavad on hädas sest näevad, et loodust vääristatakse aina laiemal ja suuremal poliitiliselgi ja rahvusvaheliselgi tasandil. Nende käibed ja kasum tulevad meie elukeskkonna ja aja arvelt. Kordan end taas: 1 kg põletatud põlevkivi tähendab pool ja enamgi krooni ühiskonna lt võetud raha tervise ja keskkonnakulutusteks ja see summa ei kajastu meie elektriarvetes. See on kõigi ühiskonnaliikmete selja tagant varastatud aeg ja raha. Paljud väldivad selle varguse ilmsikstulekut kuna mugav on mõelda, et odav elektrihind tähendab odavat elu. Ei tähenda...see tähendab ja on tähendanud tänaseks üle kümnendi üksteise arvelt võlguelamist. Ka see on justkui üleöö vaeseks jäämise üks põhjustest.

Me oleme panustamas majanduse tehnoloogilisse edenemisse miljardeid kroone igaaastaselt kui üllatuslikult ei pane me tähele, et selle panustusega tegelevad inimesed, kelle tehnoloogiline kompetents puudub või on õhkõrn. Tegemist on majatäie haldusjuhtide ja finantsistide ja kelle tahes veel sedatüüpi inimestega. Jutt on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest. Meie tehnoloogilise tõusu väidetavast allikast, mis on võtnud enesele kohtuniku, mitte aktiivse tegutseja rolli.
Kohtunik ei määra ei poksimatši tulemust. Kui see asutus tegutseb konkurentsi kasvatajana siis peab olema selela asutuse ja meie kõigu ühisraha kulumise sisuks ja suunaks just need valdkonnad mida kasvatada. See aga nõuab tehnoloogilist kompetentsi ja sädet silmis mitte kohtuniku morni ja erapooletut rolli. Kui palju loojate õnnetunnet ning loomisindu on see asutus aastate jooksul kanalisatsiooni lasknud? Vaid loojad ja selle asutuse "võimalustest" loobujad teavad seda. Raha aga kulub ja tekkivate väärtuste ning lahenduste hulk ja iseloom on kaugel meie tegelikest vajadustest.

Me oleme olnud oma toiduvalikutes ja reeglites õõvastavalt ükskõiksed. Toidutootmisest ja müügist on saanud konveier, mis rahumeeli segab puhta joogivee tervist rikkuvate värvainete, maitsetekitajatega ning muu sellisega ning müüb kireva sildi all meie lastele. Tavapärase toiduga on asjad ju lähedased. Jätkuvalt pole lihtsalt kättesaadavad toetus ja tugimehhanismid, mis bürokraatlike probleemideta võimaldaksid toetada koostöös toimivate põllumajndustootjate paremat töötlemis ning turustamisvõimet. Teades, et ühistöö on nende nõrgaks küljeks ei ole neile ka sihipärast abi selle ühistöö aluste kujundmaiseks.

Võim on olnud ka õõvastavalt ükskõikne inimeste arvamuse suhtes. Kujutada ette, et valimiste vahepealsel ajal võiksid valijad oma tahet avaldada tundub demokraatiavastase roimana. Nii hakkavat võimaust võtma populism ja inimestega manipuleerimine. Nagu kõik on näinud täidavad valimiskampaaniad avaliku ruumi "väga sisuka ja huvitava ning teemakohase diskussiooniga". Aeg otsedemokraatiat juurutama hakata. Kohalike omavalituste otsedemokraatia ehk siduvate rahvahääletuste seadustamine on tahte taga. Seaduseelnõu on selle kohta koguni ette valmistatud.

Ühiskond on tervik ja tänu inimeste iseorganiseerumisevõimele samuti iseroganiseeruv kogum. Meie sotsiaalse toetuse võime on kahanenud, mite selle tõttu, et raha on vähemaks jäänud. See on juba tagajärg. Põhjuseks on see, et viisid kuidas seda raha on hangitud on loomult olnud inimesi ja ühiskonda ning meie ainsat tervise eeldust, loodust, kahjustavad. See on tõsiasi, millest ei saa mööda vaadata ja ka tõsiasi, millest kaitseminister valitsusele kirjutades targu või siis mitte-targu rääkimata jätab.

Ülaltoodu on minu meelest meie probleemide tegelik nimi. Vähemalt osa sellest nimest. Kui neid demokraatlikul moel lahendada soovida võib loomulikult loota sellele, et erakonnad muudavad omi eetilisi valikuid...parem oleks siiski uskuda, et seda suudavad tänases olukorras teha valijad. Aga erakondi ja valitavaid võiks sedapuhku olla rohkem. See aga tähendaks nii erakondade liikmete arvu alandamist ja miks ka mitte erakondadesse mitte kuuluvate inimeste valmisliitude soosimist ka riigikogu valimistel. Me pole nii rikkad, et ideid ja valmidust ühiskonna huvides toimida parteiõiguse abil minema visata.