Meedia ja meelevald

Meedia meelevald on meeletu. Väide, mille esitamiseks mõeldud lause lõppeb küsimärgiga on hea viis põletada märk lauses mainitu näkku. Osaline protsessi kajastamine võib jätta sootuks muu mulje. Osaline tõde ja lausvalegi on peamine konks, millega Eesti meedia oma laisemas ja masstootmislikus osas võtab lugeja, vaataja ja kuulaja oma konksu otsa. Enamgi, sama konksu otsa satub ka meelevaldses tekstus mainitu, kes reeglina peab hakkama seletama, et ta ei ole ei kaelkirjak, ei siil, ei Lõuna Aafrika kuue meetri pikkune mullauss ega isegi mitte tavaline siga. Seadus, mis selles virrvarris mõõdukat tasakaalu luua üritab on tänaseks meediarahva ühe osa poolt parajalt raevukalt vastu võetud.


Sõrmedelt pärit soojus polnud veel riigikogu hääletuspuldilt hajunud kui juba sain telefonikõne, milles küsiti, et miks olin ma allikakaitse seaduse poolt kuna just minu tõttu olevat see vastu võetud.
Pean siinkohal tõe huvides kohe üles tunnistama, et see seadus võeti vastu 51, mitte 1 riigikogu saadiku häälega.

Arusaam roheliste fraktsioonis on siiani olnud selline, et igaüks saab teha omi otsuseid oma vabast tahtest lähtuvalt. See ongi juhtmevaba poliitika.

Toon siia kaks paragrahvi seadusest, mis siis ajakirjanikke ja meediaomanikke enim on erutanud ja ärritanud:

2) paragrahvi 134 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.“;

3) paragrahvi 134 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
(6) Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.“.

Kuni siis selleni välja, et üks meediatootjatest soovitas mul eile kõnealuse eelnõu tungivalt maha hääletada kuna kodanikud olla kaitstud niigi laimu eest.
Noh ja veel mõnda huitavat...mida hea tahtmise korral võiks ka tagasihoidlikuks mõjutamiseks kutsuda...aga selline see komme juba on.

Tarvitses mul aga hääletada nii nagu õigeks pidasin kui samas meediaväljaandes ei ilmunudki muud kui lihtsalt järjekordne ports valet, mis lisaks mulle puudutas ka minu lähedasi.
Seda valet kordas üks teine meediaväljaanne ja siis pidas seda valet vajalikuks korrata oma küsimuses ka rahvusringhääling, kust Aare Rannamäe küsis mult otseeetris, kas mul olid ka mingid muud motiivid antud eelnõu poolt hääletamiseks nagu väidetakse (sic!).
Väitjaks ei ole aga keegi muu kui Eesti Ekspressi artikkel, millel puudub ka autor ja kus on lugeda nagu oleks minu poolthääl antud seadusele tulnud ei muust kui soovist, et Kliima ja Energiaagentuuri ei likvideeritaks kuna sellel olevat igasugu probleeme nagu meedia väidab.
Lihtsad ja kontrastsed aga enamjaolt tele mittevastavad kujundid on need, mis muudavadki elusad inimesed ei muuks kui muinasjututegelasteks, kellelele külgekleebitud tegevuste ning omadustega siis Eesti meedia püüab maailma seletada.

Probleeme on aga just ja sageli sellesama meediaga, millise töötajad lihtsalt väldivad fakte ja levitavad teadmise pähe üsna sageli eelarvamusi või ettekujutusi. Just needsamad ettekujutused ja süsteemikindlalt evitatavad valed ei ole muud kui meedia enda tähelepanuallikas. Tähelapnu on aga meediamajanduse alus ja peamine kaup.
Kui küsisõnata lausele, mis kostuks muidu väitena lisada formaalselt lõppu küsimärk on tulemuseks lihtsalt huvitav küsimus.
President on narkomaan ja lastepilastaja….?
Tuntud poliitik peab põrandaalust mängupõrgut…?
Kõrge riigiametnik pakub oma kodus inimlihast toite…????
jne. Küsija suu peale pole loomulikult tavaks lüüa.

Mainides nime koos sele kiivas küsilausega jätkub aga juttu kauemakski. Eks siis see, kelle kohta see nn küsimus esitatakse peab siis hakkama seletama, et nii see ei ole jne jne.
Ja tähelepanu on saavutatud. Klikke tuleb, silmapaarid vaatavad, jätavad meelde, kordavad, tähelepanu müüb ja reklaamiraha teenitakse. Ajakirjanduski on ju äri.
Ei mingit erilist vaeva ega haridust ega analüüsi ega teadmisi selleks vaja pole.
Väitele küsimärk lõppu ja asi vask.

Eks loomulikult see uus seadusemuudatus sellist turustamisstrateegiat ju mingil määral mõjutab ja kõigutab.
Vaja on tõepoolest paremat meediamüügimudelit.
Sisule keksenduvat näiteks ja tõde kuulutav.
Tõde pole paraku odav.