neljapäev, 25. november 2010

Meedia ja meelevald


Meedia meelevald on meeletu. Väide, mille esitamiseks mõeldud lause lõppeb küsimärgiga on hea viis põletada märk lauses mainitu näkku. Osaline protsessi kajastamine võib jätta sootuks muu mulje. Osaline tõde ja lausvalegi on peamine konks, millega Eesti meedia oma laisemas ja masstootmislikus osas võtab lugeja, vaataja ja kuulaja oma konksu otsa. Enamgi, sama konksu otsa satub ka meelevaldses tekstus mainitu, kes reeglina peab hakkama seletama, et ta ei ole ei kaelkirjak, ei siil, ei Lõuna Aafrika kuue meetri pikkune mullauss ega isegi mitte tavaline siga. Seadus, mis selles virrvarris mõõdukat tasakaalu luua üritab on tänaseks meediarahva ühe osa poolt parajalt raevukalt vastu võetud.


Sõrmedelt pärit soojus polnud veel riigikogu hääletuspuldilt hajunud kui juba sain telefonikõne, milles küsiti, et miks olin ma allikakaitse seaduse poolt kuna just minu tõttu olevat see vastu võetud.
Pean siinkohal tõe huvides kohe üles tunnistama, et see seadus võeti vastu 51, mitte 1 riigikogu saadiku häälega.

Arusaam roheliste fraktsioonis on siiani olnud selline, et igaüks saab teha omi otsuseid oma vabast tahtest lähtuvalt. See ongi juhtmevaba poliitika.

Toon siia kaks paragrahvi seadusest, mis siis ajakirjanikke ja meediaomanikke enim on erutanud ja ärritanud:

2) paragrahvi 134 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.“;

3) paragrahvi 134 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
(6) Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.“.

Kuni siis selleni välja, et üks meediatootjatest soovitas mul eile kõnealuse eelnõu tungivalt maha hääletada kuna kodanikud olla kaitstud niigi laimu eest.
Noh ja veel mõnda huitavat...mida hea tahtmise korral võiks ka tagasihoidlikuks mõjutamiseks kutsuda...aga selline see komme juba on.

Tarvitses mul aga hääletada nii nagu õigeks pidasin kui samas meediaväljaandes ei ilmunudki muud kui lihtsalt järjekordne ports valet, mis lisaks mulle puudutas ka minu lähedasi.
Seda valet kordas üks teine meediaväljaanne ja siis pidas seda valet vajalikuks korrata oma küsimuses ka rahvusringhääling, kust Aare Rannamäe küsis mult otseeetris, kas mul olid ka mingid muud motiivid antud eelnõu poolt hääletamiseks nagu väidetakse (sic!).
Väitjaks ei ole aga keegi muu kui Eesti Ekspressi artikkel, millel puudub ka autor ja kus on lugeda nagu oleks minu poolthääl antud seadusele tulnud ei muust kui soovist, et Kliima ja Energiaagentuuri ei likvideeritaks kuna sellel olevat igasugu probleeme nagu meedia väidab.
Lihtsad ja kontrastsed aga enamjaolt tele mittevastavad kujundid on need, mis muudavadki elusad inimesed ei muuks kui muinasjututegelasteks, kellelele külgekleebitud tegevuste ning omadustega siis Eesti meedia püüab maailma seletada.

Probleeme on aga just ja sageli sellesama meediaga, millise töötajad lihtsalt väldivad fakte ja levitavad teadmise pähe üsna sageli eelarvamusi või ettekujutusi. Just needsamad ettekujutused ja süsteemikindlalt evitatavad valed ei ole muud kui meedia enda tähelepanuallikas. Tähelapnu on aga meediamajanduse alus ja peamine kaup.
Kui küsisõnata lausele, mis kostuks muidu väitena lisada formaalselt lõppu küsimärk on tulemuseks lihtsalt huvitav küsimus.
President on narkomaan ja lastepilastaja….?
Tuntud poliitik peab põrandaalust mängupõrgut…?
Kõrge riigiametnik pakub oma kodus inimlihast toite…????
jne. Küsija suu peale pole loomulikult tavaks lüüa.

Mainides nime koos sele kiivas küsilausega jätkub aga juttu kauemakski. Eks siis see, kelle kohta see nn küsimus esitatakse peab siis hakkama seletama, et nii see ei ole jne jne.
Ja tähelepanu on saavutatud. Klikke tuleb, silmapaarid vaatavad, jätavad meelde, kordavad, tähelepanu müüb ja reklaamiraha teenitakse. Ajakirjanduski on ju äri.
Ei mingit erilist vaeva ega haridust ega analüüsi ega teadmisi selleks vaja pole.
Väitele küsimärk lõppu ja asi vask.

Eks loomulikult see uus seadusemuudatus sellist turustamisstrateegiat ju mingil määral mõjutab ja kõigutab.
Vaja on tõepoolest paremat meediamüügimudelit.
Sisule keksenduvat näiteks ja tõde kuulutav.
Tõde pole paraku odav.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Pravda on jah kallis värk, nüüd hakkab seda jälle meediast tulema...

Anonüümne ütles ...

Eesti põhiseaduse § 45 viimane lõik sätestab: "Tsensuuri ei ole". Põhimõtteliselt võib tsensuur toimuda kahtepidi - kas riikliku avaldamiseelse kontrollina või nn "külmutava toime" kaudu, mis sunnib rakendama enesetsensuuri. Põhiseadus keelab Eestis kehtestada sõnavabadust külmutavaid mehhanisme.

Pean tunnistama, et teie valijana olen väga pettunud tehtud otsuses - sõnavabadus on vahel tõesti ebameeldiv, aga vastupidine on alati hullem.

Marek ütles ...

Ehk veelkord:

1. Tõe ja faktide levitamisel ei saa põhimõtteliselt tekkida olukorda, kus kedagi saab selle eest karistada. Saab karistada vale levitamise eest.

2. Tsensuur saaks toimida ehk vaid juhul kui kohtud oleksid sõltuvad. Mind veenis toetama seda eelnõu ka tsõsiasi, et üks Eesti kohtunik mõitsteti süüdi ka omakasuta kallutatud ja ebaseadusliku otsuse tegemisel.
Kas teie meelest on Eesti kojhtud ja kohtunikud sõltumatud või sõltuvad?

Minul ei ole sõnavabaduse vastu midagi. Olen aga selle vastu kui süsteemikindlalt vale sisaldavate sõnade levitamine muutb meediaäri pärisosaks.
Mul on alust arvata, et üsna sageli see võib nii olla.

Anonüümne ütles ...

> 1. Tõe ja faktide levitamisel ei saa
> põhimõtteliselt tekkida olukorda, kus
> kedagi saab selle eest karistada. Saab
> karistada vale levitamise eest.

Pisut Orwellilik tsitaat, kas pole? Tõe ministeerium jne... Ilukirjandus kubiseb näidetest sellise süsteemi nõrkuse kohta.

Kuna seda, mis on tõde hakkab nüüd otsustama kohus, siis selgub, et nagu ikka on inimesi, kes suudavad oma tõe kohtus kehtestada ja teisi, kes seda ei suuda. Kuna otsused tehakse tõendite põhjal, siis on alati küsimus selles, kes oskab kuidas tõendeid hankida (kellel on võimalused) ja kes oskab neid tõlgendada (kellel on vastav kogemus, praktika).

Mitte mingil moel ei kaitse selline seadus tavakodanikku vaid ikkagi neid, kel on alust karta, et nende kohta midagi (lahmimisi) öeldakse. Ehk siis poliitikuid, ärimehi, eliiti. See on paraku ka kildkond, kes on kõige paremini seadusega tuttav ja oskab seda enda huvides kasutada. See ei ole poliitika, mille poolt mina tahaksin hääletada.

Anonüümne ütles ...

Absoluutse tõe juurde ei jõua tavaliselt ka kohus, vaid on olemas erinevad seisukohad ja nende esitlemine. Kui valevanduja suudab piisavalt hästi valetada, siis võidakse see tunnistada tõeks ja karistatakse seda, kes tegelikku tõde esitledes ei suuda oma väljaütlemisi piisavalt kaitsta. See viimane ei tähenda, et ta tõtt ei räägi, vaid tähendab seda, et väljatoodud tõde on võimalik asjaosalisel varjata. Varjamist saab teha mitmel moel: valetunnistajate leidmine, tunnistajate, tõendite kadumine jne. See võib küll hiljem välja tulla, kuid see ei korva kahju, mis esialgsele tõekuulutajale vastuvõetud seaduse abil tekitatakse.

Seega on see seadus riigi ja rahva vaenulik ning need, kes hääletasid poolt peavad paratamatult varem või hiljem vastutama tehtu eest: ükski riigikord ega valitseja ei ole igavene.

Unknown ütles ...

Mina saan Marekist aru küll. Kellele see enne meeldinud on kui tõtt näkku öeldakse.

Pole hullu, taskuvoolava raha kõlin on kõikse parem palsam hingehaavadele, mis tänamatud kommentaatorid sulle löönd.

Vähemalt nüüd on loota, et tuuleäri looduskaunites kohtades ja muud rajud sehvtid lähevad libedamalt või kuidas seda seletadagi et aru saaksid.

Unknown ütles ...

Ka mina mõistan teda. Teda tundes olen kahjuks sunnitud teda ikka ja alati müüdavaks hingeks pidama.

Tea kas saan nüüd kohtukutse?

Vaikiv ajastu on nüüd ilmselt alanud, kui President selle jaburduse välja kuulutab.

Muide Marek poiss, põhimõtetest, eetikast jms säärasest Sinu kui võitleva ateisti puhul rääkida ei saa, neid Sinul lihtsalt ei ole.

Anonüümne ütles ...

Aethralis, seda, mis on tõde, on ju ka siiani otsustanud kohus. Selles suhtes ju midagi ei muutu. Muutub see, et kohtunik saab suurema hüvitise välja mõista. Mis sinu kui kodaniku seisukohalt muutub? See, et kui sind keegi laimab ja sa kaebad ta kohtusse ja suudad laimu kohtunikule tõestada, siis võib kohtunik arvestada laimaja varanduslikku seisu. Ehk kui sind laimab näiteks keskmise palgaga kodanik, siis võib kohtunik määrata hüvitiseks näiteks 10000 krooni, mis ta mõtlema paneb, kas tasub edasi laimata. Suure ajalehe puhul oleks see köömes ja kui sinu laimamine tõotaks klikke ja kopkat, siis läheks see kümme kilo lihtsalt kuludeks, mis müügiga kuhjaga kaetud saab. Sellepärast ongi kohtunikul võimalus nõuda temalt suurem kahjuhüvitis