Energiamaagia jätkub

Ammuks see oli, kui Eesti Energia korraldas erinevatele rahvakihtidele massrände Soomlaste Olkilouto tuumajaama. Osa said nii rahvaesindajad kui ajakirjanikud. Kõik nägid tuumajaama ohutust ja rahumeelsust. Giidid ju rääkisid. Vaatamata asjaolule, et on üldteada, et Soomel puudub riiklik huvi jagada oma tuumaenergeetikaressursse muude riikidega pressib Eesti valitsus kui ahjualune end uude soomlaste reaktoriprojekti. piinlik veidi. Seda enam, et mitte ainult Soome valituse vaid ka soome rahva hoika on, et tuumaenergeetikaga kaasnev jäätmemajandus on sedavõrd koormav vastutus, et energiahüvesid müües ei tahaks nad nende hüvede eest jäätmevastutust kanda. Ka raha eest mitte. Samalaadne pole aga näiteks Eesti hoiak: meie müüme usinalt oma põlevkivielektrit Soome. Energiaettevõte rõõmustab kasumikroonide pärast kuid jätkuvalt ei kurvastata selle üle, et Soome müüdud elektrist jäävad siia rikutud põhjavesi, raisus maa, kehv tervis ning ebaefektiivse tootmise tõttu liigselt kuluv kütus ning selle tagajärjed. Ses mõttes on põlevkivielekter kui Aafrika verised teemandid...õnneks ei kaevandata põlevkivi niivõrd otsete inimkaotustega kuid iga kilovattund Soome müüdud elektrienergiat tähendab Eestis kaudseid kulusid tervisele ja keskkonnale kahe krooni ulatuses. Pole just arukas majandamise viis, kus eksport toimib looduskeskkonna ja tervise arvelt mitte inimeste nutikuse arvel. Kui keskkond ja tervis saavad raiskamise korral lihtsalt otsa siis nutikust tuleb selle kasutamisel juurde. Selles ongi nutimajanduse oluline eelis raisumajanduse ees.

Siseriiklikult on meil energiamajanduses jätkuvalt asjad paigast: põlevkivikasutamise arengukava tahetakse kinnitada enne kui energeetika üldine kava valmibki.
Põlevkivi juurde tulles: eilsed uudistekanalid näitasid kuis majandusminister Parts ja Eesti Energia juht Liive kohtusid Jordaania valitsuse esindajatega. Mäletatavasti üritati mõne aja eest Jordaaniasse rajada põlevkiviõliehast. Jordaanias on põlevkivivarusid. Aga pole piisavalt vett. Ja vesi on nii põlevkvikeemia kui põlevkivienergeetika jaoks keskse tähtusega. Pindalalt napilt poole suurem kui Eesti rahvaarvult neli korda suurem kui Eesti on aga Jordaania majandus inimese kohta ligi 4,5 korda väiksem. Miega võrreldes vaesem maa...mida tehti meiega, kui olime näiteks Lääne-Euroopaga võrreldes vaesem maa: siia tuli kõikvõimalikku kola. Vanu autosid (noo tuleb ka praegu aga mitte enam nii vanu) ja vanu tehnoloogiaid. Kas nüüd on ka Eesti pakkumas Jordaania jaoks loomult vanu tehnoloogiaid põlevkivimajanduse alustamiseks. Pealegi sellist ressurssi raiskavad, mida seal niikuinii napib. Vett nimelt.

Ega sellest päris täpselt aru saagi, miks Eesti riik peaks harrastama selliste mägede ja meredetaguseid energiaharjutusi kui endal kodus asjad korrast ära. Jätkuvalt...vaatamata augustikuisetele lubadustele energiatemaatikaga TÕSISELT tegelema hakata. Mäletatavasti olid selle tõsise tegelemise lubajad just võimuliidu osanikud. Tänane seis on aga milline:
- 2008 aasta riigieelarve projekt ei näe ette sisuliselt mõjusaid vahendeid energiasäästuks
- samas eelarvekavas puudub jätkuvalt selge arusaam taastuvenergeetika teemaplaneeringust
- sisuliselt ei ole loomisel ühtki kava, mis võimaldaks komplekkselt ja riskivabalt planeerida Eesti energeetikamajandust ja käivitada seonduvat innovatsiooni

Lisaks oleme me majanduslikult olukorras, kus riigieelarve on sedavõrd mahukaks planeeritud lootuses, et sisetarbimine mahus nagu oleme harjunud seda aastate jooksul kogema, jätkub.
Paraku on aga lugu nii, et kui 2000 aastal võetud kroon laenuraha tekitas 2,5 krooni rahvuslikku rikkust siis täna teklitab kroon võetud laenuraha vaevalt 60 senti rahvuslikku rikkust. Samas jätkub laenuvõtmine kuid tootlikkus on eestis jätkuvalt madal. Eriti kui asume seda võrdlema nende riikidega, millistele me Euroopas järgi püüame jõuda.
Eesti vajab innovatsioonifookust...paraku pole selleks mitte niivõrd rabelemine välistel energiaprojektide suundadel vaid omamaise energeetika ümberkorraldamine. Ja seda arukalt korraldatud tehnoloogiasiirdega, mis on innovatsiooni üks avaldumisvorme. 15-20 aasta jooksul vajaks Eesti energiasektor
täielikuks restruktureerimiseks ühtekokku ca 100 miljardit krooni. Selles ongi lahendus, millega leevendada praeguse majandusharjumustega kaasuvat suhteliselt kontrollimatut inflatsiooni ja intressihindade tõusu, mis ei pruugi meie madalate tehnoloogiainvetseeringute puhul tagada soovitud majandusmuutusi.

Kui 2008 aasta majandusprobleeme on kõigi aegade rikkalikumas eelarves võimalik nende tekkel olemasolevatest reservidest ehk kuidagi siluda siis 2009 aasta eelarve tuleb pigem püksirihma pingutamise eelarve.
Igatahes sooviks majandusministeeriumilt näha samasugust aktiivsust ka koduse energiamajanduse korraldamisel nagu erinevate Eetsi Energia rajataguste projektide toetamisel on tehtud...kusjuures kõigil neil projektidel: Olkiluoto tuumahimul, Ignalina pidevalt kasvava aktsionäride ringiga tuumaäril ja Jordaania keste kõrbe rajatud veemahukate põlevkivitehnoloogiate projektidel on ebaõnnestumise tunnuseod küll ja veel. Samas puhub tuul meie rannikumeres ning kasvavad taimed meie mullal ja märgalades.