reede, 9. jaanuar 2009

Tuulealune maa



Hiidlased koguvad allkirju tuuleparkide vastu? Kas tõesti võiks see võimalik olla kandis, kus kõige nähtavam ja tuntavam energiaallikas ongi tuul, mida mitte ainult ei võiks vaid suisa tuleks kasutusse võtta - niivõrd laialt, kuid samas arukalt, kui see võimalik on?

Hiidlased ongi ju mere- ja tuulerahvas. Ajaloost on hea teadmine ja näide ühest teisest mere- ja tuulerahvast – hollandlastest. Nemad võitsid merelt maad, sest tuulikud andsid võimaluse pumbata vett tammide tagant avamerre. Lisaks viljajahvatamisele. Merekauplejaiks said nad samuti tänu tuulikutele. Nimelt leiutati saeraam, mis võimaldas massiliselt ja täpselt palkidest laudu saagida ning selle käitamiseks kasutati tuuleveskit. Tuul tegi hollandlastest mererahva... mererahvama kui britid, kus laevaehituses kasutati käsisaage, millega korralikust palgist ühe lõike tegemine võttis pool päeva kui mitte enam. Tuul, kui prii kütus, on olnud edu eelduseks möödanikus ja saaks seda olla ka tänapäeval. Ka Eesti jaoks.

Mistahes räpakalt tehtud ja kavandatud asi tekitab pahameelt. Ei saa teha lihtsalt õigeid asju...neid polegi olemas...õigel asjal peab olema ka õige aeg ning õige koht.
Tuulikute ja taastuvenergeetika aeg on selgelt käes ning laiemas mõttes on ka koht ju õige: Lääne-Eesti tuuline saarestikuala. Kehvad lood on aga konkreetsete vundamendikohtadega, sest jätkuvalt puudub Eestis taastuvenergeetika teemaplaneering ja sellega seotud regulatsioonid. See ei puuduta mitte ainult tuult vaid ka näiteks biomassi kasutust. Kui ühiskonnas pole kokku lepitud, millistelt aladelt korjatakse taastuvenergiat siis on selge, et tüli tuleb majja. Kui pole kokku lepitud, millisel moel neile aladele ehitama saab hakata, on taas võimalusi tüliks kui palju.

Kogukondadel on oma püsiväärtused ja arusaamad ning nendega tuleb paratamatult arvestada. Kogukonna huvisid eirava planeeringu ja majandamise ilmekas näide on Steri radioaktiivse allikaga steriliseerimiskeskuse rajamine Sauele Alliku külla...kohalike huvide arvestamata jätmine päädis ettevõtte pankrotiga.

Suure tõenäosusega on ka Hiiumaal aetud asju täiesti seaduse järgselt. Nii ongi hiidlasi enim hirmutava Raunisaare arendatava tuulepargi keskkonnamõju programmi koostamise koosolek juba järgmisel nädalal. Samas on ettekujutatavad muutused kohalike elanike jaoks sedavõrd märkimisväärsed, et see teema vajab paratamatut laiemat selgitamist.

Ka hiidlastel on täna suurepärane võimalus endilgi investeerida tuulenergiasse. Kas äriettevõttena või näiteks energiaühistuna, mille eesmärk võikski esmalt olla just oma tarbeks kohaliku ja kütusehindadest sõltumatu elektrienergia saamine. Sellised tootmisühistud toimivad meile kõige lähemal Rootsis, kuid selliseid on mujalgi.

Kõige selle puhul on üldiselt arusaadav ja vastuvõetav planeering loomulikult võtmeküsimus. Ei saa õigeks pidada, et suuremahuliste energiaprojektide, ka taastuvenergeetiliste projektide, planeeringuid algatatakse vaid siis, kui mõni ettevõtja selle vastu huvi tunneb. Kui valitsus näitab siinkohal üles leigust, saaksid samalaadse planeeringu ju korraldada omavalitsused ise. Näiteks Saaremaal ja Hiiumaal ühiselt. See oleks selge signaal ka mistahes ettevõtjaile-investeerijaile ning just sellise tervikplaneeringuga oleks loodud eeldused tülivabaks taastuvenergeetikaks Eestis.

Eesti põlevkivienergeetika selgelt mõistetavaks alternatiiviks ongi taastuvenergeetika: oma bioloogilise ja sünteetilise gaasi tootmine ning selle kasutamine koostootmisjaamades, tuulenergia kasutamine koos Eesti ja muude lähiriikide kaabliühendustega saavutatud ekspordi ning stabiliseerimisvõimalustega, vähesel määral ka põlevkivikasutus ja võtmeteemana loomulikult energiakokkuhoid.

Taastuvenergeetika ning energiasäästu vältimine liigutab meid aga paratamatul tuumaenergeetilise Eesti suuna. Eestis suunas, kuhu hakkavad kogunema jäätmed, mille probleemid paneksime järeltulevate põlvede kaela tuhandeteks aastateks. Kui lähema 5-8 aasta jooksul luua olukord, kus taastuvenergeetika oleks valdav ning Eesti energiasüsteem oleks stabiliseeritud ja kauplemisvalmis kaabliühendustega Rootsi ning Soomega, kaoks tegelikult vajadus tuumajõujaama järele. Seda teatakse ning paljusid tegematajätmisi taastuvenergeetika vallas saab aina selgemalt põhjendada just antud motiiviga.

Kuna tänaseks pole koostatud ei avamerealadele tuuleparkide ehitamist reguleerivat seadust (vaatamata majandusministri lubadusele, et see valmib juba eelmise aasta viimases kvartalis) nagu pole koostama asutud ka taastuvenergeetika üle-riigilist teemaplaneeringut, hoitakse sellega Eestist eemal kümnete miljardite kroonide ulatuses energiainvesteeringuid. See on paratamatult poliitiline otsus, mis loob soodustingimusi just tuumaenergeetika jaoks. Viimase aasta jooksul on tuumaenergiat ja tuumajäätmeid puudutavaid regulatsioone võimuliidu poolt vastu võetud rohkem kui taastuvenergeetikat puudutavaid.

Sellises sihipärases arukatele investeeringutele reeglite kehtestamata jätmises ei kaota mitte ainult hiidlased vaid kogu Eesti.

Ah jaa… ja loomulikult head innovatsiooniaastat kõigile... loodetavalt pole innovatsiooniaasta mitte järjekordne innovatsioonist rääkimise aasta vaid tegude aasta. Kasvõi Eesti taastuvenergeetilisemaks muutmise osas.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aga miks "tähtsad" mehed räägivad, et eesti tuleviku energiavajaduse rahuldamiseks (< 1000 MW) on ainuvõimalik rajada tuumajaam?
Eestil jätkuks väidetavalt põlevkivi veel mitmeteks aastakümneteks ja nüüd räägitakse, et mingi vene ärikas tahab teha eestisse 1000 ja 500 MW tuulepargi, et siis elektrit müüa.
Saan aru, et tuulepargid on pikaajalised investeeringud, kuid kas eestil poleks mitte kõige targem müüa põlevkivi ja saadud raha eest ise 1000 MW-ne tuulepark püsti lüüa?

taavik ütles ...

Artikli lõpus olev hea soov innovatsiooniaastaks ei seostu just kõige paremini muu sisuga.

Mida on tuulest toodetud elektrienergia piiri taha müümisel pistmist innovaatikaga?

Anonüümne ütles ...

AS Raunisaar projekti meediakajastuses häirib mind kõige enam väide, et kogu saadav elekter müüakse Rootsi ja Eestile ei jää sellest midagi. Justkui ehitaks AS Raunisaar isikliku kaabli Rootsi ning sellel süsteemil puuduks igasugune võrguühendus Eesti Energiaga. Selline asi pole ju ometi võimalik! Või on?

Marek ütles ...

Taimo...selline investeering oleks üksjagu kummaline kui rajataks tuulepark, mis ei olegi seotud Eesti energiasüsteemiga vaid ainult 200 km kaugusel asuva riigiga...

Indrek ütles ...

Taanlased on juba praegu hädas sellega, et neil on liiga palju tuuleenergiat. Tuulerohkel ajal müüvad seda alla omahinna piiri taha (kuna seda jääb neil üle ja teistel pole seda kallimalt vaja kui nende enda toodetav energia - mis on odavam) ja ostavad teiste energiat siis kallilt sisse, kui tuult vähe.

Sest neil ei jää muud üle kui leppida selle hinnaga mis pakutakse - alternatiive ju pole.

Ja hiidlased teevad õieti. toetan neid kahel käel.

Ei ole vaja Eesti rannikule koledaid suuri mölakaid, mis peale lindude ja muu looduse hävitamise ja kaunist vaadet sega (turismitulu vähenemine).

Marek ütles ...

Hea BC...

...palun tooge siiasamasse üks näide või siis ülevaade tuuleenergiaga hädas oelvatest taanlastest. Allikas ei peaks vanem olema kui 3 aastat. 1990 aastate keskpaiga andmed ei ole täna eriti veenvad.

Indrek ütles ...

Hea Marek..

.. too näide, et taanlased oleksid üliõnnelikud oma energiatootmise nii kitsarinnalisuse üle ja ei muretse selle pärast.

Anonüümne ütles ...

Kas Euroopa energiajulgeoleku seisukohalt ei peks olema olulisim Euroopa võrgud igal juhul kokku ühendada.. ja seejäral, mida rohkem tootjaid sinna ühisesse potti, seda odavam tuleb...