Ajasin parajat jama...vabandust!

Kuku raadio keskpäevatunni saates puterdasin sedapuhku korralikult. Ka ükski kommentaator kahjuks ei aidanud mind rajale. Nimelt omistasin Prisma poodideketi omanduse soome Keskole.
Loomulikult kuulub Prisma kett mitte Keskole vaid SOK-le. Kuigi seegi on ühistu ja sellegi ühistu huvi on müüa Eestis kogu väärtusketi tooteid, millest ka võimalik piima hinnasõda.

Keskpäevatundi saate kuulata siit ja valige siis 26. septembri 2009 aasta lindistus.

Head kuulamist ja vabandust veelkord kõigi asjassepuutuvate ees.

Ohutumat tüli meile!

Välisminister Paet ütleb sõnaselgelt intervjuus, et talle on kõrge Euroopa liidu ametnik avaldanud survet ja öelnud, et Markovile antud viisakeeld vajaks tühistamist.
Päev hiljem ütleb välisministeerium, et välisminister pole midagi sellist öelnud.

12. märtsil 2009 valitsuse pressikonverentsil annab justiitsminister lang mõista, et meie (Eesti) võime välja anda ka üle Euroopalisi vahistamismäärusi (jutt on sestsamast küberründest võib aru saada)

Siin see väljavõte:
"Andres Einmann, BNS 
Mul on küsimus Rein Langile. Te mainisite enne neid isikuid, kes elavad Venemaal ja hooplevad Eesti vastaste küberrünnakutega, et millised on Eesti võimalused üldse nende isikute kohtu ette toomiseks või vaatamiseks, et nad saaksid oma karistuse kätte? 

Rein Lang 
Eestil on mitmeid võimalusi. Esimene on see, et me ikkagi, küll tõsi, prokuratuur ütles, et nad uut õigusabipalvet Venemaale ei esita, aga selleks ei ole ka mingisugust vajadust, aga me kindlasti meenutame Venemaale, et õigusabipalve on endiselt jõus. Kui sellised ülestunnistajad on, eks me kontrollime natukene neid andmeid, ega me võime siin ka välja anda Euroopa vahistamismääruse. Et tegemist ei ole mitte just lihtrahva hulka kuuluvate inimestega Venemaal ja eks neil ka võib-olla vahel tekib huvi sõita näiteks Küprosele turismireisile, siis seal võib nad vahistada."

Ühtäkki ja hiljem on Lang tollesama Markovi suhtes (temast ju jutt käib) aga üllatavalt leebe ja loobub viisakeelust.

Mida aeg edasi seda segasemaks asjad lähevad. Miks? Sest umbusaldamisega on ju kiire sest kui asju põhjalikumalt uurima hakata lakkab ilmselt olemast ka seegi mustvalge pilt mis tänaseks meedias ja poliitkaklustes kujunenud on.

Kas on üldse mõeldav, et selles küsimuses selgub mingigi tõde?

Markov on öelnud oma teadmata nimega (Markov ütles intrevjuus, et ta ei nimeta seda nime kuna kardab, et sel isikul võib probleeme tulla viisade saamisega)nõuniku kohta, et tema korraldas küberrünnaku Eesti vastu. See tegu on kriminaalkorras karistatav ka Venemaal.
Sisuliselt pole meil mingit võimalust teada saada seda, kas Markov andis selleks korralduse või mitte ja kes see isik oli, kes seda tööd tegi.
tegelikult puudub selleks ka vajadus sest viisakeeld pole kohtuotsus.
Proovige näiteks lennujaamas öelda, et teie või teie tuttava kotis on pomm...ja siis kui kogu käivitunud tants ja trall (protseduur) on käivitunud siis vadake, kas see lõpeb kui teatate, et te tegite nalja?

Ei viisakeelust ega selle äravõtmisest ei saa ega peaks seaduse mõttes avalikkus teadma. Meil nüüd siis teab. Riigisaladuse üks olemus on ka selles, et ei nähta vaeva sellega kuidas põhjendada või motiveerida üht või teist tegu.
Nähtavalt on selle motivatsiooniga hätta jäänud ja aina rohkem jäämas nii Rein Lang justiitsministrina kui Urmas Paet välisministrina.

Iga järgnev päev seda vaidlust toodab üsna vähe tõde ja üsna palju piinlikkust. Meenutagem: Euroopa parlamendi valimiste ajal räägiti sisepoliitikast...nüüd siis räägitakse kohalike valimiste aegu välispoliitikast. Ilmne narrus, kas pole?

Esmaspäeval kuulavad rohelised Jüri Pihli (endine siseminister) ja Urmas Paeti (praegune välisminister) selgitusi.
Mulle aga tundub, et sõltumatult neist selgitustest ei jõua me täieliku teadmiseni kogu ses asjas kunagi.
Ja siin ongi koht, kus toimiks Eesti vanasõna: "Targem annab järele!"
Ka minu eilne soovitus, et selles olukorras võiksid justiitsminister ja välisminister lihtsalt tagasi astuda lähtubki ennekõike sellest arusaamast. Ma lihtsalt ei usu, et umbusaldajad oma plaanist loobuvad..aga mine tea.
Tagasiastumine lõpetaks selle vaat et tund-tunnilt veidramana välja paistava olukorra jätkumise ja vahel on hea väljanägemine (riigi mõttes) vast rohkem väärt kui tõde, mida antud juhul me üdini teada ega lahata niikuiii ei saa.
Elame näeme, on siinkohal ainus viis lõpetada.

Muistse kesktelevisiooni varjud rahvusringhäälingus

Rahvusringhäälingu hommikused uudised olid toimetatud kesktelevisooni vaimus. Eile toimunud protesti ETV otsuse vastu mitte lasta roheliste esindajat ETV valimidebati juurde, mis kanti otseülekandena üle Tartust Vanemuise nimelisest majast, ei kajastatud ühegi sõnaga.

Sündmus oli olemas ja leidis kajastamist muudes meediakanalites: Postimehes, Õhtulehes ja Delfis

Siinkohal pole mul muud teha kui tuua rahvusvahelisest ajakirjanike eetikakoodeksist üks väljavõte:

"Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel."

IFJ eetikakoodeks on lugeda siit:

Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) deklaratsioon ajakirjanike käitumispõhimõtete kohta
1. Käesolev rahvusvaheline deklaratsioon on tööalase käitumise etaloniks nende ajakirjanike jaoks, kes tegelevad uudiste või sündmuste kohta käiva informatsiooni kogumise, edastamise, levitamise või kommenteerimisega.
2. Ajakirjaniku esmane kohus on austada tõde ja avalikkuse õigust tõele.
3. Seda kohust järgides peab ajakirjanik ausameelsel uudiste kogumisel ja avaldamisel igal ajal kaitsma vabaduse põhimõtet ning põhimõtet, et eksisteerib õigus ka erapooletuks kommentaariks ja kriitikaks.
4. Ajakirjanik teavitab ainult nende faktide valguses, mille allikad on talle tuntud. Ajakirjanik ei varja olulist informatsiooni ega muuda dokumente.
5. Ajakirjanik kasutab vaid ausaid võtteid uudiste, piltide ja dokumentide kättesaamiseks.
6. Ajakirjanik teeb kõik võimaliku, et parandada juba avalikkuse ette jõudnud informatsiooni, kui see on osutunud ebaõigeks ja võib tekitada kahju.
7. Ajakirjanik hoiab tööalast saladust, mis puudutab usalduslikus korras saadud informatsiooni allikat.
8. Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel.
9. Ajakirjanik loeb tõsiseks tööalaseks eksimuseks plagiaati, pahatahtlikku valetõlgendust, kirjalikku või suulist laimu, alusetuid süüdistusi, ükskõik millist altkäemaksuvormi, mille sihiks on kas avaldamine või just mitteavaldamine.
10. Ajakirjanikud, kes väärivad ajakirjaniku nime, loevad oma kohuseks truult järgida ülalpool loetletud põhimõtteid. Oma riigi seadusandluse raames tegutsev ajakirjanik tunnistab tööalases seoses vaid kolleegide kohtumõistmist, jättes kõrvale igasuguse valitsusepoolse või muu vahelesekkumise.
Deklaratsioon võeti vastu IFJ maailmakongressil 1954. aastal, parandati maailmakongressil 1986.aastal.

Ahjaa...ka selles osas ootan oma lemmikautoriks muutunud rahvusringhäälingu eetika valvekoera sõnavõtte sellest, kuidas toimuv ei ole sõnavabaduse ahistamine ega ilmselt samuti pole tegemist pehme poliitlise korruptsiooniga või eks ta ise kindlasti leiab mingi huvitava vaatenurga neile asjadele.
Head ootamist teilegi!

Rahmeldav rahvusringhääling!

Uskuge või mitte...just sain teada, et mõne aja pärast algava ETV teledebati publikugi hulka ei lasta roheliste esindajat.
Vaat nii on lood meie riikliku vaba meediaga.
Alles see oli kui rohelised lülitati mingi arusaamatu põhjusega välja kõigist rahvusringhääligu avalikest debattidest.
Nüüd kus meie esindaja Tartus soovis osaleda Vanemuises toimuva otsesaate publiku hulgas, sai ka tema hundipassi.
Ega muud...jätkame vaatlusi.
Kindlasti on oodatud järjekordsed etv eetika valvekoera avaldused sel teemal, miks just selline lahendus õige on nagu härrad-prouad rahvuslikust telepurgist on otsustanud.
Aga mul on üks kõhutunne ja see on väga lihtne kõhutunne: rahvuslik sõnavabaduse piiramine lõpeb paratamatult üsna suurte kaadrivahetustega ning tõsise tõmbetuulega rahvusringhäälingu kambrikestes.
Nii et jõudu ja jätku tööle!

Kes siis veel?

Tänane Äripäev rõõmustab lugejat taas teadmisega selle kohta, et olen riigikogu saalis arvutis "midagi sirgeldanud". Mis moel see eesti majandusega seotud on, seda ma kahjuks ei oksa öelda aga ju Äripäev seda teab. Ilmselt on tegemist sama tähtsa teadmisega nagu see, kes on Eesti 500 kõige rikkamat inimest või midagi sellist.
Et lugejatele pilt poolikuks ja mõistetamatuks ei jääks toon siinkohal ära siis ka lõpptulemuse, mille lähetasin ka asja vastu huvi tundnud ajakirjanikule.
Siin see on:


Levitage seda!

Teadmine kriisi kohta või nõiakunst

Ilmselt olete lugenud sellest kuidas keegi on välja arvutanud kui sügav on võimalik majanduslangus ja keegi teine jälle selle, millal saabub majandustõus.

Kui kõik läheb hästi osatakse arvestada hästimineku suhtarve ja kordajaid, tundlikkusi ja elastsi ja kes teab veel mida. Kui majandus vibreerib ja fluktueerib oma rahuoleku ümber on arvtajatel oma rollgi. Kui aga heaolu lööb kõikuma ei aita enam arvutamine sest majanduse hea käekäik ei lõpe mitte pikselöögist vaid ikka ning ennekõike rumalusest ja asjatundmatusest, ahnusest ja mängukirest.
Kes on kuulnud, et arvutuste näitamine hasartmängusõltlase või narkomaani terveks teeb?
Siis saabubki...nüüd ongi saabunud...nõidade aeg. Need arutava kas miinust on 12 või 16 protsenti. Need arutavad täpseid kellaaegu, milla võiks tulla euro.
Mida siis raskel majandusajal teha? eg muud kui püüda rumalusest end vabana hoida ning jätkuvalt tervest mõistusest lähtuvalt edasi toimetada.

Mitte ettepanek erakorralisteks valimisteks vaid osav silmamoondus

Täna kuuleme siis riigikogus sellest kuidas keskerakond alustab riigikogu erakorralite valmiste rahavahääletusele panekut.
Kadri Simsoni sõnul oevat tegemist erakorralise olukorraga, mis nõudvat erakorralisi samme. Ehk siis rahvahääletust, mis otsustaks riigikogu erakorraliste valimiste üle.

Siinkirjutaja juhtis sellele vajadusele tähelepanu juba 2008 aasta mais.
Selle peale kostis keskerakonna esimees
«Ei ole Eestis toimunud erakorralisi valimisi varem ja mulle tundub, et ega ka nüüd sellest midagi välja ei tuleks,» põhjendas Savisaar.
«Valitsusele tuleb anda ka mingisugune šanss ja kui valimised toimuvad majanduskriisi ajal, siis valitsuse jaoks on see alati lootusetu olukord,» lisas linnapea.
Asjakohane intervjuu on näha siit

Millest ühtäkki selline konjuktuurne muutus? Põhjus on loomulikult aimatav ja lihtne: oludes, kus maailamajandus näitab stabiliseerumise märke tähendab ka seda, et maailmamajandusega tavatult tugevamini seotud Eesti majandus võib asuda kosuma. Siis pole võimalik enam hädakisaga tähelepanu tõmmata.
Ajastus, kohalike valimiste eelselt viitab aga üheselt sellele, et tegemist on konjuktuurse otsusega...kuigi, mis seal salata, ilmselt ühe võimaliku otsusega, millega võimuvastuolud ehk leevenduksid.

Ehk siis tegemist on meie põhiseaduse augu või omapäraga, millega õnnestub teha ettepanek, millest keeldumisel juhtub see, mida ei taheta.

2008 aastaga võrreldes pole põhjustes, miks erakorralisi valimis korraldada ju midagi muutunud: 2007 aastal riigikogu valimistel antud lubadused ei olnud asjakohased ei 2008 aasta kevadel ega ole seda ka nüüd.

Asja detailsemalt vaadates on tegemist aga hoopis väikse trikiga.
Nimelt ütleb meie põhiseadus:

§ 105. Riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele.

Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.

Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik.

Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.

Ehk siis: selle eelnõu rahvahäletusele panek ajab riigikogu laiali igal juhul.
Kaval ja seetõttu sisutu ettepanek sest argument ju ei loe sel juhul: kui ka rahvas ei tahaks riigikogu laiali saata siis läheb "ei" vastuse peale riigikogu laiali niikuinii.
Seega on kogu nutt, hala ja kurtmine mis kaasneb selle eelnõuga kahjuks sisutühi silmamoondus.
Valikut ju tegelikult pärast selle eelnõu vastuvõtmist pole.

Hõõglambi matused

Seoses asjaoluga, et hõõglamp hakkab Euroopa valgusetekitamise areenilt pisiatasa kaduma. Ennekõike selle madala efektiivsuse tõttu.
Õhtulehest võite lugeda ka sellekohast lugusid: Hõõglamp kaob pisitasaja Kallis säästulamp hõõglambi vastu: suur kokkuhoid või suur pettumus?

Viimase artikli kirjutaja saatis ka mulle mõned küsimused kuid kuna antud vastused ei kajastunud artikleis toon need siinsamas ära. Muu hulgas palus ta kommenteerida ka üht Spiegeli artiklit, kust peaks ajakirjaniku meelest järelduma, et hõõglambi vastu ikkagi valgusvõimekusega säästulamp ei saa.

Ja nüüd siis nii kommentaar Spiegeli loole (millele ajakirjanik viitab ka oma artiklis ja millele mult kommentaari ootas) ning vastused ajakirjaniku küsimustele.

Spiegeli eksperimenti on muidugi raske kommenteerida sest arusaadavalt on 330 kandelat tõepoolest poole väiksem valgushulk kui 660 kandelat.
Teeme siis võrdluse: kõige kehvem fluorestsents-säästulamp tekitab valgusvõiumust 60 luumenit vati kohta ja parim hõõglamp 17 luumenit vati kohta.
Nii annab 15 W elektrivõimusega kehvake säästulamp välja 900 luumenit ja väga hea 75 W hõõglamp 1275 luumenit. Nagu väidetud artiklis oli tegu siis 80 kraadise hajumisnurgaga valgustitega nii, et nende valgusjõudlus kandelates on siis säästulambil: 900 lm x 0,6803 = 612 kandelat
hõõglambil: 1275 lm x 0,6803 = 867 kandelat
Mida siit järeldada? Näiteks seda, et tõenäoliselt näitas müügimees ajakirjanikule üht väga kehvakest säästulampi, mida ta tõenäoliselt ei lasknud ka piisavalt soojeneda, et selle valgusviljakus oleks piisavalt kasvanud ning tõenäoliselt võrdles ta seda ühe väga hea hõõglambiga.
Samas: isegi kui uskuda, et valgustatus oli pea kaks korda väikesm, kulus selle peale siiski 5 korda vähem energiat!
Seega, mida siis see Spiegeli "katse" meile tõestas: seda, et ka sihipäraselt valitud hõõglambi ja säästulambi puhul on säästulamp elektri valguseks muundamisel ca kahe-kolmekordselt tõhusam. Ja loomulikult ka seda, et ajakirjanikke on võimalik heleda valguslaiguga piisavalt tõhusalt lollitada.

Millised on roheliste seisukohad säästupirnide suhtes?

Vähem energiat kulutada on arukas. Seda saab teha tõepoolest mitmel moel: ehitada hooneid, mis on samal ajal nii valgusküllasemad kui soojapidavad või siis kasutada erinevaid energiat säästvaid valgusallikaid. Pigem näen täna, et energiasäästlikud fluorestsentslambid on õige pea kohta loovutamas valgusdioodidele, mille eluiga on veelgi pikem nagu ka nende valgusviljakus on kasvamas. Hõõglampide tööstust Eestis ette kujutada on raske küll aga on meil oskusteavet ja suutlikkust luua näiteks LED valgusteid ning nende juhtimissüsteeme.
Eesti oludes võimaldaks säästulampidele üleminek loobuda järjekordsest 50-80 MW elektrtitootmiseks vajalikust investeeringust. Kokkuhoid seegi.

Mida arvate sellest, et lambid asendatakse käsukorras, mitte ei rakendata elektri hinnapoliitikat, et tarbija võiks ise otsustada, milliseid lambipirne tal vaja läheb?

Ise oleks pooldanud samuti hõõglampide maksustamist. Samas ega selleks üleminekuks on ka nüüd ikka piisavalt aega ju ka antud. Tõsiasi on see, et fluorestsentslambid sisaldavad elavhõbedat (ca 1 mg lambi kohta)aga õnneks ei purune kaasaegsed säästulambid nii sageli kui kõrgel temperatuuril töötavad hõõglambid. See aga on siiski ka piisavalt suur kogus, et käidelda neid lampe kui ohtlikke jäätmeid ja seda peavad tarbijad silmas pidama.
Samas sisaldab ka meil elektriks põletatav põlevkivi elavhõbedat ja tõsisasi on see, et energiasäästu arvelt vähenevad põlevkivi põletamisel tekkivad elevhõbeda heitmed rohkem kui säästulampide katkiminekul neid juurde tekib.
Minu kodus on viimase 5 aasta jooksul purunenud 1 säästupirn ja läbi põlenud (koos purunenuga) 3. Kasutuses on neid paarkümmend.

Tootjad ja kaupmehed on aga leidlikud ning ei peaks imestama kui näiteks turule ilmuvad lambisokliga "küttekehad" kus lambile on peale tõmmatud eemaldatav metallkate, mida siis hõõglambihuvilised saavad vajadusel eemaldada. Samas ma arvan, et nii fluorestsents- kui valgusdioodlampide tootjad on uues olukorras ka tõsisemas konkurentsis ning määrama hakkab toote kvaliteet: eluiga, ohutus, valgusviljakus ja kõik muu selline. Tööd tarbijakaitsjaile peaks jaguma.

Mis mõtet on panna keldrisse kallis säästupirn, kui seal harva käiakse, see ei anna ju mingit kokkuhoidu?

Huvitav küsimus...paraku pole enamus valgusteid mitte keldrites vaid hoopis mujal ja veel: keldrites olevadi valgusteid unustatakse üsna tihti põlema just selle tõttu, et seal harva käiakse. Üks mu tuttav kõneles hiljaaegu loo oma naabrist, kes oli hakanud kahtlustama, et keegi varastab tema elektrit. Elektriarved ligi 100 kr kuus suuremad kui muidu. Süüdlane leiti õige pea: see oli maakeldrisse (aknaid pole) põlema unustatud hõõglamp.

Lisaks veel niipalju, et meie erakonna liikmete hulgas tehtud nn lambiuuringust selgus, et säästulampide kasutajatest 55 %l ei purunenud ühtki säästulampi aasta jooksul samas kui ainult 8% oli neid, kel polnud kodus purunenud ühtki hõõglambipirni.
65% kodudest oli valdavaks valgustiks säästulamp. 20 % säästulampide kasutajatest oli aasta jooksul purunenud üle kahe säästulambi ja 60% säästulampide kasutajatest ei olnud riknenud (purunenud või läbi põlenud) ühtki säästulampi. Üle 80% vastanutest on kodus valgustites üle 10 lambipirni ning enam kui pooltel rohkem kui 20.
Seega on energiasäästuks võimalusi enam kui küll.

Salapärane rongihange

Nagu ehk teate toimub hetkel hankekonkurss, mille käigus elektriraudtee on ostmas uusi elektri- ja diiselronge.
Kuna sel teemal on riigikogu majanduskomisjon pidanud mitemid arutelusid aj andud ka soovitusi siis palusin huvi tunda, mida ja millistel tingimustel ollakse hankimas. Eelkõige pakkusid mulle huvi kuidas on hanke puhul sätestatud siis hangitavate rongide efektiivsusnäitajad: hoolduskulud kilomeetri ja reisja kohta ja energiakulud ja muu selline millest otseselt sõltub ka see valik, kas majanduslikult on otstarbeks ronge pidada ja kui siis millistel liinidel ja milliste reisijate hulga puhul.
Igati põhjendatud huvi sest pärast rongide soetust hakkame meie teiga nende ülalpidamist subsideerida.
Palusime majandusministeeriumist seda ministri poolt allakirjutatud korraldust, kus need kriteeriumid on paika pandud.
Vastus riigikogu liikme päringule on enam kui üllatav (saabus 14. augustil) k.a.):

Tere,
Vabandan vastuse viibimise pärast. Tuginedes RHS par. 55 lg3 ning AvTS par.35 lg 1 p10 ja p17 ei ole meil kahjuks võimalik küsitud dokumente edastada kuna hankemenetlus on käimas.
Parimat,
Julia Bergstein
Transpordi investeeringute talituse juhataja

Riigihangete seaduse paragrahvi 55 lõige 3 on selline:
(3) Sidepidamine ning teabe vahetamine ja säilitamine peab toimuma viisil, mis tagab andmete terviklikkuse ning pakkumuste, hankemenetluses osalemise taotluste ja muude dokumentide konfidentsiaalsuse ning selle, et hankija saab avada pakkumused ja hankemenetluses osalemise taotlused ning tutvuda nende sisuga alles pärast nende esitamise tähtaja möödumist.

Kommentaar: ametnik pole vist aru saanud, et m ei küsi mitte pakkujate andmeid vaid riigi tingimusi selle kohta mida hangitakse. See pole ju omati mingi salajane insener Garini hüperboloid, mida riigikaitselistes huvides tellima hakatakse!
§ 35. Teabe asutusesiseseks tunnistamise alused

10) teabe tehnoloogiliste lahenduste kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek kahjustaks teabevaldaja huve või sellise teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine on ette nähtud eraõigusliku isikuga sõlmitud lepingus;
17) teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust;

Kommentaar: ka need põhjendused jäävad arusaamatuks, sest kuidas saab riigi hangitavate rongide majanduslike ja energeetiliste ning efektiivsusomaduste nimekiri olla ärisaladaus. Kelle ärisaladus? Ja kas riik kui selle teabe valdaja (majandus-ja kommunikatsiooniministeerium) tunneb tõesti, et juhul kui riigikogu liige saab teada, millistel alustel rongid hangitakse kahjustab see ministeeriumi huve? Millised need huvida saavad olla? Et mitte teada anda kui kehv või asjakohatu on see hange või milline see huvi siis on?
On selge, et selle hankega kujundatakse raudteetranspordi kulude ulatus ja iseloom järgmisteks aastakümneteks.
Sellised lood on meil selle salapärase riigihankega rongide asjus. Palun teadmiseks võtta ja huvi tunda!

Mida õppida sõjaliste kriiside tagajärgdest majanduskriisi puhuks.

Nii majanduslikult kui sõjaliselt võetakse sageli ülesandeid, mida ei suudeta kanda. Poliitilistesse kurvidesse minnakse sageli liiga suure kiirusega. Sageli räägitakse kuidas peamiseks sotsiaalseks probleemiks on kahjustuda võiv pensionisüsteem ning vanema põlvkonna kehevemaks muutnud olud. Paraku ei ole probleem selles. 60,70, 80 ja enamgi aastat maailmas elanud on kindlasti kogenud kehvemaid aegu kui on tänased. See ei ole muidugi põhjendus pensionite kärbeteks kuid palju suuremad probleemid on seostud kuni 25 aastaste töövõimeliste-tahtelisete noorte inimestega, kel pole lihtsalt tööd. Neile töö ja võimaluste tagamine on ühiskonna jaoks olulisemgi kui vanema põlve sotsiaalhoolekanne. Just selle põlvkonna tegevusest sõltuvad vanema põlvkonna võimalused. See on paratamatus, mis võib olla meeldiv või ebameeldiv, kuid see on see, mida tänaseks on õpitud paljudest sõjalistest konfliktidest ja nende üleelamise teedest.


Sarnasused sõjaliste ja majanduskriiside vahel annavad võimaluse ka mõlemaid kriise paremini lahendada.

20. sajandi üheks sotsiaalpoliitiliseks innovatsiooniks võib pidada konfliktidega toimetulekut rahvusvahelise sekkumise ja rahuvalvamise kaudu. Loomulikult pole tegu mingi universaalse imerohuga kõikvõimalike sõdade ja võimupingete ning hullunud diktaatorite tegevuse tagajärgede likvideerimiseks. Nii vähemalt üks osa maailmast rahutagamist ja rahuvalvamist käsitleb.
Sõdadel ning nende tagajärgedel on majanduskriisidega mõndagi sarnast. Sõja...olgu siis kodusõja või muu sõja...tulemusena laostunud ühiskond pole võimeline tootma ega oma tooteid muudesse riikidesse vedama. Sama lugu on majanduskriisiga...küll on põhjused erinevad: üleilmses majanduskriisis kaovad nõudluse vähenedes ja protektsionsimiilminguis eksportturud samuti.

Kuigi sõjaliste kriisidega toimetulekuks on õppimisvõimalusi viimase poole sajandi jooksul olnud piisavalt on rakendatavad tegustemisviisid kaugel sellest mida peetakse tänasel päeval otstarbekaks ja kokkukäivaks selle kogemusega, mis nendest kriisidest omandatud ja õpitud.

Traditsiooniline kriisist ülesaamise mudel ütleb, et sõda tuleb lõpetada nii kiiresti kui võimalik, rahutagajad riiki viia nii kiiresti kui võimalik ja needsamad rahutagajad ka riigist viia nii ruttu kui võimalik. Seejärel, nagu demokraatia ekspordi mudel seda ette näeb, läbi viia valimised, nii kiiresti kui võimalik ja saada valitsus, mis asub toimetama ja seda samuti nii kiiresti kui võimalik. Paraku on viinud sedalaadi kriisiregulatsioonid ei muuni kui uute kriisideni.

Siin on aga üks väike aga mitte ebaoluline "aga". Konfliktid, mida sedamoodi reguleerima minnakse on kellegi võit ja kellegi kaotus juba oma algpõhjusil. Konfliktid, mis sel moel piisavalt pikalt kestavad lõppevad moel-teisel nulliga: kumbki pool või ükski osalistest ei ole saanud võitu vaid kõik suhted ja võimalused on stagneerunud. Sellest ka kriis ja sellest ka pühjendus välise sekkumise jaoks. Tegemist on nullsumma olukorraga ning jõudes valimiste ja uue valitsuseni pole tegu muuga kui taas võitnute ja sellele lisaks kaotanutega. Nagu majanduskriisiski ei vii kellegi võit kaotanute optimismi ja usalduse taastumiseni vaid stagneerunud summaarse olukorra jätkumiseni. Kahjuks.Kiire lahendus seisakule moel, kus kellelgi hakkab nö parem saab kiirustades toimuda ainult kellegi teise arvelt. Nende arvelt, kes kaotavad või on muul moel õnnetud teenindades kellegi teise huve.

Enne võimu ja võimaluste ning sellega kogutavate väärtuste ümberjagamise algust peab olema aga loodud vaimne õhkkond, mis väärtuste teket võimaldab ning ümberjagamist sallib. Tegus on siis nii usalduse kui väärtushinnagutega, mille teke ei ole kiire. Küll saab olla aga kiire nende kadumine. Just seetõttu tekivadki ka majandusprobleemid justnagu üleöö...olgu siis tegu pelgalt üksiku maksejõuetu ettevõtte või kogu majandussüsteemiga. Lootus ja usk, et probleeme pole hoiab neid toimimas ning usalduse kadu neid ka lagundab.
Stagnatsioonijärgses ühiskonnas ei teki õnnetunnet ega ühiskonna edenemist aga seetõttu, et keegi saab lokaalselt õnnelikumaks ja samal põhjusel on ka majanduskriisist väljatuleku eelduseks ühiselt huvipakkuv ja lootustandev tegevus.

Rahutagamine, kui ÜRO ja selle julgeolekunõukogu üks tegevusist, saaks olla usalduse tekke alusena mõeldav vaid pikaajalisena. Just sellisena, et kujuneksid välja usaldus ja julgeolek sellisel moel, et lubatu ja keelatu piir ühiskonna jaoks selgelt välja kujuneks.
Kehvades majandusoludeski on vaja pikaajalist usaldustoetuse mehhanismi. Vanade ja ohtrat rikkumist võimaldavate reeglitega turg seda ei pruugi olla. Hetkel ei tea me sedagi, kas Rahvusvaheline Valuutafond või Maailmapank saavad ja suudavad kehastada ÜROga analooget rahuvalvemissiooni majandussuhete taastumise kontekstis. Mõneti on nüüdne, uue rahandusajastu majanduskriis ka proovikiviks, kas mainitud organisatsioonid ja võimalik, et ka Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) suudavad globaalse usalduse taastekkele kaasa aidata või põruvad. Viimasel juhul on põhjust ümber hindama hakata usaldussuhte kontrolli ja tekkemehhanisme rahanduses ning majanduses.

Lisaks rahutagamisele on möödapääsmatu, et oleks ka neid, doonoreid, kes hoiaksid üleval pikaajalist huvi taastatava ühiskonna suhtes. Panustaksid sellesse rahaliselt, majanduslikult kui kultuuriliseltki. Seda kõike on vaja, et sünniks konflikti (kriisi) järgne reformivõimeline valitsus. Pole kahtlustki, et nii sõjaline konflikt kui majanduskriiski nõuavad sootuks uut adraseadmist ja asjakorraldust...selleks et tegevusega vältida kriisini viivate suhete taasteket. Majanduskriisiga tegeleva ühiskonna doonoreiks pole keegi muu kui oma riigi kodanikud. Mida neil anda? Aga loomulikult oma sääste, oma usaldust ja omi hääli. Seda ei saa neilt aga nõuda.

Sõjalised kriisid on õpetanud, et nendejärgne ühiskonnaelu on kirju. Ülimalt kirju. Esindatud on kõik petturitest ja pättidest pühameeste ning poeetideni välja. sama on meil oodata majanduskriisistki.
Mida oodatakse kriisidejärgselt ühiskonnalt: töökohti, teenuseid (ennekõike tervishoiuteenuseid) ning puhtalt ja läbipaistvalt toimivat valitsust. Töökohti on ennekõike vaja just noortele. Noorte hõivatus kriisijärgses olukorras määrab selle, kas uuest põlvkonnast saab kriisi taastekitaja või ühiskonna ülesehitaja. Korralikku valitsust vaja aga selleks, et see mis raha eest lubatud ka tehtud saaks. Nii sobivad sõjajärgse kriisi leevendamise põhimõtted imehästi ka vähemalt Eesti tänastesse oludesse. Kuni selleni välja, et parim viis sellistes oludes töökohtade tekitamiseks on ehitusega seonduv. Meiegi tänastes oludes, kus väljaveetavat kaupa on sissevedajate puudusel väheks jäänud oleks sobilik keskenduda just oma sisemajandusele, kus kümned miljonid ruutmeetrid kodusid ootavad energiasäästlikuks muutmist. Mida hiljem muutub kinnisvara taas spekulatsioonide pärusmaaks seda kauem püsivad ka ehitussektori töökohad. Sõjalist kriisi leevendab sageli just maa kodudeks jagamine...äkki on majanduskriisiga sama lugu?

On üks hea asi, mille poolest majanduskriis veel erineb sõjalisest kriisist. Piirideta arstide liikumisel pole meie juurde veel asja. Küll oleksid siinkohal teretulnud nii piirideta ehitusmeistrid kui piirideta raamatupidajad (võimalus taas sotsiaalseks innovatsiooniks, sest minu teada selliseid tegelasi olemas pole), kes asju järje peale aitaksid saada.
Viimaseid ka seetõttu, et ennetada rahvusvahelise rahandusinkvisitsiooni, Rahvusvahelise Valuutafondi, tohterdavat külaskäik. Vabatahtlik finats- ja tehnoloogiline nõu on vahest olulisemgi kui prii arstiabi. Kas pole?

Hädade tegelik nimi ehk mille Aaviksoo rääkimata jättis

Aaviksoo jääb kirjas valitsusele (ehk ka iseendale) pidama oma avaldusega tegelikult poolele teele tõstatades küsimuse umbes nii, et miks pole erakonnad suutelised või huvitatud loobuma oma seisukohtadest. Vastus on ju teada: tegemist ongi klassikaliste erakondadega, mille eristumine (erakonnastumine) põhinebki pooleldi dogmaatilistel seisukohtadel.
Poliitpraktika või -tehnoloogia nagu seda hellitavalt ning natuke ülehinnatult kutsutakse põhineb (kahjuks) jäigastunud arusaamadel ja loomult suletud põhimõtetekogumil.

Erakondi on tavaks võetud jagada mingi ajast-arust mehhanismi alusel vasakpoolseteks ja parempoolseteks ning liberaalseteks ja konservatiivseteks kuigi ühiskonna ja majanduse probleemid on prasajagu sellised nagu nad on. Sagelion need probleemid seotud just inimeste omadusega ignoreerida piire, mille olemasolust aimdust omatakse. piire näiteks selle kohta, et ressursid on lõplikud, piire selle kohta, et ökosüsteemi talumisvõime on lõplik jne, jne.

Probleem riigieelarvest ja rahvuslikust rikkusest on mõnes mõttes taandatav lihtsale tõsiasjale: kollektiivselt on Eestlased ära kulutanud oma ainsa selgelt rikkust tekitava kapitali, isikliku aja nimelt, suure hulga tühja tähja peale ja nüüd käib üleriigiline ajujaht neile, kes on selles süüdi.

Need kelle isiklik ahnus ja lootused laenates rikkaks saada süüdistavad neid, kes neile selle laenu maha müünud või kaela määrinud on. Nad on kaelani võlgades ja nende laenuraha eest soetatud vara väärtus ei kata enam ehk pooltki selle laenu koguväärtusest ja nemad ootavad, et see tagatis mis neil olema peab oleksi see vara, mille nad on laenu eest soetanud. See on seadusandja küsimus lõpetada selline laenuorjus ja surnud hobuse kinnimaksmine. Kui see lõpeb hingavad paljud kergemalt ja neile jääb järele tõepoolest vaba ja loodetavalt loomingulist aega luua väärtusi.

Need kes on näinud ja sellele ka kaasa aidanud, et loodusvarad ja loodus tervikuna oleks võimalikult ruttu ja võimalikult suureks rahaks ja kasumiks vahetatavad on hädas sest näevad, et loodust vääristatakse aina laiemal ja suuremal poliitiliselgi ja rahvusvaheliselgi tasandil. Nende käibed ja kasum tulevad meie elukeskkonna ja aja arvelt. Kordan end taas: 1 kg põletatud põlevkivi tähendab pool ja enamgi krooni ühiskonna lt võetud raha tervise ja keskkonnakulutusteks ja see summa ei kajastu meie elektriarvetes. See on kõigi ühiskonnaliikmete selja tagant varastatud aeg ja raha. Paljud väldivad selle varguse ilmsikstulekut kuna mugav on mõelda, et odav elektrihind tähendab odavat elu. Ei tähenda...see tähendab ja on tähendanud tänaseks üle kümnendi üksteise arvelt võlguelamist. Ka see on justkui üleöö vaeseks jäämise üks põhjustest.

Me oleme panustamas majanduse tehnoloogilisse edenemisse miljardeid kroone igaaastaselt kui üllatuslikult ei pane me tähele, et selle panustusega tegelevad inimesed, kelle tehnoloogiline kompetents puudub või on õhkõrn. Tegemist on majatäie haldusjuhtide ja finantsistide ja kelle tahes veel sedatüüpi inimestega. Jutt on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest. Meie tehnoloogilise tõusu väidetavast allikast, mis on võtnud enesele kohtuniku, mitte aktiivse tegutseja rolli.
Kohtunik ei määra ei poksimatši tulemust. Kui see asutus tegutseb konkurentsi kasvatajana siis peab olema selela asutuse ja meie kõigu ühisraha kulumise sisuks ja suunaks just need valdkonnad mida kasvatada. See aga nõuab tehnoloogilist kompetentsi ja sädet silmis mitte kohtuniku morni ja erapooletut rolli. Kui palju loojate õnnetunnet ning loomisindu on see asutus aastate jooksul kanalisatsiooni lasknud? Vaid loojad ja selle asutuse "võimalustest" loobujad teavad seda. Raha aga kulub ja tekkivate väärtuste ning lahenduste hulk ja iseloom on kaugel meie tegelikest vajadustest.

Me oleme olnud oma toiduvalikutes ja reeglites õõvastavalt ükskõiksed. Toidutootmisest ja müügist on saanud konveier, mis rahumeeli segab puhta joogivee tervist rikkuvate värvainete, maitsetekitajatega ning muu sellisega ning müüb kireva sildi all meie lastele. Tavapärase toiduga on asjad ju lähedased. Jätkuvalt pole lihtsalt kättesaadavad toetus ja tugimehhanismid, mis bürokraatlike probleemideta võimaldaksid toetada koostöös toimivate põllumajndustootjate paremat töötlemis ning turustamisvõimet. Teades, et ühistöö on nende nõrgaks küljeks ei ole neile ka sihipärast abi selle ühistöö aluste kujundmaiseks.

Võim on olnud ka õõvastavalt ükskõikne inimeste arvamuse suhtes. Kujutada ette, et valimiste vahepealsel ajal võiksid valijad oma tahet avaldada tundub demokraatiavastase roimana. Nii hakkavat võimaust võtma populism ja inimestega manipuleerimine. Nagu kõik on näinud täidavad valimiskampaaniad avaliku ruumi "väga sisuka ja huvitava ning teemakohase diskussiooniga". Aeg otsedemokraatiat juurutama hakata. Kohalike omavalituste otsedemokraatia ehk siduvate rahvahääletuste seadustamine on tahte taga. Seaduseelnõu on selle kohta koguni ette valmistatud.

Ühiskond on tervik ja tänu inimeste iseorganiseerumisevõimele samuti iseroganiseeruv kogum. Meie sotsiaalse toetuse võime on kahanenud, mite selle tõttu, et raha on vähemaks jäänud. See on juba tagajärg. Põhjuseks on see, et viisid kuidas seda raha on hangitud on loomult olnud inimesi ja ühiskonda ning meie ainsat tervise eeldust, loodust, kahjustavad. See on tõsiasi, millest ei saa mööda vaadata ja ka tõsiasi, millest kaitseminister valitsusele kirjutades targu või siis mitte-targu rääkimata jätab.

Ülaltoodu on minu meelest meie probleemide tegelik nimi. Vähemalt osa sellest nimest. Kui neid demokraatlikul moel lahendada soovida võib loomulikult loota sellele, et erakonnad muudavad omi eetilisi valikuid...parem oleks siiski uskuda, et seda suudavad tänases olukorras teha valijad. Aga erakondi ja valitavaid võiks sedapuhku olla rohkem. See aga tähendaks nii erakondade liikmete arvu alandamist ja miks ka mitte erakondadesse mitte kuuluvate inimeste valmisliitude soosimist ka riigikogu valimistel. Me pole nii rikkad, et ideid ja valmidust ühiskonna huvides toimida parteiõiguse abil minema visata.

Haamriga aatomite pihta

Dr. MIchel Laberge kavatseb sellise masinaga anda plasmas hulpivatele aatomitele ühishoobi, millega tekitada tuumasünteesi jaoks sobivad, Päikese oludega lähedased, tingimused.

Minu elus on kord olnud juhtum, kus vaimustununa Stanley Ponsi ja Martin Fleishmanni artiklist külmtuumasünteesi kohta katsetasime seda füüsik Priit Truusaluga. Selle kohta kirjutasin ühe loo ka Carl Sagani raamatu "Deemonitest vaevatud maailm" järelsõnaks, mida on refereeritud siin.

Toona pallaadiumelektroodil rasket vett elektrolüüsides meie neutroneid ei saanud. Samas on sedalaadi ja muusuguseidki katseid tehtud hiljemgi. Üks omapärasemaid neist on füüsik Michel Laberge välja pakutud tuumahaamer...mitte päris nii nagu omaaegses filmis aatomikust tuuma lõhestatakse.

Laberge idee on tekitada vedela metalliga täidetud sfääri sisse plasmatomp ning see tomp siis sfäärilise kambri seinale antavate hoopidega kokku pressida nii, et temperatuuri ja rõhu tõusu tulemusena eeldatavalt tekkivas tuumasünteesis sündivad neutronid ja soojus neelduksid metallis ning kuumutaksid seekaudu vett auruturbiini jaoks.
Kogu selle lahenduse kohta saate lugeda siit
ja lühidat ülevaadet ka siit.

Oskamata hetkel öelda, mida selline lahendus füüsikaliselt tähendada võiks on tegemist igati huvitava lähenemisega. Vaid mõne aja eest oli lugeda ka katsest kus tavalise kleeplindi abil, seda vaakumkambris lahti kerides, õnnestus tekitada röntgenkiirgust.

Jälgime toimuvat...igatahes põnevam ja ootusärevam kui õiguskantsleri või riigikogugi järjekordne seisukohavõtt käibemakus küsimustes. Huvitavam igatahes kui tammuda pakri saarel ja toksida seal tikke maasse ja rääkida sellest kuidas varsti tuleb sinna Eestit hädast ja õnnest päästev tuumajaam. Mingem garaažidesse ja mõelgem välja mingi uus ja kasulik masin. Loodusseaduste järgi toimides pole võimalik vähemalt põhiseadust rikkuda ja kui on, vajab põhiseadus korralikku kohendust.

Tehke seda, ei tea mida!

Õiguskantsler on oma sõnutsi tuvastanud vastuolu käibemaksuseaduse ja põhiseaduse vahel. Vastuolu on tema meelest selles, et seadus jõustus liialt lühikse asja jooksul ja seaduse vastuvõtmise ja jõsutamise vahele ei jäänud piisvalt aega.

Pole kahtlustki, et see nii on. Kiirustades ja seades eesmärke kasutati tormakat abinõu. Ise, rohelised siis, olime pigem seisukohal, et ka käibmaksutõusu õnnestuks vältida kui jõulisemalt tõsta ressursitasusid ja aktsiise, kuid see plaan oleks kahjuks jäänud toetuseta...

Ehk siis piisava vahe puudumist tajun ja tunnen ka ise. Seda ühe hääletajana selle käibemaksu tõusu poolt ning tõepoolest see rutt polnud kõige targem samm. Mea culpa!
Ja loomulikult tunnustus kõigile ettevõtetele ja ettevõtjatele, kes suutsid selle segaduse oma isikliku tööga ära siluda.

Aga tulles nüüd tagasi õiguskantsleri ettepaneku juurde. Nimelt saanuks õiguskantsler sama küsimust lahendada ka leebemal moel. Mitte ettepanekudga vaid ettekandega riigikogule, kus samal motiivil, millises võtmes on ta nüüd kirjutanud oma ettepaneku, oleks ta saanud vältida edaspidi selliste olukordade tekke.

Õiguskantsler soovis aga teha justnimelt ettepaneku viia kõnealne seadus põhiseadusega kooskõlla. Samas ei ole õiguskantsler ei avalikkusle ega ka riigikogu komisjonides välja öelnud, millisel moel ta näeks, et see tema nähtav vastuolu põhiseadusega saaks leevenduda. Seis, mis on tekkinud sellist ettepanekut (mis seaduse järgi kohustab riigikogu reageerima) tehes on veidi kummaline. Esiteks, ettepaneku tegija ei suuda või ei taha öelda, millist tegu ta soovib näha. Ta on lihtsalt valmis ettepaneku tulemusena tekkivat otsust taas kaaluma. Aega tagasi pöörata ning sel moel untsu läinud asja uuesti teha on praktiliselt võimatu. Ükskõik, millise ettevõtja kasuks või huvides proovitaks otsuseid teha oleks tulemus kellegi järjekordne protsest. Ka juhul kui näha ette leebus karistamise suhtes 2009 aasta juulikuu maksuhäirete puhul on seegi kellegi suhtes korda saadetud riive...nende suhtes, kel maksudega probleeme näiteks ei olnud. Riigikogu on nagu tegelane vene muinasjutus, kellele tsaar on andud ülesandeks minna sinna, eitea kuhu ja tuua seda, eitea mida.

Mis oleks erinenud, kui õiguskantsler oleks teinud ettepaneku asemel ettekande? Selles ettekandes oleks võinud olla selge soovitus piisava aja määrale, mis peab näiteks maksuseaduste puhul eelnema nende jõustamisele. Riik kui organisatsioon oleks õppinud, oleks tekikinud üks tava (tõsi märkimisväärse ebamugavuse hinnaga) aga tulemuseks oleks parem õigusselgus tuleviku jaoks. Tänases olukorras võib kogu see vaidlus päädida pika protsessiga riigkohtus, mille tulemuseks võivad olla tagasipööramised, kahjunõuded...igatahes taas segadus nii ettetvõtete kui riigikassagi jaoks. Loomulikult aga priske teenistus advokaatidele. Eks ettevõtluse arendamiseks on võimalik valida väga erinevaid teid ja majandussektoreid.

Mida saaks õiguskantsler veel teha? Täna, veel enne riigikogu istungit, selgelt järele mõelda, millised on siis need sisulised ettepanekud, mille üle riigikogu saaks otsustada. Loomulikult püüavad ka riigikogu liikmed selel "tsaari" ülesande üle nuputada. Valikud peaksid aga olema mitte abstraktsed ja tänastes oludes paratamatult riigikohtu poole viivad vaid konkreetsed. Õiguskantsleril on võimalus neid lahendusi avaldada nii tänases kõnes riigikogu ees nagu ka saadikute küsimustele vastates. Ja neid küsimusi tuleb.

Kui õiguskantselrilt pole täna võimalik vastuseid saada selle kohta, millised lahendused rahuldaksid teda ja ta loeks talle nähtava vastuolu põhiseadusega lõppenuks ei jäägi meil muud üle kui küsida: miks tegi õiguskantsler ilma lahendusteta ettepaneku selmet pidada asjakohane ettekanne riigikogus?
Sellele annab vastuse nii aeg kui edasised sündmused...muidugi juhul kui see vastus ka täna kellegi peas olemas on.

Lamasütippva võitlus Salomoniga ehk mis selle käibemaksu ümber siis tegelikult toimub

Kas teate, et Päike tiirleb tegelikult ju ümber Maa. Igaüks võib seda oma silmaga näha...kes on aga näinnud seda, et Maa tiirleks ümber Päikse...tunnistage ausalt, seda kujutatakse ainult õpikutes või mingites filmilõikudes. Tegelikult on ju nii nagu näete.
Ja siis veel...mustkunstnikud tõepoolest võtavad kübaratest jäneseid ja kaotavad sinna pandud esemeid...ise olen näinud ja nii ju seetõttu ongi.

Samasuguse tõeväärtusega on riigikogu rahanduskomisjoni liikme Kadri Simsoni väljaütlemine sel teemal, mis toimus rahanduskomisjonis, kus arutati õiguskantselri ettepanekut tunnistada käibemaksu tõstmine põhiseadusega vastuolus olevaks.
Simsoni tsitaat on asja kohta järgmine: "Nimelt tuli komisjoni Marek Strandberg, kes hääletamise hetkeks rohelise Trapido ruumist välja eskortis. Nii jäi tulemuseks 5:5, pluss ukse taga redutav Toomas Trapido ja ettepanek õiguskantsleri ettepanekut aktsepteerida komisjonis toetust ei leidnud."

Mis on Simsoni kahjuks otsene vale. Hetk kui kolleeg Trapido palus mul välja tulla, et arutada meie seisukohta oli mõni hetk enne seda, kui komisjon asus hääletama. Ja kummalise kombe kohaselt ei vaevutud ukse taga olevat komisjoni liiget hääletamisel kutsuma...ei Simson ega keegi teine. Toomaselt küsides oleks ta jäänud ses asjas erapooletuks.
Kadri Simson on aga edaspidigi ilmselt andunud mustkunstietenduste külastaja ja ilmselt võiks talle sõna ja jõukohane olla kokku kutsuda ka Lapiku Maa ja Selle Ümber Tiirleva Päikese Pooldajate Vabathtlik Ühing (LAMASÜTIPPVA, kostub nagu mingi jumalik tegelane Ida usundeist...sobilik just sellise sekti nimeks)

Sekti pooldajaid oleks tal juba sealtsamast komisjonist, kus lahkudes sisistati, et vaat mis 86 miljonit teevad, millega teid ära osteti...seegi kuulub silmamoondusse uskujate tavapäraste rituaalide juurde.

Ehk veelkordselt siis nüüd mu tegelik seisukoht on ikka selles, et Päike ei tiirle ümber Maa ja mustkunst on silma- ning tajumoondus, ning rahanduskomisjoni ei läinud ma mitte selleks, et eskortida sealt hääletamise ajaks Trapidot vaid ikka selleks, et pakkuda lahendust, mida kujunenud olukorras teha.

Ja see meie lahendus oleks, et kui õiguskantsleri hinnangul on 6 päeva käibemaksu tõusu etteteatmiseks vähe siis näiteks ilmselt juba 15 päeva oleks olnud piisav. Seda on kinnitanud ka ettevõtjad, kel see maksukohustus tekkis. Peamiskes probleemiks, miks lühikese aja jooksul ei olnud võimalik käibemaksumuutust valutult läbi viia oli aga hoopis asjaolu, et paljude ettevõtete kassa- ja raamatupidamissüsteemid sisaldasid käibemaksu suurust mitte muutjana vaid programmidesse sisse kirjutatud konstandina. Nagu olete tähele pannud sünnivad kauplustes allahindlused hetkega. Arvutamise mõttes pole hinnamuutusel ja käibmaksumuutusel ju suurt vahet kuid tehniliselt on seda maksumuutust tõepoolest raske teostada, kui programmis käibemaksu suuruse muutmise koht puudub.
Meie ettepanek oli selles, et seadusega võimaldada näiteks k.a. oktoobrikuus tehtud maksiustatud käibelt neil ettevõtetel, kel pole käibemaksuvõlga ja kel käibemks eelmise kuu eest atstutd saada tagasi 2/3% maksustatud käibelt...see arv tuleneb siis arvutusest 2% (mis on lisaks küsitud käibemaksu osa) x 10 päeva (mis on juulikuus puudu jäänud aeg) / 30 päeva (mis on kuus olevate päevade arv).

Isiklikult olen veendunud, et ettevõtjate suhtes oli see toiming kiirustav aga seda teadamatuse tõttu, et paljude ettevõtete kassatarkvara ei võimaldanudki kiiret maksumuutust. Sellest lähtuvalt on selline tagasimakse vajalik. Küsisin sel koosolekul ka õiguskantslerilt: kui riigikogu pakuks välja just sellise lahenduse ja sellega kaob ära probleem, mille puhul näeb õiguskantsler vastuollu minekut põhiseadusega, kas siis ta nõustub, et sisuline lahendus on saabunud või nõuab ikka, et tunnistataks vastuolu sattumist põhiseadusega. Selget vastust ei saanud kuid jäi mulje, et pigem sooviks õiguskantsler näha riigikogu tunnistamas oma vastuolu põhisedusega kui lahendust probleemile. Ja probleem, meenutan, on ettevõtjate pöördumises õiguskantslerile kirjeldatud: aega jäi väheks. Õiguskantsler teisendas aga ettevõtjate probleemi enda uueks probleemiks: vastuoluks põhisedusega.

Riigielu mõttes oleks käibemaksutõusu tagasipööramisega, näiteks Riigikohtu otsusega, kui õiguskantsler jääb kaitsma oma tõstatatud probleemi mitte ettevõtjate oma, lugu samalaadne kui Estonia katastroofi järgse ajaga. Loomulikult oleks see korralik eelarvekatastroof, selles pole kahtlust, kuid tegu oleks ka ahvatleva töömaaga täna ju osalt jõude istuvatele advokaadibüroodele, kes tõttaksid kohe kahjunõudeid koostama ning koondama.
Nö Salomonlik otsus, mis maksusegadust ei tekita on täna võimalik, sest kui aega eelpakutud viisil ettevõtjaile kompenseerida pole ju ka õiguskansleri teisendus põhiseaduse riiveks enam põhjendatud. Loomulikult on küsimus ka eratarbijais, kes võivad öelda, et nemad pidid ju kinni maksma kogu selle käibemaksutõusust tuleneva hinnatõusu...siin saab selgust aga alles pärast seda, kui meil on teada, kuidas on muutnud tarbijahinnaindeks pärast käibemaksutõusu...kaupmeeste agarust allahindluste tegemisel vaadates võime ilmselt tõdeda, et juulis-augustis oluluist tarbijahinnaindeksi kasvu ehk polegi. Aga seda saab arutada siis kui on olemas mõõtmistulemused. Seni aga jätkub Lamasütippva ja Salomoni võitlus.

Tark kodanik, aeg on küps! Teooria ja käsiraamat arukaks kohalikuks omavalitsemiseks

Ajakirjandusele veidi puhkavamast olekust pilku heites, kurdetakse, et erakonnad mädanevad nii peast kui kehast. Selline on üks arvamus. On ka arvamus, et kõik erakonnad on mädad välja arvatud üks erakond. Pole imestada: Orwelli loomade farmi mõttekujundid kükitavad siinses poliitilises kultuuris nagu Sosnovski putked meie looduses. Õnneks on Eesti poliitmaastik mitmekesine ning kõigil jätkub mida järada.

Jäälõhkuja Tarand on parteide jäämeres lahti lükanud selge ja sinise veesiilu. Veesiilu parteivabama (kasvõi kohalikugi)  võimu juurde. Mitte seetõttu, et partei kui üks kodanikuühiskonna ilminguist oleks nüüd täiesti saatanast. Ei ole. Täiesti saatanast ei ole. Aga nagu öeldakse peituvatki saatan just pisiasjades ja neid pisiasju on parteipoliitkas piisavalt.

Nii lähevad valijad valima alati lootuses minna täispangale ja lootuses, et nende valitute lubadused jäävad püsivaiks ja neis lubadustes ei toimu muutusi. Kogemus, mis on seotud valimiistega on aga sootuks vastupidine: valitud peavad asuma nii koostööle kui oma seisukohtade kohandamisele ja õige pea kaovad osad lubadusist või asenduvad muudega.
Riik aga ennekõike kohalikud omavalitused on ikkagi pigem koostöö kui konkurentsi kohaks. Olgem ausad, et pideva võitluse põhimõte kui arengu alus ei ole ei biolooglise ega sotsiaalse evolutsiooni kirjeldamisel parim lähendus. Kõik või mitte midagi on viimase mõnesaja aasta ülekonkureeriva inimkultuuri alus. Õnneks mitte kogu inimkultuuri alus.

Otsustamise omapäradest.

Õige otsustamine algab õigest tõenäosusarvutusest. Paraku on just see arvutuse pool igapäevaelus varjule jäänud ning vaatamata asjaolule, et on selge, et ühe loteriivõitja kohta tuleb suur hulk kaotajaid mägitakse loteriid ja käiake jätkuvalt mängupõrgutes. Eks ikka selle tõttu, et emotsionaalne ootus ja sõltuvus saavad võitu lihtsats tõenäsususarvustusest.
Vead õigel otsustamisel tulenevad aga sellest et me hindame vääralt nii tõenäosusi kui korrutame need tõenäosused läbi valede väärtustega. Ameerikamaal on küsitluste tulemusena inimesed hinnanud oma hukkumisvõimaluse keeristormi tõttu 50 korda suuremaks ja ilutulestiku tõttu 30 korda suuremaks kui see tegelikult on. Samas arvavad nad, et astmatüsistusse sureksid nad 4 korda väiksema tõenäosusega ja upuksid 3 korda väiksema tõenäosusega kui see tegelikult toimib. Ilmselt nii mõnigi inimene on näinud telemänge, kus võistleja peab ära arvama mida rahvas arvab. sageli pole sel arvamusel (kahjuks) tegelikkusega mingit pistmist. Nii kujuneb otsute kaalumisel otsuse üks pool...tõenäosus kummaliseks.

Nüüd aga väärtuste poolest. Kujutlege olukorda kui teil on rahakotis kaks sajakroonist sedelit ja sajakroonine kinopilet. Kinno jõudes avastate et olete pileti kaotanud. Kas keskmiselt inimene ostaks saja krooni eest uue pileti? Ei ostaks sest ta ei pea väärtuslikuks sama asja eest kaks korda maksta. Samas kui teil oleks rahakotis kolm sajakroonist ja te sealt kinnominekul ühe sajakroonise kaotaksite ostaks enamus inimesi rahumeeli ühe sajakroonise eest kinopileti. Lõpptulemus oleks ikka sama: üks sajakroonine ja üks kinopilet.
Põhiteadmise, et õigeks otsuseks on vaja korrutada tõenäosus väärtusega tõi meieni Daniel Bernoulli 1738 aatal. 
Valikuid teeme me paraku aga alati konteksis. Konteksti muutmisel sooviksime me sageli teha aga uusi valikuid kuid sageli pole see võimalik...olgu siis tegemist börsikursside või ka poliitiliste valikutega. Tahe neid muuta külastab valijaid sagedamini kui võimalus seda teha. Tahe muutusteks sagedasti ja võimalus ainult iga nelja aasta tagant.

Headest koostöövormidest.

Mammuti küttimiseks tuli jätta hõimusisesed ja hõimudevahelised tülid ja minna toidu nimel mammutit küttima. Mindigi, sest muidu poleks me siin ja sellised, kus me oleme. Individualistlikud kultuurilised variatsioonid kõrvale jättes on taas aeg mammutit küttida. Majanduskriis...poliitiline tülpimus ja kes teab mis küttimist väärivad ilmingud veel.
Mis paneb aga inimesed üheskoos tegutsema? Selge, et mitte asjaolu, et nad lihtsalt kokku viiakse, pannakse, sätitase. Selleks koostegutsemise eelduseks on tervikpilt. Tervikpilt mammutist, ninasarvikust, maailmast, riigist, linnast, vallast. Ja tervikpilt loomulikult ka probleemidest.
Enamus meie teadmisi...õigemini küll muljeid kogutakse nägemise kaudu ja aju kuklapiirkonnas olevast nägemiskeskusest teisenevad nii mõisted nende paiknemine ning omavahelised suhted kui ka emotsionaalsed hoiakud nende mõistete suhtes.  See onn tervikpildi ajutalitluslik pool.
Praktiline pool on aga selles, et pilk tuleb hoida terav ja vaim värske...see on targaks kodanikuks olemise paratamatu eeldus. Eeldus, et olla kaitstud mistahes tüssamise vastu. Visioone tuleb jagada ja need peavad olema samas nii nähtavad kui korrigeeritavad, eks ikka selleks, et ei tekiks vääriti hinnatud riske.

Käsiraamat.

Et vältida tagantjärgi tarkust väärtuste hindamisel ja valesti hindamisel nõua, et rahvaesindajad võimaldaksid oma otsuseid rahval muuta mitte ainult korralistel valmistel vaid siis kui selleks on vajadus ja tahe. Vali neid, kes lubavad sisulisi ja võimu jaoks siduvaid rahvahääletusi. Ka selliseid, kus volikogu otsuseid saaks valijad muuta. Kogemus ütleb, et ajakirjanduse, reklaamide ja muu sellise mõjul me hindame väärtusi nihestunult ning parim ravi selle vastu pole loomulikult mitte tsensuur vaid rohkem vabadusi. Toeta otsedemokraatiat: kodanike vabadust ja võimalust sekkuda esinduskogu töösse sisi kui see vajalikuks osutub...siis kui valimisloterii pole andnud soovitud tulemust ega vastanud ootustele. Kasvõi ootusele, et partei saab teha seda mida on lubanud.

Panusta väärtustele, mis kestavad üle aegade. Selleks väärtuseks ongi aeg. Vali nii, et su valik annaks aega mitte ei võtaks seda sult ja su lähedastelt. Kui ei ole selliseid valitavaid siis saa ise valitavaks. Osale valimisliidus või kui sellist, mis siintoodud mõtteid kannaks ja toetaks, pole siis kutsu see ellu, mis tegeleks aja vabastamisega ning võimaldaks sekkuda otsustamisse. Üksikkandidaadi tähenduses toimivadki just kohalikud valimisliidud ja seda nii oma plaanide ja rahva toetusega. Toimivad üle erakondade ja vaatamata erakondadele. Räägi sellest oma tuttavate ja mõttekaaslastega...looge tervikpilt ja tegutsege. Vaatamata oma senisele kogemusele ja vaatamata sellele, mida te olete seni arvanud ühistegevusest ning poliitilisest tegevusest.

On terve rida pettepilte, nii nagu on pettepildiks ka avatud rahakott, milles on kadunud kinopilet, mis panevad meie väärtuste hindamise mehhanismid proovile. Poliitika ja kohalik poliitika ei ole räpane ning oma juurtes kriminaalseks kalduv vaid see on ainus võimalus vahetult tegeleda oma vahetu heaolu ja esmaste viisidega võita endale ja oma lähedastele tagasi aega. Asju tuleb ja saab ajada emotsionaalselt rõõmsana ning entusiastlikuna. Googeldamine selle artlkli kirjutamise ajal sõnapaariga "rõõmus poliitik" annab tulemuseks: "Otsing "rõõmus poliitik" ei andnud tulemusi."

See artikkel on siis esimene, mis sellele sõnapaarile vaste annab. Tehke nii, et neid vastuseid oleks rohkem. Kohe päris palju rohkem. Et see rõõm saaks tulema taradest otsustest a valikutest.

Tarkade kodanike aeg on käes. Head otsused sünnivad arukalt ja ühiselt tegutsedes. Valimised ei ole loterii vaid meie eluolu ja ajakasutust otseselt mõjutav ühistegeline toiming. Paneme siis sedapuhku selle toimingu sisse lisaks iidsele tarkusele ka nooremat ja uuemat. Nii mõne sajandi vanust. Näiteks kasvõi seda, mida rääkis meile Daniel Bernoulli.

Hollandis: peale leebe kanepi siiski ka targad kodanikud

Amsterdamis hakati rajama 500 elamule tarka elektrivõrku (smart grid). See on lahendus, mille abil on võimalik paremini aru saada energiatarbimise hetkeseisust ja energiasüsteemi paremini juhtida ja seekaudu saavutada nii varustuskindlust nagu ka energiasäästu. Sisuliselt on tegemist elektrivõrgu ja infovõrgu ühendamisega moel, et tarbijatel on võimalik arukamalt kasutada energiat. Muu hulgas kaduvat vajadus ka omi elektriarvestite näite lähetada. Üks ülevaade targast elektrivõrgust on lugeda siit.
Ka Eestis on lähedasel teemal juba aasta eest sõna võtnud Tõnu Lehtla ja Jaan Järvik oma artiklis "Eesti võimalus – elektri reaalaja tariif"

Ja lõpuks ja eelmise postituse teemaga haakudes: miks põrgu pärast ei tee me lihtsalt õigeid asju ja õigel ajal? Miks ei tee me lihtsalt tarku otsuseid kui neid on vaja ja vaja juba eile. Viin ja muudki mõnuained on targa rahva meelelahutus. Viin ega muudki mõnuained ei tee paraku ei nutikaks ega edukaks...nende tarbimine kellegi teise eeskujul ei ole tarkuse ja arukuse tunnus. Soov asju peapeale pöörata ei edenda ühiskonda ja võidelda kanepi eest ajal, kui peaks toimima arukate otsuste nimel ei ole minu meelest kõige targem tegu.
Ka mulle meeldib Holland...aga seda nende aruka viisi tõttu pidada ja toetada haridust, teadust ja innovatsiooni.
Legaliseerida tuleb esmalt tarkus ja haritus...küll siis on aega muude asjade legaliseerimise peale mõelda.

Valik: kas targad kodanikud või psühhonaudid?

Tunti huvi, kas Roheliste erakonnal on olemas seisukoht leebema narkopoliitika osas, mida hiljaaegu Jaan Sootak ja teised on propageerima asunud. Seda päris mult Postimehe ajakirjanik ja kirjutas vastusest ka selle loo. Vastuseid oli aga rohkem.

Esiteks meie erakonnal pole kujundatud selle temaatika osas selget ja ühtset seisukohta. Tuleb arvestada, et erakond on siiski läbilõige ühiskonnast ka siis kui erakonda kuulujad on mõnes küsimuses...näiteks keskkonna ja majanduse küsimustes...lähedast meelt. Mainitud artikkel on ka meie erakonnas tekitanud arutelu lähedastel teemadel.
Meie üldisem seisukoht on, et soovime lähtuda teadmistest ja faktidest oma seisukohtade kujundamisel. Narkopoliitika see osa, mis puudutab legaliseerimist või leebemat karistuspoliitikat toob paratamatult kaasa nii tervishoikulude kasvu aga ka karmi ja nulltolerantse hoiaku narkokaubanduse suhtes. Seegi on kulukas.
Küsimused ja vastused on alljärgnevalt siin:
 
* Kas narkootikumide tarvitamise ja Euroopa mõistes väikeses koguses omamisega seotud karistused on Eestis liiga karmid (Sootak viitab ülekriminaliseeritusele)? Mis suunas ja mil moel tuleks olukorda muuta (veel karmimaks, rohkem diferentseerida, narkoravi osakaalu suurendada vms)?

Üks küsimus on loomulikult karistuse rangus ja teine küsimus narkootiliste ainte legaliseeritus. Juhin siinkohal tähelepanu, et Hollandiski, mida sageli narkovabaduse eeskujuks tuuakse, ei ole narkootilised ained väikeses koguses mitte legaliseeritud vaid nende suhtes rakendatakse nn pehmet karistuspoliitikat.
Nii narkootiliste ainete sisse kui väljavedu on Hollandis jätkuvalt väga karmilt karistatud. Seesama Hollandi kogemus näitab aga selgelt, et narkootiliste ainete suhtes pehme karistuspoliitika rakendamine nõuab väga ranget ja nulltolerantsi narkokaubanduse suhtes. 2006 aastal mõisteti Hollandis vangistusse üle 4000 isiku 20 000-st kes saatsid korda narkokuriteo. Hollandis, kus elab 16 miljonit inimest on pea 30 000 narkosõltlast, kelle ravile kulub üle 2 miljardi krooni aastas.
On selge, et Hollandlased peavad oma kodanike vabadustest...ka vabadusest nautida narkootikume...kuid see vabadus on paratamatult kulukas nii vangistuste (raskete narkokuritegude eest) kui tervishoiu mõttes.
Kanepis olevad ained põhjustavad tõestatult skisofreenia-laadseid psühhootilisi seisundeid ja ma isiklikult pole veendunud, et sellise "kultuurilise mitmekesisuse" eest peaks Eestis tugevamalt seisma ja seda riiklikult soosima. Nii väike ühiskond, kui seda Eesti on, vajab pigem ikkagi tarku ja korralikke kodanikke mitte psühhonaute. Möönan siinkohal, et suuremad rahvad võivad oma kodanike vabadustunde nimel selliseid võimalusi loomulikult rakendada.
Arusaadavalt on see teema, mis vajab Eestis põhjalikumat läbirääkimist ning analüüsi ja hea, et see küsimus on tänaseks ka arutluseks tõstetud.

 * Mida arvate Sootaki ettepanekust, et narkootikumide tarvitamise võiks pikas plaanis Eestis riigi kontrolli all legaliseerida, alustades kanepisaadustest? Mis on teie hinnangul selle lähenemise põhilised head ja vead?

Seadustmine tähendaks tõepoolest riiklikku regulatsiooni ja teatud mõttes ka uue majandusharu teket. See majandusharu hakkaks tekitama ühiskonnale pigem probleeme kui võimalusi: tervishoiukulud, narkokaubanduse järelvalve ning karistamine oleksid valdkonnad, mis tooksid pigem lisakulutusi. Minu meelest ei erineks selline riiklikult reguleeritud majandus oluliselt näiteks põlevkivitööstusest, mille tähendus Eesti jaoks on samuti vaeseks tegev. Teame, et iga kaks ja pool kilo elektriks põletatud põlevkivi tekitab meie tervishoiule ja keskkonnale ligi kahe krooni ulatuses kulusid. Kulusid, mida elektriarvetes ei kajastata. Samasuguse varjatud koormaga vabaduse eest olla aeg ajalt psühhonaut peab maksumaksja olema taas valmis maksma. Nii nagu täna me maksame ju kinni ka alkoholi või tubaka liigtarbimisest tulenevad või seetõttu võimenduvad tervisehädad.
Asjaolu, et ollakse leppinud ja legaliseerinud sellised mõjuained nagu alkohol ja tubakas ei ole minu meelest põhjus, et seda sõltuvust tekitavate mõjuainete rida võiks või peaks jätkama.

 * Sootaki sõnul on hetkel probleem ka see, et Eestis ei julgeta narkokaristuste ja legaliseerimise teemal isegi mitte debateerida. Mis võib olla teie hinnangul selle põhjuseks?

Ma ei arva, et puudub julgus debateerida. Praegu ju ometi debateeritakse. Narkotemaatika on ühiskonan jaoks oluline sest arusaadavalt vabas ühiskonnas on inimesed huvitet, et nende vabadusi ei piirataks mistahes valdkonnas. Loomulikult ei saa ega tohi narkopoliitka muutuda üldiste kodanikuvabaduste piiramise ettekäändeks kuid andkem siiski aru, et oma vaimu ja selge mõistuse nihestamine on meiesuguse väikese ühiskonna puhul ikka väga tinglikult igaühe vabadus.
Milline on siis Hollandi kogemus mitte narkootikumide legaliseerimise vai leebe karistuspoliitkaga väikeste narkokoguste suhtes.
Vanuses 15-24 on kord kuus narkootikume kasutajate hulk 9,7% kui samad näitajad mujal on: 9,9% Saksamaaal, 10,9% Itaalias, 15,8% Suurbritaanias ja 16,4% Hispaanias.
Hollandi valitsusel on võime toetada 90% narkosõltlaste võõrutusravi. Just see asjaolu on viinud madalaks ka narkootikumide kasutusega seotud surmade suhtarvu võrreldes teiste Euroopa riikidega. Samas on Hollandis võõrutusravile tehtavad kultused kasvamas.
Ma ei arva kaugeltki, et meil narkoennetusega ja järelvalvega asjad korras oleksid. Muidu ei teaks me juhtumistest, kus ühes Eesti linnas koolilapsed üksteisele kalli raha eest kilekottidesse pakendatud jahu müüsid ning seda ka demonstratiivselt ninna tõmbasid. Ja mitte ainult. Koolide praktikast on teada ka lahustijääkidega igapäevatarbeliste materjalide purude ninnatõmbamist. Ja seda uskuge või mitte juba neljandas klassis.
Isikuvabadused on muidugi igas mõttes väärt värk kuid nende laiendamine narkoteemale eeldaks kindlasti oluliselt põhjalikumat statistilist analüüsi kui Jaan Soota ja Paavo Randma seda oma Akadeemias ilmunud artiklis «Narkokriminaalpoliitika või narkopoliitika?» pakkunud on.
Kas on ikka nii, et narkootikumide ja alkoholi tarbimine ja selle iseloom on narkopoliitika tagajärg. Või on põhjused hariduses ja kultuuris laiemalt. Usk ja lootus, et nõid oma pendliga lahendab probleeme paremini kui inimene oma teadmistega ja tööga kuulub ju tegelikult samasse valdkonda arusaamaga, et legaalsed narkootikumid hakkavad inimesi neist eemale hoidma. Aju võime sattuda erinevatesse sõltuvustesse on meie paratamatu geneetiline evolutsioonist saadud kaasapanu ning ses osas eelistaksin isiklikult riiklikku toetust loovatele (nagu seda on haridus ja kulutuur laiemas plaanis) mitte hajutavatele ja lagundavatele sõltuvustele.

Innovatsioon ühistranspordis: sõidukite arukas ühiskasutus

Komme on küll liikuda hulgakaupa aga kindlasti mitte suurtel kiirustel, sest nii liikluses kui ummikuis on tavapärane olukord: üks reisija - üks auto. Eesti puhul viib see loomult ülikalli ja kahjuks aina ebamugavamaks muutuva ühistranspordini ja seda ennekõike ääremaadel, kus rahva tihedus väiksem. Aeg arukaks sõidukite ühiskasutuseks on küps!


Üle Eesti toimiva ühistranspordi käigus hoidmisega on probleeme. Nende ühiseks nimetajaks on hõre asustus. Autode kasutamisega on samuti probleeme...nende ühiseks nimetajaks on sajakilone inimene asjadega tonnises autos ja sellega kaasnev energiakulu. Liigutatakse ju ennekõike automassi ja sellega kaasas olevat inimest.

Lahendus on mõistagi autode ühiskasutuses. "Kasutage autot mitme peale!" Seda loosungit hüüdes võib hääle kaotada ilma, et sellest suurt muutuks.
Lahenduseks oleks terviksüsteem, millega saaks iga autosõitja vabatahtlikult liituda. See oleks majanduslikult huvipakkuv lisaks.
Selleks pole vaja muudu kui sobilikku IT vidinat...neid aga sünnib päevas kümneid.

Iga autosõitja saab deklareerida oma kulgemistee ja teatada mitme krooni eest kilomeetri kohta on ta valmis ja kui palju kaasteelisi võtma. Loomulikult ka teada andes, kust on ta valmis teelisi peale võtma.

Autos peaks siis olema selline IT vidin, millesse saab sisestada oma ID kaardi ja toksida koodi, ning korrata sama autost väljudes. Mainitud vidin peaks olema seotud spidomeetriga.
Seadusega võiks olla sätestatud nii, et kuni 1 kroonini kilomeeter on võimalik sõitjalt selle teenuse eest tasu küsida.
See oleks siis näiteks maksuvaba teenistus igale, kes sellise lahendusega liitub.
See ei pea olema kroon kilomeetri eest vaid võib olla ka väiksem summa.

Arveldamine oleks läbi keskuse...mupärast võiks see kasvõi riiklik olla.
Kui on mingid liikumissuunad, mis arendamist nõuavad saab neid siis ka vastavalt otsetoetada.
Keerukama see lahendus kindlasti ei oleks kui mobiilparkimine või mobiilimaksed. GPS vidinad on piisavalt väikesteks ja ökonoomseteks muutunud ja sellise süsteemi kokkupanek võiks huvilistele igati jõukohane olla.

Infotehnika on seni pakkunud võimalusi harjumuspärasest teha veelgi mugavam. Huvitav, kas transpordilahendusega läheks samamoodi?

Laulupeo õppetund, sedapuhku liiklusest

Tallinna viimaste aegade üks täitunumaid jalgrattaparklaid oli Lauluväljakul peoliste ja peokülaliste jaoks. Kahjuks ei näe samasugust pilti ei Eesti ülikoolide juures ega mujalgi, kuhu auto asemel jalgrattaga võiks saabuda.
Aga nii liiguksid inimesed ilmselt iga päev...selliseid 2-15 km pikkusi retki...kui selleks vaid võimalust oleks. Foto: Marek Strandberg


Laulupeo peamine elamus oli loomulikult selles, et meie keel, laulud ja mõtted ning värvid on väärtusteks igal ajal ja neid, kes neist peavad ja hoiavad on piisavalt.

Ja siis on ka üks tähelepanek. Sedapuhku liiklusest. Kui autoliiklus sulgeda, hakkavad inimesed kulgema jala ja jalgratastega.
Siit saab teha ka ühe järelduse: kui liiklusradu osaliselt sulgeda kulgevad ka inimesed osaliselt jala ja jalgratastega. Sõnaga sünnib see, milleni ei vii ei kõrged parkimistasud ega parkimistrahvid vaid milleni viib lihtne otsus.
Näiteks lihtne otsus Tallinnas läbivalt neil teedel, kus võimalik terve sõidurada eraldadagi kergliikluseks. Laialt ja mugavalt nii, et ei peaks kõnnitee äärekividest üles alla loksuma ja laveerima jalakäijate vahel (seegi keelatud). Laialt ja mugavalt, et ei peaks kartma, et autojuht sind oma sõidukiga äärekivi vastu pressib.

Vabadusesambast...kommertslikult ja merkantiilselt sedapuhku.

Vabadusesammas avati, pühitseti ja lauldi sisse. Tuhanded olid kogunenud Vabaduse väljakule seda vaatama. Võidupüha künnisel,rahvuslikult meelestatult rahumeelselt...koos kogu perega.

Üritus lõppes, valgus kumas sambast ja rahvas valgus laiali. Autodesse, kodudesse...sõnaga ära. Ära läbi linna. Läbi linna, kus silmajäänud avatud asutusteks olid Valli baar ja viini vorstikesi müüvad putkad.

Aga avatud võinuks olla kõik kohvikud ja söögikohad, kauplused ja ka näiteks raamatukauplused oma Võidupüha eripakkumistega. Vahel kuluks veidi lõunamaalist leidlikkust ära!
Sildis, et 22. juunil oleme avatud nii vähe ja 23. juunil veelgi vähem, on nutikust ja innovatsiooni või siis lihtsalt ettevõtlikust ja ärivaistu kauplemise mõttes olematu kogus.

Püha üritus ei pea tingimata olema eemal ei ärist ei kasumist. Eriti raskel ajal olnuks selline majanduslik-kultuuriline sünergism teretulnud ja oodatudki.
Kindlasti ei kahvata selle tõttu karvavõrdki samba-avamise hiilgus ja hingestatus. Kahtlema peame aga oma ärivaistus ja ettevõtlikkuses.

Nii ei jäägi rahval ju muud üle kui traditsioonilisel moel oodata jaanipäeva ning toimetada tradistioonilisel moel majandust kasvatades ja tervist rikkudes.
Head võidupüha!