Kuidas lokaliseerida õlilaik Mehhiko lahes

Sellise sirgelduse ja kirjelduse edastasin koos Katrin Idlaga BP-le nende kodulehe kaudu. Kutsun siin üles ideede pakkumisega kaasa aitama lahenduste leidmisele, kuidas see küllaltki globaalne segadus leebemalt lõpetada.
Igatahes on tegemist naftaajastu lõpu märgiga.
Aidake siis omalt poolt kaasa, et naftaäri haud viks ja viisakas välja näeks!

British Petroleum on käima pannud ideede ja lahenduste kogumise kodulehe, kus saab pakkuda tehnoloogiaid, millega lahendada moel-teisel naftalekke probleem.
Õlilaigu teemaline BP suhtlussait on siin.

Omalt poolt sai ka välja pakutud lahendus, milleks on siis terastsisternidest ja terasplaatidest kokkupandud elementidest valmistatud ujukid, millest moodustatakse koaksiaalsed piirded.

Suurima raadiusega piire ujub veepinnal ja on läbimõõduga ca 1 km ja väikseim on läbimõõduga ca 50 m ja on siis selle lekkekoha ümber.
Iga selline element on ca 100 meetrit kõrge ning need ankurdatakse põhja ja seotakse sobilikul moel omavahel.

Pinnale koguneks päeva jooksul umbes pool kuni mõni kilo naftat iga ruutmeetri kohta, mis sealt siis välja pumbataks ning tsentrifuugides veest puhastataks.

Kokku oleks seega vaja umbes 4000 tsisterni ja selle külge keevitatud terasplaadist elementi, mis moodustab kokku panduna nafta laialivalgumist takistava ümara piirde.

Selliseid väheneva raadiusega metallelementidega piirdeid pandaks üksteise sisse kuni põhjas oleva lekkekohani välja.

Võimalik, et kõikidel sügavustel (kus pole näiteks horisontaalseid hoovuseid) pole selliseid piirdeid üldse vajagi.

Igatahes selline ettepanek sai tehtud…eks me hoiame siis huvilisi kursis. Samalt leheküljelt on lugeda milliseid kavasid juba on pakutud ja mida analüüsitud.
Analüüsitute hulka kuulub ka tuumapommi idee, muide...

Formaalselt on ka pleksiklaas ju klaas!

Pildil: Pleksiklaasi aluseks oleva polümeeri isa ja seega meie vabadussamba osaline vanaisa Rudolf Fittig.

Kaitseministeeriumi pressiesindaja väidab, et 85% Vabadussõja võidusmaba paneelide materjalist on klaas. Pidades siis ilmselt silmas seda, mida enamus lugejaid...silikaatklaasi nimelt.
Ka väidab ta, et üks sambaplaat mõõtudega 1x2 m kaalub 250 kg.
Klaasi tihedus on 2400 kg/m3 ja akrüülplastil 1150 kg/m3
Samba katteplaat on ca 8 cm paks (sellisena paistab see paneel fotolt, eeldusel, et välisseinad on tõepoolest 1 cm paksused) ehk siis selle katteplaadi ruumala on 160 l.
Kui 85% sambaplaadi massist moodustaks klaas siis peaks 160 liitrise ruumalaga klaaspaneel kaaluma koguni 330 kg ehk siis 1,3 korda rohkem kui väidab kaitseministeerium.
Kui paneel kaalub tõepooelst 250 kg siis peab klaasist ja akrüülist paneel koosnema 66% ruumala ulatuses akrüülist ja 34% ruumala ulatuses klaasist. Massi mõttes oleks siis klaasi ja plastiku vahekord enam vähem pooleks.
Klaaspaneeli välisseinad (kui need on 1 cm paksused) kaaluvad kokku 100 kg ning siis järeldub, et akrüülplasti sisse on pudistatud 30 kg jagu klaasimurdu. Plastiku massiks on siis ca 120 kg ühe paneeli kohta.

Ehk tegemist on igatahes plastikmaterjali või plastikkomposiidiga. Plastikmaterjaliks saab lugeda paraku ka sellist segu, kus on koguni 85% klaasi…koos püsib see kaadervärk just kasutatud polümeeri tõttu.
Ega selles ju loomu poolet midagi halba pole.
Hästi hoitud pleksiklaasitükk püsib kasutuskõlblikuna ju õige pikka aega.
Aga jään enda juurde…mis on nüüd ka Kaitseministeeriumi poolt kinnitust leidnud…meil on klaas-plastik komposiitsammas.

Lõpuks on tegu ikkagi komposiitmaterjaliga ja plastikud kuuluvad kah komposiitmaterjalide valda. Nii on klaasist ja plastikust elektroonikaseadmete montaažiplaat samuit plastik…ka selles on klaasil märkmisväärne ülekaal.
Tšehhi klaasimeistirte paljuhoitud saladus on aga selles, et nad ei teinudki klaasi sellisel sulatamismeetodil ja silikaadist vaid tegid meile pleksiklaasi ja tavalise klaasi segust samaba.

Meenutan siin lihtsalt mõnda aega tagasi lavastatud muret, et "ei-tea-küll-mille-tõttu" klaaspaneel punaseks tõmbus. Loomulikult seetõttu, et miskit toimus selle plastikuga nende klaasplaatide vahel. Väita, et tegemist oli üldteada faktiga, et samba klaaspaneelide märkimsiväärne osa koosneb tegelikult orgaaniliset polümeerist ei saa sest siiani oli seda koostetehnikat peetud tegijate ärisaladuseks. Just nii seda ka avalikkusele esitati.

Kui nüüd oleks ka paslik olnud küsida inimeste käest, kas te tahate pleksiklaasist ja tavalisest klaasist vabadusesammast või siis näiteks dolomiidist või graniidist samamst…mina ei oksa öleda kuhu poole see kaalukeel siis oleks langenud.
Igatahes on pleksiklaas ehk polümetüülmetakrülaat vaat et Vabadussõja kaasaegnegi (asjakohane polümeer esmasünteesiti 1877 ja tooteks muutus see 1933).

Ma muidugi ei saa aru, miks peaks niivõrd palju paanikat tekitama tõsiasi, et meie vabaduse monument on pleksiklaasi ja silikaatklaasi segu. Ühed klaasid mõlemad.
Kaldun aga arvama, et kui samba tellimisel oleks öeldud, et monumendi võib ka kokku panna karastet saunaukseklaaside vahele akrüülplastiga valatud pudelikildudest, oleks kohalikke meistrimehi ja pakkujaid kindla peale leidunud.

Kas meie vabadusesammas on äkki plastikust?

Tänu nurgaliistude ärakukkumisele on vabadusesamaba anatoomia kõigile näha.
Samba juurdegi minnes on näha, et ka trepi graniitkivid on kinnitatud mingi seguga, mis on hakanud päris kiiresti lagunema.
Näha on see siin:


Pildil: Sambaesiste trepiplaatide alt välja "roomav" lagunenev aluskiht.


Pildil: Trepiplaatide alune lagunemine. Sellist ehituspilti nähti sageli nõukogude ajal, kui segus hoiti kokku tsementi ja liialdati liivaga. Aga ega meie vabaduse alused ongi väga "mitmekesised"


Pildil: Irduvad tükid astmetealusest materjalist on märkimisväärse suurusega.

Sambaesistest graniitplaatidest on nähtav osa mõradega, mis tähendab seda, et kas alus või kinnitus on asunud "mängima".

Samba servapraost sisse vaadate kerkivad mitmedki küsimused.

1. Klaasplaatide (õigem oleks öelda väidetavate klaasplaatide, aga sellest juba hiljem) roostevabast terasest kinnitused on nähtavalt paindunud.
Kasutatud on roostevabast terasest keevitaud konstruktsioone, mis on 8 mm poltidega kinnitatud samba betoontüve külejs olevale karkassile.


Pildil: Läbipaindunud sambaplaatide kinnitusalus (ümbritsetud ringiga ja näidatud nooltega)

2. Klaasplaadid ise on aga üksjagu omapärase konstruktsiooniga.
Kahelt poolt on jääd meenutav sisemine kiht kaetud umbes 6 mm paksuse klaasplaadiga.
Kummailmne on see, et ka väidetava klaassisemuse servad on kaetud kah klaasliistudega.
Jäälaadne materjal meenutab aga lähemal vaatlusel seda, mida on võimalik saavutada ka läbipaistvat epoksiid või muud orgaanilist polümeerset materjali kasutades kui sinna sisse segada erineva kujuga klaasitükke (need on sammast vaadeldes näha). Kõvastuva polümeevaigu sisse on võimalik ka mulle tekitada (needki on selgelt plaatide vahel näha) erineval moel.
Asajtundjad teavad mitmeid viise kuidas kõvastuvat vaiku mullitama panna. Epoksiid hakkab mullitama kui sellesse on süstitud näiteks piirituse või muid kergaurustuva vedeliku tilku ja need küvenedes kuumnevas epoksiidis lihtsalt aurustuvad. Neid võtteid on veelgi.


Pildil: Sambaplaadi servad, mis on kaetud klaasribadega (näidatud punaste nooltega). See asjaolu viitab, et plaadi sisemus võib olla valatud mingits plastikust, mille sekka on segatud klaasitükke. Klaasitükid ongi nähtavad tänu plastiku ja klaasi erinevatele murdumisnäitajatele.
Küsimus, mis üleval on järgmine: miks peab väidetava klaasplaadi, mis on kahe kaitsva plaadi vahel servadesse kinnitama klaasribad?

Kas on võimalik saada avalikult vastus sellele, et meie sammas ei ole valmistatud mitte plastmassist vaid ikkagi klaasist?

Ja kui tegemist on plastikuga siis on ju selge, et enamus sellest polümeerist, millest see sammas on võimalik, et kokku valatud, ei saa maksta rohkem kui 1-2 miljonit krooni.

Tõsi ju on, et plastmass on veelgi moodsam materjal kui klaas (klaasi moodne loomus oli see, millele samba loojad sageli rühusid).
Vabandan muidugi ette kui mu kahtlus, et sammas on valdavalt plastikust on tõele ei vasta.
Juhul muidugi kui samba valmistamisel on kasutatud epoksiidi siis on asjakohane märkida, et silikaatklaas n vaid osaliselt läbipasitamutu ultraviolett-valgusele. See viimane aga sööb epoksiidvaiku ja muidki plastikuid üsna tublisti.
Kurb kui meie vabaduse sümbol päikese käes kolletub või sootuks ära laguneb.

Lühem tööaeg = parem elu!

Kui pikk siis on tegelik tööaeg (palga eest kulutatud aeg) Eestis.
Statistikaameti 1999-2000 uuringu kohaselt mitte üle 4 tunni päevas.

Siin tutvumiseks:
Statistikaameti ajakasutuse uuring 1999-2000

Mida inimesed muul ajal teevad on sealt samamoodi lugeda.
Majandus on 2000 aastast kasvanud ca 1,4 korda. Vaevalt et sama palju on kasvanud tööle pühendatud ajakasutus. Aga isegi siis ei ületaks saadud ajakasutus pakutud 30-32 tundi tööaega nädalas. Aga nagu me teame ei ole Eesti majandus kasvanud mitte meie tööpanuse kasvamise arvelt vaid tuleviku arvelt elamise tõttu (kinnisvaralaenud ja muud laenud)
Hea oleks muidugi kui samalaadseid ajakasutuse uuringuid tehtaks sagedamini.

Ettepanek normtööaega lühendada on tekitanud raevukaid vastuväiteid. Kelle arvates kaob palk, kelle arvates peaks just rohkem rabelema.
Tööandjate esindaja peab ettepanekut populistlikuks. Vaevunuks tööandjate esindaja kordki vaatama sedasama statistikaameti uuringut, millele ülalpool viitasin, oleks ta aru saanud, et tegelikult röövitakse tööandjatelt ikka härjalt aega. Pool makstud tööajast kadus ei kuhugi 10 aastat tagasi. Nüüd on ehk olukord parem aga ilmselt vaid natuke parem.
Loomulikult on iga kui ajavaras olukorras, kus ta leiab põhjenduse igale kui varastet sekundile. Loomulikult ei ole kõik ka ajavargad…keegi teeb ju varastet töö kah ära. See võiks olla aga ametiühingute või sotsialistide asi…võrdsuse tagamine nimelt. Paraku nemadki põtkivad tööaja vähendamisele vastu tuues näiteid Pranstsmaalt, kus see ei olla õnnestunud.
Mis siis…kasutage tervet mõistust. Ajad on muutunud, teadmisi on juurde tulnud. Kasutage teadmisi, mitte eelarvamusi.

Siinkohal paar artiklit ja viidet selle kohta, millised on normtööaja koomale tõmbamisega seotud võidud ühiskonna ja ka majanduse jaoks.

Guardianis ilmunud artikkel New Economy Foundationi tähelepanekute kohta, mida toob endaga kaasa tööaja vähendamine


New Economic Founfdation'i uuring "Shorter working week soon inevitable, forecasts nef"


Uuring "A new organization of time over working life"

Head võidupüha ja jaanipäeva ja mida kõike veel…ja arvutage, kui mitu reaalselt töötasustet tundi te tööandja heaks näiteks juunikuu jooksul teinud olete. Või palju makstud töötunde tuleb teil kokku möödunud ja järgmise nädala jooksul.

Appi! Jalgrattad varastet...või algas hoopis elektriliste kergsõidukite ajastu Eestis.

Täna öösel läkisd Tallinna vanalinnast "jalutama" kaks jalgratast.
Mõlemad ka elektri abiga liikuvad. Mõlemal mootorid esirattais.
Kui keegi nägema või kuulma juhtub andke siis teada politseile ( 110 ) või mulle
(55520108)

Selline oli üks jalutama läinud jalgratastest:


Ja selline teine:


Võimalik, et tegemist on eismeste elektrisõidukite vargustega Eestis.
Ka autoajastu hakkas mitte eisme auto tegemisest vaid esimese auto varastamisest.
Mida varastatakse see on hinnatud.
Ehk siis tõepooelst on 11. juuni 2010 elektrilste kergsõidukite ajastu algus Eestis.
Elame-näeme. Aga sõidukeid oleks hea tagasi saada.

Sambatantsu lugu

Autorid kavandasid samba.
See pidi tulema klaasist ja kirgas.
Kirgas nagu jää.

Soovitati ja öeldi, et nii ei pruugi see välja nägema hakata. Klaas on suurelt kapriisne.
Pakuti muidki materjale. Läbikumavat tehiskivi näiteks. Seegi saanuks olla kirgas kui kevadine lumi.
Autorid ütlesid, et peab olema klaas.
Soome klaasimeistrid ütlesid, et see võib isegi ehk võimalik olla aga mitte nii lühikeste tähtaegadega.
Lühike tähtaeg oli ministrile auasjaks.

Leiti tšehhid. Oludes, kus kaitseministeerium ei ole kunstiloomingu tegemise koht, leiti nende poolt klaasimeistrid, kes polnud varem midagi sellist teinud. Nad lubasid teha. Nii samba kui lambid selle sisse.
Kiirelt, rutakalt, katsetamata ja nagu täna näeme ka oskamata.

Sammas saadi valmis ja ka helendama. Ilu nähti pigem samba faktis kui selle kehastuses.
Mõned korrad see sammas ka helendas.
Siis hakkasid lambid kustuma. Paneelid roosatama.
Probleemid, probleemid, probleemid.
Lõpuks oleks kukkuvatest sambaosadest ehk lapski surma saanud.
Kas vabaduse eest?

Vabadussõja võit ei ole kahjuks sama mis selle võidu tähistamiseks tehtud sammas.
See võit on kindel aga mitte see sammas. See laguneb ja kaotab nägu meie silme all.
Mille tõttu?
Selle tõttu, et teadmistest ei peeta.
Meie rahvuslik ja riiklik huvi on oma vabadust selgelt au sisse tõsta.
Seda ei saa aga teha rabistades ja rutates. Tahe peab olema tasakaalus teadmiste ja oskustega.
Meil ei olnud.
Loodeti lepingule. Lubada ja kohustada ei saa aga enamaks kui loodus võimaldab.
Katse jäi tegemata. Vaatamata kiirustamisele on aeg raisus.
Lisaks ajale on ka sammas raisus.

Kuidas mujal tehakse?
Hollandi kunstnik Jaap Durpsteen kavandas Hilversumi Helide ja Kujutiste Instituudi (vaba tõlge Sound and Vison Institute) klaasfassaadi. Selle tegemiseks kunstniku kavandatu moel puudus tehnoloogia. Saint Gobain oli valmis küll selle fassaadi valmistama aga mitte välja mõtlema kuidas trükkida klaasile värvilise klaasiga kujutis, mis oleks selline nagu kunstnik soovis.
Selleks loodi vastav tehnoloogia. Seda tehti riiklikus tehnoloogiauuringute ja arenduse asutuses TNO.
See oli hollandlaste jaoks strateegiline tehnoloogia. Loomulikult selleks, et nende kunst kestev ja asjatundlik välja pasitaks.
Ja paistabki.
Aga meil ei paista.

Miks?
Sest me arvame ikka, et kõik on ostetav.
Et kusagil on pood ja riiul, millel on täpselt see mida me vajame.
Aga ei ole.
Vabadust pole riiulil nagu ka vabaduse jaoks mõeldud erilist sammast ega selle tükke pole riiulil.
Selleks tuleb vaeva näha, mõelda ja nuputada ja katsetada.
See ei puuduta mitte ainult sambaid ja kauneid klaaspindu.
See puudutab kogu meie julgeolekut ja kaitset.
Selleks on vaja teadmisi ja oskusi.
Meie vabadus tulebki teadmiste ja oskuste kasutamisest ja austamisest mitte nende vältimisest.
Vabaduse platsil pole mitte vabaduse mälestusmärk vaid teadmiste ja oskuste süsteemikindla eiramise häbiplekk.

Selle häbipleki juures on paraku ka inimeste nimed.
Mitte nende, kes meie vabaduse eest võitlesid ja otsa said.
Hoopis nende nimed, kes teadmisi ja oskusi põrmu tallavad.
Vaatamata oma kõgetele tiitlitele, kraadidele ja ametitele.

Olid kord rohelised – ja on edasi

Kommentaariks, enne kui lugema asute: ehk olete tähele pannud, et Eesti ajakirjandues on üsna palju räägitud rohelsitest ja sisetülist ja milelst veel.
Eesti Päevalehes päris mitmel korral.
Selle nädala esmaspäeval siis palusin, et erakonan pressitöötaja lepiks kokku asjakohase arvamuse avaldamisvõimaluse ka minu poolt.
Homme nagu teate, toimub meie erakonna üldkoosolek ja loomulik soov on avalikult enne olulisi muutusi selgitada ka avalikult omi eisukohti.
Päevaleht ju ise on selle teema meedia huviorbiidis hoidja ja avalikuks tegija.
Täna sain teada, et ka homses päevalehes ei oelvat vist selle aravamuse jaoks ruumi.
Loomulikult on see väljaande enda õigus valida nii artikleid kui autoreid.
See ei kehti loomulikult ainult minu puhul vaid loomulikult ka nende arvamuste puhul mis enne mind on avaldatud ja puudutavad minu isikut külallt isiklikult.
Siin on ka mu sesikohad veidi pikemalt kui Päevalehe arvamusartiklisse kirja sai.

Milleks rohelisi vaja oli?

Ma ei küsi minevikuvormis, justkui arvaksin, erakonnaga on kõik läbi. Läbi pole midagi. Enamus on alles ees. Kuid minevikku peab meenutama. Aastatel 2006-2007, erakonna loomise ajal, tulime me välja väga selgete kavadega, milline peaks oleme meie energiamajandus, toit, tervisekorraldus, haridus ja mil moel peaksime värskendama demokraatiat. Valijad kuulasid, nägid, mõistsid ja toetasid meid. Tänaseks on mõnel Eesti erakondadest juba oma roheline või vähemalt rohekas tegevuskava. Rohelisest majandusest ja investeeringutest ei räägi mitte ainult rohelised, vaid kõik.
Kriitikute meelest olevat rohelised vaid energiateema erakond. Me käsitleme kõiki teemasid, kuid uuel vaateviisil – mis tänases maailmas pole energiaga seotud? On, julgeolek, on majandus, heaolu, vaba aeg, tervis. Selle, rohelise arusaama, tõime me Eesti poliitikalavale.

Milleks rohelisi vaja on?

Eks ikka selleks, et oma räägituga ja lubatuga edasi minna. Jätkuvalt oodatakse meilt puhta ja tervisliku toidu eest seismist. Transrasvad ja värviküllust pakkuvad tehisained meie toidus on täna juba sihikul. Need peavad kaduma me toidust juba lähiajal. 2010. aasta riigieelarve võimaldab mitmeid tehnolooglisi uuendusi. Loodetavalt juba sellel aastal rajatakse eestis esimene väljarenditav liikuvtapamaja selleks, et maheliha jääks mahedaks ja oleks kättesaadav ka hinna poolest.
Teadusandekatele lastele käivituvad roheliste toetusel 2010. aasta sügisest füüsika, keemia ja bioloogia õpikojad. Seda kokkukuivavate õppekavade ja loodusainetundide taustal. Ka taustal, kus teadmiste asemel on käibel hulgaliselt eelarvamusi ja uskumusi. Oleme ette pannud, et tööandja ei peaks tasuma erisoodustusmaksu, kui maksab kinni töötaja hambaravi või nägemise korrigeerimise või mõne muu raviteenuse.
21. sajandil ei pea eeldama inimeste tohutut rassimist ja rabelemist. Inimeste jaoks on oluliseks väärtuseks saanud nende vaba ja lähedastele pühendatud aeg. Oleme ette pannud, et nädalase töökoormuse peaks Eestis langetama 40-lt tunnilt 30-le. Sellest tuleb nii uusi töökohti kui tervem töökorraldus. Pea 100 miljonit krooni panustatakse tänu rohelistele 2010-2011 aasta jooksul sellesse, et kodusid, koole ja lasteaedu säästlikeks ning tervislikeks muuta ja selleks Eestisse sobivaid lahendusi arendada ja rakendada.
Kes veel peale roheliste seda teeks ja silma sellisel innovatsioonil peal hoiaks? Me teame juba täna, et roheliste kadumisel riigikogust nimetatakse roheliseks hoopis tuumajaama rajamise plaan. See aga on väga, väga kaugel meile arusaadavast rohelisest maailmavaatest.
Inimese ja looduse suhtes sõbralikumad lahedused ei teki ühiskonda iseenesest. Selle eest tuleb seista selgesõnaliselt ning sisulislt. Seda nõuet olen kuulnud roheliste valijailt ja kindlasti ootavad nad sellise võimekusega erakonda ka järgmistel valimistel.

Tülist

Loeme ajakirjandusest, et roheliste siseüli olevat võitlus opositsiooniga. Loeme ka seda, et kasutatakse vaat et stalinlikke meetodeid opositsioonist vabanemiseks. Väidetakse, et see olla „tavaline võimuvõitlus“ Eeldame vaid hetkeks, et see kõik ongi nii. Küsigem aga, et kui tegu on opositsiooniga, siis millised on selle oposistiooni sisulised seisukohad ja mille poolest need erinevad neist seisukohtadest, mis ei ole oposistiooni omad? Veidi uurides selgub, et sellele lihtsale küsimusele vastust leida polegi lihtne. Neid seisukohti lihtsalt pole. Neist seisukohtadest ei ole teadlikud ei erakonna liste lugevad liikmed ega ka avalikkus. Kummaline?
Miks küll, võib lugeja küsida, otsustab erakonna juhatus erakonnast välja arvata koguni 20 inimest. Vastan. Seda tehti erakonna aukohtu ettepaneklul. Üheks oluliseimaks põhjuseks oli välja arvatud liikmete labane või isikuid solvav sõnakasutus ja madal suhtluskultuur, seda eelkõige erakonna siselistides. Seda tehti kombe tõttu igat kui siseasja ja vastuolu pesta avalikult tänuliku meedia vahendusel (mis loomulikult iga tüli oma müüginumbriteks ja klikkideks muundab). Ka selle tõttu, et erakonna sisesuhtluses on rohelistel nii põhikirjas kui heades tavades kokku lepitud isikute kritiseerimise asemel asjast rääkimine. Aukohtu hinnagul ei tulnud väljaarvatud ka sellega toime. Nad ise on loomulikult teist meelt. Kuidas muidu.
Erakonna nö vastasrinnaga peetud vaidlustest on selgemini meelde jäänud näiteks seisukoht, et erakond peab toimima ennekõike oma liikmete huvides. Kas tõesti? Seda oludes, kus kümneid kordi rohkem raha tegevuseks annab erakonnale mitte liikmeskond, vaid maksumaksja ja kus roheliste tegevusraha tuleb nii meie valijate kui ka nende taskust, kes ei vali meid ega ühtki teist erakonda.

Tulevikust ja lahendustest

Mul on siiralt kahju, et rohelise poliitka ja maailmavaate asemel arutab avalikkus ühe organisatsiooni sisesküsimusi. Esitades konflikti ebademokraatia ja demokraatia vahel välistatakse võimalus, et tegemist on palju lihtsama vastuoluga, milles suur osa on lihtsalt viisakuse ja ebaviisakuse vastuolul.
Kas oleme aga sedavõrd küpsed ja valmis, et öelda, et rohelised on oma töö teinud ja nüüd on juba muud erakonnad piisavalt rohelised isegi, kuna kogu maailma nõue on olla rohelisemad? Kui see nii oleks, siis tuleks rahulikult roheliste töö lõppenuks tunnistada. Ma arvan, et see ei ole siiski nii.
Rohelised Eestis on tõenäoliselt ainus poliitiline jõud, mis senini on rääkinud paremate inim- ja loodushoidlike lahenduste ehk masinate ja tehnoloogiate eest. Ja seda tuleb teha ka edaspidi. Selliste paremate masinate eest, mis looksid meile turvalise maailma, mis hoiaksid inimest heade kodude ja toidu toel, mis ei kahjustaks ei inimest ega loodustki. Masinateta me toime ei tule. Sest piltlikult on isegi lõke masin (tehnoloogia) mis pani aluse parasiitidevaba ja paremini seeditava liha kaudu pikemaealisele inimpopulatsioonile. Tänu sellele, algelisele “lõkke-masinale” on meil olemas vanavanemad ja kultuur ja keel. Miks? Sest tänu tervislikumale toidule pikenes eluiga ja jäid ellu need, kel oli aega lapsi õpetada ja järjepidavust kanda.
Täna oleme mõnes mõttes ringiga alguses tagasi: me vajame taas lahendusi, mis hoiaksid kolme põlvkonda koos, säästaksid aega, raha ja väärtusi, ei teeks meid ega loodust haigeks. Roheline erakond on aru saanud, et selleks, et kaitsta puid on vaja mõttega luua masinaid, mis puid ei hävitaks. Vaid puude kallistamisest on seejuures väga vähe abi.
Paremini masindatud, kõrgtehnoloogilist ühiskonda on vaja jätkuvalt nii maailma kui Eestigi oludes, kus liberaalid ütlevad, et olgu masinad millised tahes, peaasi, et neid on piisavalt palju ja neid tulusalt müüa saaks. Kus keskklassi esinadajad ütlevad, et igaüks peab saama endale mingigi masina. Kus sotsialistid ütlevad, et müüdagu mistahes masinaid, peaasi, et raha laekuks ühtlaselt kõigile.
Sellistes oludes on rohelistel nii täna kui tulevikus väga selge oma koht. Mitte “puukallistajatena”, vaid parematest lahendustest, parematest masinatest ja tehnoloogiatest rääkijate ja nende eest seisjatena ning arukalt ülesehitatud ühiskonnale seaduste ja harimise kaudu eelduste tekitajatena. Ma tõesti loodan, et rohelistel on jätkuvalt koht Eesti poliitmaastikul ning Riigikogus. Ma loodan ka seda, et meie, roheline erakond, saame aina rohkem hakata vastama küsimustele "mida te teate sellest või teisest asjast" ja et me aina vähem peaksime vastama küsimustele "mida te arvate, tunnete või oletate neist või teistest asjadest".
Rohelised on täna ka ainsad, kel on õnnestunud Riigikogus vormi järgi vastasrinnas olles võimuga koostööd teha ja oma kavadest mõndagi jõustada. See saaks ja peaks ka edaspidi nii olema. On neid kellele see koostöövorm ei ole meele järgi. Nii erakonnas kui väljaspoolgi. Ehk on selles taevani puhutud tüli põhjus? Mõlege, enne kui kivi haarate!

Inkvisitsiooni ootel

Hiljuti suvatses kirikurahavs teha etteheite poliitloomadele, et nende plakatid on rõvedad. Jumalikust vaatenurgast. Noh, ega need plakatid nüüd teab mis meistriteosed ja viisakuse mustrid pole jah. Teisalt on tegemist täiesti tavapärase...vist siiski keskpärase...ilmaliku ilminguga. Evolutsiooni ervormiga. Suure Paugu otsese derivaadiga. Neisse asjusse on olnud aga kirikul (tõsi küll teispool Lompi valdavalt) alati oma hoiak.

Ühes vestluses pruukis üks agnostiline lõuapoolik suud ja arvas, et vaadaku see kirik ehk veidi ka enda sisse ja selle peale, mil moel nende endi rituaalid neutraalsel vaatlusel paistavad.

Tema jutt ise oli umbes järgmine:
"Viimaste paari aastatuhande jooksul on ilmunud nii linnapilti kui kunsti küllalt võika loomuga pilte ja muid kunstiteosed.
Enamgi veel, on teada juhtumeid, kus inimesed kogunevad kõrgete lagede ja kõmiseva akustikaga hoonetsse, kus kesksel kohal on iidse piinamisriista külge naelutatud surev inimene. Rituaali osaks on ka kannibalismi immiteerimine, kus surnuks piinatud isiku ihu süüakse ja tema verd juuakse.
Enamgi, makusmaksja on kohustatud kinni maksma riikliku tellimuse, mille tulemusena saavad kõrghariduse isikud, kes õpetavad evolutsiooni ja loodusteaduste asmele kreatsionismi…". Järgens vee lauseid porinat sel teemal, et religioossete jutukeste vestjaid koolitatakse põhjendamatult palju samas kui loodusteadusteaduste õpe muutub aina pinnapealsemaks ja nõrgemaks.

Noh jah...maitse asi...ma ehk nii karm ei olekski aga igatahes on religioossete ja sekulaarsete toimetamiste lahushoidmine igati õigustatud. Roosikasvataja võtetega mahaavu ja mädast pimesoolt ei ravi.
Huvitav, millal kujuneb välja poliitiline inkvisitsioon?

Euro kui mood

Raha on kui muinasjutt, lugu, väljamõeldis meie peades. Ja ei kusagil mujal.
Kas kroon või euro, kas teokarbid või klaashelmed. Küsimus on ei muus kui raha hulga tekitamise reeglites...ja muidugi natuke ka moes.
Ja kes meist ei usuks, et mood inimest ja tema enesetunnet ei paranda.
Ikka parandab.
Ja majanduse alus on teaduspoolest ei muu kui emotsioon ja enesetunne...koos mingite vajaduste nõudluse ja pakkumisega muidugi.
Kroon ja euro on muidu sama praktilised...euro lihtsalt näib hetkel olevat rohkem moes.

Viljandis võiks korralda esimese siduva kohaliku rahvahääletuse!

Viljandi linnavolikogu peab arutama ja otsustama selle üle, mida teha Viljadniu gümnaasiumitega. Liita või mitteliita ja kui liita siis kuidas liita.
Tegelikult on see laiem küsimus kui volikogu küsimus. Siin oleks koht rahvahääletuse korralamiseks. Kirjutasingi Viljandi linnavõimule alljärneva kirja...näis, mis nad arvavad või vastavad.

Head Viljandi volikogu liikmed.

Saan aru, et teil on täna kavas arutada Viljandi koolikorralduse küsimust.
See on oluline asi. Vaieldavaid küsimusi on palju ja otsuski mõjutab paljusid.
Siinkohal minu poolt üks pakkumine selle pakilise asja korraldamisse.
Nimelt, ehk teate, olete kuulnud ja lugenud, et olen olnud pikka aega vahetu demokraatia ehk siis otsustajate jaoks siduvate rahvahääletuste pooldaja. Sellised rahvahääletused loomulikult ei asenda esindusdemokraatiat aga rikastavad seda.
Juhul kui te oma kooliteemalises arutamises jõuate sinnamaale, et võiksite kaaluda Viljandis koolikorralduse asjus rahvahääletuse korraldamist olen nõus igati sellele kaasa aiatama. Oma teadiste ja oskustega aga ka arvukate kontaktidega maadest, kus selliseid rahvahääletusi korraldatakse.

Teadupoolest on ka riigieelarves ette nähtud vahendid kohaliku rahvahääletuse tutvustamiseks ja sellele kaasa aitamiseks.
Nende kasutamise kohaks võiks olla siis Viljandi, kui volikogule see sobib. Ja kui sobib aitaksin hea meelega kaasa sellele, et neid vahendeid saaks kasutada just Viljandi rahvahääletuseks sedavõrd olulises küsimuses nagu koolikorraldus.

Loomulikult pole rahvahääletus pelk küsitlus vaid nõuab hoolikust ja tähelepanu. Sellist, millega toimetatakse neid rahvahääletusi näiteks Šveistis või ka Saksamaal ning mujalgi.

Teie vastust ootama jäädes ja
lugupidamisega
Marek Strandberg
Riigikogu liige
Erakond Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimees
555 20108
marek.strandberg@gmail.com

P.S. mul oleks heameel kui käesolev kiri teie abiga kõigile volikogu liikmeteni jõuaks.

Liha, võim ja mõistus

Küsitakse, et millist abi meil on vaja, et majandust päästa ja jalule aidata. Loomulikult aru ja tarkust teha õigel ajal õigeid asju. Mitte lihtaslt teha midagi õigel ajal.

Kui keegi peaks välja andma aasta spordiajakirjaniku preemia siis selle peaks 2010 olümpiaaastal saama eesti Päevalehe ajakirjanik Veiko Visnapuu.
Miks?
Lugege vaid tema artiklit 15 jaanuari k.a. Eesti päevalehes
"Eestis hüljatud hooldemehed aitavad Kowalczykit võidule"

Ei ole võimalik selgemalt ette ennustada seda, mis juhtus eile 30 km naiste suusasõidus.
Nimelt kirjutab ajakirjanik sellest kuidas nii Veerpalu kui end ka Šmiguni suusatimi pakkunud mehed Are Mets ja Peep Koidu hüljati. Kuigi 2006 aasta Šmiguni kullasuusad olid nende määritud.

Mõned väljavõtted sellest artiklist:
„Midagi pole teha,” laiutab Mets käsi. „Muidugi aidanuks ma omasid edasi... Kui kevadel selgus, et Eesti meeste koondises mul enam töökohta pole, läksin rääkima Kristina Šmigun-Vähi abikaasa ja mänedžeriga (Kristjan-Thor Vähi – toim) – sealt arvati, et nendegi tiimi pole mind vaja. Ma ei soovinud Eestist lahkuda, aga kui oli näha, et jään siin töötuks, polnud muid valikud.”

"Mets ja Koidu annavad nüüd endast 101 protsenti, et Kowalczyk edestaks nende määritud suuskadega Šmigun-Vähit. Nii Otepääl kui ka veebruaris Vancouveri olümpial. Kuigi võiks arvata, et võõramaalase abistamine võib neile olla emotsionaalselt raske, nii see ometi ei ole."

„Meie teeme oma tööd ja tahame seda teha võimalikult hästi,” selgitab Mets. „Tahaks alati, et meie määritud suusad tooksid võidu. Teine koht võiks kaotada 0,01 sekundiga,” lisab Koidu muiates.

Kommentaariks, et kulla sai Kowalczyk koguni 0,3 sekundise võiduga!

Eile arvas mu abikaasa Katrin, et ei saa olla, et nii palju liha ja võimu lihtsalt edu käest laseb. Aga saab küll. Hommikul teatas ta mulle uudisest, et poola meeskonda määrisid eestlased.
Võimu ja lihaga pole ilma tarkuse ja teadmisteta tõepolest midagi peale hakata.
Õpetuseks nii sportlastele kui kogu ühiskonnale, kui jälle hakkab keegi targutama, kas haridus ja teadmised on ikka see millega kehvadest oludest välja tulla.
Onn ikka küll...ja ehk poleks nii sageli põhjust asjatundjaile kinga anda ja neid põlata. Ei määrdemehi, ei insenere, ei teadlasi ega arste ja keda kõike veel.
Miks me küll hülgame oma edu?

Tallinna linnahalli laenugarantii lugu

Jalgrattaga talvel ja Tallinnas?

Esmapilgul suhteliselt hull plaan. Varasemalt olen proovinud kasutada rattal naastrehve kuid jää, lume ja kivi kombinatsioonis pole see kuigi mugav sest isiklik tasakaalumehhanism ei pruugi alati ette tulevate ootamatustega toime tulla.

Teist talve kasutan aga talviti esirattas oleva elektriajamiga jalgratast. Sellist, mis tagaratta väntamisele mõõdukalt jõudu esirattasse lisab.
Elektrijalgrattaks on mul Saksa (Leedu koostet) Panther. Talvist pilti pole aga siin mõne aasta eest soojal ajal tehtud pilt sellest rattast.



Tulemus on igati mugav: nagu neljaveolise ja vaid tagaveolise autogi võrdlus libedates oludes. Ja viimased kaks aastat pole ma kasutanud ka talviseid ratta naastrehve. Loomulikult tuleb pidurdamisel ja pööramisel olla veidi ettevaatlikum aga läbi lumesodi sõitmine ei ole (vähemalt viimaste kogemuste põhjal) eriline vaev.

Kirjutan aga selleks, et tähelepanu juhtida ühele KTRAKi jalgrattavidinale, millega mägirattast kondiaurul töötava kelgu saab meisterdada.

-10, -12 ei ole sugugi külm ka jalgrattaga tavaasju ajades (mitte sportides) ringi liikumiseks ning tõestatult on kaherattaveo kasutamine ka libedates oludes stabiilsem kui näiteks jala käia!

Lubaduste võidusõit alanud!

On loomulik, et rahvale meeldimiseks tuleb selga panna ilusad riided ja anda ilusaid lubadusi. Hiljem tuleb vaid õigete sõnadega asi rahvale selgeks teha. Käesolev võrgupäeviku sissekanne ei ole tehtud seepärast, et toimus üllatuslike lubaduste rohke IRLi suurkogu...see on tehtud lihtsalt pärast seda.

Kohe-kohe on parem maailm tulekul! Ilmselt asuvad meie poliitliikide esindajad...erakonnad nimelt...üksteise võidu lubadusi jagama. Paremast Eestist ja paremast tulevikust.
Meenus, et olen seda juba kunagi varem näinud...ka lahendust kuidas täitamat lubaduste taagast kaunilt välja tulla.

Monty Pythoni Lendav tsirkus lahendas olukorra nii:

Telesaade "Tinti näkku":

Ajakirjanik: Oma plaanis paremast Britanniast meie kõigi jaoks lubasite, et ehitate 88 tuhat miljonit-miljardit uut maja aastas Suur Londoni piirkonnas. Tegelikkus on selles, et te ehitaseta vaid kolm.
Olete te veidi pettunud selles tulemuses.

Transvestiitselt riietunud koduasjade minister: Ei, ei üldse mitte. Vastaksin sellele küsimusele kahel moel. Algul räägin oma tavalise häälega ja siis nagu väike vinguv siga....

Siin ka asjakohane videoülesvõte sellest saatest.

Poliitilistest liikidest ja mitmekesisusest ning taastuvenergiast

Energiavoo juhtimine demokraatlike vahenditega ei pruugi alati anda sobilikke tulemusi.
Selleks, et demokraatia ja poliitline mitmekesisus toimida saaks on vaja energiakasutuses teha tõsiseid korrektuure. See kasutus peab saama taastuva iseloomu, nimelt.

Abu Dhabis on hetkel toimumas Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri (IRENA) käivitamisega seotud rahvusvaheline koosoelk. Täna on selle loomise initsiatiiviga liitunud 142 riiki. Taastuvenergia kasutamise tähendus on siiski laiem kui pelk looduse säästmine.
Püüan siinkohal veidi avada seda kuidas poliitiline liigirikkus ja energiakasutuse iseloom omavahel seotud on.

INIMESED SOOVIVAD VAHETUMAT OTSUSTAMISÕIGUST..teisalt politoloogid noomivad jälle, et üheteemaerakonnad ei löö läbi. Äkki on olukord aga vastupidine? Vähemalt nende politoloogide arvamuse asjus.

Ühiskonna elurikkuse huvides vajame hoopis rohkem selge suuna, kava ja valdkonnaga poliitilisi liikumisi. Õigem oleks öelda: poliitilisi liike. Ehk näiteks pole roheliste väidetav ühekülgsus mitte probleem, vaid võimalus suunata ühiskond mitmekesisema arengu teele. Kui sageli lahkutakse arsti juurest tõdemusega, et hea küll, ravimisega tulite toime, aga muidu olete te ikka väga kehv torulukksepp või sootuks saamatu elektrik?

Rassid, rahvad, riigid?

Loodus on inimesele hea paik, kuna selles on piisavalt liigirikkust. Erinevate liikide ja nende omavaheliste seoste rohkus on tagatiseks, et ka meile, inimestele, on olemas liigina sobilik ökonišš.
Igal liigil looduses on oma bioloogiline programm ja käitumismuster. Sellel põhineb meie suur kodu, oikos (kreeka k kodu), ökosüsteem. Inimene on selle kõrvale loonud teise kodu. Tehismaailma, ökoloogilis-poliitilise süsteemi. Seegi on omamoodi oikos.
Kes või mis on selle tehismaailma liikideks? Rassid, rahvad, riigid? Pigem ei. Demokraatlikus ühiskonnakorralduses on selleks näiteks erakonnad. Seda kui poliitilised liigid, millele on ühiskondlikus kokkuleppes sattunud eriomaseid õigusi ja võimu. Aga selged poliitilise liigi tunnused on ka ettevõtetel ja kõigil inimeste kokku lepitud organisatsioonidel. Organisatsioonidel, mille tegevuse viisi ja eesmärki on sisse pandud inimese tahet, väärtusi ning huvisid.

Supp, milles keevad erakonnad

Looduses pole universaalliike, mis oma sisemises suhtes suudaksid kehtestada kogu liigirikkuse ulatust. Ometi panustame me sageli inimühiskonnas organisatsioonidele, mis peaksid lahendama kõik küsimused. Erakondadele, millel peaks olema universaalne võime leida lahendusi kõigile küsimustele, ettevõtetele, kust tahame ühest kohast kätte saada kõikvõimalikud teenused.
Poliitika protsessina pole aga muud kui üks paljudest inimesele teada olevatest tehnoloogiatest. Tehnoloogia võimu kogumiseks ja rakendamiseks. Sellega lähedane on üks teine tehnoloogia – religioon – nimelt oma institutsionaalses vormis.
Poliitikaski näeme erinevaid tehnoloogilisi lahendusi: ainuvõimu ning päritava võimu erinevaid variante, aga muu hulgas ka demokraatiat, mis on erinevate poliitiliste tehnoloogiate supp. Supp, milles keevadki siis muu hulgas ka erakonnad.

Kus me toitumas käime?

Universaalsete erakondade ja äriühingute (ökonoomilis-poliitiliste liikide) rohkus ongi ehk üheks põhjustest, miks viimase paarisaja aasta jooksul (kui erakonnad poliitiliste liikidena on muutunud aina universaalsemaks) on energiat ning materjale aina rohkem kontsentreeritud ja liigkasutatud. Looduse reservide rohkus on andud selleks ohtralt võimalusi. Omaloodud tehismaailmaga hakkama saamiseks on meil selgelt vaja teistsugust poliitikat ning sealhulgas arukal moel maha keerata ka see aine ja energiavahetuse vunk, mis tänaseks on tekitatud.
Täna kütame granaatidega kaminat. Üleilmsete tülide vältimiseks on vaja vältida üleilmseid huve. Energia ja materjalivarudel põhinev üleilmastuv huvi hoiab üleval ka üleilmseid tülisid. On selge, et kui näiteks Ameerika Ühendriigid tuleksid energeetiliselt toime vaid omal territooriumil, lakkaks mõne aja möödudes ka selle riigi globaalne mõju. Hämmastaval moel oleks see võimalik juba täna: kattes 300 x 300 km suuruse ala päikeseelektriliste paneelidega, saaks see ühiskond kogu enda tarbitava energia vahetust päikesevalgusest.
Aga sealsed ökonoomilis-poliitilised liigid on harjunud kaugemal toitumas käima. Iraagis ja Afganistanis näiteks.

Ühiskondlik ühekülgsus

Vastupidiselt tavaveendumusele julgen öelda, et universaalsete poliitiliste liikide ajastu peaks mööda saama. Eesti sisekaemuses arvavad poliitikauurijad, et iga erakond peaks olema võimalikult mitmekesine oma tegevuste ja lubaduste ulatuses. See aga ei vii paraku mitte muutusteni mitmekesisuse suunas, vaid ühiskonna ühekülgsuseni.
Siinkohal joonistubki välja tänapäeva rohelise poliitika möödapääsmatus olla selgelt rahulikuma energia ja materjalikasutuse kaitsja, nõudja ning propageerija. Ilma selle eelduseta on kõigil poliitliikidel kalduvus muutuda samasugusteks ning luua loomult ühekülgset maailma.
Poliitiliste liikide saamatu universaalsus on Euroopa Liiduski viinud sinnamaani, et demokraatlikust protsessist on saamas ainuvalitsejate õukonnamängude võrdkuju. Avalikkusele arusaamatuil kaalutlusil valitakse Euroopa Liidu kõrgeteks esindajateks isegi nende kodumaal tundmatud inimesed. Transpordivolinikuks valitud Siim Kallas pühendab oma intervjuu rahvusringhäälingus mitte transpordiküsimustele, vaid sellele, kui kõrge ja lugupeetud ametikoha ta sai ja seda tänu heale läbisaamisele väga mitmete teiste kõrgete au- ning ametikandjatega.

Kuhu siis püüelda?

Siit üldisem küsimus: kas elurikkalt toimiva ühiskonna poliitiline pool saab üldse kunagi olla piisavalt avalik, läbipaistev ja kõigile katsutav ning igas aspektis mõjutatav? Või on lugu nii nagu vorstivalmistamisega: süüa kõlbab, aga valmistamine ajab isu pealt? Või peame esmalt püüdlema selle poole, et ühiskonna energeetiline intensiivsus oleks väiksem ja huvide tagant hakkaksid paistma väärtused?

Igaühe energiaaudit

Majakatusest külma ilmaga allapoole sihtiv jääpurikas on selge märk hoone katuse kaudu välja voogavast energiast ja rahast.

Ilm on meile kätte mänginud ülihea võimaluse. Madalamate majade katuseräästaist rippuvad jääpurikad on omanikele rõõmuks ja fotograafidele pildiilu allikaiks.
Kõrgemate hoonete räästaist tilpnevad kümneid kilosid kaaluvad jääpiigid on aga potentsiaalsete mõrvarelvadena tähelepanuväärsed ka muus aspektis.
Nimelt ei näita jääpurikas kekset külma talve muud kui, et katuse kaudu liialt soojust väljapoole liigub.
Iga jääpurika taga on ka kuhjaga kroone miinuskraadidel katusel oleva lume sulatamiseks kulutatud.
Küll on see kroonisumma väiksem kui kahju, mida kaelakukkuv purikas inimestele või varale tekitada võib.
Siinkohal aga hea soovitus, kõigile kel plaanis oma oskusi energiasäästu alal pakkuda: pildistage purikais maju sest see on parim tõestus kinnihoidmata soojast. Mida suurem purikas seda rohkem raisus sooja.
Peaks reklaammaterjalina mõjuma sama hästi kui termokaamera pilt...pealegi on maas olles üsna raske katusepilti saada ja kopteri lennutund maksab tuhandeid.

Painutatav e-raamat

Novembris kirjutasin kuidas erinevate e-raamatute kasutussetulek on alanud.


Tänaeks on teatanud selline ettevõte nagu Skiff, et nad on valmis saanud painduva displei, mille ekraanilahutus on 171 dpi ja mille pildilehitsemise võime kestab ühe laadimisega nädala.

Hetkel pakuvad kõik e-raamatute tegijad, et nad võiksid olla krijastustetele partnerid trükikodade ja paberitootjate asemel. Mida enam aga selles valdkonnas uusi lahendusi kättesaadavaks muutu, seda selgemaks saab, et sellistegi masinate saatus on nagu arvuteil või mobiiltelefonidel: ühtne kommunikatsioonistandard.

Parandage ja täiendage asju...igasuguseid asju

Plastiajastu on toonud muu hulgas ka katkiminevate ja mitteparandatavate asjade ajastu. Mõnesid asju saab isegi parandada. Kui viin katkisi kingi kingsepa juurde kostub üsna sageli imestamine, et miks ma uusi ei osta sest parandamine maksvat nii ja naa palju. Reeglina lasen ikka asju parandada, kui saab.
Nüüd on isekõvenevate ja liimivate möglede hulka tulnud veel üks. Sugru nimeline. Kirjeldus on paljulubav.
Kui ette jääb siis kasutage.

Eile käivitus viitsütikuga pomm!

See pomm pole muud kui riigieelarve. Riigieelarve, mille tasakaalus hoidmiseks on kasutatud jõuliselt ressursside ja tarbimise sihipärast maksustamist. Teisisõnu on osaliselt ellu viidud ökoloogiline maksureform.
See on see, mille eest nii Keskerakond kui Sotsialistid nagu ka rohelistega koostööst huvitet Rahvaliit on rohelisi materdanud kuis jakasanud.
Miks siis ometi? Materdamist mõtlen?
Põhjus selleks on sügavam kui arvata oskate. Nimelt: kui ühtäkki selgub, et ühiskonda ja sotsiaalsüsteemi saab ülal pidada ressursside kasutust maksustades ilma isikumakse kasvatamata.
Mõistate juba? Siis kaob ju ka vajadus nii astmelise tulumaksu muu sellise järel. Siis kukub kokku kogu kommunistlik-sotsialistlik maksukäsitlus. Siis lakkab olemast ka sotsialistide ja muude vasakpoolsete ning muidu kommunistide osa nende ideolooglisest näost. Ja see on küll põhjus, miks maksab kisada ja miks ka on kisatud.
Katse on käima läinud ja eks me näe, mis selle tulemuseks on.
Eelarve nagu selle täituminegi on avalikud asjad ja seega on katse ka kõigile näha.

Erakonnad kui poliitilised liigid ja mitmekesisus ühiskonnas

Loodusliku mitmekesisuse aluseks on erinevate liikide rohkus. Iga oma selge geneetilise ja ka evolutsioonilise kavaga liik naudib nii iseenda kui paljude teiste loodud mitmekesist keskkonda olles ise üsna ühetaoline. Mis või kes on poliitilised liigid?
Kas erakonnad? Millisel moel mõjutavad erakonnad ühiskonna mitmekesisust?

Pärast roheliste laupäeval 21. novembril toimunud üldkogu on muutunud rohelise erakonna juhatuse koosseis. Meil ongi nii, et algusest peale ei valita mitte erakonnale esimeest...seda pole kunagi tahetud...vaid juhatus. Ja see juhatus valib siis endi hulgast eestkõnelejad.
Jättes kõrvale mõned kummalisused üldkogul, mille hulka kuulus näiteks enamuse soov mitte kuulata erakonna kogudesse ja juhatusse kandideerijate selgitusi ja põhjusi, miks nad kandideerivad (see oli roheliste üldkogul esmakordne!) peatun mõnede poliitika olemuse küsimustel.

Mulle tuli üksjagu omapärase üllatusena asjaolu, et peamine, mida senise juhtimise kriitikud ette heitsid, oli asjaolu, et erakonda on edendatud erakonnana mitte kogukonnanna. Piinlik öelda, aga eks seda täpselt ju tehtud ongi. Alltoodud põhjusil oleme arendanud erakonda nii, et sel erakonnal oleks võime ühiskonda mitmekesisemaks muuta.

Aga nüüd roheliste, rohelise poliitika ja ühiskonna asjade juurde.
Roheliste eesmärkideks on ennekõike mitmekesisuse looine ja toetamine. Rohelise poliitika eesmärgiks on seega mitmekesisuse toetamine ühiskonnas.. Ühiskonna, mis oma majanduslikus, finantsilises ja poliitilises ühekülguses on vaesem kui võiks.
Mis on see mitmekesisus? Näiteks mitemekesisus ning selle väärtus ja tähendus looduses? See on liikide rohkus ja arusaam, et mida enam on liike seda rohkem on neil omavahel tegemist ja seda vähem on aega, tähelepanu ja võimalust tegeleda mingi konkreetse liigiga kui toidu või saakloomana. Sellel põhineb jämedalt ka meie, inimeste, ökonišš Maal. Mida liigivaesem Maa seda rohkem on ka inimesed kellegi teise tähelepanu või löögi all.
Maa liigirikkus ei tulene sellest, et iga liik või selle liigi asurkond ise on ütlemata rikas ja mitmekesine. Igal liigil ja selle populatsioonil on oma geneetiline ja evolutsiooniline programm. Mitmekesisus sünnib liikide rohkuses, mitte selles, et liigi piires kujuneksid näiteks välja saakloomad ja röövloomad, parasiidid või sümbiondid. see on liikide ja populatsioonide vaheline asi.

Mitmekesisest loodusest saab aga pidada vaid mitmekesine kultuur ja mitmekesine ühiskond. Ideaalis loomulikult võiksid kõik inimkogumid ühiskonnas pidada mitmekesisusest ja seda kaitsta. See oleks lausa paradiislik olukord ja sel juhul poleks vajagi muret tunda inimkonna kahjustava mõju pärast Maa liigirikkusele.

Paraku on aga igal organisatstioonil oma tegevusprogramm ja sellest tulenev tegutsemismuster nagu ka inimestel on oma huvid ja ambitsioonid.
Tinglikult võttes võime ka nähtust nimega erakond vaadelda ja käsitelda kui teatud tüüpi poliitilist liiki. Erakonnal kui poliitilisel liigilgi on oma programm, mis sätestab selle tegevusmustri ja viisid.
Roheliste programmi sisuks on luua ühiskonnas ja poliitmaastikul mitmekesisust.
Tänaseks on rohelised seda mitmekesisust ka loonud. Oleme tõstnud vajaduse maksustada inimeste asemel just ressursside ja tarbimise kasutamist olulisele kohale, oleme loonud eeldused poliitilise mitmekesisuse toetamiseks ühiskonnas (algatanud kohaliku rahvahääletuse seaduse) ning loonud võimalusi, et toetada rikkaks saamist aruka raiskamise lõpetamise kaudu.
Seda on teinud rohelised erakonnana ja poliitilise liigina. Seda vaatamata tõsiasjale, et kui neid samme astuma hakati kritiseeriti neid samme üsna tugevalt ka erakonna iseselt. Võeti üle teiste poliitiliste liikide retoorika: käibemaksu tõus muudab elu kallimaks, kui kaevandustasud tõusevad siis jäävad inimesed tööta, kütuseaktsiis muudab toasooja kalliks jne jne.
Tagantjärele teame, et käibemaksu tõus ei tõstnud tarbijahindu vaid need kohati koguni langesid. Ehk tegelikult ilmselt puudus tugev seos käibemaksu ja kapade hinna vahel.

Loomulikult evolutsioneeruvad ka poliitilised organisatsioonid. Nende programm ja tegevusmuster muutuvad. Kui 1960-e lõpus 1970-l tekkinud rohelised poliitilised organisatsioonid olid loomult üksjagu lüürilised siis pisitasa lisandus nende tegevusse ja argumentidesse ka teaduslikku põhjendatust. Kliima ja keskkonnauuringud andsid selleks oma panuse. Tänaseks oleme olukorras, kus teadmine selle kohta, mida tuleb kliima ja looduse suhtes ühekülgselt toimivates ühiskondades teha on ka rakenduslikult selge: ehitada säästlikke maju, kasutusse võtta keskkonda vähe mõjutavad toitumisharjumused, liigelda energiasäästlikumalt jne jne. Lahendused on riiulilt võtta. Vaja on põhjusi, et neid võtma hakata. Ühtedeks põhjusteks ongi poliitilised. Ja aina enam ja enam.
Just teatud suundades tehtavad rakenduslikku laadi poliitilised otsused saavad täna muuta ühiskonda rohelisemaks ja mitmekesisemaks. See aga tähendab, et mitmekesisuse saavutamiseks on täna vaja rohelistel poliitilistel liikidel toimida küllaltki sihikindlalt ja programmijärgselt. See on mõnes mõttes tõepoolest paradoksaalne, et ühiskondlikku mitmekesisuse saavutamiseks on täna põhjust toimida suhteliselt sihikindlat valitud suundades.

Ehk kokkuvõtvalt: selleks, et Eesti ühiskonnast saaks mitemekesisem ja keskkonnasõbralikum, vajame kindlasti rohelist poliitilist liiki, mis senist ühiskonna ühekülgsust mitmekesisemaks muudaks.

See oli see, mida oleks soovinud ka rohelise erakonna üldkogul rääkida ja selgitada, miks on vaja edasi liikuda sihipäraselt tegutseva erakonnana. Paraku otsustas koosoelk, et ei soovita teada vaid soovitakse valida.
Nii tehtigi.
Ja kuluaarides tunti juba huvi kui kiiresti on võimalik lõpetada olemasolevate erakonna töötajatega töölepingud. Poliitika seegi.