Natuke skisofreeniline tiibmanööver

Poliitilised jutud on vahel parajad metatekstid või mõistujutud või mõistujuttude kohta käivad mõistujutud.
Jutt on Eesti sotsiaaldemokraatide ühtäkki tärganud murest roheliste käekäigu pärast.
Hannes Rumm võttis sõna ja soovitas rohelistele valitsuse ukse taha prõmmima minna ning ministrikohti nõudma hakata. Olevat hea aeg.
Indrek Saar avaldas arvamust, et ilmselt on vaja nii roheliste kui rahvaliitlastega seljad kokku panna, 2011. aasta Riigikogu valimistel mingigi tulemuse saavutamiseks, et ei tekiks Eestis kaheparteisüsteemi.

Kummaline on see poliitiline mälu. Tõepoolest kummaline.
2007. aasta kevadel pakkusid rohelised nii IRL-ile kui sotsiaaldemokraatidele võimalust seljad kokku panna, et kokku leppida heas valitsemispõhimõttes ja olla reformierakonnale tervikpartneriks, millel ka piisavalt hääli. Nö liit liidu sees.
See ei meeldinud ennekõike sotsiaaldemokraatidele.
Nende eesmärk oli selge võimupositsioon vaatamata asjaolule, et ideoloogiliselt olid nad selgelt sutsu teises suunas minejad kui ülejäänud võimurahvas.

Sotsialistide kiituseks tuleb öelda, et neil on alati valmidus aeg-ajalt ise selgasid kokku panna ja võimu võtta. Toosama Rummgi kiitis valimiste eel Jüri Pihli taevani ja nüüd, kus Tallinnas võimulepe tehtud, on Rumm mõõduka kriitikajutu üles võtnud. Eks ikka selle Keskerakonnaga võimuvõtmise asjus.

Ka roheliste hulgas on asjad huvitavaid pöördeid võtmas. Nimelt on meil 21. novembril erakonna üldkogu. Juba on erakonna kriitikakahurid tööle pandud ja istuvale juhatusele meisterdatakse usinalt asendust. Hämmastaval moel nende poolt, kel ka muidu sotsialistidega soojem läbikäimine. Eks ole näha, mis juhtuma hakkab, sest roheliste tänane ametlik ja programmiline poliitika on ikkagi jätkuvalt selles, et isikute asemel ressursse maksustada ning kapitaliarvestuses looduse osa rehkendada. Tuuli, et me peaksime näiteks astmelise tulumaksu peale mõtlema, on aruteludes kostunud. Samas pole üldkogu päevakorras programmimuutusi.
Olen ise seda meelt, et kui rohelised otsustavad hakata võimu ja häälte nimel veidraid ühistegevusi harrastama, pole sel erakonnal küll pikka pidamist.
Seni on sihini viinud siiski oma ja kokku lepitud joone ajamine. Sellel on olnud oma hind (häältesaagi mõttes... oh mis vägev termin), aga samas olen veendunud, et see on märgiks ka meie poolehoidjaile, et me niisama kannapöördeid ja kurve ei võta.

Sotsialistid on aga kogu aeg seda meelt olnud, et peamiseks probleemiks ongi nende jaoks rohelised, kes nende hääli ära võtavad. Mis hääled siis rohelistele tulla saavad? Kas tõesti sotsialistide omad?
Seda oludes, kus roheliste programm on kaugel isikumaksude tõstmise arvel sotsiaalse heaolu tagamise teest.
Pigem on siin aimata valmidust teha liite ja kokkuleppeid kellega tahes, pidades silmas pelka võimumõtet.
Indrek Saar on aga ise väga selgelt välja öelnud, et tema tahab olla Eesti Vabariigi järgmine peaminister -

Sellist pilti võimaldaks muidugi poliitmaastikult roheliste ärakaotamine lähemale tuua küll. Loomulikult võime seepeale kuulda, et see oli vaid valimiste tuhinas öeldud lausejupp. Kui nii, siis kas saab tõsiselt võtta sotsialistide tänasid väljaütlemisi? Isiklik kogemus kinnitab, et nende juttude mõistmiseks on vaja tõlki. Väga head tõlki. Ja sama tekst on tõlgitav erinevates oludes täiesti erinevalt. Tõeline poeesia. Poliitiline poeesia.

Oma Soome sõsarparteilt, kel tööminister valitsuses, on meil hea teadmine selle kohta, et astmelisel tulumaksul põhinev sotsiaalhoolekanne on muutunud nii keeruliseks ja läbipaistmatuks, et selle selgekstegemiseks läheb vaja nii teadlasi kui vaat et detektiivegi. Majanduslikult kehvadel aegadel lööb sellise koheva riigi probleemistik tugevalt välja. Eks neil muidugi varapolster paks, aga tunda annab ikkagi.

Nii pole rohelistel asja ei väga vasakule ega väga paremalegi. Sellest on siin võrgupäevikus varemgi juttu olnud.

Valimistulemus: otse kui Ohmi seadusest

Jutt on sedapuhku siis kohalikest valmistest. Nendest, mis just mööda said.
Lugesin-kuulsin, et kui näiteks mul oleks ikka linnapeade teledebatis lips ees olnud, siis oleks ka roheliste valmistulemus parem olnud.
Päris huvitav tähelepanek ja sõltuvus, kas pole. Sama huvitav, kui oli valimiskampaania ajal kuulda erinevate politoloogide ja sostsioloogide käest seda kuidas see , teine või kolmas erakonna programmiline punkt mõjutab (no või võib vähemalt mõjutada) valimistulemust.

Segadusest välja aitab aga arvude vaatlemine ning nendevaheliste seoste leidmise püüd. Pärast valimisi on arve rohkem kui enne. Panused on tehtud ja tulemused saadud.
Vaatleme, millest siis sõltub kohalike volikogude valimistulemus. Statistiliselt.


2009 aasta kohalike volikogude valimistulemuse ja arakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos.


2005 aasta kohalike volikogude valmiste tulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos (ka 2000 aasta valimistulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vahel on samalaadne seos)

Nii 2000, 2005 kui 2009 aasta kohalike valimiste tulemus üleriigiliselt esindet erakondade jaoks näib olevat lihtsakoeline: mida pikem kandidaatide nimekiri, seda rohkem hääli ja mandaate. See sõltuvus kirjeldab ära üle 90% valimistulemusest!
Mitte programm, mitte lipsu olemasolu või selle puudumine. Nimekirja pikkus on proportsionaalne saadud häälte arvuga. Ohmi seaduski mäletamist mööda ütleb, et voolutugevus on pinge jagatis takistusega. Voolutugevus on poliitilise võimu mõttes siis võrreldav võimuga ja pinge nagu tahtega seda võimu saada.
Piltlikult öeldes:

Võim (saadud esinduskohtade arv) = Potentsiaal (nimekrija pikkus ja muud asjad) / Takistus.

Potentsiaaliks on siis kõik see, mida üks erakond suudab valijatele meeldimiseks välja käia. Nagu näha mõjutab valijat kõige rohkem just nimekirja pikkus aga loomulikult on sellesama potentsiaali osaks ka kasutatud häälemagnetid,- pardid, haned, raha, nähtavalolek ja mis kõik veel. Omapärane on ka see, et juhul kui see sõltuvus mingilgi määral tegelikkusega seost omab siis järeldub sellest, et kõigile kohaliku võimu pärast konkureerivatele seltskondadele avaldub konkreetsetel valmistel enamjaolt samasugune takistus võimu saavutamiseks.

Takistuseks on igal kui valimisel arusaadavalt tasuline meedia oma sooviga iga kui poliitilise piiksu või pildikillu eest raha küsida ning saada. Omaette takistuse komponendiks on arusaadavalt ka kandideerijaid ise. Üksteise jaoks. Needsamad A väited B kohta, et "see lihtsalt lurjus ja kaabakas" või siis "B-le oma häält andes jääte te sellest hoopis ilma ja võimule saab hoopis C" on valmistaksituse avaldumise lihtsaimad vormid.

Üleriigiliselt avalduv selline küllalt selge lineaarne seos omab loomulikult ka erisusi. Seda siis konkreetsetes kohtades ja konkreetsete erakondade puhul.

Minu tähelepanek ei pretendeeri mõistagi mingile põhjalikule avastusele Eesti valmismehhanismides. Pigem osutan sellel, et eesti valmismehhanismide analüüsimisel võiks juba täna astuda märkimisväärse sammu edasi ja tavapäraste analüütikute-muinasjutuvestjate asemel võiksid sõna võtta rohkem ka need, kel viitsimist ka arvandmeid erinevat moodi kõrvu sättida. Mina tegin seda pisteliselt ja tulemus oli üllatavalt huvitav. Üleskutse selles, et tehke seda, kel selleks kirge ja rohkem aega süvenenumalt ja põhjalikumalt.

Loomulikult võib ka sellest teadmisest lähtuvalt küsida, et mis on siis põhjuseks, et osadel õnnestub koostada pikem nimekiri kui teistel. See on oluline küsimus. Samas tuleb tõdeda, et päev enne valimisi teledebatis osalevate inimeste riietus ja jutt ei saa ilmselt olla sedavõrd suur mõjutegur, sest selleks hetkeks on nimekirjade pikkus juba paika pandud.
Mis on aga konkreetsed suhted Euroopa parlamendi või riigikogu valimistel on iseküsimus. Kohalike volikogude valimisstatistikast siin palju abi pole.
Selge on aga, et võimuna realiseerub alati mingi potentsiaal selleks võimuks ja selle potentsiaali realiseerimise teele on seatud erinevaid takistusi. Üllatav on lihtsalt see, et vähemalt kohalike volikogude valimistega seotult see avaldis niivõrd lihtne on.
Võimumehhanismide kvantitatiivseid suhteid on Eesti teadlastest enim uurinud ja kajastanud Rein Taagepera.
Loodan, et mu tagasihoidlik tähelepanes võiks innustada sedalaadi relatsioone laiemalt uurima.
Minult on küsitud, et millisel moel võiks see lineaarne seos kirjeldada näiteks Indrek Tarandi valimistulemust. See seos ja sõltuvus ei saagi, on vastus. Küll aga võib põhjusi otsida põhimõttest, mille kohaselt võim (häälte arv) on seotud potentsiaali ja takistuse suhtega. Põhjusi võime otsida nii potentsiaalis, mis oli nende valimiste kontekstis ütlemata võimas (olles suunatud tundlikule küsimusele partokraatiast) ning teisalt oli takistus Tarandi potentsiaali realiseerumisele tavatult madal (esindatus meedias jms).

Tähelepandust saab järeldada nii mõndagi parema ehk siis rahvalähedasema kohaliku omavalitsemise kohta. Kui me soovime näha kohaliku eluga rohkem seotud volikogusid siis loogiliselt võttes tuleb lahti rabeleda valimiste Ohmi seaduse kütkeist ja mõjule lasta inimesed ning Ideed.
Lihtsaim tee selleks on vist erakondade ja valimisliitude asemel hoopis isikuvalimiste korraldamine kohaliku volikogu moodustamiseks.
Enim hääli saanud moodustavad volikogu: kaob vajadus ja sisu kasutada häälepüüdjaid ja kui keegi sissesaanuist volikogust lahkub tuleb asemele esimene väljajäänute hulgast. Sõltumata siis sellest millisest kastist ta pärit on.

Suur tuumaunistus

Eelmise sajandi poolest saati on tuumajõud olnud fetišeeritud kümnel ja rohkemalgi eri moel. Pommiplahvatused, millega tõmmati joon alal teisele maailmasõjale on vägevuse sümboolidena jätnud jälje paljude sisse. Tegemist on jõulise kujundiga, mida on süvendanud müstifitseeritud aatomiteadus ja ruutmeetrite viisi pilte tuumjaamadest, kui tuleviku ja õnne allikatest. No mäletate neid küll, kus valgetes kitlites mehed-naised seinatäite nuppude ja tulukeste ees seisavad ja meile energiat nõiuvad.



Märgid on olnud sedavõrd jõulised, et tuumausk, -lootus ja armastus on vallanud valitsejate päid sedavõrd, et tõsimeeli hiilitakse ühele Pakri saartest plaaniga sellele Natura alale tuumjaam rajada. Akadeemikud ja ärilased hõiskavad üksteise võidu, et ilma tuumajaamata saame me vaat et hukka.

Kas see on aga nii võimalik, et hukka saame hoopis tuumjaamaga? Kui mitte füüsilises siis näiteks majanduslikus mõttes.
Jättes kõrvale tõsiasja, et Skandinaavia graniidikiht pole kaugeltki nii stabiilne ja püsiv kui ette kujutatakse ning selles on toimumas märkimisväärsed tektoonilised muutused (loe: oht tuumajäätmete maaalusele hoidlale) vaatame, mis on juhtunud maailma suurima tuumareaktori ehitusel Lääne Soome saarestikus.

Ehk siis, millised on olnud suuremad vead, mis on Olkiluoto uue reaktoriehituse puhul:
Reaktori väline korpus keevitati kokku Poolas. Paraku kohas, millel puudus võimekus ehitada tuumaseadmeid. Keevitati käsitsi ja vigaselt. Avaused olid tehtud valesti ja pealekauba kukkus reaktorikorpus ehitamise käigus ka tellingutelt ja sai viga.
Soojusvaheti, milles tekitatakse aur turbiinide jaoks ei olnud juba algselt vajaliku kvaliteediga vaid see parandati sobilikuks.
Rõhukambri jahutussüsteemi pump ei toiminud kuigi nii tellija (TVO) järlevaataja (STUK) ja ehitaja (Areva) olid selle juba vastu võtnud ja heaks kiitnud.
Reaktoripõhja betooni niiskusesisladus oli lubatust kõrgem, mis halvas betooni kvaliteeti. Töö tuli ümber teha.
Reaktori survet taluva korpuse viis kuuest valatud variandist ei kõlvanud kasutuseks ning sel ühelgi ilmnes probleeme keevisõmblustega.
Tsirkulatsioonitorustiku kõik kaheksa toru tuli uuesti valada ning probleemiks oli ka projekteerimisviga, mille tõttu ei saanudki neid torusid testida. Uued torud polnud veel 2007 aasta aprillis valmis kui reaktor tervikuna pidanuks juba ammu voolu tootma.
Turbiinialused ehitati Indias ning nende puhul unustati, et Soomes on ka külmad talved: paisumisvahed suviseks soojenemiseks olid tegemata jäänud ning kogu töö tuli ümber teha.

See oli vaid valik nendest tuhatkonnast apsust, millest Olkiluoto reaktori ehitus kubiseb.
Üks eeldatult parima haldussuutlikuse ja tehnoloogilise võimekusega Eesti ministeeriume, kaitseministeerium nimelt, asus ehitama betoonist, terasest, klaasist ja lampidest seadet. Üht ausammast nimelt. See ausammas ei tööta tänaseni. Kõlab pentsikult aga me oleme täna suutelised looma mälestusmärgi, mis ei tööta. Mis tegelikult ei peakski nagu muuna töötama kui märgina. Mis saab siis sellest kui püüda luua tehniliselt keerukat objekti, mis peaks eeldatavalt töötama...tuumajaama nimelt?
Kust sellise taustateadmise puhul tuleb julgus ise proovida sama teed? On ilmne, et Eesti tuumajaamal ei leita ehitamise käigus vigu vaid ühel juhul: kui neid ka ei otsita ega ilmselt suudetagi otsida.
Kui peaminister või majandusminister või president vajutab kunagi kauges tulevikus ehk Eesti tuumajama sümboolset käivitamisnuppu ei oska ta aimatagi, et on hoo sisse andnud ei muule kui pankrotipesale.
Täpselt nii, lisaks tuumakütusele ja ahelreaktsioonile peidab selles jaamas ennast ette kavatsetud pankrot.

Kujutame ette näiteks aastat 2025, kui Eestis on (oletuslikult muidugi) valmis ehitatud meie oma tuumajaam. 2013 aasta 1. jaanuarist kehtib aga Eestis elektrienergia vabaturu põhimõte. Kui kaabliühendusi Soome ja Rootsiga on juurde tulnud on tegu põhjamaade vabaturuga. Elektriturul saab voolu müüa vaid ulatuses, mis ära kasutatakse. Kõik voolupakkujad pakuvad oma hulga ja hinna iga tunni jaoks (selle aja jooksul on enam-vähem teada ka tarbijad) ning kõik pakkujad saavad selle hinna, mille pakub viimane, kes lubas konkreetse osa tunnisest tarbimisest elektriga täita.
Ja siis me oleme seal oma tolle piirkonna selleks ajaks ilmselt kõige kallima tuumajaamaga (muud on ju jätkuvalt olemas ja töös, need mis on tänagu ja need mida enne meid juurde ehitatakse). Hea oleks olla viimane pakkuja aga tuumajaama omapära on selles, et see töötab kas täisvõimsusel või ei tööta üldse. Nii tulebki tuumajaamaomanikul passida turul nagu tetrise-mängus ja igasse tundi ära mahutada just energiakogus, mis on jaama võimsus. Vastupidiselt ollakse kohe mängust väljas. Aga viimane pakkuja on enamjaolt alati paindliku võimusega energiaallika omanik ja tema hind võib (ja ilmselt ongi) tolleks ajaks siis põhjamaade kalleima tuumajaama omanikule (see on see meie jaam) valusalt odav.
Nii ei olegi muud võimalust kui selle Eesti oma jaama kohustused pankrotisaunas maha pesta.

Eesti oma (kuigi pole võimalik aru saada, mida see "oma" kokku lepitud vabaturu seoses tähendab) tuumjaam, väidavad selle pooldajad, on möödapääsmatu eeldus selleks, et tagada varustuskindlus. Selleks puhuks, nagu nad väidavad, kui näiteks tuul ei puhu (seda taastuvenergia pooldajaile rõhudes). Sees sõltumatus ehk võime vajadusel igal hetkel voolu saada makskas siis tuumajaama puhul 35-40 miljardit krooni. Tänastes hindades ja annaks tulemuseks 600 MW võimuses energiat. Mis on alternatiiv? 2 kW diiselmootoriga töötav ja automaatselt käivituv ning digitaalmuundiga elektrigeneraator maksab täna 8000-10000 krooni. 600 MW võimuse saamiseks on neid vaja 300 000 (igale perele üks!) tükki ehk siis suurim hind, mida nende eest maksta tuleks on 3 miljardit krooni. Seda vooluallikat jaksaks iga pere täpselt sinna kuhu vaja kaasa tassida. Mitte, et me nii tegema peaksime aga see on näide varustuskindluse tegelikust võimalikust hinnast võrrelduna tuumjaamaga. On selge, et sellise varustuskindluse aluslahendi kohanadmine võrguvajadustega ei saa kindlasti maksta kümneid miljardeid kroone sest selliseid kaasaegsed generaatorid on koostöös juhitavad nagu võrgus olevad arvutidki.
Loomulikult on sellises varustuskindluse mudelis toodetud elekter ka mõnevõrra kallim...kui tahta näiteks iga aasta 10 päeva jooksul täisvõimusel sellist varustuskindlust kasutada jätkuks tuumajaama ehitamatajäämisest ülejäävast 30 miljardist kroonist pea pooleks sajandiks.

Kui suur osa on tegelikult selles tuumjaama soovis telepoe efektil, kus esitleja loob teile esmalt mulje, et ilma järjekordse porgandihakkija või tolmuimejata olete vaat-et puudega. On selge, et tuumaamade tootjail on vaja neid ka müüa aga kuivõrd on olemas vajadust nende järele kui teame, et võiksime sama mugavust säilitades omi energiakulutusi koguni poole peale viia. Vahetu päikesenergia kasutamise võimalused on ka näiteks USAs sedavõrd head, et kogu riigi vajaliku elektrikoguse suudaksid nad toota 300 x 300 km pindalal paiknevatest päikeepaneelidest. Ühes seltskonnas kõneles võrkturustuse ohver mingist pea pooletuhande krooni eest soetatud imetolmuimejast, millele tal mingit kasutust polnud. Kuna see olla nii kallis kasutavat ta ikka oma vana ja odavat. Küsis, kas keegi on valmis selle talt poole odavamalt ära ostma. Soovijaid ei leidunud.

Kas paberiajastu lõpp läheneb?

See oli 1990 aastate keskpaigas, kui Rahva Hääle erastamisega samaaegselt oli alanud ka www võidukäik.
Minu optimistlikes kujutlustes pidanuks pabermeedia lõppema nii 2000 aasta paiku. Olin nimelt näinud 1990 algupoole Pariisis töötades paari juba siis üsna hea lahutusega elektroonilisel tindil põhinevat painduvat displeid, mis tudusid lubavatena. Need aga tooteiks ei muutunudki.
Apple Newtoni nimeline esimene pihuarvuti, sisendas arvamust, et paberiajastu lõpeb vaat-et kohe.
Kuid ei midagi: paberit toodeti ja lehti trükiti edasi sest kantava eletroonilise kujutise lahutusvõime ja kontrastsus jäid Gutenbergi leiutatud tehnoloogiale alla.


Täna siis on meil lugeda järgmiste asjade kohta:
Amazon on valmis meisterdanud e-raamatu nimgea Kindle

Barnes & Noble on valmistanud Nook nimelise raamatulugeja

Ja neid lehitsejaid on veel terve rida....

Just teatas Sony, et nad on valmis saanud ka 3 mm paksuse orgaanilisel materjalil põhinva LED ekraani ja müütavad selliseid telekaidki.


Sony kasutab neis ekraanides mittepolümeerseid orgaanilisi ühendeid, mis on loomult kestvamad ja vanumiskindlamad kui orgaanilised ühendid, mis n olnud pikka aega teada, kui lihtsalt pigmendid kuid 2000 aastate algusest on neist saadud ka komposiitmaterjale, mis toimivad valgust kiirgavate pooljuhtidena.
See tehnoloogia võimaldbaki valmistada väga püsivaid aga samas ka painduvaid ekraane kuna nende materjalide alusel on võimalik luua ka ekraanide juhtimiseks vajalikke muid pooljuhtseadiseid (põhiliselt transistore). Ehk siis väga väike samm tõepoolest painduva elektroonilise paberiasnjani. Nimelt võib selliset materjalidega ekraane trükkida sama kvaliteediga nagu seda tehakse paberilegi!

Aga, et mi siis, kas puid hakkab rohkem metsa jääma?
Esimene Eesti kirjastus, mis sellesse nišši siseneb on võitja. Või vähemalt väga suure tõenäosusega võitja. Tuleb vaid ära aimata, milline on see õige tehnolooglise murdepunkti pakkuja.

Kas rohelised on tsentrist vasakul või kus....

Roheliste roll on pakkuda vasak-parem tasandil toimuvale poliitikale kolmandat mõõdet. See mõõde puudutab meid kõiki ühepalju ja võrdselt. See mõõde on küll vähetajutud aga siiski oluline, sest selle mõõtme nimi on loodus.
Johann Wolfgang Goethe: "Loodus nalja ei mõista, ta on alati aus, alati tõsine, alati karm. Tal on alati õigus. Vead on inimeste pärusmaa.". Nagu näete teati seda juba ammu. Märkama ja aru saama on hakatud hiljaaegu. See ongi rohelise poliitika üks alustest. Võtke või jätke.

...või on Eesti rohelised üldse raskelt määratletavad sellel vasak-parem skaalal, mille ajalooline taust on ammusest ajast. Sellest ajast, kui Läänemaailma tegevusel ei olnud looduse piire ees. Looduse piirid on üldse suhteliselt hilistekkeline. Piiridest jooksime me inimkonaga üle 1987 aastal. See on arvutuslik. Siis hakkas inimkond kasutama loodusressursse rohkem kui Maal neid pakkuda oli. Täna on inimkonna Maakasutus 1,4 korda suurem kui Maal pakkuda on.
See aga ongi tänaste roheliste, vähemalt Eesti roheliste, üks peamisi probleeme, millega tegeleda.
See pole niivõrd küsimus vasakust või paremast ilmavaatest vaid küsimus hoopis teistest väärtustest. See ongi poliitilise mõtte hoopis kolmas, roheline, mõõde.

On hea, et erakondade ümberkujunemise jutt on selle teema taas avalikkuse ette toonud. Nii ongi kohe lihtne öelda, et klassikalises mõttes vasakpoolne või parempoolne Eesti Roheliste erakond pole. Meie põhimõtete hulgas on looduskapitalism, ehk siis arusaam sellest, et majandamise mõõtmise aluseks on kapitaliarvestus ja vajadus kapitali säilitada/kasvatada. Aga selle kapitali hulka tuleb arvata ka looduskeskkond.

Sellest arusaamast tulenevad ka teatud järeldused, nagu näiteks vajadus eelistada tarbimise ja ressursikasutusega seotud makse isikumaksudele.
Isikumaksude mõõdukuse põhimõte pole aga vasakpoolne arusaam. Seda enam, et ka Eesti sotsialistid on teatanud oma soovist juurutada astmeline tulumaks. Seda oludes, kus näiteks Soome rohelisest tööminister ütleb selgelt, et Soome jaoks on astmeline tulumaks saanud probleemiks kuna moel-teisel on muutnud sotsiaalhoolekandesüsteemi jäigaks, läbipaistamatuks ja teatud mõttes juhitamatuks.

Mõelge ka ise: keerulistes oludes on ju kõrged isikumaksud need, mis teevad inimese ettevõtjale kalliks ja muu tegevuse, näiteks toorainekasutuse, odavaks. Nii see siis juhtubki. Sellises lahenduses pole aga midagi innovatiivset vaid pigem tagasiminek kaevandustel ja suurtootmisel põhinevasse ühiskonda.

Niipalju sisi roheliste seosest vasakpoolsusega. Samas ei lahenda kõrged isikumaksud aga ühelgi moel tänase maailma tegelikke probleeme, mille keskses on loodusvarade ja -võimaluste ületarbimine ning energiavarude ning sellega seotud mugavuste ebaühtlane jaotumine maailma riikide ja rahvaste vahel.

Siit tuleneb ka Eesti roheliste sotsiaalne mõõde, milleks on naturaaldemokraatia ehk püüe, et kõigile siia sündinud ja sündivatele inimestele oleks tagatud heaolu ning selle saavutamiseks vajalikud tehnikad ning loodusressursid. Võib tunduda ehk liialt tehnilise sõnastusena kuid sisuliselt tähendab see seda, et me eluks pole vaja mitte ühepalju või ühtlustatult rahalisi vahendeid (vasakpoolne hoika) vaid ikkagi võrdselt mulda, vett ja õhku ning energiavoogudele ligipääsu ning nende mugavuseks muundamiseks vajalikke tehnikaid. See viimane ongi roheline sotsiaalse võrdsuse arusaam. Taas erinev Eesti sotsialistide omast, kes on olnud ülimalt kriitilised ressursimaksude ja tarbimismaksude tõusude puhul ja sidunud just neid samme nii hinnatõusude kui sellega kaasneva ebavõrdsusega.
Tegelikult on roheliste sooviks väärtustasakaalude muutmisega loodav uus majandussuhete ja tasakaalude olek, mis on võrdsete võimaluste tekitaja nii riigiti kui üleilmselt.

Enamgi, meie tänaseks veendumuseks on, et rahvastikuplahvatust ei ohja mitte haigused või sõjad, nagu küünikud arvavad, või siis arenguabi, nagu loodetakse vaid ikkagi loodusvarade, energia ja seda mugavuseks muutvate tehnikate ühtlane kättesaadavus. Isikliku heaolu saavutatavus ja saavutatus oli ju ka see, mis näiteks Eesti iibe negatiivseks muutis. Nii on juhtunud ka mujal arenevates riikides.

See on osa neist põhimõtetest, mis rohelisi poliitmaastikul hoiab. Nagu näete ei ole tegu ei selge vasak ega parempoolusega vaid hoopis uue mõõtmega. Nii on rääkida erakondade liitumisestki üksjagu ennatlik sest mistahes liitumiseks oleks vaja jõuda ühiste aluspõhimõteteni. Täna on Eesti poliitväljakul olemas x ja y telg. Rohelised toimetavad aga valdavalt z mõõtmes. Ehk oleks tõesti viimane aeg lamedast poliitikast ruumilisemaks muutuda.

Uued olud

Faasisiirded on olnud mu üks lemmikteemasid ka teadust tehes. Olekute vahetus looduses on äkiline ja sama äkiline näib see olevat ka poliitelus. Ühtäkki on linnaraha oma erakonna huvides kasutanud kurikaeltest saanud tublid valimiste võitjad, kellel on nende kritiseerijatega palju ühist. Nii väidavad endised kritiseerijad.
Kriitiliste toimetajategi meel on leebunud ja juttudes on juba ununenud tee kuidas on võiduni jõutud.
Poliitikas kehtiv vorstivabriku paradoks on taas kinnitust leidnud: selleks, et vorsti süüa on viimane asi, mida teada (või ka teadvustada), see kuidas see vorst tehtud on.

Uusi koostöövorme Eesti poliitikas

Tarvitses vaid kurta, et valimisaegne koostöö on tupikseisus, kui loodus ilmutas oma üllatuslikku mitmekesisust. Selgituste seebivahus hajusid kõikvõimalikud ettheited ja kriitika, mida sotsialistid olid oma nüüdse võimaliku võimupartneri suunas lendu lasknud.

Poliitiline tupik ehk koostöö surm.

Juhtus nii nagu oligi arvata. Koostöö puudmine avaldus kõige lihtsamas suhtluseski ja seetõttu ei olnud nendel valimistel taas ei valgeid ega musti jõude vaid ehk rohkem või vähem määrdunud seltskonnad. Tulemuseks on ummik.
Kas saab omada tulemust sihipärane kampaania,kus siis näiteks IRLi varikampaania on suunatud sellele, et: "Ärge valige rohelisi, nad ei saa ju niikuinii sisse! Andke oma hääl parem IRLile!" Sama toimetamine ka teiste erakondade suunalt. Ja neil oli õigus sest sõnal on paratamatult jõud mida ei saa eirata.
Võimalik, et see lähtepõhjus oli ka me enda mitte piisavalt suur tahe ja võimekus koostööks. Vead pole iialgi vaid ühepoolsed.

Tulemus ongi nii nagu väideti: Rohelised (antud juhul Talinnas) volikokku ei kuulu kuna loomulikult pole sellises kontekstis võimalik ka künnist ületada. Loomulikult on selle tulemusena ka pealinna võimu mitmekesisus väikesm ja omavaheline rivaliteet ja järjekorda sättimine on lõppenud ei muu kui Phyrrose võiduga. Nende jaoks, kes siis rohelisi sarjates oma positsioone parandada püüdsid. Nagu sedapuhku nägime ei vii ka vastanudmine nn vanakurja endaga just kuigi kaugele. Alternatiivid pole mitte A ja dslle eitus vaid ikkagi A ja B ja võimalik, et ka C,D ja E.

Uue Testamendi mäejutluse soovitus armastada ligimest ja teha teistele seda, mida soovid endale tehtavat pole mitte pelk sõnakõlks vaid sügav matemaatiline tõde: just teiste huvides toimides saavutavad rühmas toimijad rühma jaoks parima tulemuse. Umbes seda täheldas ka ameerika matemaatik John Nash üle poole eelmise sajandi poole peal ja sai selle tähelepaneku eest 1994 aastal Nobeli majanduspreemia.

Meile...rohelistele siis...oli tegemist hea õppetunniga. Roheliste nimekirjades ei kandideerinud ühtki peibutajat, kes häälekogujatena hääli saades tundmatuid volikogudesse sisse veavad. Samas oli see peibutamine igati sallitud ja poolehoitud tegevus muu hulgas ka riigimeedia poolt.
Jätkuvalt ülbe rahvusringhääling oma saatejuhtidega ei osanud ka minult Tallinna linnapeakandidaatide debatil küsida muud kui seda, et miks mina, kes ma ei kandideeri Tallinna linnavolikogusse üldse selles saates teen. Võimalik, et see oli parim virila loomuga nali, mida saatejuht teha suutis.

Ehk siis veelkord: kaasaegse poliitika tugevus on mitmekesisus.
Koostöö ei tähenda mitte kauplemist pärast valimistulemusi vaid üksteise toetamist enne valimisi ja valimiste ajal. Mul on kahju, et üleskustsest, et valige väikesi, sest suured saavad niikuinii ise hakkama, ei tulnud lahendust. Nagu nägite: suured saidki ise hakkma kuid sedapuhku (Tallinnas vähemalt) väga liigvaese linnavõimu näol.

Igatahes enda poolt suured tänud kõigile neile, kes oma hääle neil valimistel Rohelistele andsid.
Kahju, et need valimissüsteemis kaotsi läksid ja teenivad nüüd ilmselt muid huve.
Üks on aga selge: valimised muudavad või säilitavad seda keskkonda ja see, mis Tallinnas sündima hakkab või jätkub on valijate tahe. Nii nende, kes valisid kui nende, kes valimata jätsid.

Keda valid?

3 europarlamendi saadikut,
8 Eesti Vabariigi ministrit,
Kogu Riigikogu juhatus soovib juhtuda Tallinna linna ning ühtekokku 89 riigikogu saadikut kandideerivad kohaliku omavalitsuse valimistel.

Kuni hetkeni, kui mina ja kaks mu kolleegi riigikogus Valdur Lahtvee ja Toomas Trapido vaevusime väljanäitusele üles panna 4 plakatit oli kõik eetiliselt justkui korras.
Ei mingit probleemi sellega, et enamus valitsusest ja riigikogust ning pooled äsja ametisse valitud Euroopa parlamendi saadikud soovivad oma ameteist lahkuda.
Probleemiks on ühtäkki see, et kolm kodanikku, kellest ükski ei kandideeri kohaliku omavalituse valimistel soovitavad kolme asja:
Mitte olla köögivili!
Teha õigeid otsuseid!
ja võimalusel sõita jalgrattaga.


Kulla kriitikud, kes te näete selles mingit tohutut häda ja õnnetust. Teil on aeg võtta paar sõõmu naerugaasi, et veidi teistsugusest ja avalikust naljast aru saada.
Ärge olge köögiviljad!
Ärge elage oma jõuetust ja suutmatust kritiseerida tegelikku valet ja silmakirjalikkust välja nende peale, kes teie tähelepanu veelkordselt sellele juhivad, et te, kulla kriitikud olete olnud ütlemata vait kohas ja juhul kus valijad tüsstakse ja lollitatakse.

Sõnumitoojate tapmine näib olevat vana traditsiooni taastamine nagu Kihnlased loodavad, et juhtub ka hülgeküttimisega.

18. oktoobril ei valita mitte ainult presidendi valijamehi vaid ka need, kes otsustavad võimaliku tuumajäätmete hoidla asukoha!

Sellel pildil on Siberis Severski linnas maa peale ladustatud tuumajäätmed, mis osalt on pärit ka Prantsusmaalt.


Järgneval pildil on näha, kus paikneb ladu Tomi jõe suhtes. Tomski linn jääb pildil kagusse.


Tegemist on Prantsuse energiafirma EDF poolt 1990 aastate keskpaigas Venemaale hoiustmiaeks (ümbertöötlemiseks?) saadetud jäätmetega, mis paiknevad Tomski lähedal Severski tuumamaterjalide töötlemise tehases. Selle kohta lähemalt lugege siit.

Kas tulevase Eesti tuumjaama jäätmete saatus on samasugune?

Kui me ei kavatse neid jäätmeid välja vedama hakata siis puudub ju ka igasugune õigustus, miks peaksime oma territooriumile tekitama kümneteks tuhandeteks aastateks ohtlike jäätmete ladustamispaiga.
Eestisse tuumajaama ehituse pooldajad toimetavad aga rõõmsalt edasi eirates tõsiasja, et nende tegevuse tulemusena tekitatakse jätkuvalt räpast pärandust meie jätel tulevatele sadadele ja tuhandetele inimpõlvedele.
See pärand pole aga administratiivselt ega poliitiliselt kontrollitav.
On tõsiasi, et praegustel kohaliku omavalitsuse valimistel valitakse need valijamehed, kes suure tõenäosusega valivad ka Eesti tulevase presidendi.
See on asja üks pool aga teine pool on eelaolevatel valimistel see, et nendel valimsitel valitakse ka need volikogud, kes valivad asukoha ka võimalikule tulevasele Eesti tuumajaamale ja tuumajäätmete hoidlale.
Mõelge selle peale!
Tuumajaama tulised pooldajad on nii Keskerakond kui Reformierakond ja selget vastust tuumjaama küsimuses pole kuulda olnud ka Sotsiaaldemokraatidelt ning IRL-lt. Valijate kätega ehitatakse Eesti tulevik ja valijate kätega ehitavad ka valijad enda külje alal nii tuumjaama kui tuumjajäätmete hoidlagi.

Poliitiline illusioon Tallinnas

Igaüks saab nagu midagi: kes raha, kes halge, kes kartuleid, kes tasuta ajalehe. Aeg ajalt tehakse mõni moe-pärast investeering. Avatakse teelõik või selle laiendus, mille ainuke tähendus on see, et ületeestatud ja autostatud Tallinnas kolib ummik lihtsalt järgmisse kohta ootama järgmisi töövõite.
Kodu lähedalt ei leia te midagi. Vähesed leiavad ja enamus peab millegi elutarbelise leidmiseks (kooli, poe, lasteaia jne) läbima samu pikki vahemaid kui maal kaugemas külanurgas elav rahvas. Vahe on selles, et maaõhk on puhtam.

Arvestuslikult maksavad Tallinan elanikud oma soojaletega kodude kütmiseks 3,5-4 miljardit krooni aastas! Nende arvete 3 kordne vähendamine koos riigi vastavate võimalustega võtaks (või võtnuks) linnal aega ei rohkem ega vähem kui 4-5 aastat. Ehk siis Tallinan elanikele võiks iga aastaset raha rohkem kätte jääda nii 2 miljardit krooni. Seda on 5000 krooni iga Tallinna elaniku kohta aastas.
Sellest saaks puhtamaks nii õhk kui muutuks rahulikumaks ka elu. Saaks ka õhu puhtamaks.

Mõelge selle peale!

Ajasin parajat jama...vabandust!

Kuku raadio keskpäevatunni saates puterdasin sedapuhku korralikult. Ka ükski kommentaator kahjuks ei aidanud mind rajale. Nimelt omistasin Prisma poodideketi omanduse soome Keskole.
Loomulikult kuulub Prisma kett mitte Keskole vaid SOK-le. Kuigi seegi on ühistu ja sellegi ühistu huvi on müüa Eestis kogu väärtusketi tooteid, millest ka võimalik piima hinnasõda.

Keskpäevatundi saate kuulata siit ja valige siis 26. septembri 2009 aasta lindistus.

Head kuulamist ja vabandust veelkord kõigi asjassepuutuvate ees.

Ohutumat tüli meile!

Välisminister Paet ütleb sõnaselgelt intervjuus, et talle on kõrge Euroopa liidu ametnik avaldanud survet ja öelnud, et Markovile antud viisakeeld vajaks tühistamist.
Päev hiljem ütleb välisministeerium, et välisminister pole midagi sellist öelnud.

12. märtsil 2009 valitsuse pressikonverentsil annab justiitsminister lang mõista, et meie (Eesti) võime välja anda ka üle Euroopalisi vahistamismäärusi (jutt on sestsamast küberründest võib aru saada)

Siin see väljavõte:
"Andres Einmann, BNS 
Mul on küsimus Rein Langile. Te mainisite enne neid isikuid, kes elavad Venemaal ja hooplevad Eesti vastaste küberrünnakutega, et millised on Eesti võimalused üldse nende isikute kohtu ette toomiseks või vaatamiseks, et nad saaksid oma karistuse kätte? 

Rein Lang 
Eestil on mitmeid võimalusi. Esimene on see, et me ikkagi, küll tõsi, prokuratuur ütles, et nad uut õigusabipalvet Venemaale ei esita, aga selleks ei ole ka mingisugust vajadust, aga me kindlasti meenutame Venemaale, et õigusabipalve on endiselt jõus. Kui sellised ülestunnistajad on, eks me kontrollime natukene neid andmeid, ega me võime siin ka välja anda Euroopa vahistamismääruse. Et tegemist ei ole mitte just lihtrahva hulka kuuluvate inimestega Venemaal ja eks neil ka võib-olla vahel tekib huvi sõita näiteks Küprosele turismireisile, siis seal võib nad vahistada."

Ühtäkki ja hiljem on Lang tollesama Markovi suhtes (temast ju jutt käib) aga üllatavalt leebe ja loobub viisakeelust.

Mida aeg edasi seda segasemaks asjad lähevad. Miks? Sest umbusaldamisega on ju kiire sest kui asju põhjalikumalt uurima hakata lakkab ilmselt olemast ka seegi mustvalge pilt mis tänaseks meedias ja poliitkaklustes kujunenud on.

Kas on üldse mõeldav, et selles küsimuses selgub mingigi tõde?

Markov on öelnud oma teadmata nimega (Markov ütles intrevjuus, et ta ei nimeta seda nime kuna kardab, et sel isikul võib probleeme tulla viisade saamisega)nõuniku kohta, et tema korraldas küberrünnaku Eesti vastu. See tegu on kriminaalkorras karistatav ka Venemaal.
Sisuliselt pole meil mingit võimalust teada saada seda, kas Markov andis selleks korralduse või mitte ja kes see isik oli, kes seda tööd tegi.
tegelikult puudub selleks ka vajadus sest viisakeeld pole kohtuotsus.
Proovige näiteks lennujaamas öelda, et teie või teie tuttava kotis on pomm...ja siis kui kogu käivitunud tants ja trall (protseduur) on käivitunud siis vadake, kas see lõpeb kui teatate, et te tegite nalja?

Ei viisakeelust ega selle äravõtmisest ei saa ega peaks seaduse mõttes avalikkus teadma. Meil nüüd siis teab. Riigisaladuse üks olemus on ka selles, et ei nähta vaeva sellega kuidas põhjendada või motiveerida üht või teist tegu.
Nähtavalt on selle motivatsiooniga hätta jäänud ja aina rohkem jäämas nii Rein Lang justiitsministrina kui Urmas Paet välisministrina.

Iga järgnev päev seda vaidlust toodab üsna vähe tõde ja üsna palju piinlikkust. Meenutagem: Euroopa parlamendi valimiste ajal räägiti sisepoliitikast...nüüd siis räägitakse kohalike valimiste aegu välispoliitikast. Ilmne narrus, kas pole?

Esmaspäeval kuulavad rohelised Jüri Pihli (endine siseminister) ja Urmas Paeti (praegune välisminister) selgitusi.
Mulle aga tundub, et sõltumatult neist selgitustest ei jõua me täieliku teadmiseni kogu ses asjas kunagi.
Ja siin ongi koht, kus toimiks Eesti vanasõna: "Targem annab järele!"
Ka minu eilne soovitus, et selles olukorras võiksid justiitsminister ja välisminister lihtsalt tagasi astuda lähtubki ennekõike sellest arusaamast. Ma lihtsalt ei usu, et umbusaldajad oma plaanist loobuvad..aga mine tea.
Tagasiastumine lõpetaks selle vaat et tund-tunnilt veidramana välja paistava olukorra jätkumise ja vahel on hea väljanägemine (riigi mõttes) vast rohkem väärt kui tõde, mida antud juhul me üdini teada ega lahata niikuiii ei saa.
Elame näeme, on siinkohal ainus viis lõpetada.

Muistse kesktelevisiooni varjud rahvusringhäälingus

Rahvusringhäälingu hommikused uudised olid toimetatud kesktelevisooni vaimus. Eile toimunud protesti ETV otsuse vastu mitte lasta roheliste esindajat ETV valimidebati juurde, mis kanti otseülekandena üle Tartust Vanemuise nimelisest majast, ei kajastatud ühegi sõnaga.

Sündmus oli olemas ja leidis kajastamist muudes meediakanalites: Postimehes, Õhtulehes ja Delfis

Siinkohal pole mul muud teha kui tuua rahvusvahelisest ajakirjanike eetikakoodeksist üks väljavõte:

"Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel."

IFJ eetikakoodeks on lugeda siit:

Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) deklaratsioon ajakirjanike käitumispõhimõtete kohta
1. Käesolev rahvusvaheline deklaratsioon on tööalase käitumise etaloniks nende ajakirjanike jaoks, kes tegelevad uudiste või sündmuste kohta käiva informatsiooni kogumise, edastamise, levitamise või kommenteerimisega.
2. Ajakirjaniku esmane kohus on austada tõde ja avalikkuse õigust tõele.
3. Seda kohust järgides peab ajakirjanik ausameelsel uudiste kogumisel ja avaldamisel igal ajal kaitsma vabaduse põhimõtet ning põhimõtet, et eksisteerib õigus ka erapooletuks kommentaariks ja kriitikaks.
4. Ajakirjanik teavitab ainult nende faktide valguses, mille allikad on talle tuntud. Ajakirjanik ei varja olulist informatsiooni ega muuda dokumente.
5. Ajakirjanik kasutab vaid ausaid võtteid uudiste, piltide ja dokumentide kättesaamiseks.
6. Ajakirjanik teeb kõik võimaliku, et parandada juba avalikkuse ette jõudnud informatsiooni, kui see on osutunud ebaõigeks ja võib tekitada kahju.
7. Ajakirjanik hoiab tööalast saladust, mis puudutab usalduslikus korras saadud informatsiooni allikat.
8. Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel.
9. Ajakirjanik loeb tõsiseks tööalaseks eksimuseks plagiaati, pahatahtlikku valetõlgendust, kirjalikku või suulist laimu, alusetuid süüdistusi, ükskõik millist altkäemaksuvormi, mille sihiks on kas avaldamine või just mitteavaldamine.
10. Ajakirjanikud, kes väärivad ajakirjaniku nime, loevad oma kohuseks truult järgida ülalpool loetletud põhimõtteid. Oma riigi seadusandluse raames tegutsev ajakirjanik tunnistab tööalases seoses vaid kolleegide kohtumõistmist, jättes kõrvale igasuguse valitsusepoolse või muu vahelesekkumise.
Deklaratsioon võeti vastu IFJ maailmakongressil 1954. aastal, parandati maailmakongressil 1986.aastal.

Ahjaa...ka selles osas ootan oma lemmikautoriks muutunud rahvusringhäälingu eetika valvekoera sõnavõtte sellest, kuidas toimuv ei ole sõnavabaduse ahistamine ega ilmselt samuti pole tegemist pehme poliitlise korruptsiooniga või eks ta ise kindlasti leiab mingi huvitava vaatenurga neile asjadele.
Head ootamist teilegi!

Rahmeldav rahvusringhääling!

Uskuge või mitte...just sain teada, et mõne aja pärast algava ETV teledebati publikugi hulka ei lasta roheliste esindajat.
Vaat nii on lood meie riikliku vaba meediaga.
Alles see oli kui rohelised lülitati mingi arusaamatu põhjusega välja kõigist rahvusringhääligu avalikest debattidest.
Nüüd kus meie esindaja Tartus soovis osaleda Vanemuises toimuva otsesaate publiku hulgas, sai ka tema hundipassi.
Ega muud...jätkame vaatlusi.
Kindlasti on oodatud järjekordsed etv eetika valvekoera avaldused sel teemal, miks just selline lahendus õige on nagu härrad-prouad rahvuslikust telepurgist on otsustanud.
Aga mul on üks kõhutunne ja see on väga lihtne kõhutunne: rahvuslik sõnavabaduse piiramine lõpeb paratamatult üsna suurte kaadrivahetustega ning tõsise tõmbetuulega rahvusringhäälingu kambrikestes.
Nii et jõudu ja jätku tööle!

Kes siis veel?

Tänane Äripäev rõõmustab lugejat taas teadmisega selle kohta, et olen riigikogu saalis arvutis "midagi sirgeldanud". Mis moel see eesti majandusega seotud on, seda ma kahjuks ei oksa öelda aga ju Äripäev seda teab. Ilmselt on tegemist sama tähtsa teadmisega nagu see, kes on Eesti 500 kõige rikkamat inimest või midagi sellist.
Et lugejatele pilt poolikuks ja mõistetamatuks ei jääks toon siinkohal ära siis ka lõpptulemuse, mille lähetasin ka asja vastu huvi tundnud ajakirjanikule.
Siin see on:


Levitage seda!

Teadmine kriisi kohta või nõiakunst

Ilmselt olete lugenud sellest kuidas keegi on välja arvutanud kui sügav on võimalik majanduslangus ja keegi teine jälle selle, millal saabub majandustõus.

Kui kõik läheb hästi osatakse arvestada hästimineku suhtarve ja kordajaid, tundlikkusi ja elastsi ja kes teab veel mida. Kui majandus vibreerib ja fluktueerib oma rahuoleku ümber on arvtajatel oma rollgi. Kui aga heaolu lööb kõikuma ei aita enam arvutamine sest majanduse hea käekäik ei lõpe mitte pikselöögist vaid ikka ning ennekõike rumalusest ja asjatundmatusest, ahnusest ja mängukirest.
Kes on kuulnud, et arvutuste näitamine hasartmängusõltlase või narkomaani terveks teeb?
Siis saabubki...nüüd ongi saabunud...nõidade aeg. Need arutava kas miinust on 12 või 16 protsenti. Need arutavad täpseid kellaaegu, milla võiks tulla euro.
Mida siis raskel majandusajal teha? eg muud kui püüda rumalusest end vabana hoida ning jätkuvalt tervest mõistusest lähtuvalt edasi toimetada.

Mitte ettepanek erakorralisteks valimisteks vaid osav silmamoondus

Täna kuuleme siis riigikogus sellest kuidas keskerakond alustab riigikogu erakorralite valmiste rahavahääletusele panekut.
Kadri Simsoni sõnul oevat tegemist erakorralise olukorraga, mis nõudvat erakorralisi samme. Ehk siis rahvahääletust, mis otsustaks riigikogu erakorraliste valimiste üle.

Siinkirjutaja juhtis sellele vajadusele tähelepanu juba 2008 aasta mais.
Selle peale kostis keskerakonna esimees
«Ei ole Eestis toimunud erakorralisi valimisi varem ja mulle tundub, et ega ka nüüd sellest midagi välja ei tuleks,» põhjendas Savisaar.
«Valitsusele tuleb anda ka mingisugune šanss ja kui valimised toimuvad majanduskriisi ajal, siis valitsuse jaoks on see alati lootusetu olukord,» lisas linnapea.
Asjakohane intervjuu on näha siit

Millest ühtäkki selline konjuktuurne muutus? Põhjus on loomulikult aimatav ja lihtne: oludes, kus maailamajandus näitab stabiliseerumise märke tähendab ka seda, et maailmamajandusega tavatult tugevamini seotud Eesti majandus võib asuda kosuma. Siis pole võimalik enam hädakisaga tähelepanu tõmmata.
Ajastus, kohalike valimiste eelselt viitab aga üheselt sellele, et tegemist on konjuktuurse otsusega...kuigi, mis seal salata, ilmselt ühe võimaliku otsusega, millega võimuvastuolud ehk leevenduksid.

Ehk siis tegemist on meie põhiseaduse augu või omapäraga, millega õnnestub teha ettepanek, millest keeldumisel juhtub see, mida ei taheta.

2008 aastaga võrreldes pole põhjustes, miks erakorralisi valimis korraldada ju midagi muutunud: 2007 aastal riigikogu valimistel antud lubadused ei olnud asjakohased ei 2008 aasta kevadel ega ole seda ka nüüd.

Asja detailsemalt vaadates on tegemist aga hoopis väikse trikiga.
Nimelt ütleb meie põhiseadus:

§ 105. Riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele.

Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.

Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik.

Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.

Ehk siis: selle eelnõu rahvahäletusele panek ajab riigikogu laiali igal juhul.
Kaval ja seetõttu sisutu ettepanek sest argument ju ei loe sel juhul: kui ka rahvas ei tahaks riigikogu laiali saata siis läheb "ei" vastuse peale riigikogu laiali niikuinii.
Seega on kogu nutt, hala ja kurtmine mis kaasneb selle eelnõuga kahjuks sisutühi silmamoondus.
Valikut ju tegelikult pärast selle eelnõu vastuvõtmist pole.

Hõõglambi matused

Seoses asjaoluga, et hõõglamp hakkab Euroopa valgusetekitamise areenilt pisiatasa kaduma. Ennekõike selle madala efektiivsuse tõttu.
Õhtulehest võite lugeda ka sellekohast lugusid: Hõõglamp kaob pisitasaja Kallis säästulamp hõõglambi vastu: suur kokkuhoid või suur pettumus?

Viimase artikli kirjutaja saatis ka mulle mõned küsimused kuid kuna antud vastused ei kajastunud artikleis toon need siinsamas ära. Muu hulgas palus ta kommenteerida ka üht Spiegeli artiklit, kust peaks ajakirjaniku meelest järelduma, et hõõglambi vastu ikkagi valgusvõimekusega säästulamp ei saa.

Ja nüüd siis nii kommentaar Spiegeli loole (millele ajakirjanik viitab ka oma artiklis ja millele mult kommentaari ootas) ning vastused ajakirjaniku küsimustele.

Spiegeli eksperimenti on muidugi raske kommenteerida sest arusaadavalt on 330 kandelat tõepoolest poole väiksem valgushulk kui 660 kandelat.
Teeme siis võrdluse: kõige kehvem fluorestsents-säästulamp tekitab valgusvõiumust 60 luumenit vati kohta ja parim hõõglamp 17 luumenit vati kohta.
Nii annab 15 W elektrivõimusega kehvake säästulamp välja 900 luumenit ja väga hea 75 W hõõglamp 1275 luumenit. Nagu väidetud artiklis oli tegu siis 80 kraadise hajumisnurgaga valgustitega nii, et nende valgusjõudlus kandelates on siis säästulambil: 900 lm x 0,6803 = 612 kandelat
hõõglambil: 1275 lm x 0,6803 = 867 kandelat
Mida siit järeldada? Näiteks seda, et tõenäoliselt näitas müügimees ajakirjanikule üht väga kehvakest säästulampi, mida ta tõenäoliselt ei lasknud ka piisavalt soojeneda, et selle valgusviljakus oleks piisavalt kasvanud ning tõenäoliselt võrdles ta seda ühe väga hea hõõglambiga.
Samas: isegi kui uskuda, et valgustatus oli pea kaks korda väikesm, kulus selle peale siiski 5 korda vähem energiat!
Seega, mida siis see Spiegeli "katse" meile tõestas: seda, et ka sihipäraselt valitud hõõglambi ja säästulambi puhul on säästulamp elektri valguseks muundamisel ca kahe-kolmekordselt tõhusam. Ja loomulikult ka seda, et ajakirjanikke on võimalik heleda valguslaiguga piisavalt tõhusalt lollitada.

Millised on roheliste seisukohad säästupirnide suhtes?

Vähem energiat kulutada on arukas. Seda saab teha tõepoolest mitmel moel: ehitada hooneid, mis on samal ajal nii valgusküllasemad kui soojapidavad või siis kasutada erinevaid energiat säästvaid valgusallikaid. Pigem näen täna, et energiasäästlikud fluorestsentslambid on õige pea kohta loovutamas valgusdioodidele, mille eluiga on veelgi pikem nagu ka nende valgusviljakus on kasvamas. Hõõglampide tööstust Eestis ette kujutada on raske küll aga on meil oskusteavet ja suutlikkust luua näiteks LED valgusteid ning nende juhtimissüsteeme.
Eesti oludes võimaldaks säästulampidele üleminek loobuda järjekordsest 50-80 MW elektrtitootmiseks vajalikust investeeringust. Kokkuhoid seegi.

Mida arvate sellest, et lambid asendatakse käsukorras, mitte ei rakendata elektri hinnapoliitikat, et tarbija võiks ise otsustada, milliseid lambipirne tal vaja läheb?

Ise oleks pooldanud samuti hõõglampide maksustamist. Samas ega selleks üleminekuks on ka nüüd ikka piisavalt aega ju ka antud. Tõsiasi on see, et fluorestsentslambid sisaldavad elavhõbedat (ca 1 mg lambi kohta)aga õnneks ei purune kaasaegsed säästulambid nii sageli kui kõrgel temperatuuril töötavad hõõglambid. See aga on siiski ka piisavalt suur kogus, et käidelda neid lampe kui ohtlikke jäätmeid ja seda peavad tarbijad silmas pidama.
Samas sisaldab ka meil elektriks põletatav põlevkivi elavhõbedat ja tõsisasi on see, et energiasäästu arvelt vähenevad põlevkivi põletamisel tekkivad elevhõbeda heitmed rohkem kui säästulampide katkiminekul neid juurde tekib.
Minu kodus on viimase 5 aasta jooksul purunenud 1 säästupirn ja läbi põlenud (koos purunenuga) 3. Kasutuses on neid paarkümmend.

Tootjad ja kaupmehed on aga leidlikud ning ei peaks imestama kui näiteks turule ilmuvad lambisokliga "küttekehad" kus lambile on peale tõmmatud eemaldatav metallkate, mida siis hõõglambihuvilised saavad vajadusel eemaldada. Samas ma arvan, et nii fluorestsents- kui valgusdioodlampide tootjad on uues olukorras ka tõsisemas konkurentsis ning määrama hakkab toote kvaliteet: eluiga, ohutus, valgusviljakus ja kõik muu selline. Tööd tarbijakaitsjaile peaks jaguma.

Mis mõtet on panna keldrisse kallis säästupirn, kui seal harva käiakse, see ei anna ju mingit kokkuhoidu?

Huvitav küsimus...paraku pole enamus valgusteid mitte keldrites vaid hoopis mujal ja veel: keldrites olevadi valgusteid unustatakse üsna tihti põlema just selle tõttu, et seal harva käiakse. Üks mu tuttav kõneles hiljaaegu loo oma naabrist, kes oli hakanud kahtlustama, et keegi varastab tema elektrit. Elektriarved ligi 100 kr kuus suuremad kui muidu. Süüdlane leiti õige pea: see oli maakeldrisse (aknaid pole) põlema unustatud hõõglamp.

Lisaks veel niipalju, et meie erakonna liikmete hulgas tehtud nn lambiuuringust selgus, et säästulampide kasutajatest 55 %l ei purunenud ühtki säästulampi aasta jooksul samas kui ainult 8% oli neid, kel polnud kodus purunenud ühtki hõõglambipirni.
65% kodudest oli valdavaks valgustiks säästulamp. 20 % säästulampide kasutajatest oli aasta jooksul purunenud üle kahe säästulambi ja 60% säästulampide kasutajatest ei olnud riknenud (purunenud või läbi põlenud) ühtki säästulampi. Üle 80% vastanutest on kodus valgustites üle 10 lambipirni ning enam kui pooltel rohkem kui 20.
Seega on energiasäästuks võimalusi enam kui küll.

Salapärane rongihange

Nagu ehk teate toimub hetkel hankekonkurss, mille käigus elektriraudtee on ostmas uusi elektri- ja diiselronge.
Kuna sel teemal on riigikogu majanduskomisjon pidanud mitemid arutelusid aj andud ka soovitusi siis palusin huvi tunda, mida ja millistel tingimustel ollakse hankimas. Eelkõige pakkusid mulle huvi kuidas on hanke puhul sätestatud siis hangitavate rongide efektiivsusnäitajad: hoolduskulud kilomeetri ja reisja kohta ja energiakulud ja muu selline millest otseselt sõltub ka see valik, kas majanduslikult on otstarbeks ronge pidada ja kui siis millistel liinidel ja milliste reisijate hulga puhul.
Igati põhjendatud huvi sest pärast rongide soetust hakkame meie teiga nende ülalpidamist subsideerida.
Palusime majandusministeeriumist seda ministri poolt allakirjutatud korraldust, kus need kriteeriumid on paika pandud.
Vastus riigikogu liikme päringule on enam kui üllatav (saabus 14. augustil) k.a.):

Tere,
Vabandan vastuse viibimise pärast. Tuginedes RHS par. 55 lg3 ning AvTS par.35 lg 1 p10 ja p17 ei ole meil kahjuks võimalik küsitud dokumente edastada kuna hankemenetlus on käimas.
Parimat,
Julia Bergstein
Transpordi investeeringute talituse juhataja

Riigihangete seaduse paragrahvi 55 lõige 3 on selline:
(3) Sidepidamine ning teabe vahetamine ja säilitamine peab toimuma viisil, mis tagab andmete terviklikkuse ning pakkumuste, hankemenetluses osalemise taotluste ja muude dokumentide konfidentsiaalsuse ning selle, et hankija saab avada pakkumused ja hankemenetluses osalemise taotlused ning tutvuda nende sisuga alles pärast nende esitamise tähtaja möödumist.

Kommentaar: ametnik pole vist aru saanud, et m ei küsi mitte pakkujate andmeid vaid riigi tingimusi selle kohta mida hangitakse. See pole ju omati mingi salajane insener Garini hüperboloid, mida riigikaitselistes huvides tellima hakatakse!
§ 35. Teabe asutusesiseseks tunnistamise alused

10) teabe tehnoloogiliste lahenduste kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek kahjustaks teabevaldaja huve või sellise teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine on ette nähtud eraõigusliku isikuga sõlmitud lepingus;
17) teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust;

Kommentaar: ka need põhjendused jäävad arusaamatuks, sest kuidas saab riigi hangitavate rongide majanduslike ja energeetiliste ning efektiivsusomaduste nimekiri olla ärisaladaus. Kelle ärisaladus? Ja kas riik kui selle teabe valdaja (majandus-ja kommunikatsiooniministeerium) tunneb tõesti, et juhul kui riigikogu liige saab teada, millistel alustel rongid hangitakse kahjustab see ministeeriumi huve? Millised need huvida saavad olla? Et mitte teada anda kui kehv või asjakohatu on see hange või milline see huvi siis on?
On selge, et selle hankega kujundatakse raudteetranspordi kulude ulatus ja iseloom järgmisteks aastakümneteks.
Sellised lood on meil selle salapärase riigihankega rongide asjus. Palun teadmiseks võtta ja huvi tunda!