Laupäev, 3. november 2007

Euroopa ökolinn Eestisse


Kirjanik ja tõlkija Kalle Kurg, ökovisionäär Eero Paleohimo ja materjaliteadlane Katrin Idla kohtumisel riigikogus. Foto: Tauno SIrel

Eile oli meeleolukas kohutumine riigikogus. Kalle Kurg (Kalle Kurg on eestindanud Paloheimo raamatu "Tuleviku Euroopa" ..see on lugu arukast tehnoloogiatulevikust) juhatas riigikokku Eero Paloheimo. Soome rohelise, ehitusinseneri ja õppejõu, kes viimastel aastatel on propageerinud ökolinna ehitamist Pekingi lähistele

Marek Strandberg, Eero Paloheimo ja Toomas Trapido kohtumisel riigikogus. Foto: Tauno Sirel

Miks Pekingisse...sest Soome ehitus- ja planeerimisbürokraatia osutus selle plaani jaoks liiga tihedaks massiks, millest läbi pressida. Soomlased on Helsingisse loonud kvaasi-öko asumi...see on Viikki's kuid see ongi justnagu-öko-värk nagu palju siingi harrastatavat kinnisvara, mille puhul omaniku või ehitaja/arhitekti meelest on öko see kui palkmajale panna õlgkatus ja kütta majas sees ahju. See on äärmisel juhul aga tradistiooniline mitte ökoloogiline. Samasugune kvaasi-öko jutt on ka lugu Tallinanst kui rohelisest pealinnast, pigem on tegu siin puuraidurite ja asfalteerijate õppekeskusega. Aga see selleks.
Paloheimo propageerib väikese ökoloogilise jalajäljega tervikasumi kontseptsiooni ja hiinlastele näib see meelepärane. Jutt on omadega toime tulevast asumist, milline oleks oma energeetilisel varustusel...selell ka selle asumi sisene transport, ning mille vahetust ümbrusest saaks kätte ka enamuse peatoidust. See peaks olema siis kompromissitum ja tehnoloogiliselt arenenum kui paljud üle-Euroopa levinud ökokülad.


Eero Paloheimo selgitamas ökolinna funktsionaalsust. Foto: Tauno Sirel

Olles arutanud nii Eesti kinnisvaraturu seisu kui majandusolusid laiemalt jõuti arutelu käigus arusaamani, et Euroopa esimese ökolinna asukoht võiks igatahes olla Eestis. Kui Pekingi lähedase linnaasukate hulk oleks ca 20 000 siis meil peaks toime tulema nii 5000 ökonaudiga. Sellest saaks näidis ja katsepolügoon ning hea eeskuju muudelegi ühiskondadele.
1990 aastate algul pandi kokku projekt Biosfäär II, mille eesmärgiks oli, et kas kõige muu kui et päikesevalguse eest isoleeritud keskkonnas on võimalik tekitada elukeskkond, milles inimesed saaksid vastu pidada ja enestele toidu ja joogi tekitada (seda tehti ennekõike võimalikke teiste planeetide asutamisi silmas pidades). Hea ökolinn on nagu selle projekti ümberpööratis, andes näitena vastuse küsimusele: "Kuidas on mugavalt võimalik elada ilma, et loodusressursse kasutataks rohkem kui neid tekib?"

Igatahes on pall veerema pandud. Loodetavalt on leiatavad need, kel leidub kapitali selle kava jaoks kui ka need, kes esimeste ökonautidena seda nautima ning kasutama asuvad. Üritusel osalenud kohaliku pmavalitsuste tegelaste hulgas tekkis igatahes juba kerget elevust.

Neljapäev, 1. november 2007

Kurjade eestlaste ümberseadistamisest


Sotsioloogidel on selline arusaam, et maailm ja suhted olevatki sellised nagu me asjadest mõtleme. Nad nimetavad seda kosnstruktivismiks. Maailm sündivatki oma suhetes just inimeste peades. Noooh...loodusteadlasena julgeksin selles arusaamas kahelda. Kui selle juurde lisada veel pinnapealsed uurimisvõtted on tulemus üksjagu tülgastavgi.

10. oktoobril toimusid vabariigi presidendi eestvõtmisel Pärnus kärajad, mille üheks teemaks oligi integratsioon. Sallivus samuti. Minule jäi kõrva ja mõistust kriiipima seal välja öeldud arusaam nagu oleksid eestlased kuidagi loomult juba venelaste suhtes vähem sallivamad kui näiteks venelased eestlaste suhtes.

Nii ettekannete ülevaateid kui ettekandeid videotena saate vaadata presidendi presidendi kodulehe kärajate osast:

Aga ühe esineja, Marju Lauristini, tsitaat, mis võtab kokku siis Eestlaste kummalised iseloomujooned on selline:
"Paraku ei oska eestlane kuigi hästi end näha teise silmadega. Kui eestlaste sallivus ei suurene, ei aita mitte-eestlaste parem keeleoskus üksteise mõistmisele kaasa, vaid hoopis võimaldab ümbruskonna sallimatust (näiteks eestikeelseid netikommentaare ja mõningaid arvamusartikleid lugedes) teravamini tajuda."

Nüüd asja tuuma juurde...sellel väitel olevat ka eksperimentaalne tõestus. Noh niivõrd-kuivõrd. Sotsioloogiline mõõtmine nimelt, mis antud juhul vastab pea 100% ilmingule: selleks et saada sobiv vastus tuleb esitada ka sobiv küsimus.
Saar Poll on teinud rahvastikuministri tellimusel uurimuse "Rahvussuhted ja integratsioonipoliitika. Väljakutsed pärast pronkssõduri kriisi."

Selles uuringus on leheküljel 8 graafik, millest siiani järeldatakse, et eestlased on venelaste suhtes vähem sallivad kui venelased eestlaste suhtes.
Mida me sealt loeme:
Eestlane suhtuks täiesti positiivselt venelasega ühes majas elamisse 36% juhtudest aga venelane eestlasega samas majas elamisse 68% juhtudest.
38% eestlasi oleks venelasega täiesti positiivselt sama huviklubi liige ja venelane taluks täiesti positiivselt eestlast oma huviklubis 58% juhtudest. Venelasest ülemuse all töötaks täiesti positiivselt vaid 31% eestlastest ja tervelt 54% venelastest. Vene arsti patsiendiks oleks rahumeeli 27% eestlastest ja eesti arsti patsiendiks tervelt 55%...kas pole veenvad tulemused. Eheded arvud ju. Võiks täiesti teaduslikukski pidada. Vähemalt näib sellena.

Nüüd aga mingem küsimuste juurde, millele antud vastustest need arvud on tuletatud. Need leiame leheküljelt 65. Sealt järeldubki, et küsitluses osalenud eestlastelt päriti, kas nad tahavad: elada venelasega ühes majas, olla koos venelasega mõne huviklubi või seltsi liige, töötada kollektiivis, kus ülemus on venelane ja saada lähedase sugulase kaudu hõimalseks venelasega. Venelastelt päriti sama eestlaste kohta...ja kogu lugu.

AGA! Selle mõõtmise viga ongi selles, et kahjuks ei küsitud seda, kas eestlane või venelane üldse tahaksid et neil oleks ülemus või kuivõrd nad üldse kellegi teisega...sealhulgas ka teise eestlasega sooviksid samas majas elada.
Kõnealusest uuringust on tehtud vaat et olulisemad järeldused meie integratsioonipoliitika kujundamisse kuid need arvud ei näita midagi sisulist. Mõõtmaks korrektselt eestlaste venelasetalumatust (ja vastupidi) tuleks hinnata kuivõrd selles talumatuses on rahavkilla kultuuriloomust ning individualismi. See on aga jäetud tegemata.

Kuidas tõestada nõiasõnadega vee tervendavat mõju näiteks taimedele. On selge, et tuleb võtta kaks taimepeenart ja ühte kasta siis nõiutud veega. Kindluse mõttes ei tuleks teist peenart üldse kasta!
Aga sotsioloogidel on nüüd õnneaeg: teaduskauge rahvastikuminister on võimalik et arvu ja tiitlilummuses uskumas vaat et mida iganes. Ja need, kes iganes, loevad rahvastikuministri silmist, milliseid uurimistulemusi neilt oodatakse.

Teisipäev, 30. oktoober 2007

Energiamaagia jätkub


Ammuks see oli, kui Eesti Energia korraldas erinevatele rahvakihtidele massrände Soomlaste Olkilouto tuumajaama. Osa said nii rahvaesindajad kui ajakirjanikud. Kõik nägid tuumajaama ohutust ja rahumeelsust. Giidid ju rääkisid. Vaatamata asjaolule, et on üldteada, et Soomel puudub riiklik huvi jagada oma tuumaenergeetikaressursse muude riikidega pressib Eesti valitsus kui ahjualune end uude soomlaste reaktoriprojekti. piinlik veidi. Seda enam, et mitte ainult Soome valituse vaid ka soome rahva hoika on, et tuumaenergeetikaga kaasnev jäätmemajandus on sedavõrd koormav vastutus, et energiahüvesid müües ei tahaks nad nende hüvede eest jäätmevastutust kanda. Ka raha eest mitte. Samalaadne pole aga näiteks Eesti hoiak: meie müüme usinalt oma põlevkivielektrit Soome. Energiaettevõte rõõmustab kasumikroonide pärast kuid jätkuvalt ei kurvastata selle üle, et Soome müüdud elektrist jäävad siia rikutud põhjavesi, raisus maa, kehv tervis ning ebaefektiivse tootmise tõttu liigselt kuluv kütus ning selle tagajärjed. Ses mõttes on põlevkivielekter kui Aafrika verised teemandid...õnneks ei kaevandata põlevkivi niivõrd otsete inimkaotustega kuid iga kilovattund Soome müüdud elektrienergiat tähendab Eestis kaudseid kulusid tervisele ja keskkonnale kahe krooni ulatuses. Pole just arukas majandamise viis, kus eksport toimib looduskeskkonna ja tervise arvelt mitte inimeste nutikuse arvel. Kui keskkond ja tervis saavad raiskamise korral lihtsalt otsa siis nutikust tuleb selle kasutamisel juurde. Selles ongi nutimajanduse oluline eelis raisumajanduse ees.

Siseriiklikult on meil energiamajanduses jätkuvalt asjad paigast: põlevkivikasutamise arengukava tahetakse kinnitada enne kui energeetika üldine kava valmibki.
Põlevkivi juurde tulles: eilsed uudistekanalid näitasid kuis majandusminister Parts ja Eesti Energia juht Liive kohtusid Jordaania valitsuse esindajatega. Mäletatavasti üritati mõne aja eest Jordaaniasse rajada põlevkiviõliehast. Jordaanias on põlevkivivarusid. Aga pole piisavalt vett. Ja vesi on nii põlevkvikeemia kui põlevkivienergeetika jaoks keskse tähtusega. Pindalalt napilt poole suurem kui Eesti rahvaarvult neli korda suurem kui Eesti on aga Jordaania majandus inimese kohta ligi 4,5 korda väiksem. Miega võrreldes vaesem maa...mida tehti meiega, kui olime näiteks Lääne-Euroopaga võrreldes vaesem maa: siia tuli kõikvõimalikku kola. Vanu autosid (noo tuleb ka praegu aga mitte enam nii vanu) ja vanu tehnoloogiaid. Kas nüüd on ka Eesti pakkumas Jordaania jaoks loomult vanu tehnoloogiaid põlevkivimajanduse alustamiseks. Pealegi sellist ressurssi raiskavad, mida seal niikuinii napib. Vett nimelt.

Ega sellest päris täpselt aru saagi, miks Eesti riik peaks harrastama selliste mägede ja meredetaguseid energiaharjutusi kui endal kodus asjad korrast ära. Jätkuvalt...vaatamata augustikuisetele lubadustele energiatemaatikaga TÕSISELT tegelema hakata. Mäletatavasti olid selle tõsise tegelemise lubajad just võimuliidu osanikud. Tänane seis on aga milline:
- 2008 aasta riigieelarve projekt ei näe ette sisuliselt mõjusaid vahendeid energiasäästuks
- samas eelarvekavas puudub jätkuvalt selge arusaam taastuvenergeetika teemaplaneeringust
- sisuliselt ei ole loomisel ühtki kava, mis võimaldaks komplekkselt ja riskivabalt planeerida Eesti energeetikamajandust ja käivitada seonduvat innovatsiooni

Lisaks oleme me majanduslikult olukorras, kus riigieelarve on sedavõrd mahukaks planeeritud lootuses, et sisetarbimine mahus nagu oleme harjunud seda aastate jooksul kogema, jätkub.
Paraku on aga lugu nii, et kui 2000 aastal võetud kroon laenuraha tekitas 2,5 krooni rahvuslikku rikkust siis täna teklitab kroon võetud laenuraha vaevalt 60 senti rahvuslikku rikkust. Samas jätkub laenuvõtmine kuid tootlikkus on eestis jätkuvalt madal. Eriti kui asume seda võrdlema nende riikidega, millistele me Euroopas järgi püüame jõuda.
Eesti vajab innovatsioonifookust...paraku pole selleks mitte niivõrd rabelemine välistel energiaprojektide suundadel vaid omamaise energeetika ümberkorraldamine. Ja seda arukalt korraldatud tehnoloogiasiirdega, mis on innovatsiooni üks avaldumisvorme. 15-20 aasta jooksul vajaks Eesti energiasektor
täielikuks restruktureerimiseks ühtekokku ca 100 miljardit krooni. Selles ongi lahendus, millega leevendada praeguse majandusharjumustega kaasuvat suhteliselt kontrollimatut inflatsiooni ja intressihindade tõusu, mis ei pruugi meie madalate tehnoloogiainvetseeringute puhul tagada soovitud majandusmuutusi.

Kui 2008 aasta majandusprobleeme on kõigi aegade rikkalikumas eelarves võimalik nende tekkel olemasolevatest reservidest ehk kuidagi siluda siis 2009 aasta eelarve tuleb pigem püksirihma pingutamise eelarve.
Igatahes sooviks majandusministeeriumilt näha samasugust aktiivsust ka koduse energiamajanduse korraldamisel nagu erinevate Eetsi Energia rajataguste projektide toetamisel on tehtud...kusjuures kõigil neil projektidel: Olkiluoto tuumahimul, Ignalina pidevalt kasvava aktsionäride ringiga tuumaäril ja Jordaania keste kõrbe rajatud veemahukate põlevkivitehnoloogiate projektidel on ebaõnnestumise tunnuseod küll ja veel. Samas puhub tuul meie rannikumeres ning kasvavad taimed meie mullal ja märgalades.