Laupäev, 17. november 2007

Ökoraie vihmametsades?



Eesti päritolu vihmaetsade uurija-kaitsja Illar Muul külastas 2005 aastal Eestit. Kohtumisel vestlesime muu hulgas ka võimalikust troopiliste metsade raiest. Tema nimelt on seda meelt, et see võiks võimalik olla ja koguni niivõrd omapäraselt, et liigirikkuse mõttes mets sellest koguni võidaks. Illar Muul on leiutanud ja rajanud rippteid troopiliste metsade võradesse ja tuvustanud troopiliste metsae rolli Maa ökosüsteemis. Tugevate majanduslike huvide tõttu pole Muuli arvates ka võimalik vihmametsade raiet peatada vaid tuleb leida lahendusi, et see tegevus muuta säästlikumaks ja ökoloogilisemaks.

Vihametsade raie muudab hävitavaks täna asjaolu, et esmalt rajatakse metsa tee. See on kallis ettevõtmine ja kui kasutada maismaatransporti, siis ega muud moodi ei saagi. Et kallis tee end kuhjaga tasuks võetaksegi selle tee ümbert maha kõik mis vtta annab. Ja see laostabki vihmametsa...luuakse sinna põld või jäetakse see niisamuti on tulemus paratamatult lõpuks ka mulla erosioon ja ökosüsteemi laostumine.

Muul aga pakkus välja lahenduse, mille puhul puu lõigatakse jalalt ja tõstetakse näiteks dirizhaabli abil metsa kohale ning viiakse sel moel metsast. Dirizhaabel on eemal ankurdatud mõne raskema veomasina külge. Teed vaja pole ja puid saab "noppida" pisteliselt nii, et vihmametsa ökosüsteem säilib. Enamgi: tänu eemaldatud puule langeb ka metsaalusesse valgust, mis kõik ootajad kasvama ja vohama paneb. Nii sünnibki liigirikkuse pikne kasvamine.

Olete kuulnud kuidas Eesti metsatöösturid kurdavad, et puitu pole või on see kallis? Mõne kuu eest kohtusin koos teiste riiigikogu saadikutega Indoneesia parlamendi delegatsiooniga. Nendega sai aetud samuti võimalikku juttu ühistegevusest just säästliku metsanduse alal. Praegune metsakorraldus pole indoneesias just kuigi säästlik. Näib, et õhulaevadega metsatöötlemine on neid huvitama hakanud...siiani pole aga ükski Eesti puidukasutaja veel üksikute kutsete peale enda huvist teda andnud.
Indoneesia vihmatsi raiutakse praegu üksjagu röövellikul moel.


Indoneesia vihmametsaraie Borneo lõunaosas: sirged jooned on metsaveoteed, mille ümbruses on lageraielada. Allikas: Google Earth



Sellise meetodi, nagu ülal kirjeldasin, kasutussevõtt oleks võiduks nii vihmametsadele kui võiduks sellele, kes selle kasutusse võtab. Andke palun teada kui on metsatööstureid, kes oleksid huvitatud sellise säästliku metsakasutuse loomistes ja selle rakendamisest näieks Indoneesias. Troopilised alada on kindlasti viljakamad puukasvualad ning ehk võimaldab kaugel omandatud säästliku metsanduse kogemus lõpuks ka Eestis säästlikumalt metsa majandama hakata.

Kolmapäev, 14. november 2007

Olin ülekuulamisel!


SL Õhtuleht lasi lugejatel pärida mult erinevad küsimusi. Nii see online intervjuu ka antud sai.
Head lugemist!

Teisipäev, 13. november 2007

Karuslooma puuri avama...seanahast saabastes!


Kas see on loomakaitse, kui puuris piinatud vaid nülgimiseks mõeldud karusloom metsa valla päästetakse? Vaevalt...see loom ei pruugi seal toime tulla ega tulegi. Piinatusest väärdunud jäsemetega ja kogu elu vangistuses veetnuna pole see olend muud kui lihtne saak.
Või mida annab purukspekstud poeaken või määritud karusnahkne kasukas. Katkise akna ja raisus kasuka, ei muud.
Seda kõike tehakse loomade õiguste nimel, loomade kasutamise vastu...reeglina sea või veisenahast kingades-saabastes.
Ei loomulikult pole ma kaugeltki selle poolt, et loomi piinates peaks tootma kasukaid. Nagu ma ka ei arva, et ärasöödava looma naha peaks peeneks hõõruma ja ära kompostima.
Mina olen proovinud oma liha ja nahatarbimist tasakaalus hoida. Portfell, mida kasutan peaks vastu pidama ikka aastaid...selle jooksul arvan ära tarbivat ka selle lihakoguse, mida too nahk kattis. Nii ka kingadega...eks see nõuab hoolikamat vaatamist, et jalavari oleks sellisena ka valmistatud, et see pikalt vastu peaks ja mis oluline ...seda ka parandada saaks.
See on jätkusuutlikum toimetamine. Kanna seda keda söönud oled.
Selle koha pealt ma väga ei usu, et naaritsa või sooblinahku kandev isend on nende lihast ka mõne periood elatunud...või teate sellist? Nülgimise ja ilu nimel elu puuris hoida on võigas. Küll aga oleks igati tänuväärne kui kasukahimustajad näiteks Eesti looduskeskkonnast näiteks mingi ehk ameerika naaritsa kinni püüaksid ja neist endile kasukaid teeksid...selleks, et meie põlisliik, Euroopa naarits, oma elupaigad tagasi saaksid.
Nii, et kasukahimulised: soobli-, rebase- ja naaritsapraade sööma või siis meie oludes minki ja kährikut küttima.
Aga ekstreemsed loomaõiguslased: vaadake, et te enam nahksaabastes rebaseid puurest ei lase ning kasukapoodide aknaid ei purusta...nahksaapad jalas. Ja arvestage, et kui panete jalgade otsa näiteks mingist sünteetilisest materjalist papud võite sattuda ekstreemste kliimakaitsjate pahameele alla.
Ning edaspidi kui kasukaga preila koos saatjaga korralikku söögikohta sattub peab ülemkelner juba eemalt aru sama, millise eluka praadi või keedust einestajatele pakkuda. Eskimo puhul võime igatahes kindlad olla, et tema hülgenahksed rõivad on kunagi olnud katteks lihale, mis sedasama eskimot ja tema lähedasi ka toitnud on.
Nahkade kasutamisega ei saa liiale minna...nagu ka nende mittekasutamisega.

Solk ja võim


Mulle kirjutas Meie Maa ajakirjanik Mehis Tulk järgmise küsimuse (refereerides seda esitades mu enda üht esinemist riigikogus):
"On teada, et meie kasutatavad veepuhastustehnoloogiad neelavad kohutavalt energiat. Saaremaal on näiteid, kus energiamahukus ehk elektrienergia kulu veepuhastusele on kuni pool puhastuskuludest. Kas valitsusel on selgeid plaane – kuigi see võiks olla omavalitsuse ülesanne –, millisel moel teha tehnoloogiavalikuid palju sisukamalt, just nimelt energia- ja materjakulude mõttes? Seda Saaremaa näidetki tuues on selge, et kui elektrienergia hind, nagu ka kemikaalide hind, tõuseb, muutub linnadest, kus puhastusseadmed on juba ammu valmistatud, kaugemal olevates kohtades reoveepuhastus väga kalliks. Mida sellises situatsioonis teha?"

Vastasin nii:

Peamine, mida teha, on valida sellised veepuhastustehnoloogiad, mille energiakulu on kordades väiksem täna laialtlevinud aktiivmudareaktor-tüüpi puhastite kuludest.
Tean mida räägin sest olen Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuses osalenud sellise tehnoloogia väljatöötamises  ning rakendamises. Täna on Eestis kasutusel 3 sellist puhastussüsteemi. Sellist, mis puhastavad reovee algusest kuni looduspuhta veeni.
Neist kolmest vanim on rajatud 7 aastat tagasi ja töötab siiani. See asub Viljandimaal Kõos. Sealt sel suvel läbi sattudes uurisin ka vallavalitsusest puhasti väljavoolu mõõtmisandmeid. Need olid igati normis ja paremadki veel. Ja see puhasti kulutab aastas samapalju elektrienergiat kui kopsakama kontori kohvimasin. Ja seal on 300 elanikku!
Mäletan selgelt perioodi kui olime need tehnoloogiad loonud ja lootuses, et omavalitsused on mõistvad oma elanike suhtes võtavad kasutusse siis energiasäästlikd lahendused. Pean ütlema, et niivõrd rumalaid ja asjatundmatuid seisukohti nagu kuulsime selle tehnoloogia tutvustuskäikudel on harva kuulda olnud. Väideti, et tehislik ökosüsteem küll külmub  talvel, küll hakkab haisema, küll ei tööta talvel ja mis kõik veel. Selle peale ei osanud me muud öelde kui et, kas karu talvel töötab või ei tööta..aga see selleks.
Minu seisukoht on, et tänane ummikseis reoveepuhastustehnoloogiate rakendamisel pole muud kui 4-6 aasta tagune omavalitsejate ja keskonnaministeeriumi ignorantsus rakendada säästlikke lahendusi. Miks oli huvi teha valikuid energia ja materjalimahukate puhastite kasuks? Aga eelkõige selle tõttu, et sellise puhasti käigushoidmine ongi kulukas ja tagab käibe! Omavalitused on puhastite valikul lähtunud mitte arusaamast, et elanikkonnale tuleb pakkuda võimalikult soodsat teenust vaid arusaamast, et neile kuuluvatel vee-ettevõtetel peab hästi minema. Seda arusaama on toetanud ka ehitusettevõtted nagu kahjuks ka enamus konsultatsiooniettevõtteid, millised on olnud tihedas ja võimalik et majanduslikelt huvitatud seoses projekteerijate-ehitajatega ning samal moel ignoreerinud maailmas tänaseks juba üle 25 aasta teada olevaid säästlikke tehnoloogilisi lahendusi.
Täna on kaks omavalitsust teinud otsuse säästlkike puhastite kasuks ja võite isegi sealt järgi küsida, mida arvavatakse Holstres, Paistus ja Kõos neist puhastitest ja nende toimimisest.

Ühisveevärgi lahendusedki on kallinenud seetõttu, et on üritatud ehitada meie oludesse mittesobivaid tohutult pikkade vee ja solgitorustikega tsentraalseid puhasteid. Ükskõik kui suureks ehitatakse aktiivmudapuhasti ei lange reovee puhastamise energiakulu selles märkimisväärselt alla 1 kWh/m3 ja võib ulatuda kuni 7 kWh/m3...ökosüsteemses puhastis on see energiakulu aga mainitust 8-15 korda väiksem...ja seda sõltumata sellest, kas puhasti on rajatuid 10 eramaja juurde või 10 000 elanikuga linna.
Kohalike omavalitsejate ebakompetentsus ja vahel ehk ka liigne omakasupüüdlikkus, lisaks keskkonnaministeeriumi soovimatus süveneda energiasäästu temaatikasse sisuliselt, võimalik et korruptiivselt toiminud eksperdid ja konsultandid on üks võimalik nimi tänastele vee- ja kanalisatsiooniprobleemidele.
Lahendus on kiirelt ja läbmiõeldult rakendada uued tehnoloogiad ja sellega kõrvaldada varem tehtud vead, mitte neid vigu raha juurde kulutades süvendada. Laiemalt: omavalitsused on sedavõrd ülepolitiseeritud ja partokraatlikult kamandatud kogumid, et kohalike elanike huvidest ei vaevuta mõtlema ega neist ka aru saama. Ega rahva kohapealsed probleemid enne ei parane, kui kohalik võim suurel määral depolitiseeritakse. Solgipuhastus pole niivõrd maailmavaate kui terve mõistuse küsimus. Minu enda lootus on näha 2009 aastast parteimõjudest priisid omavalitsusi. Siis hakkaksid asjad ka ehk arukuse ja paremuse poole liikuma...planeerimises, ehitamises, hariduses, veemajanduses, kogukondade arengus...see kõik on täna lubamatult soiku jäänud. Kuni solk täidab suure osa kohaliku võimu sisust muutub ka kohalik võim paratamatult solgiks.

Esmaspäev, 12. november 2007

Kas lepingupartner on teovõimeline?


Olete notari juures tehingut tegemas ja notar kirjutab siis, et lepingule allakirjutajate teoavõime on tuvastatud. Kas ta teeb mingi päringu kuhugi kust seda näha on? Ei...ta lihtsalt tuvastab selle. Kui aga ilmneb, et te tehingupool ei olnud teaovõimeline? Siis on see tehing tühine...kuigi ehk olete selle järgi toiminud. Ja näiteks kahju kannatanud.
Ma ei tea kui suur see probleem tegelikult on kuid see on problemaatiline ühes aspektis. Relvalubade mõttes, näiteks.
See on aktuaalne ehk ka Soomes toimunud tapatöö seoses ja Rootsis ilmsiks tulnud samade plaanide tõttu.
Isikuandmete kaitse seadus ei võimalda inimeselt nõuda, et ta teavitaks enda meditsiinilisisest seisundist. Tegu on delikaatsete isikuandmetega...mida aga ilmselt ei ole teovõime olemasolu või selle puudumine konkreetse isiku puhul.
Nii vajamegi tegelikult sellist elektrooniliste allkirijade süsteemi, mille juures oleks ka poolte nõusolekul võimalus lasta elektrooniliselt kontrollida ka partnerite teovõimet. Mitte, et digiallkirjastatava dokumendi juurde ilmuks diagnoos vaid tunduvalt napim teade. "Tehing ei ole teostatav teovõime piiratuse tõttu!" vms. Mingi viisakam väljend näiteks või ainult märge, et tehing pole seadusest tulenevatel põhjustel teostatav.
E-riigi roll on olla kodanikele abiks. Abiks ka sel puhul kui on vaja vältida ebamugavusi ja segadust.

Pühapäev, 11. november 2007

Meie igapäine viin, lust ja lõbu...


Eelolev nädal toob riigikokku vast rohkem viinaarutelu. Pidi olema eelneval nädalal alkoholiseaduse parandamise arutelu. Minister jäi haigeks.

Mida aga teha, et vähem alkoholi joodaks? Joodaks vähem ega asendataks seda muu mõnukraamiga. Pean siin silmas narkootikume. Jagan siinkohal roheliste tänaseks kujunenud arusaamu. Neid, mida ka riigikogus eitama ja kaitsma hakkame

Esmalt lähtekohtadest. Alkohol pole paraku tavaline kaup vaid mõnuaine, mis küll koos lõõgastamisega ka enesekontrolli kaotab. Lisaks veel: kas ränk joomine või pisitasa tipsutamine on...mõlemad tervist kurnavad. Maksa. Sest mujal alkohol ei lagune.Nii pole alkoholi tavalise toiduga võrdlemine kuigi kohane.

Toit laguneb ja imendub enamjaolt nimelt seedekulglas. Viin pole ka sama nagu tubakas. Kui tubakakasutust piirata ei võeta selle asemele midagi muud...narkootikume näiteks.Viina asemele aga võetaks küll.

Ajaloos on erinevad ühiskonnad viinaga erineval moel toime tulnud. Mõned kultuurid on viinaga laostatud. Põhjarahvad Euraasias sovjettide poolt ja Ameerika põlisrahvadki sisserändajate poolt.Eestlased harjusid vinaga koos elama 18 . sajandi keskpaigast. Siis sai Balti Saksa aadelkond õiguse tsaariväele viina põletada. Enne oli toime tuldud lahjemate jookidega, millest surnuks või ajutuks ei joodud. Siis algas allakäik: viin muutus maksevahendiks, tekkisid kõrtsid ja muu selline.

Kui Karl Ernst von Baer 19. sajandi algupoole Eestlasi uuris tegi ta järelduse, et tegu on räpase ja harimatu rahvaga. Väga suure tõenäosusega oli see ka viina viga. Lõpeks oleme me viinaga koos elama õppinud...niivõrd kuivõrd muidugi. Maksa ja kõhunäärme tõbede hulk, mille kaasaaitajaks on alkohol, aina kasvab. Samavõrd kahaneb ka haigekassas olev raha. Rääkimata liiklus- ja tööõnnetusist, mis rahva veres väiksema alkoholihulga puhul olematud oleksid

Viina asendumist narkootikumidega me üle ei ela. Ei ela ka alkoholi arutut tarbimist, mis hakkavat peale keskmiselt 11 aasta vanuselt!

Umbropsu korraldatud viinapoliitka aga võibki viia viina asendumisele narkootikumidega
Kanepihooliklusest skisofreeniate ning psühoosideni või uute ja kirevama kogemusega mõnuainetni on lühike samm. Ega me tea sedagi palju me tegelikult siis viina alkoholi tarbime.
Toidukorvi statistika alusel on seda oluliselt vähem kui muust statistikast tuleneb. Nojah...eks toidukorvis olevat võidakse ju ka mingi sisemise tsensuuri alusel ilustada. See määrtatakse ju küsitlustest. Ehk peaks parema pildi huvides kaubakettidega koostööd tegema ja paluma neil tõesti ostukorv haaval...seda nad ju saavad..välja tuua mida, kui kallilt on ostetud. Saaks pildi selgemaks.

Nii tarbitakse täna perepiires (statistika mõistes) Eeestis vähem viina elaniku kohta kui ühiskonnas tervikuna (jälle statistikatst lähtuvalt). Ilma täpsete arvudeta poliitika tegemine pole just tark tegu.

Ehk siis nüüd roheliste viinapoliitliste seisukohtade juurde.

1. Alkohol ei vaja reklaami ja seda ei tohigi reklaamida.

Reklaamtekstid on kujundamas laste ilmapilti ja astunud muinasjuttude asemele. Reklaamikujund kleepub ning ei tule lahti...sellisena ju see mõeldud ongi. Reklaamitootmise iseloom on see, et kaupade loomus ja välimus muutub aina kirevamaks ja rikkamaks. Nagu enam-vähem sama sisuga pesupulber on eri kirevuses pakkidena kuhjaga ja kõikajal...nii on ka alkohol. Pesupulbri läbimüüki esitlusrikkus suurendab...viina omagi. Keelakem siis alkoholireklaam. Keelakem nihestunud märk (mille sisu reeglina rõõm ja lõbu) mitte viin ise

2. Alaelaised ei tohi olla alkoholiga mistahes puutumuses.

Ei avatud ega suletud pudelitega. Tegelikult ka vanemaid kaupluses abistav laps õllepakke tõstes või viinapudelit ostukärust kilekotti tõstmas on võigas vaatepilt. Lapsele aga alateadlikult harjumusi õpetav. Paratamatult. Nagu teatud mõttes on seda ka vahuveini pakendisse pakendatud suhkrulögagi...lasteshampus..teate küll. Sigarette immiteerivad mänguasjad muide on tänaseks keelatud! Nii ei tohiks alaealine vallata ka suletud viinapudelit, kuigi öeldakse, et mis siis kui ta on sattunud alkoholikollektsiooni pärijaks. Kui on siis vallaku seda kuni täisealiseks saamiseni tema eestkostja või vanemad. Erijuhuna seaduses. Suletud pudeli ja käes oleva taara vahele jääb mõni minut. Kui suur küll peab olema see korravalvurite armee, mis neid mõneminutilisi akte jälgida-avastada ja karistada suudaklsid. Suur, ütlen teile. Liiga suur. Toimigem siis arukalt: pole mingit arukat põhjust, et alaelaine peaks käes hoidma ja omama suletud alkoholipudelit. Ta ei saa ju ses mõttes omada ka tulirelva või lõhkeainetki...ka üksinda autorooli istumisel on oma ealine piir

3. Nii viinahoidmine kui ostmine on märgid...sündmused, mida matkitakse.

Lapsed matkivad. Vähendagem seda märgatavust lihtsalt moel: alkoholi müük toimugu muust toidu- ja kaubamüügist eraldi. Eraldi uks sisse, eraldi kassakäik välja lisaks veel kohustus pakkida ostetu läbipaistmatusse ning kaubamärgile ja tootele mitteosundavasse pakendisse. Ja selles muust poest eraldatud alas müüdagu kõike, mis alkoholiga seotud...ka alkoholivabu õllesid ja muud sellist kraami, mile nimi viinakraamile viitab.

Need on eeldused, et oleks võimalik olla ka tolerantsem viinamüüügikohtade lahtiolekuaegade suhtes...sest mittekättesaadav viin toob mõnutuhinas kodanikud narkokaubanduse huviorbiiti. Mõnuainet on nimelt lihtsam müüa kui salaviina.

Kui räägime laste kaitsmises viina eest siis on selge, et vaid alkoholiseadustega seda teha pole võimalik. Sportimisvõimaluste ja huvihariduse taskukohaseks ja kättesaadavaks tegemine on üks olulisi lisateid. Põlvkonna jooksul kallinevad ravivahendid ja võtted paratamatult.Loogem siis eeldusi, et raviaktide hinda tuleks korrutada võimalikult väheste patsientide arvuga. Meie tänastest valikutest sõltub see, kas sajandi lõpupoole mõni tedmamees samuti kirjutab, et eestlaste näol on tegemist räpase ja ahrimatu rahvaga või mitte.

Kui on siis veel, kelle kohta kirjutada.