Reede, 13. november 2009

Valimistulemus: otse kui Ohmi seadusest


Jutt on sedapuhku siis kohalikest valmistest. Nendest, mis just mööda said.
Lugesin-kuulsin, et kui näiteks mul oleks ikka linnapeade teledebatis lips ees olnud, siis oleks ka roheliste valmistulemus parem olnud.
Päris huvitav tähelepanek ja sõltuvus, kas pole. Sama huvitav, kui oli valimiskampaania ajal kuulda erinevate politoloogide ja sostsioloogide käest seda kuidas see , teine või kolmas erakonna programmiline punkt mõjutab (no või võib vähemalt mõjutada) valimistulemust.

Segadusest välja aitab aga arvude vaatlemine ning nendevaheliste seoste leidmise püüd. Pärast valimisi on arve rohkem kui enne. Panused on tehtud ja tulemused saadud.
Vaatleme, millest siis sõltub kohalike volikogude valimistulemus. Statistiliselt.


2009 aasta kohalike volikogude valimistulemuse ja arakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos.


2005 aasta kohalike volikogude valmiste tulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos (ka 2000 aasta valimistulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vahel on samalaadne seos)

Nii 2000, 2005 kui 2009 aasta kohalike valimiste tulemus üleriigiliselt esindet erakondade jaoks näib olevat lihtsakoeline: mida pikem kandidaatide nimekiri, seda rohkem hääli ja mandaate. See sõltuvus kirjeldab ära üle 90% valimistulemusest!
Mitte programm, mitte lipsu olemasolu või selle puudumine. Nimekirja pikkus on proportsionaalne saadud häälte arvuga. Ohmi seaduski mäletamist mööda ütleb, et voolutugevus on pinge jagatis takistusega. Voolutugevus on poliitilise võimu mõttes siis võrreldav võimuga ja pinge nagu tahtega seda võimu saada.
Piltlikult öeldes:

Võim (saadud esinduskohtade arv) = Potentsiaal (nimekrija pikkus ja muud asjad) / Takistus.

Potentsiaaliks on siis kõik see, mida üks erakond suudab valijatele meeldimiseks välja käia. Nagu näha mõjutab valijat kõige rohkem just nimekirja pikkus aga loomulikult on sellesama potentsiaali osaks ka kasutatud häälemagnetid,- pardid, haned, raha, nähtavalolek ja mis kõik veel. Omapärane on ka see, et juhul kui see sõltuvus mingilgi määral tegelikkusega seost omab siis järeldub sellest, et kõigile kohaliku võimu pärast konkureerivatele seltskondadele avaldub konkreetsetel valmistel enamjaolt samasugune takistus võimu saavutamiseks.

Takistuseks on igal kui valimisel arusaadavalt tasuline meedia oma sooviga iga kui poliitilise piiksu või pildikillu eest raha küsida ning saada. Omaette takistuse komponendiks on arusaadavalt ka kandideerijaid ise. Üksteise jaoks. Needsamad A väited B kohta, et "see lihtsalt lurjus ja kaabakas" või siis "B-le oma häält andes jääte te sellest hoopis ilma ja võimule saab hoopis C" on valmistaksituse avaldumise lihtsaimad vormid.

Üleriigiliselt avalduv selline küllalt selge lineaarne seos omab loomulikult ka erisusi. Seda siis konkreetsetes kohtades ja konkreetsete erakondade puhul.

Minu tähelepanek ei pretendeeri mõistagi mingile põhjalikule avastusele Eesti valmismehhanismides. Pigem osutan sellel, et eesti valmismehhanismide analüüsimisel võiks juba täna astuda märkimisväärse sammu edasi ja tavapäraste analüütikute-muinasjutuvestjate asemel võiksid sõna võtta rohkem ka need, kel viitsimist ka arvandmeid erinevat moodi kõrvu sättida. Mina tegin seda pisteliselt ja tulemus oli üllatavalt huvitav. Üleskutse selles, et tehke seda, kel selleks kirge ja rohkem aega süvenenumalt ja põhjalikumalt.

Loomulikult võib ka sellest teadmisest lähtuvalt küsida, et mis on siis põhjuseks, et osadel õnnestub koostada pikem nimekiri kui teistel. See on oluline küsimus. Samas tuleb tõdeda, et päev enne valimisi teledebatis osalevate inimeste riietus ja jutt ei saa ilmselt olla sedavõrd suur mõjutegur, sest selleks hetkeks on nimekirjade pikkus juba paika pandud.
Mis on aga konkreetsed suhted Euroopa parlamendi või riigikogu valimistel on iseküsimus. Kohalike volikogude valimisstatistikast siin palju abi pole.
Selge on aga, et võimuna realiseerub alati mingi potentsiaal selleks võimuks ja selle potentsiaali realiseerimise teele on seatud erinevaid takistusi. Üllatav on lihtsalt see, et vähemalt kohalike volikogude valimistega seotult see avaldis niivõrd lihtne on.
Võimumehhanismide kvantitatiivseid suhteid on Eesti teadlastest enim uurinud ja kajastanud Rein Taagepera.
Loodan, et mu tagasihoidlik tähelepanes võiks innustada sedalaadi relatsioone laiemalt uurima.
Minult on küsitud, et millisel moel võiks see lineaarne seos kirjeldada näiteks Indrek Tarandi valimistulemust. See seos ja sõltuvus ei saagi, on vastus. Küll aga võib põhjusi otsida põhimõttest, mille kohaselt võim (häälte arv) on seotud potentsiaali ja takistuse suhtega. Põhjusi võime otsida nii potentsiaalis, mis oli nende valimiste kontekstis ütlemata võimas (olles suunatud tundlikule küsimusele partokraatiast) ning teisalt oli takistus Tarandi potentsiaali realiseerumisele tavatult madal (esindatus meedias jms).

Tähelepandust saab järeldada nii mõndagi parema ehk siis rahvalähedasema kohaliku omavalitsemise kohta. Kui me soovime näha kohaliku eluga rohkem seotud volikogusid siis loogiliselt võttes tuleb lahti rabeleda valimiste Ohmi seaduse kütkeist ja mõjule lasta inimesed ning Ideed.
Lihtsaim tee selleks on vist erakondade ja valimisliitude asemel hoopis isikuvalimiste korraldamine kohaliku volikogu moodustamiseks.
Enim hääli saanud moodustavad volikogu: kaob vajadus ja sisu kasutada häälepüüdjaid ja kui keegi sissesaanuist volikogust lahkub tuleb asemele esimene väljajäänute hulgast. Sõltumata siis sellest millisest kastist ta pärit on.

Neljapäev, 12. november 2009

Suur tuumaunistus




Eelmise sajandi poolest saati on tuumajõud olnud fetišeeritud kümnel ja rohkemalgi eri moel. Pommiplahvatused, millega tõmmati joon alal teisele maailmasõjale on vägevuse sümboolidena jätnud jälje paljude sisse. Tegemist on jõulise kujundiga, mida on süvendanud müstifitseeritud aatomiteadus ja ruutmeetrite viisi pilte tuumjaamadest, kui tuleviku ja õnne allikatest. No mäletate neid küll, kus valgetes kitlites mehed-naised seinatäite nuppude ja tulukeste ees seisavad ja meile energiat nõiuvad.



Märgid on olnud sedavõrd jõulised, et tuumausk, -lootus ja armastus on vallanud valitsejate päid sedavõrd, et tõsimeeli hiilitakse ühele Pakri saartest plaaniga sellele Natura alale tuumjaam rajada. Akadeemikud ja ärilased hõiskavad üksteise võidu, et ilma tuumajaamata saame me vaat et hukka.

Kas see on aga nii võimalik, et hukka saame hoopis tuumjaamaga? Kui mitte füüsilises siis näiteks majanduslikus mõttes.
Jättes kõrvale tõsiasja, et Skandinaavia graniidikiht pole kaugeltki nii stabiilne ja püsiv kui ette kujutatakse ning selles on toimumas märkimisväärsed tektoonilised muutused (loe: oht tuumajäätmete maaalusele hoidlale) vaatame, mis on juhtunud maailma suurima tuumareaktori ehitusel Lääne Soome saarestikus.

Ehk siis, millised on olnud suuremad vead, mis on Olkiluoto uue reaktoriehituse puhul:
Reaktori väline korpus keevitati kokku Poolas. Paraku kohas, millel puudus võimekus ehitada tuumaseadmeid. Keevitati käsitsi ja vigaselt. Avaused olid tehtud valesti ja pealekauba kukkus reaktorikorpus ehitamise käigus ka tellingutelt ja sai viga.
Soojusvaheti, milles tekitatakse aur turbiinide jaoks ei olnud juba algselt vajaliku kvaliteediga vaid see parandati sobilikuks.
Rõhukambri jahutussüsteemi pump ei toiminud kuigi nii tellija (TVO) järlevaataja (STUK) ja ehitaja (Areva) olid selle juba vastu võtnud ja heaks kiitnud.
Reaktoripõhja betooni niiskusesisladus oli lubatust kõrgem, mis halvas betooni kvaliteeti. Töö tuli ümber teha.
Reaktori survet taluva korpuse viis kuuest valatud variandist ei kõlvanud kasutuseks ning sel ühelgi ilmnes probleeme keevisõmblustega.
Tsirkulatsioonitorustiku kõik kaheksa toru tuli uuesti valada ning probleemiks oli ka projekteerimisviga, mille tõttu ei saanudki neid torusid testida. Uued torud polnud veel 2007 aasta aprillis valmis kui reaktor tervikuna pidanuks juba ammu voolu tootma.
Turbiinialused ehitati Indias ning nende puhul unustati, et Soomes on ka külmad talved: paisumisvahed suviseks soojenemiseks olid tegemata jäänud ning kogu töö tuli ümber teha.

See oli vaid valik nendest tuhatkonnast apsust, millest Olkiluoto reaktori ehitus kubiseb.
Üks eeldatult parima haldussuutlikuse ja tehnoloogilise võimekusega Eesti ministeeriume, kaitseministeerium nimelt, asus ehitama betoonist, terasest, klaasist ja lampidest seadet. Üht ausammast nimelt. See ausammas ei tööta tänaseni. Kõlab pentsikult aga me oleme täna suutelised looma mälestusmärgi, mis ei tööta. Mis tegelikult ei peakski nagu muuna töötama kui märgina. Mis saab siis sellest kui püüda luua tehniliselt keerukat objekti, mis peaks eeldatavalt töötama...tuumajaama nimelt?
Kust sellise taustateadmise puhul tuleb julgus ise proovida sama teed? On ilmne, et Eesti tuumajaamal ei leita ehitamise käigus vigu vaid ühel juhul: kui neid ka ei otsita ega ilmselt suudetagi otsida.
Kui peaminister või majandusminister või president vajutab kunagi kauges tulevikus ehk Eesti tuumajama sümboolset käivitamisnuppu ei oska ta aimatagi, et on hoo sisse andnud ei muule kui pankrotipesale.
Täpselt nii, lisaks tuumakütusele ja ahelreaktsioonile peidab selles jaamas ennast ette kavatsetud pankrot.

Kujutame ette näiteks aastat 2025, kui Eestis on (oletuslikult muidugi) valmis ehitatud meie oma tuumajaam. 2013 aasta 1. jaanuarist kehtib aga Eestis elektrienergia vabaturu põhimõte. Kui kaabliühendusi Soome ja Rootsiga on juurde tulnud on tegu põhjamaade vabaturuga. Elektriturul saab voolu müüa vaid ulatuses, mis ära kasutatakse. Kõik voolupakkujad pakuvad oma hulga ja hinna iga tunni jaoks (selle aja jooksul on enam-vähem teada ka tarbijad) ning kõik pakkujad saavad selle hinna, mille pakub viimane, kes lubas konkreetse osa tunnisest tarbimisest elektriga täita.
Ja siis me oleme seal oma tolle piirkonna selleks ajaks ilmselt kõige kallima tuumajaamaga (muud on ju jätkuvalt olemas ja töös, need mis on tänagu ja need mida enne meid juurde ehitatakse). Hea oleks olla viimane pakkuja aga tuumajaama omapära on selles, et see töötab kas täisvõimsusel või ei tööta üldse. Nii tulebki tuumajaamaomanikul passida turul nagu tetrise-mängus ja igasse tundi ära mahutada just energiakogus, mis on jaama võimsus. Vastupidiselt ollakse kohe mängust väljas. Aga viimane pakkuja on enamjaolt alati paindliku võimusega energiaallika omanik ja tema hind võib (ja ilmselt ongi) tolleks ajaks siis põhjamaade kalleima tuumajaama omanikule (see on see meie jaam) valusalt odav.
Nii ei olegi muud võimalust kui selle Eesti oma jaama kohustused pankrotisaunas maha pesta.

Eesti oma (kuigi pole võimalik aru saada, mida see "oma" kokku lepitud vabaturu seoses tähendab) tuumjaam, väidavad selle pooldajad, on möödapääsmatu eeldus selleks, et tagada varustuskindlus. Selleks puhuks, nagu nad väidavad, kui näiteks tuul ei puhu (seda taastuvenergia pooldajaile rõhudes). Sees sõltumatus ehk võime vajadusel igal hetkel voolu saada makskas siis tuumajaama puhul 35-40 miljardit krooni. Tänastes hindades ja annaks tulemuseks 600 MW võimuses energiat. Mis on alternatiiv? 2 kW diiselmootoriga töötav ja automaatselt käivituv ning digitaalmuundiga elektrigeneraator maksab täna 8000-10000 krooni. 600 MW võimuse saamiseks on neid vaja 300 000 (igale perele üks!) tükki ehk siis suurim hind, mida nende eest maksta tuleks on 3 miljardit krooni. Seda vooluallikat jaksaks iga pere täpselt sinna kuhu vaja kaasa tassida. Mitte, et me nii tegema peaksime aga see on näide varustuskindluse tegelikust võimalikust hinnast võrrelduna tuumjaamaga. On selge, et sellise varustuskindluse aluslahendi kohanadmine võrguvajadustega ei saa kindlasti maksta kümneid miljardeid kroone sest selliseid kaasaegsed generaatorid on koostöös juhitavad nagu võrgus olevad arvutidki.
Loomulikult on sellises varustuskindluse mudelis toodetud elekter ka mõnevõrra kallim...kui tahta näiteks iga aasta 10 päeva jooksul täisvõimusel sellist varustuskindlust kasutada jätkuks tuumajaama ehitamatajäämisest ülejäävast 30 miljardist kroonist pea pooleks sajandiks.

Kui suur osa on tegelikult selles tuumjaama soovis telepoe efektil, kus esitleja loob teile esmalt mulje, et ilma järjekordse porgandihakkija või tolmuimejata olete vaat-et puudega. On selge, et tuumaamade tootjail on vaja neid ka müüa aga kuivõrd on olemas vajadust nende järele kui teame, et võiksime sama mugavust säilitades omi energiakulutusi koguni poole peale viia. Vahetu päikesenergia kasutamise võimalused on ka näiteks USAs sedavõrd head, et kogu riigi vajaliku elektrikoguse suudaksid nad toota 300 x 300 km pindalal paiknevatest päikeepaneelidest. Ühes seltskonnas kõneles võrkturustuse ohver mingist pea pooletuhande krooni eest soetatud imetolmuimejast, millele tal mingit kasutust polnud. Kuna see olla nii kallis kasutavat ta ikka oma vana ja odavat. Küsis, kas keegi on valmis selle talt poole odavamalt ära ostma. Soovijaid ei leidunud.