Pühapäev, 6. veebruar 2011

ON AEG HARIDUSREVOLUTSIOONIKS


Kas me vajame pelgalt tasuta haridust või siiski inimloomust mitte kastistavat haridust?

Kas mineviku detailideni teadmine on täna tulevikus toimetuleku eelduseks?

Oskame me üldse arvata, mida ja kuidas peaks koolides õpetama?

Hariduses on revolutsioone ennegi toimunud. Suurim neist vast siis kui tööstusrevolutsiooni ajal kogutavatest maksudest hakati ülal pidama koole kõigi jaoks. Valgustusajastu uued ideed ja masindatud ühiskonna vajadused leidsid ühise lahenduse just avalikes koolides. Koolides kus tõesti hakata jagama haridust ja teadmisi kõigile. Tõsi, meetodil, mis sarnanes masstootmisega ja mis on kasutusel valdavalt tänini ja mille suhtes on olnud kriitilisi sõnavõtjaid kogu aeg: kas tõepoolest on kõigile ikka nii põhjalikku haridust vaja. Nagu kõiks sooviksid jõuda ülikoolidesse ja saada seal õppejõududeks-teadlasteks.


Nii vaimse valgustuse kui tööstuse ootustest ja vajadustest kasvanud haridussüsteem koolitas ja koolitab siiani kahte suuremat klassi: akadeemilist rahvast ja töölist-teenindajat. Viimaste kümnendite praktika viitab aina selgemalt, et kool ja diplom või teaduskraadki ei tähenda ammu enam garanteeritud tööd.

10-20 aasta jooksul on muutused inimese enda loodud tehiskeskkonaski olnud märkimisväärsed. Internet on muutnud inimesed meie endi aju võimsusega lähedase süsteemi elementideks. Me ei oska väga selgelt ette kujutada, mis juhutub ses vallas järgmise 10-20 aasta jooksul. Nagu oleme kogenud, ei tea me ju ka seda, mis sünnib majanduses ühe või ammugi siis viie aasta pärast. Ometi õpetatakse koolisüsteemis minevikukogemusse sukeldudes neid, kes peavad oma teadmistega neis muutlikes oludes toime tulema.

Sünnilt ja koolieelselt on kõik ju enamjaolt geniaalsed. Koolis muutub kõik. Kujuneb välja maatriks õigetest ja valedest vastustest valitud küsimustele. Nii intuitiivselt kui ilmselt ka faktiliselt rändab kaduvikku suur hulk loovusest ja intellektuaalsest kohanemisvõimest. Kuidas muidu, kui on vaid valitud hulk õigeid küsimusi ja neile vaid lõplik hulk õigeid vastuseid. Tegelikkuses pole samale probleemile mitte ainult mitmeid vastuseid vaid probleemi ennastki võib püstitada mitmel moel. See pole aga koolikorralduse loomulik osa. Avatust hakatakse inimestele taasaõpetama siis kui nende koolisüsteemis suletuks muutmise tulemusena on nad oma tegevuses ummikusse jooksnud.

Pole võimalik ette kujutada elukestva õppe olemust, kui meie koolikorraldus kaotab avatuse juba esimeste kooliaastate jooksul. Mis see elukestev õpe muud on, kui võimekus näha probleeme erinevate külgede pealt ja leida võimalikult mitmekesiseid lahendusi otsuste jaoks.

Hariduskorralduse reformide möödapääsmatusest kõnelenud Ken Robertson on osutanud kõige muu hulgas ka näites sellele, et kontsentreerumishäirete raviks manustatavad ravimid on muutunud USA-s laste lausa igapäiseks toidulisandiks. Hüperaktiivsusega kaasnev tähelepanuhäire on allutatud sisuliselt uimastavate aintega nii-öelda kontrollile. Äkki peaks selliste "rahutute" õpetamiseks kasvatamiseks kasutama hoopis intensiivsemiad ja loovamaid koolitusmeetodeid?

Äkki on põhjust usaldama hakata loomevõimelisemaid ja andekamaid õpetajaid sest kust see avatum ja mitmekesisemat õpet andev kool ikka tulla saab kui sellistest õpetajatest?

Vananev Euroopa ja Lääs (Jaapangi läänestununa nende hulgas) on paljude tõlgenduses jätkusuutmatu. Väidetakse, et sellisel moel ei tulda toime ei suure hulga lihtsamate töödega ega suudeta maksta ka edaspidi pensione. Majanduslikult ja demografiliselt kosuv Aasia, pidavat olema hoopis edukuse ja arenemise märk.

No ei ole. Vaid haridus ja võime maailmast aru saada on jätkusuutlikkuse alus.

Need oskused on vananevas Läänes välja arendatud ja see annab lootust jätkusuutlikkuseks. Pensionisüsteemi pole aga parimal võimalusel lootustki päästa. Just sellesama vananemise tõttu. Töö iseloom, kus nooruses rebitakse “end rihmaks”, peetakse üleval pensionäre ja pensionile jäädes oma tervisehädasid ravima hakatakse, on otsa saamas. Asemele tuleb sellele aga töökorraldus, kus kõik töötavad ja teevad jõukohast tööd terve elu vältel. On ka loomulik, et lihtsamad tööd siirdab vananev ühiskond masinate kätte.

Nii ongi, et ainsaks viisiks vananeva ühiskonnana ellu jääda ja areneda on võimalikult ruttu muuta hariduse sisu. Mitte napimaks ja lihtsamaks nagu teadmiste üüratu hulga juures arvatakse vaid hoopis loovamaks. Minu laste põlvkonna eluiga küünib sinna 80-90 aasta kanti. Nende lastel ilmselt 100 ja üle selle aasta kanti. Nooruses saadav haridusimpulss peab võimaldama sellise aja jooksul toime tulla. Õppimine ja õpetamine peab toimuma õpilasele arusaadavas elemendis ja viisil. Tantsuandekas ja -himuline ei pidavat saama mõeldagi muul moel kui liikudes.

Elu ja inimmõte oma kirevuses tekitab nii lähemas kui kaugemas tulevikus olukordi, millesse Pisa haridustestid ei mahu.

Loovust toetav koolikorraldus ei tähenda kindlasti teadmiste või teaduse eiramist, matemaatika põrmu tallamist ja füüsika ning keemia peale sülitamist.

See tähendab ennekõike küsima õppimist, mitte teadaoelvatele küsimustele teadaolevate valikvastute hulgast selle õige leidmist.

Meie füüsikaline maailm näib olevat kummaliselt ja veidralt mitmekülgne ja kaugelt mitte üheselt mõistetav, ammugi siis inimeste enda loodud maailm pole üheselt mõistetav.

Nii Eesti kui kogu meile lähedase inimkultuuri jätkumise eeltingimuseks pole mitte ainult vanemate rahakotti vaid ka õppija enda loomupärast loovust ja uudishimu säilitav hariduskorraldus.

Tõsi ju on, et on ka andekaid, keda koolikorraldus kasti suruda ei suuda. Kastitamata andekust on aga oluliselt rohkem vaja.

ON AEG: aju vabaks!