Reede, 23. oktoober 2009

Kas rohelised on tsentrist vasakul või kus....


Roheliste roll on pakkuda vasak-parem tasandil toimuvale poliitikale kolmandat mõõdet. See mõõde puudutab meid kõiki ühepalju ja võrdselt. See mõõde on küll vähetajutud aga siiski oluline, sest selle mõõtme nimi on loodus.
Johann Wolfgang Goethe: "Loodus nalja ei mõista, ta on alati aus, alati tõsine, alati karm. Tal on alati õigus. Vead on inimeste pärusmaa.". Nagu näete teati seda juba ammu. Märkama ja aru saama on hakatud hiljaaegu. See ongi rohelise poliitika üks alustest. Võtke või jätke.


...või on Eesti rohelised üldse raskelt määratletavad sellel vasak-parem skaalal, mille ajalooline taust on ammusest ajast. Sellest ajast, kui Läänemaailma tegevusel ei olnud looduse piire ees. Looduse piirid on üldse suhteliselt hilistekkeline. Piiridest jooksime me inimkonaga üle 1987 aastal. See on arvutuslik. Siis hakkas inimkond kasutama loodusressursse rohkem kui Maal neid pakkuda oli. Täna on inimkonna Maakasutus 1,4 korda suurem kui Maal pakkuda on.
See aga ongi tänaste roheliste, vähemalt Eesti roheliste, üks peamisi probleeme, millega tegeleda.
See pole niivõrd küsimus vasakust või paremast ilmavaatest vaid küsimus hoopis teistest väärtustest. See ongi poliitilise mõtte hoopis kolmas, roheline, mõõde.

On hea, et erakondade ümberkujunemise jutt on selle teema taas avalikkuse ette toonud. Nii ongi kohe lihtne öelda, et klassikalises mõttes vasakpoolne või parempoolne Eesti Roheliste erakond pole. Meie põhimõtete hulgas on looduskapitalism, ehk siis arusaam sellest, et majandamise mõõtmise aluseks on kapitaliarvestus ja vajadus kapitali säilitada/kasvatada. Aga selle kapitali hulka tuleb arvata ka looduskeskkond.

Sellest arusaamast tulenevad ka teatud järeldused, nagu näiteks vajadus eelistada tarbimise ja ressursikasutusega seotud makse isikumaksudele.
Isikumaksude mõõdukuse põhimõte pole aga vasakpoolne arusaam. Seda enam, et ka Eesti sotsialistid on teatanud oma soovist juurutada astmeline tulumaks. Seda oludes, kus näiteks Soome rohelisest tööminister ütleb selgelt, et Soome jaoks on astmeline tulumaks saanud probleemiks kuna moel-teisel on muutnud sotsiaalhoolekandesüsteemi jäigaks, läbipaistamatuks ja teatud mõttes juhitamatuks.

Mõelge ka ise: keerulistes oludes on ju kõrged isikumaksud need, mis teevad inimese ettevõtjale kalliks ja muu tegevuse, näiteks toorainekasutuse, odavaks. Nii see siis juhtubki. Sellises lahenduses pole aga midagi innovatiivset vaid pigem tagasiminek kaevandustel ja suurtootmisel põhinevasse ühiskonda.

Niipalju sisi roheliste seosest vasakpoolsusega. Samas ei lahenda kõrged isikumaksud aga ühelgi moel tänase maailma tegelikke probleeme, mille keskses on loodusvarade ja -võimaluste ületarbimine ning energiavarude ning sellega seotud mugavuste ebaühtlane jaotumine maailma riikide ja rahvaste vahel.

Siit tuleneb ka Eesti roheliste sotsiaalne mõõde, milleks on naturaaldemokraatia ehk püüe, et kõigile siia sündinud ja sündivatele inimestele oleks tagatud heaolu ning selle saavutamiseks vajalikud tehnikad ning loodusressursid. Võib tunduda ehk liialt tehnilise sõnastusena kuid sisuliselt tähendab see seda, et me eluks pole vaja mitte ühepalju või ühtlustatult rahalisi vahendeid (vasakpoolne hoika) vaid ikkagi võrdselt mulda, vett ja õhku ning energiavoogudele ligipääsu ning nende mugavuseks muundamiseks vajalikke tehnikaid. See viimane ongi roheline sotsiaalse võrdsuse arusaam. Taas erinev Eesti sotsialistide omast, kes on olnud ülimalt kriitilised ressursimaksude ja tarbimismaksude tõusude puhul ja sidunud just neid samme nii hinnatõusude kui sellega kaasneva ebavõrdsusega.
Tegelikult on roheliste sooviks väärtustasakaalude muutmisega loodav uus majandussuhete ja tasakaalude olek, mis on võrdsete võimaluste tekitaja nii riigiti kui üleilmselt.

Enamgi, meie tänaseks veendumuseks on, et rahvastikuplahvatust ei ohja mitte haigused või sõjad, nagu küünikud arvavad, või siis arenguabi, nagu loodetakse vaid ikkagi loodusvarade, energia ja seda mugavuseks muutvate tehnikate ühtlane kättesaadavus. Isikliku heaolu saavutatavus ja saavutatus oli ju ka see, mis näiteks Eesti iibe negatiivseks muutis. Nii on juhtunud ka mujal arenevates riikides.

See on osa neist põhimõtetest, mis rohelisi poliitmaastikul hoiab. Nagu näete ei ole tegu ei selge vasak ega parempoolusega vaid hoopis uue mõõtmega. Nii on rääkida erakondade liitumisestki üksjagu ennatlik sest mistahes liitumiseks oleks vaja jõuda ühiste aluspõhimõteteni. Täna on Eesti poliitväljakul olemas x ja y telg. Rohelised toimetavad aga valdavalt z mõõtmes. Ehk oleks tõesti viimane aeg lamedast poliitikast ruumilisemaks muutuda.

Neljapäev, 22. oktoober 2009

Uued olud


Faasisiirded on olnud mu üks lemmikteemasid ka teadust tehes. Olekute vahetus looduses on äkiline ja sama äkiline näib see olevat ka poliitelus. Ühtäkki on linnaraha oma erakonna huvides kasutanud kurikaeltest saanud tublid valimiste võitjad, kellel on nende kritiseerijatega palju ühist. Nii väidavad endised kritiseerijad.
Kriitiliste toimetajategi meel on leebunud ja juttudes on juba ununenud tee kuidas on võiduni jõutud.
Poliitikas kehtiv vorstivabriku paradoks on taas kinnitust leidnud: selleks, et vorsti süüa on viimane asi, mida teada (või ka teadvustada), see kuidas see vorst tehtud on.

Kolmapäev, 21. oktoober 2009

Uusi koostöövorme Eesti poliitikas


Tarvitses vaid kurta, et valimisaegne koostöö on tupikseisus, kui loodus ilmutas oma üllatuslikku mitmekesisust. Selgituste seebivahus hajusid kõikvõimalikud ettheited ja kriitika, mida sotsialistid olid oma nüüdse võimaliku võimupartneri suunas lendu lasknud.

Esmaspäev, 19. oktoober 2009

Poliitiline tupik ehk koostöö surm.


Juhtus nii nagu oligi arvata. Koostöö puudmine avaldus kõige lihtsamas suhtluseski ja seetõttu ei olnud nendel valimistel taas ei valgeid ega musti jõude vaid ehk rohkem või vähem määrdunud seltskonnad. Tulemuseks on ummik.
Kas saab omada tulemust sihipärane kampaania,kus siis näiteks IRLi varikampaania on suunatud sellele, et: "Ärge valige rohelisi, nad ei saa ju niikuinii sisse! Andke oma hääl parem IRLile!" Sama toimetamine ka teiste erakondade suunalt. Ja neil oli õigus sest sõnal on paratamatult jõud mida ei saa eirata.
Võimalik, et see lähtepõhjus oli ka me enda mitte piisavalt suur tahe ja võimekus koostööks. Vead pole iialgi vaid ühepoolsed.

Tulemus ongi nii nagu väideti: Rohelised (antud juhul Talinnas) volikokku ei kuulu kuna loomulikult pole sellises kontekstis võimalik ka künnist ületada. Loomulikult on selle tulemusena ka pealinna võimu mitmekesisus väikesm ja omavaheline rivaliteet ja järjekorda sättimine on lõppenud ei muu kui Phyrrose võiduga. Nende jaoks, kes siis rohelisi sarjates oma positsioone parandada püüdsid. Nagu sedapuhku nägime ei vii ka vastanudmine nn vanakurja endaga just kuigi kaugele. Alternatiivid pole mitte A ja dslle eitus vaid ikkagi A ja B ja võimalik, et ka C,D ja E.

Uue Testamendi mäejutluse soovitus armastada ligimest ja teha teistele seda, mida soovid endale tehtavat pole mitte pelk sõnakõlks vaid sügav matemaatiline tõde: just teiste huvides toimides saavutavad rühmas toimijad rühma jaoks parima tulemuse. Umbes seda täheldas ka ameerika matemaatik John Nash üle poole eelmise sajandi poole peal ja sai selle tähelepaneku eest 1994 aastal Nobeli majanduspreemia.

Meile...rohelistele siis...oli tegemist hea õppetunniga. Roheliste nimekirjades ei kandideerinud ühtki peibutajat, kes häälekogujatena hääli saades tundmatuid volikogudesse sisse veavad. Samas oli see peibutamine igati sallitud ja poolehoitud tegevus muu hulgas ka riigimeedia poolt.
Jätkuvalt ülbe rahvusringhääling oma saatejuhtidega ei osanud ka minult Tallinna linnapeakandidaatide debatil küsida muud kui seda, et miks mina, kes ma ei kandideeri Tallinna linnavolikogusse üldse selles saates teen. Võimalik, et see oli parim virila loomuga nali, mida saatejuht teha suutis.

Ehk siis veelkord: kaasaegse poliitika tugevus on mitmekesisus.
Koostöö ei tähenda mitte kauplemist pärast valimistulemusi vaid üksteise toetamist enne valimisi ja valimiste ajal. Mul on kahju, et üleskustsest, et valige väikesi, sest suured saavad niikuinii ise hakkama, ei tulnud lahendust. Nagu nägite: suured saidki ise hakkma kuid sedapuhku (Tallinnas vähemalt) väga liigvaese linnavõimu näol.

Igatahes enda poolt suured tänud kõigile neile, kes oma hääle neil valimistel Rohelistele andsid.
Kahju, et need valimissüsteemis kaotsi läksid ja teenivad nüüd ilmselt muid huve.
Üks on aga selge: valimised muudavad või säilitavad seda keskkonda ja see, mis Tallinnas sündima hakkab või jätkub on valijate tahe. Nii nende, kes valisid kui nende, kes valimata jätsid.