Pühapäev, 16. oktoober 2011

Kuidas rahva varast saab entroopia...

...ehk lugu sellest kuidas kasvuhoonegaaside kvootidele kosilasi otsiti

Täna askeldavad kliimamajanduslike programmide kallal inimesed, kelle jaoks kliimaprobleemid ja keskkonna- ning kliimajulgeolek on varasemalt olnud vaid roheline udu ja sõnakõlks. Kuna ühtäkki on kliimajulgeoleku sõna suhuvõtjatele terendama hakanud ka rahanumbrid, siis püütakse kliimaküsimustega tegeleda nagu rahaga ikka. Paraku on siin möödapääsmatu sisukam ja süvenenum arusaam. Rohemajandus pole vaid törts elektrit istumise all.


Porsche ehitas esimese toimiva elektrisõiduki juba 111 aastat tagasi.
Elektrisõidukid söödi arenguteelt juba üle 100 aasta tagasi. Nafta oli ahvatlev kaup ja sellest on aru saadud kogu aeg. Naftamajandus suudab nii poliitiliselt kui tehnoloogiliselt teha kompetentsest koostööd ja seetõttu see äri püsibki.
Elektromobiilsus nõuaks juurutamiseks samuti koostöövõimet ning tehnoloogilist asjatundlikkust. Selle puudusel kuluvad miljardid vaid mittetoimivate lahenduste loomiseks ning naeruvääristatult võib hääbuda nüüdnegi katse sisepõlemismootor unustusse jätta. Istuvale võimule see isegi ju et meeldiks...näete, ei tule välja sest rohelisest majandamisest tuhkagi. Põlevkvist on vaja ju bensiini tootma hakata!


Kõik kellele jääb mulje, et porisen selle va elektriautode programmi pärast seetõttu, et tunnen end põlatud geeniusena, kelle plaanidest ei räägita, on selgel eksiteel.

Probleem on paraku kogu kasvuhoonegaasi kvoodimajandusega (AAUde müük) palju sügavam. Nimetaksin seda juhmuse poolt mahamagatud võimaluseks, mida täna eksponeeritakse suure saavutusena.

Mis siis maha magati?
AAUd kui saastemajanduse ühik oli kaubeldav aegu enne kui Eestis sellega valituse tasemel tegelema hakati. Võin kinnitada, et nii mina ise kui paljud mu mõttekaaslasedki püüdsid valtsust veenda 2007 aastast saati, et tegu oleks hea plaaniga, millega meie majandusse uusi võimalusi tuua.
Toona olid summad suuremad kuna kvoote hinnati kõrgemalt.
10-13 miljardit krooni võis olla selle kauba väärtus, mille hind 2010 aasta lõpuks oli kõdunud mõne miljardi peale.

Mulle on see otsustamatus varasemast tuttav - juba rublade müügi ajast. Oleks tegutsetud rahareformi järgselt otsustavamalt ja kiiremini oleks ka eesti riigi positsioon olnud parem. Müüdud rublamassist saadust oleks jätkunud rohkemaks kui kuu pooleteise pensioniteks… Aga noh, hea et niigi läks ja rublad Eesti Panga keldris lihtsalt ära ei mädanenud…. Olgu siinkohal ka öeldud, et erinevalt paljudest spekulatsioonidest ei saanud ega tahtnudki ma tollal selle tehingu pealt midagi teenida ja ei teeninudki… Olime noored, aatelised mehed ja enda äri läks piisavalt hästi selleks, et hädas olevat riiki lihtsalt niisama aidata…. "Teenistus" tuli pärast … tolleaegse oma meelest igati aatelise teo eest olen läbinud kõik kohtuinstantsid, õigeks mõistetud, kandnud ise kõik kohtukulud pluss kuulanud aastakümneid avalikke ilkumisi ja kahtlusi .. ka nendesamade pensionäride poolt, kes tänu sellele teole pensioni said … ja õigeksmõistvale otsusele vaatamata….

Samasugune kana takus mökutamine oli omane toona (2007) nii sotside rahandusministrile kui valituselegi. Ilmselt loodeti mingit pöörast majanduskasvu, mille kõrval kümmekond miljardit vana krooni paistnuks tolmuna.
Olud läksid aga teistmoodi kuid usku sellesse, et energiasääst ja tehnoloogiauuendused saavad olla majanduse mootoriks ja seda saab turgutada rahvusvahelise kvoodiäriga ei tulnud ei 2008 aastal ega 2009 aasta algupoolelgi.

2009 aasta kevadel toimusid muutused valitsuses ja roheliste ühe tingimusena tuli letile ka energiasäästuprogramm millest kasvas välja kliima- ja energiaagentuur.
Kust selleks saada raha?
Selgitasime: andke võimalus müüa kvoote ja selle pealt on võimalik käivitada säästumajanduse alused. Muuta hoonete energiatõhususe toetamine "Potjomkini külast" (mida harrastas Kredex, pakkudes toetusi umbsete hoonete loomiseks) tehnoloogiliselt ja tervise mõttes arukaks tegevuseks jne jne.
Et kas see väide, et tegemist oli asjatundmatu tegevusega, tõele vastab? Eks küsige neilt kes elavad umbsetes ja väidetavalt energiasäästlikes majades. Koos hallitusseentega.

Kvoodiäri hakati ette valmistama ja selle haaras endale riigikantselei ja KIK (keskkonnainvesteeringute keskus).
Sellest sai tabuteema (sisulist juttu riigikogus ja riigiametnikega lihtsalt ei
õnnetsunud sel teemal pidada) ja üllatuslikult samaaegselt hakkas nii Kredex, mille alluvuses toimis KENA kui kahjuks ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnike sõpruskond nagu ka formaalsed poliitilised poolehoidjad ja vastased tampima kogu KENA tegevust maa sisse.
Tegevust, mis tõi poliitmaastikule ja praktiliste toetusmehanismide hulka sisulise innovatsiooni energiasäästu vallas, mida Kredex õnneks on lõpuks ka kasutama hakanud.

Ma julgen arvata, et kvoodiäri miljardite taga tajuti nii poliitilist kui võimalik, et mingit isiklikkugi kasu. Kvootide, see ju rahva ühisvara, nende kauplemisel ja toimetamisel on läbipaistmatust rohkem kui kohane. Tavapärast küsimust: kui palju siis kauplejad selle pealt ametnikena teenisid, pole siiani esitatud. Seda ei teinud ka Pealtnägija uuriv saade.

Ettevalmistamata energiasäästuprogrammi tõttu tormati kvoodiärisse ülejala ja projektid olid pinnapealsed ning müüjad soovisid kiiret müüki. Arvan, et kohaliku omavalitsuse ja vist muudegi avalike hoonete renoveerimisprogramm tegelikku ja oodatud CO2 vähenemist ei anna. Sellesse aspekti suhtuti ka küllal pinnanpealselt kuid see aspekt- kuivõrd suur saab olema CO2 heitmete vähenemine-on just see, millele tuleb panustada. See asjaolu määrab kvoodiäri jätkumise või ajaloo prügikasti mineku. Kui kõigis kvoodimüügiriikides suhtutakse teemasse pinnapealselt ja emissiooni vähenemise tõestust ei teki pole ju ka alust, et see sama tegevus saaks jätkuda. Või selle jätkumist ei tahetagi?

2010 aasta septembris paluti MKMi poolt, ilmselt viimases hädas, et KENA osaleks projektide loomisel, mis on möödapääsmatuks eelduseks, et AAU-sid saaks müüa. Senised läbirääkimised olid ummikus ning mingeid projekte rohkem müüa polnud. Kutsuti ilmselt seetõttu, et KENA oli suvel tutvustanud MKM-le käivitatud teadus-arendustegevusprogramme ning esitanud visiooni elektromobiilsuse teemalise arendustegevuse jõuliseks käivitamiseks läbi KENA. Olime selleks ajaks korraldanud juba avaliku konkursi elektromobiilsuse teemal (http://www.kena.ee/?page_id=612) ning käivitatud oli teinegi avalik konkurss LED valgustite arenduse toetuseks (http://www.kena.ee/?page_id=961). Kõikide tegevuste eesmärgiks oli üks - leida koostööpartnereid ülikoolidest ja ettevõtetest ja käivitada nimetatud suundadel kiire arendustegevus. Anda eesti ettevõtetele toetust ja tellimust, muuta tegelikult ka "meie tänast tänavapilti". Meie ei tahtnud, et talendid läheks koju… me tahtsime et nad tuleks KENA-sse ja leiaksid rakendust. Nii ka KENA tegi. Koondas energiasäästu, mikroenergeetika ja elektritranspordi asjatundjad ja asus tegutsema. Tegutseda sai aeglaselt, sest Kredxi poolt veeretati teele pidevalt uusi administratiivseid takistusi puuduvate vormide, eeskirjade vms, mõnikord arusaadavate kuid vahel ka puhtformaalsete nõudmiste näol… No tegime neidki ja liikusime … aeglasemalt kui oleks tahtnud… aga siiski….

Enne "meie mänguastumist" või "mängu kutsumist" oli AAU-de müügimeeskonna ja MKM-i ametnike Jaapaniga peetavate AAU-de läbirääkimiste peamiseks sisuks olnud idee, et Jaapanist saab suure hulga päikesepaneele kvoodi vastu ja sellest ehitab Eesti Energia endale päikeseelektrijaama. Vägevaima Euroopas vist. Oli see nüüd 10 MW või sinna kanti…. võin numbris eksida.
Seda soovis MKM ikka väga ja ju vist ka Eesti Energiagi … Meid kaasati nii-öelda varuplaanina kuna olime nimetatud plaani (Eesti Energia päikesejaam) suhtes andnud hinnangu, et sellist abi AAU-de skeemiga anda ei saa….
Meie olime selle plaani vastu mitmel põhjusel. See oleks jätnud pika ninaga kõik need eraettevõtjatest arendajad, kes sama valdkonnaga tegelevad ja Eesti Energia oleks trooninud koos oma räpase energia tootmisega ka kui taastuvenergia suurtootja.
Teiseks, oleks vilistatud Euroopa Liidu riigiabi reeglitele ja tegeletud eheda rehepaplusega. Mind hämmastas toona, millise järjekindlusega on valmis kõrged riigiametnikud avalikkuse eest varjus olles, võitlema ühe ettevõtte (Eesti Energia) huvide eest ja kulutama aega ja raha selleks, et leida teid kuidas rikkuda seadust.
Kui arvate, et need vastuseisud lollustele põhjustasid ametnike ja selle taga olevate poliitiliste kolleegide erilist armastust, siis loomulikult te eksite. Ma arvan, et just nendes toimingutes, seista nõmeduse vastu, tuleb otsida ka KENA ja kogu energiasäästuteema lõpetamise põhjus Eestis. See millise kergusega meediatöölised võtsid järada neile ette topitud mudeli: rohelised toetasid valitsust ja said 86 milli näitab veelkord meedia pinnapealsust.

Millise programmi me KENA all kvoodikauplejate jaoks lõime ja läbi rääkisime:
- Kodumaja päikeseelektrijaam koos akusalvestiga, kuni 90% toetust maksumusest
- Väiketuulik kodumaja kütteks (vee soojendamiseks) kuni 90% toetust
- päikesekollektorid sooja vee ja osalt kütte saamiseks kuni 75% toetust
- elektriautod kuni 50% toetust + laadimisvõrgustik.
- elektrijalgarataste toetus 600-800 eur ratta kohta
- elektrirollerite toetus 1300 Eur rolleri kohta.
Viimased, ehk siis kergliikluse arendamine ... olid meie hinnangul meie linnade oludes arusaadavalt kõige suuremad kasvuhoonegaaside vähendajad transpordis … tee, mida mööda on liikunud enamus põhjamaid...

Jaapanlastele meeldis see autode värk aga nad ei uskunud, et neid nii palju müüa saab. Meie vastus oli, et seetõttu tulebki programm teha mitmekesine, et saaks müüa kõike, mis CO2 emissioone vähendaks.
Kuna senised autode jagamise ja huviliste skeemid (autod saab Eesti Energia või Eesti Post) ei osutunud veenvaks siis pakkusime omalt poolt välja järgmise lahenduse: need nn "swap tehingu" autod võiks jagada loodavate autode kasutusühistute vahel, millega siis saab lapsi huviringidesse viia või sealt tuua (linnade, kus huviringid ja kus elatakse, vahel reeglina sobilikku bussiühendust pole) või siis huvilisi busside rongide peale, kuna nendegi peatused paljudest kaugel. See võimaldaks luua ka üle-riigilise elektriautode laadimisjaamade võrgustiku, mis oleks tähelepanuväärne ka kogu Euroopa kontekstis... Sellest plaanist püüti kinni sõna "sotsiaal" ja ilma ühegi sisulise aruteluta oli Hanno Pevkuri hommikuse visiidi tulemusena Stenbocki majja saanud sellest plaan jagada sotsiaaltöötajatele elektriautod ja teha sotsiaalministeeriumist 500 autoga autobaas. See otsus sündis üleöö. Ilma igasuguse aruteluta projekti tegijatega. Poliittahe… No arusaadav, kah, valimised olid tulemas ….
Täna on siis selge, et ametnikud saavad autod ja vaid nende jaoks mõeldud laadimispunktid. Rahva asi oleks küsida kui palju selle toimingu tulemusena siis maksukoormust on vähendada kavas kui kvoodist, kui ühisvarast, selline taristu paika pannakse?

Kuna autovaimustus võttis maad ja uued valimised olid kohe ukse ees, ei kaasatud programmi autoreid ühtäkki enam läbirääkimistele. Samuti anti teada, et tuleb osta arutult suur hulk kiirlaadijaid, sest see olevat jaapanlaste soov ning et lisaks tuleb jaapanlastelt osta suures summas konsultatsioone … ka selliseid siis, milline kompetents meil endilgi olemas on …. või õigemini, KENA-s olemas oli … Pärast seda kui programm valmis oli kuulsime ühtäkki, et me ei ole mingitele küsimustele õigeaegselt vastanud ja et seetõttu jätkatakse nüüd läbirääkimisi ilma meieta…
Ma arvan et siin tehti poliitilistes huvides (tulemas olid valimised ja mis on veel parem kui edvistada valijate ees autodega ja suurima müügitehinguga) nõme ja tegelikult võimalusi hülgav otsus, mis rahvale lõppkokkuvõttes ka korda ei lähe. Oli ka selge, et rohelisi selle tehinguga seoses enne valimisi kuidagi mainida ei tohtinud….

Selle programmi raames ei saa me elektriautodele konkurentsivõimelist hinda sest arutu oli välja avalikult öelda, et toetatakse 50% ja kuni 18000 eurot. Nüüd on paigas ka mistahes elektriauto hind Eestis…see on ca 32 000 eurot. Ja loomulikult müüakse selle eest nii vähe autot kui võimalik.

Tänaseks on elektromobiilsuskava riiklikult välja hõigatud ja kiidetud kuid juhitud ning detailides kavandatud moel kus huvi selle vastu on visa ja vaevaline tekkima ning ei täida see ka lõppkokkuvõttes eesmärki: kasvuhoonegaaside vähenemist. Poliitiline ahnus ja edevus on võitu saanud tehnoloogilisest asjatundlikkusest, ehitatakse tüüpilist Potjomkini küla ja tegeletakse mainekujundusega. Seda kõike muidugi maksumaksja rahaga, isegi kui selleks rahaks on CO2 kvoot. Kahjuks jäävad (ja ma olen seda meelt, et poliitilistel põhjustel) realiseerimata kõik need suurepärased ideed ja lahendused, mis oleks kasulikud olnud elanikele ja andud pikaajalist kasvuhoonegaaside vähendamist.

Probleemid millele meie koostet programm üritas lahendusi leida olid järgmised:
- kuidas asendada taastumatutel kütustel (bensiin, diisel) toimivat, müra ja kahjulikke heitgaase tekitavat autotransporti taastuvatel kütustel toimivate, müra ja heitgaaside vabade sõidukitega. Just seetõttu kirjutasime tingimustesse, et koos elektriauto ostuga peab ostja omandama ka rohelise energia sertifkaadi aastase läbisõidu peale kuluva elektri hulga ulatuses.
- kuidas asendada autosid kergemate sõidukitega, mis on samas mugavad ning liikumisel higiseks ei aja (elektrirattad, elektrirollerid)
- kuidas toime tulla autonoomsete energiatootmislahendustega (elekter ja soojus) ja kuivõrd on need abiks energiahinna tõusu vastu
- kuidas edendada ühistulist ettevõtlust energia tootmisel ja tarnspordi korraldamisel.

Tänaseks tundub nii, et elektriautode programmist on saanud valitseva edevuse ja ebakompetentsuse lipulaev.
Kahjuks puuduvad selle programmi realiseerijatel olulised edueeldused nagu teadmised ja kompetents sarnaste arenduste elluviimisel ja sarnase koostöö käivitamisel ja ma ei imesta kui oma ülesannetega ummikusse jõudnult üritatakse näiteks asutada riiklikku või siis "mittetulunduslikku" takso- ja transpordifirmat, kuhu kõik need, oskamatu projektijuhtimise ja puuduliku tehnilise kompetentsi tulemusena müümata jäänud autod või nende toetusraha kanditakse.
Kui aga kasvuhoonegaaside eraldumise vähenemist tõestada ei õnnestu, on see programm ka sisuliselt läbi kukkunud. Ja enamgi veel: on üks argument juures, miks kliimamajandust kritiseerida.
Ja neid läbikukkumisi ootavad needsamad naftatootjad mõnuga. Meile siin tähendab see aga seda, et jääme ilma võimalusest investeerida tervesse tulevikku.
Loomulikult on kombeks sedalaadi tööõnnetuste puhul öelda, et hea, et niigi läks. Küsimus ongi selles, kas maha magatud edu on ikka edu või näitab see teatavat unisust ja visoonipuudust?
Pagan võtaks, tõsiasi, et kliimakaubandus täna nähtaval kujul luuakse on selge olnud 1997 aastast saati. Siis allkirjastati Kyoto lepe.

Kolmapäev, 5. oktoober 2011

Ühisabi ja ühisrahvavõimlejad ühismeedias


Sirbi keeletoimetaja Aili Künstler arvas, et "sostiaalmeediast" eestikeelsem ja mõistetavam nimetus on "ühismeedia"…nagu on seda sõna ühiskondki.
"Sotsiaalabi" on siis "ühisabi", mida see ka on, kui kõik üheskoos hädasolijat aitavad, võõrsõna ebaselgus ei oleks sel juhul päästerõngaks: las keegi teine teeb. Ka "ühisabi" ja "ühishoolekanne"
"Sotsiaalministeerium" on "ühisasjade ministeerium" koos ühisasjade ministriga: selge, mida ajama peab ja mille eest seisma.
"Sotsiaaldemokraatia" on "ühisrahvavõim" ja "sotsiaaldemokraadid" siis "ühisrahvavõimlejad"…see viimane tundub juba asja päris hästi kirjeldavat.

Eesti keeles mõistete ja tegevuste väljendamine võimaldab tõepoolest kaotada võõrsõnade taha pugemise ilmingu, kus sõna segasus on hea pääsetee vastutusest. Kasvõi näiteks seesama "sostiaalabi". Kui midagi on kehvasti, siis ikka on vaja sotsiaalabi ja see, kes peab andma sotsiaalabi on paha kui seda ei anna. Aga ühisabi andmine ja sellest keeldumine peaks ju mõtlema panema: see vast me ühine asi.

Niipalju siis keelesoovitusi. Kasutage siis rohkem ühismeediat ja püüdke ühisabis kaasa lüüa ja vaadake, mida teevad ühisrahvavõimlejad.

Teisipäev, 27. september 2011

Avalik kiri Marko Mihkelsonile kreeklaste abistamise asjus

Hea Marko Mihkelson

Teadaolevalt on riigikogu väliskomisjon seda va rahanduskriisi asja arutanud.
Aga julgen paluda, et arutage veel. Aspekt, mida arvan, et pole käsitlemist leidnud, on mõned kriisi võimalikud põhjused.
Arvan, selles on ka pisut isiklikku kogemust ja muid tähelepanekuid, et üheks põhjustest võib olla lonkav raamatupidamise praktika problemaatiliste riikide ettevõtetes ja ka riigi ja kohaliku omavalitsute institutsioonides.
Loomulikult võib seda tõlgendada nii, et raamatupidamise korraldamine on iga riigi enda asi.
Täna see ei ole paraku nii, kui oleme kaalumas raha kulutamist riigi aitamiseks, mille võimalik et sisemise aruandluse korratus ka antava abi ära raiskab.
Mul on siinkohal sulle palve, palve väliskomisjonile, et saada nii kreeka kui teiste potentsiaalsete riikide Eesti saatkondade ja diplomaatide kaudu teavet selle kohta, milline on reaalne olukord sealsete riikide raamatupidamise praktikaga seotult.
Kirjutan seda, kuna taipasin ühtäkki, et rohkem ehk kui rahamiljardid võiks Kreekt ja selletaolisi riike idata ausa raamatupidamise sisseseadmine ettevõtetes.
Need saaksid olla raamatupidamise ja ettevõtluse asjatundjad, kes oleksid ise valmis minema appi juurutama korralikku, ausat ja läbipaistavt raamatupidamistava.
Mul on kahtlusi, et see ilmselt puudub.
Sellise "piirideta raamatupidajate" liikumise käivitamiseks näib olevat õige aeg. See on parem lahendus kui soomlaste kavandatud eritagatised, see oleks ilmselt ka parem lahendus kui pelk rahaandmine teadmatusse.
Võimalik, et mu mõte näib hiljaksjäänuna. Samas pole vist iial liiga hilja olulisi asju teha.
Kaugelt vaadates on ka väga suure eluka toitumissüsteemi algus ja lõpp üsna lähedad.
Kodanikuna soovin kindel olla, et me abi, kui seda anda otsustame, läheks tõepoolest õigesse kohta.
Loodan siiralt, et selline kuulamine väliskomisjonis tehakse nagu ka seda, et saame teada, kuivõrd mu kahtlus tegelikkusele vastab, loodan, et komisjonil on võimalus sest kuulamisest ka avalikult teavitada. Veelgi parem kui see arutelu võiks komisjoni ostusel üldse avalik olla.

Parimate soovidega
Marek Strandberg
endine kolleeg

Kolmapäev, 17. august 2011

Eesti riik rajab sadade miljonite eest gaasikambreid


Tõsijutt. Tegemist on nimelt paljuräägitud energiasäästuprogrammiga, mille erinevad riskielemenedid just hiljaaegu minu peas kokku said. Sellest ka kirjutan.
Tõuke andis asjaolu, et nagu välja tuleb, on Eestis puudu ehitustöölistest ja ettevõtjatest, kes maju soojustaksid. Seega liigub sellesse valdkonda üsna palju juhutöölisi ning -ettevõtteid.
Milles siis risk?
Aga vaadake ringi: peamiseks soojustusmaterjaliks on vahtpolüstürool, mis seina kleebitakse ja üle krohvitakse. Juba ehitusplatsid ise on õõvatekitavad: vahtplast on ladustatud hoonete lähendusse, seinad on täiskleebitud krohvikihti ootavat valget plasti, inimesed on kodudes, palavusest aknad lahti. Säde või aknast hedetud sigaretiots on piisavaks sütikuks rääkimata pahatahtlikkusest.
Selles risk ongi sest polüstürooli põlemisel tekkiv stüreen on tugev mürk, mis ka lühiajalisel kokkupuutel hingamisteedega inimese teise ilma saadab.
Vahtpolüstürool on aga odav materjal ja seetõttu langebki valik just sellele.
Ohutust kasutamisest on aga asi kaugel, seda enam, et kasvuhoonegaaside kvoodiraha kasutustähtajad hingavad kuklasse ja sunnivad kiirustama-kiirustama-kiirustama.

Rääkimata siis sellest, et kohalik tulekahi võib stüreeniseguse suitsu kortereisse imeda on ka polüstüreeniga soojsutet maja paras riskiallikas. Aastaid tagasi põles polüstürooliga soojsutatud Viimsi koolimaja otsasein. Põhjuseks oli arvatavalt koolijuhile vahele jäämise ohus sigareti krohviprakku kustutanud õpilased.
Iga kui sellise plastkihi all olev maja on suur ohuallikas seda enam, et reeglina on seina ja soojustuskihi vahel ka mugavusest ja materjalikokkuhoiust tulenev õhuvahe, mis toimib õhutoitena põlengu puhul.

Tuleohutuse mõttes peaksid nii akende ümbrused kui korruste vahedki olema isoleeritud mingi tulekindla materjaliga, et krohvi all põlema süttinud polüstürool ei muudaks maja surmakambriks. Ohutu ehitamisviis peaks aga pastikuplaadid hoidma ehitsplatsist kaugemal ning seinas ei peaks valendama rohkem kui sada ruutmeetrit katmata plastkasukat.

Kus on aga lahendus?
Ühe Eesti korterelamute kvaliteetse soojustusprogrammi loojana oli mul üheks oluliseks kavaks ennekõike tehases valmistatud ja maja fassaadi täpselt jälgivate soojustuselementide kasutamine. Siis on ohutum neid nii luua kui tekitada ka vajalikud tuletõkked. Aasta eest olnuks see lahendus ehk 1/5 võrra kallim olukorrast, kus kellu ja ämbriga tegelased kõõluvad tuleohtliku materjaliga maja ümbritsevatel tellingutel.
See kava jäi paraku katki, sest raha kulutamise võidujooks oli alanud. Surmaga võidu joosta on aga riskantne tegu seda enam, et ametnikud ja ettevõtjad jooksevad ju võidu mitte endi vaid majaelanike surmaga.

Täna on ehitustööd nõudluse tõttu kallinenud juba 1/3 võrra.
Täna on viimane hetk, et päästeamet avaks silmad selel ohuallika suhtes ja lisataks renoveerimisele ka selegmad ohutusnõuded, mis tulenevad polüstüreeni eelkirjeldatud ohtudest.

Vahtpolüstüreen põleb kiiresti ja rohkem kui leegid tapabki põlemisgaas. Kuidas loetud minutitega vahtpolüstüreeni tõttu sajad üle 160 inimese hukka sai võib vaadata loost, mis kirjeldab ühe Permi ööklubi põlengut.

Kredex on aastaid toetanud kortermajade renoveerimist moel, et pole tähelepanu pööratud ventilatsioonile ja hoone sisemisele mirkokliimale. Raske öelda, kui paljud inimesed täna energiasäästu formaalse nime all kannatavad niiskuse ja hallituusseente tekitatud tõbede käes. Sellele pinnapealsusele õnnestus teha lõpp kuid nagu näha oli see vaid osa hädadest.
Oleks kurb kui ülejala tehtvate tööde käigus mõni selline õnnetus juhtuks. Energiasääst on küll oluline, kuid selle nimel ei peaks kodanike elude ja tervisega riskima.
Majanduskasvu nimel suremine ei ole see väärtus, mille nimel elada.


Permi Lonkava Hobuse Kõrtsi juhtumist on lugeda nii siit:

Vene uudisaate väljavõte sama juhtumi kohta on näha siin.

Veel vene uudistesaade lonkavast hobusest.



Roheline president


Kas president on roheline kui ta niidab muru või istutab puid? Omajagu on.
Mis üldse on roheline kaasaja mõttes? Mürkide vastu ja loomade poolt olija, on eilse päeva vastus.
Roheline ilmavaade on palju laiem küsimus. Küsimus inimese juurtest ning võimekusest neis juurtes peituvaid vigu vältida, ennetada ja kohendada. Nojah, küsite teie, kui inimene on niivõrd looduslik ja loomulik, kas meis saab siis vigu olla. Ikka saab. Ja palju.

Kust me küll aga teame, et tegemist on vigadega? Ja milliste vigadega?

Meie evolutsiooniline minevik on olnud teistlaadne kui tänane elu. Inimkond on olnud oma hällis hõredalt elav ning mõisted aeg ja kultuur on kasvanud meie kaaslasteks pikkamööda.
Inimeste bluffimise ja valetamise loomupärane foon pärineb hõreda asustuse ajast, kui sellel oli ellujäämistähendus. Täna kaalub inimkond koos kodustet loomadega samapalju kui ülejäänud imetajad Maal kokku. Inimkonna võime Maad pahupidi ja teistsuguseks pöörata ja väänata on geoloogiliste jõududega lähedased. Seda teadis juba sajandi eest Valdimir Vernadski. See pole paraku täna veel kõigile üldmõstetav, sest bluff börsidel, rahasüsteemides ja kõikvõimalikus virtuaalsuses vohavas majanduses on üüratu. See üüratu bluff põhjustabki kriise. Inimkond ei saa enam paraku samal moel bluffida nagu meie küttidest eellased savannides.

Selles aga ongi ju kultuuri ja keele ja kogu inimese arendatud märgisüsteemide sisu ja tähendus: korvata meie ebakõla. Ja mitte ainult: ka ümber sõnastada ja sisustada olemismüüdid ja muinasjutud tuues nende aseme rohkem teadmist.
See on tänasel päeval "roheline". Roheline on ka see, et meie asi on aru saada, et igal siin Maal elaval elusolendil on oma tähendus ja roll. Oma märgisüsteem ja oma eetika kui soovite. Iga selline olend õpib ja muudab omi arusaamu aeglaselt aga samas õpetab meid aru saama ja nägema piire, millest üleminek on fataalne ennekõike meile enestele.

Majandus pole mitte asi iseeneses vaid üks Maa elus ettetulevaid ja üsna keerulisi märgisüsteeme. Selles süsteemis on paraku sees kuhjaga ebatäiuslikkust ja alust pöördumatuid tagajärgi tekitavatele bluffidele.
Filosoofid ja bioloogid on seda moel-teisel mõistmas. Arusaam, et elu olemuses mängib märgiline sama suurt rolli kui füüsikaline või keemiline on ilmselt sama suur muutus meie teadmistes kui oli seose tekkimine klassikalise ja kvantfüüsika vahel. Kvantfüüsika ehitas ühiskonnale tuumapommid aga ka mobiiltelefonid ja arvutivõrgud.

Arusaam elu märgilisest ja väärtussüsteeme tekitavast olemusest võiks aga tekitada parema ühiskonna. Mitte religioon, mitte järjekordsed muinasjutud vaid justnimelt teadmine selle kohta, mis on elu.
Selle teadmise raamid on vaikselt ja pisitasa ilmunud nii Darwinist kui tema eakaaslasest von Baerist saati.

Parlamenti ei valita selle alusel, kas saadikul on aimu looduse ja ühiskonna olemusest. Presidenti võiks valida.
Võiks valida selle, kel suurem potentsiaal vaimsete muutuste kujundamiseks. Võiks valida selle, kes on muutmiseks ka inimeste toe saanud.
Seega, Tarandi.
Ma ei arva, et Indrek oleks maailma üksiasjade üle juurdlev loodusteadlane, kuid ta on taiplik, tundlik ja selge toimetamisega ja ettenägev poliitiline loom. Ergas veel, mitte mugandunud. Jätkuvalt, loodan, praeb oma hommikused munad ise. Ja ilmselt jääbki praadima.

Täna on Euroopas ainus poliitiline kogukond, mis minu kirjeldatud muutusi aimab, roheline poliitiline kogukond, kus on aru saadud, et SKT maailma väärtuste ja võimaluste hindamisel on sama piiratud tegevus, kui et osta auto või maja vaid värvi järgi. Või jalgratas …, et anda jutule rohelisemat tooni.


Nagu olete aru saanud on see jutt mu endistele poliitilistele kolleegidele.
See on üleskutse, et näidata, et presidendi roll Eestis pole mitte üksikute või valitud, vaid kõigi põhiseaduse puntide järele valvamine. Ka nende järele, kus me võtame vastustuse oma keskkonna ja tuleviku eest. See on tegelikult üks ja seesama.
Kui tänane president on oma retoorikas jõudnud kodanikuühiskonna olulisuse rõhutamiseni, siis meie probleemide lahendus on paraku inimkonna võimes oma kultuurilisi ja evolutsioonilisi vigu kohendama hakata.

Riigikogu enamus tundub olevat täna istuva presidendiga rahul. Kõik on ju toiminud ja kõik on näivalt veel stabiilne. Riigil on nii nägu kui tegu.
Küsimus on aga selles, kas me soovime stagneeruvat välise rahulolu jätku või heas mõttes adrenaliini ja häid muutusi sisulisse arengusse.
Soovin, et tahaksime just viimast.
Ehk siis praegustest valikutest Tarandit, kes muide on selgelt öelnud, et küsimus sellest, kuidas valida presidenti, võiks olla rahva ehk ühiskonna otsustada. Rahvahääletusel näiteks. Küsimus on tõepoolest põhimõtteline, kas inimesed soovikid otse valida presidenti või mitte.
Need valimised oleksid vähemalt koht, kus arutelu oleks arengust ja ideedest mitte seadustandva võimu lubadustest. Loodetavalt oleks see nii.

Loogilisest umbteest.
Kui me ütleme, et valetaja on see, kes kogu aeg ja aina valetab … aga kui siis ütleb valetaja, et ta valetab…siis tekib ju küsimus, mida ta tegelikult teeb. Eks?
Sama lugu on kirjutajatega. Eriti juhtudel, kui tekstide alla kirjutab oma nime näiteks suhtekorraldaja. Mida ta siis teeb? Kelle suhteid korraldab?
Mina ei ole suhtekorraldaja, ma ei esinda ka kellegi muu kui iseenda seisukohti presidendi valimiste asjus. Oludes, kus ma parema meelega näeks Eesti riiki pigem üldse ilma presidendita.
Valikute puhul aga soovitan, ühiskonna toonuse ja lootuse säilimise huvides, valida muutusi ja uut vaadet. Laineis laeva tuleb juhtida ja olla aktiivne, mitte lasta lainetel teha , mida nood tahavad.
Kui mõnede kriitilise suuvärgi ja sõrmedega inimeste jaoks oleks Indrek presidendina riikliku komöödia kehastuseks siis mõelgem: mis on parem, kas kooma või komöödia?


P.S. Siin ka lühike kommentaar selle loo kohta, mille lähetasin Delfi toimetajale Urmo Soonvaldile vast nii umbes möödunud pühapäeva (14. august) keskpäeva paiku.
Pärisn, kas see neile sobida vüiks...vastus oli jaatav ja delfis ilmus ka lugu , mille lõpus ka julgustav lause:
"Pikemalt saab Marek Strandbergi arvamustest presidendi kohta lugeda juba esmaspäeval Delfist"
Kuna ise sattusin erakorralistel asjaoludel vahepeal haiglasse siis ei tea iial, mida kelligi teisega juhtuda võib. Lugu on aga siiani Delfis ilmumata. Loodtevalt on hr. Soonvald hea tervise juures.

Laupäev, 30. juuli 2011

Rauga jonn ja energiajulgeolek


Mõelge veidi, kas elektrit oskab toota vaid Eesti Energia? Õige vastus on, et kindlasti mitte.

Eesti Energia võtab viimast, sest tegemist pole mitte innovaatilise vaid pigem innovatsiooni immiteeriva ettevõttega.

Reklaam, võimalik, et pehme ja võimalik, et vahel ka ägedam poliitline korruptsioon on saanud liigagi nähtavaks selle ettevõtte tegevuses. Täitev ning ka seadusandlik võim arvestavad liialt selle ettevõtte huvidega, unustades vajaduse toetada ettevõtlust ja konkurentsi laiemalt. Vaatamata suhteliselt nooremapoolsele juhtkonnale on Eesti Energia ettevõttena jõudnud raugaikka.

Eesti Energia, nagu iga vanemasse ikka jõudnud organism, on nähtavalt hääbumas. Samas aga täis vanainimeslikke krutskeid ja kiusu, mida korporatiivse identiteedina müüakse võimule.

Jonnivale raugale kiputakse paraku ikka vastu tulema, seda enam, et ettevõtluse vanadekodu ju olemas pole.

Formaalsed tegevussähvatused energiasäästu ja taastuvenergia vallas on pigem nagu naftamagnaadi püüd rohelisena näida, kui ta oma aknalaual mõnd lille ja maitsetaimi kasvatab.

Paraku on ettevõtete elu ja organismide elu loomult lähedased … need sünnivad ja elades läbi oma arenguetapid, hääbuvad suutmatuses kontrollida ja tagada oma olemasolu. Nii on senini läinud kõigi ettevõtetega. Tuleb leppida, et samal moel läheb ka Eesti Energiaga.

Elektrita ei kujuta me aga oma elu ette. mitte ainult ei kujuta vaid ega see ka otstarbekas poleks trotsist raugastunud ettevõtte suhtes pimedas ja suhtluseta kükitada.

Lahenduseks on ise elektritoomisele mõelda. See kunst on teada juba pikka aega ning selleks vajalikke masinaid on tegelikult üsna suur hulk.

Enamgi: mitte arenevate ettevõtete hukk ja nende väärtuse kadu on sama kindel nagu elektrivoolu vajadus järgmise 100 aasta jooksul. Seega: mis mõtet on paigutada oma säästetud raha erinevatesse fondidesse kui sama hästi võib oma säästud koondada ühistutesse, mis elektrit toodaksid?

Millest elektrit teha?

Kõigest, millest võimalik: biomassist nii seda gaasistades kui põletades, päikesest, tuulest, mõnes üksikus Eesti paigas ehk ka veest.

See läheb kalliks, … teab ja ütleb teile Eesti Energia. Eks ta lähe jah. Väsimatult kordan aga siinkohalgi kõigile maksumaksjatele tõsiasja, et põlevkivist elektri tootmise ülalpidamine läheb ka täna maksumaksjatele maksma mitusada miljonit eurot aastas. Seda raha põlevkivi hinna sisse ei arvata kuid see kulub tervisesse, keskkonnakaitsesse ja teeehitusse-hooldusse. Ida Virumaal kulub seda raha just põlevkvikasutuse tõttu rohkem. mitmesaja miljoni euro võrra aastas.

Toetades sama raha eest energiaühistute loomist, oleks inimeste raha hästi paigutatud ning kujuneksid 50, 100, 500 ja 5000 kW ning enamgi võimsusega väikesed energiatootjad üle Eesti. Ühistulised jõujaamad.

600-700 tonni jagu puidujäätmeid tähendaks 200 või veidi enama kW võimsusega jõujaama. Hajali paiknev ja inimeste käes olev energiasüsteem toimiks muuhulgas ka inimeste rõõmuks.

Kui ettevõtetel on kalduvus tekkida, kasvada ja seejärel hääbuda või muunduda, siis linnadel ja kogukondadel on kalduvus alles jääda, uueneda. Eriti kui on mingit kestvalt huvipakkuvat tegevust. Energiatootmist näiteks.

Rohkem kui elektriautode soetamist vajanuks Eesti inimesed hoopis ühistulist energiatootmise toetamist. 18 000 eurot (mis täna makstakse elektriauto soetamisel) toetusena on enam kui küll, et üks pere suudaks energeetiliselt sõltumatuks muutuda.

Mitte, et elektriauto nüüd paha oleks, aga mulle näib, et tuhatkond raugastuva ja sureva energiafirma jonnist vaba peret oleksid Eesti jaoks suurem väärtus kui sama hulk hääletult ringi vuravaid autosid.

Kolmapäev, 6. juuli 2011

Mälestus


Üks paadis, teine vees.
On näha et veesolija on tõmmanud kopsudesse õhku, et on juba alajahtumas. Hääl tuleb küll suust, aga on juba hääbumas.
Veesolija hääl. Paras torm. Tihe vihm ja üsna tummine laine.

Uppuja: Apppi, appi, te olete siin lähedal juba ringi aerutanud mõnd aega. Äkki aitate paati ah?

Paadimees: Teate, ma olen selle peale isegi mõlenud, nagu arvata võite. Mul on aga ses osas mõningaid kõhklusi.

Uppuja: Mis kõhklusi. Siin on külm, mu jõud raugeb, ma upun….

Paadmees: Jaaa…nii paistab see teile.

Uppuja: Kurat, mis mõttes…"paistab mulle". See on ilmne tõsiasi, aidake välja.

Paadimees: Ot ot, ära nii torm ole.

Uppuja: No olen ikka…on ka põhjust..ma võtan ise siit paadiservast kinni ja upitan end paati.

Paadimees äsab kopsikuga, millega paadist vett välja kühveldatakse, uppuja näppe pihta…

Uppuja: Ai, mis see siis oli…

Paadimees: …ma ei jõudnud lõpetatadagi aga teie muudkui oma asja ajama…

Uppuja: Kuradi hull…aiata välja…

Paadimees: …vaadake, kui ma teid siit välja aitan…

Uppuja: Mis mõttes KUI?

Paadimees: KUI…ma teid siit välja aitan, siis te olete ju väga õnnelik.

Uppuja: Nooh oleks ilmselt jah.

Paadimees: Vaadake, see pikk ja tülpinud, "nooh" annab juba kinnitust mu oletustele, et täna oleksite õnnelik, hommegi ehk aga aasta pärast kipuksite mind unustama….

Uppuja: Mis kuradi aasta pärast. Fakkk. Ma upun. Aidake.

Paadimees: Oodake, oodake. Aasta pärast te ilmset ei mäletaks mind ja paari-kolme pärast arvaksite, et ise pääsesite…vaevalt, et te mulle siis tänaval tere ütleksite…

Uppuja: Mis "tere"…aita välja, raisk, kuradi hull…kuradi diogenes, mis sa targutad….

Paadimees: …läheksin veidi edasi, aga kujutage, ette kui ma teile näiteks aeruga äsaks, niimoodi mõõdukalt, ja minema sõidaks…

Uppuja: Kuulge aidake, mul on raske…aidake, kurat, ära targuta…aaappiii...

Paadimees: …et siis aeruga, siis jääkisn teile elu lõpuni meelde…ma siiralt loodan, et te sellest supist siiki pääsete…te räägiksite must oma lastele ja lasteleastele…

Upppuja: Aaaaaaaaaaaaaaaaa, aiata, hull, raisk, aita!

Paadimees: See ongi see aitamise dilemma…loodan, et teil hästi läheb ja te mõistate mind. See valik on mulle väga raske….

Äsab aeruga.

Reede, 10. juuni 2011

Pastoraalse Eesti deliirium



Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki…mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade...võttis Eesti rahvas….vastu järgmise põhiseaduse.
Täpselt nii me põhiseadus algab. Sellest lähtudes oleme valmis ehitanud muuseumi alusmüüri, kui selles sissejuhatuses kirjeldatud "säilimist" sõna-sõnalt võtta.

Arengust, kohanemisest, toimetulekust, ühistegevusest ja muust inimesepärasest, mida võiks eeldada valgustuse ja Darwini järgsest põhiseadusest, ei ole sõnagi.
On juttu riigi arendamisest, mis siis kultuuri säilitaks. See on hoopis teine asi, vähemalt teksti mõttes ja ka sisu mõttes, kui arendada inimest ja kultuuri, mis on ometi inimeseks olemise selgrooks. Olemise pärisosaks pole ju ometi riik kuigi me põhisedus just nii ütleb. Ju meil siis on.

Võimalik, et leiame ühiskonna ja kulutuuri ning ka Eesti majandusarengu vajakajäämised just sellest tõsiasjast, et me liialt riigile keskendume ja inimeste muud koostöövormid unarusse jätame. Uhke sõnaühend "oma riik" tähendab aga üksjagu vähe kui paljude jaoks on väärtuseks just üksteisest võimalikult eemal elamine. Hajaasumist, mis on oma troonval kohal ka jubal riiklikes kavades. Näiteks üleriigilises planeeringuski.

Hajali elamine on igas mõttes luksus ja suur luksus. Partisani kombel metsatalus elada tähendab väheste võimaluste puhul suurt peret ja agaraarset eluviisi. Kaugtöisest rahavoost üksikusse elamisse võivad unistada vaid vähesed. Tõepoolest üksikud, kes linnalises käras ja sagimises on oma bisnisi pöörlema pannud ja nüüd siis ohkega linnaeluust väsimuse kohta maale kolivad. Linn on koht, kus vahetatakse teavet ja kuulujutte ja kaupugi. Tõsiasi, et enamus linnu on oma kaubavahetuse hullusega tekitanud ökolooglise jalapaistetuse ning inimkonna kinganumber on suurem kui Maa vaba pind, on iseküsimus. Siin on tegemist selgelt mõistuse ja mängukire omavahelise konfliktiga, sest millest muust kui mängukirest (loodetavlt mitte vaimuhaigusest) tuleneb vajadus vaheteda iga paari nädala tagant riidemoodi ning veeta vaba aega osteldes.

Ökolooglise hajaasumise juurde on muidugi oma tee aga see pole kindlasti mitte käed õlgadeni mullas istumine või moodsamas mõttes kondistioneeritud traktorikabiinis põllul navigeerimine, paagis Eesti sõdurite verega rikastatud nafta.
See on sootuks midagi muud. See on ehk lokaalne energeetiline iseseisvus, kus maaelanik oma peret ja lapsi orjastamata põllumajanudslike robotite ja taastuvenergiaga paraja portsu toitu kasvatab. Vaba aega läheks see inimene aga miskisse tihedamasse kohta veetma. Külaväljakul kiikumine või saunapeol sumisemine on kaugel sellest, kus tänases maailmas ideed uuteks võimalsuteks ja majanduse uuenduseks vormitakse. Tõsi ta on, et selle eelduseks on vaba aeg ja sella eelduseks omakorda arukalt masindatud maaelu.

Püüd inimesi koos toimima panna kandis Eestis isegi vilju ja ühistegeline majandus ning ühiskonnaasjade ajamine oli sovjettide tulekuks hästi toimimas. Sovjetid aga röövisid inimesed paljaks, tapsid ja küüdidtasid ning siis käskisid maarahval kolhoosidesse "koguneda". See vahepala pani kriitiliselt suhtuma nii ühistegevusse kui planeerimissegi. Siiani pole sellest üle saadud ning näiteks tulundusühistute osakaal Eesti majanduses on väiksem kui võiks. Seda vaatamata asjaolule, et ühstegeline ettevõtlus on tõestanud end ka nii karmis ettevõtluskeskkonas kui Ameerika Ühendriikides. 2009 aasta Nobeli majanduspreemia saajaks oligi ühistegelise majanduse konkurentsivõimelised küljed välja toonud Elinor Ostrom.

Ainus võluvägi, mis hoiab hindu pidevas nõudluse kasvus tagasi (olgu tegu siis toidu või energiaga) on tarbijate endi kontrollitud ja ülal peetud tootmis- ja tarbimisahel. Energiaühistu näiteks. Mitte pealesunnitud vajadus, nagu seda on korteriühistud aga tõepooelst ettevõtlus energia tootmiseks. Selline ühistuline (üks osanik-üks hääl) ettevõtlusvorm oleks ka oluliselt kindlam pensionisamams kui põlema ja hajuma kippuvad aktsiaportfellid. Elektrit on vaja kindlasti pikemalt kui üht või teist aktsiapakki mille soetamise üle otsustab teie pensioofondi haldur. Te ei tunne teda aga tema käsutada on teie säästud…kuigi te võiksite nende säästudaga ise oluliselt arukamalt toimida.

Paljuski hakkab majanduslik võimekus ja ka sõltumatus võimest ise teha. Asju, toitu, kütuseid. Siin on peaküsimuseks aga tootmisvahendid. Nagu on tuntud teatud vaba tarkvara, mis litsentsitasudeta võimaldab arvutis ja võrgus töökeskkonna luua, nii on ka aina enam erinevate masinate jooniseid ka vabasse kasutusse pakkumisel. Nende jooniste järgi saate valmis ehitada traktori koos haakeriistadega raha eest, mille poekauba liisimiseks peaksite panustama sissemaksuks. Või näiteks õnnestub teil vaid viiendiku raha eest, mid maksab tööstuslik koordinaatpink valmis ehitada korralikku tööd tegev samalaadne masin. Kusjuures ei mingeid juhtprogrammide litsentse ega muid kulusid.
Seda kõike võib mõistagi teha ka oma lõbuks aga see on ka viis kuidas alla viia tootmiskulusid. Olgu tegu toidu või mööbliga, on nii ühistegevusel kui omatehtud masinatel sootuks suurem tähendus Eesti majanduse edenemisele kui sageli näha soovitakse. Arengust pidav riik peaks looma eeldused muu hulgas ka ühistegelisele majandusele. Kavõi näiteks siis kui tõepoolet hoolitaks ja soovitaks tugi alla panna väärikale maaelule ning hajali elamisele.

Tohtrid teavad, et vahel polegi valul muud põhjust kui untsu läinud signaaliülekande mehhanism. Ehk teisisõnu valust ei saa mitte haiguse sümptom vaid haigus ise. Sama võib öelda selle ettekujutuse kohta, et linnade laialitassimise soov üleeestiliseks hajakülaks on samalaadne tõbi iseeneses. Pastoraalne deliirium, mis on kaugel ökolooglisisest elulaadist, sest paneb inimese elunema siiski liiga tiheda sammuga jätmata loodusele ruumi. Kui hajali elamaminekuga ei kaasne tehnoloogilist uuenemist ning ka igapäiste asjade ühitustutes loomise võimekust on tegemist nii ökolooglise kui ilmselt ka vaimse arengupeetusega
Tõepoolest ulatuslikumasse hajaasumisse võiks tekkida usk ning lootus kui ühistegevus ja tehnoloogiline uuendus rohkem maaelu mõjutaks.

Avaldatud 2011 juunikuises Kes-Kus'is

Esmaspäev, 28. märts 2011

Piiramatu kasvu orgasm


Kas vajadus pidevalt rohkem ja rohkem energiat toota ja tarbida on ikka meie heaolu huvides või kihutab seda vajadust taga hoopis muu?

Thomas Alva Edison võis uhkust tunda kui tal õnnestus välja mõelda ja kokku panna esimene vähegi pikemat aega põlev hõõglamp. Õhust tühjaks imetud klaaskolb, pingele sobitatud metallspriaal tegid läbimurde kuni saadi aru, et puudub mõte luua liialt kestvaid asju. Siis neid ju ei osteta enam. Sellel hetkel on aga kaks võimalust kas luua midagi uut ja kui asju on juba piisavalt siis näiteks edendada kultuuri või teha midagi muud. Ja see muu ei olegi täna kahjuks muu, kui teha asjad õigel ajal katki minevaiks.
Siis neid ostetakse ju arusaadavalt rohkem. Külasepal läinuks kehvasti kui ta kirve või hobuseraua oleks kavandanudki katkiminevana ja see oleks välja tulnud. Nii praeguse kui praegusele eelnenudki masstootmise perioodide parartamatuks osaks on mitte esemete oodatav vaid planeeritud eluiga. Mida lühem, seda parem.
Juba 10 aastat tagasi üllatas maailma ühes Livermore tuletõrjedepoos selleks hetkeks 100 aastat ühtejärge põlenud hõõglamp 1901 aastas. Nüüdseks siis 110 aastat ühtejärge.
Kestvate hõõglampide ajastu sai aga läbi kui Philips, Osram, Tungsram ja rida teisi lambitootjaid leppisid 1920 aastatel kokku lambikartelli loomises. 1921 aastal oli Osram juba alguse teinud rahvusvahelise hõõglampide hinnaühinguga. Seejärel tekkinud Phoebuse nimeline kartell seadis eesmärgiks, et hõõglambid ei tohi kesta üle 1000 tunni ning jäk-järgult ka selles suunas liiguti. Kartelli liikmelisus tagas nii turu kui kasumi. Oli kokku lepitud kuidas kartelli liikmete toodetud hõõglamide kestvust testitakse ning piirkestvust ületanud tundide eest tuli maksta kartellile kopsakat trahviraha.
Pärast 1929 aasta majanduskriisi ja börsikrahhi avaldas majandusteadlane Bernard London, kirjutise "Ending the Depression Through
Planned Obsolescence", kus juhtis tähelepanu sellele, et majanduskasv on saavutatav just sel moel kui loodud asjad kavandada kohustuslikult teatud ajal kõlbmatuiks muutuma. See pidanuks tema arvates olema koguni seadustatud. Loomult ju õige tähelepanek, et varade pidev kadu motiveerib neid juurde looma, kuid tänaseks on sellest põhimõttet saanud prügitootmise ja keskkonna ning inimese enda tuleviku arvelt elamise üks alustest.

Raiskamisajastu põlistumise järjekordne kiirendusmootor oli USA diainer Clifford Brooks Stevens, kes lisaks kavandet lagunemise tulisele pooldamisele käivitas ka disaini ja turustamiskoolkonna, kus väkeste muutustega vormis (ja mitte funktsionaaluses) ahvatleti inimesi soetama sagedasti uusi röstereid, külmkappe ja autosid. Seegi suund on tänaseni osutunud elujõsuliseks: kui varem oli köögisisutus vaat et eluaegne ja funktsionaalnegi, siis täna näeme mööblimoe jõulist muutmist samal moel nagu näiteks autodegi puhul: funktsionaalse lisaväärtuseta luuakse tarbijal tung mööblivahetuseks ja imede ime, ongi põhjust, sest kappide hinged ja sulgurmehhanismid ei töötagi ju nii hästi nagu alul.

Samasse ritta kuulub ka DuPonti leiutatd nailon, millest sukad osutustid vaat-et igavesteks. Loomulikult tuli kaubanduslikel kaalutlustel kahandada nailonkiudude vastupidavust ja mõistagi sellise ülesande ka keemikud said. Sukasilmad hakkasid taas jooksma ning majanduse käibemootor sai taas tuure juurde.

Inimest on loomulikult võimalik panna piiramatult tarbima. Tundes häbi, et tema vanade vormidaga auto ei kõlba kuhugi, et pool aastat tagasi ostetud kuub või kleit on lootusetult moest ning omades rahatrükkalite usinusest tuge saavat krediitkaarti, on tarbija tahe vaimseks jõuks, millega nii loodusvarad kui isegi inimene füüsiliseks ja vaimseks prügiks muudetakse.

Kas see on ainus tee? Vaevalt. Majandus ei pea tähendama ressursside pideva kasutamise ja prügiks muutmise mudelit. Enamgi: see pole lihtsalt võimalik. Massilisele kiirtarbimisele orienteertitud tööstus oleks tõepooelst kontrollimatu energiatarbe kasvu tekitajaks. Kõik need, kes kõnelevad, et energiatarbe kasv on möödapääsmatu lähtuvad eeldusest, et majandus saabki põhineda ainult resursside masskasutusel.
On ka teistsuguseid näiteid. USA saapatootja Red Wing Shoes taastab taaskasutatavaks iga kui nende toodetud töösaapapaari (kui see pole lootusetult ribadeks): uut resurssi kasutatakse ainult kadumise ja lagunemise ulatuses.
Selles ongi võimaliku uue majanduse üks aluseid, kus väärtuseks on ennekõike allesolek ja kestmine ning vajalikke asju kavandataksegi kestvateks ja parandatavateks.

Miks lakkab printer töötamast täpselt 18000 lehekülje trükkmise või 5 aasta möödmuse järel selle sisselülitamisest (nii nagu juhendis kirjas)? Planeeritud katkiminek loomulikult, kuigi detailid toimetaksid veel aastaid ja katkiläinud komponente suudaks asendada keskmiselt heal tasemel meistrimees (kohalik töökoht muide!). Täna on võimalik oma töötamast lakanud printeri "remondiks" alla laadida mõni tarkvarajupp ja sellega seade uuesti töökorda värskendada. Nagu vale avause kaudu hambapesu ikka, ei lahenda seegi ju raiskava majanduse iseloomu probleeme vaid annab lahenduse teadlikematele ja protestimeelsematele.

Kui värskel iPodi omanikul Andrew Westleyl lakkas tema helividn töötamast ja põhjuseks oli ilmselt enneaegelt laguenud aku, soovis ta ka akut vahetda. Selgus, et muidu väga keskkonnasõbralikuna näiv Apple ei sallinud seda võimalust. Kohtuasi, kuhu teisigi samalaadse murega kliente kaasati tõi asjasse selgust ja ettevõtte käitumisse mõningast muutust. Akusid saab vist neis nüüd juba vahetada.
Rikkudes kõiki akule kirjutatud keelde võite nii mõnegi seadme akupakki avanuna märgata seal vidinaid, mis ilmselt loevad laadimiste arvu. Eks ikka selleks, et paberile kirjutatud ette nähtud tsüklite läbimisel see kaaderväk töötamast lakkaks.

Muutus sostiaalsete ja majanduslike väärtuste vallas kasvult kestvusele vähendaks nii väljamõeldud energianälga ja annaks hea võimaluse ka poodlemise igapäevasest virrvarrist väljapoole ja kaugemale vaadata. Ei, see ei ole tagasiminek ei koopasse ega puu otsa. See on edasmiinek kultuursema, loovama ning kestvama ühiskonna suunas. Ühiskonna suunas, kus iga küla külje all ei pea kükitama tuumajaam.

Teisipäev, 15. märts 2011

Fukushima õppetund ja paremad masinad


Täna saab öelda üht. Inimene ei pruugi olal nii leidlik, et ette näha kõiki riske ja probleeme, mida võib ette tulla tema enda ehitatud masinatega.
Isegi kui mingeid hädasid on võimalik ette näha siis hulgikaupa kaela tulevad hädad pärsivad võimaluse lahendada probleeme nii nagu paberil ja plaanides eelnevalt kirja pandud.

Enamgi veel. Mõelge veidi (nüüd siis tuumajaamast) tegemist on ju küllaltki kindla ja määratud ülesehitusega seadmega. Mida ma silmas pean? Aga seda, et nii palju kõikvõimalikke riske ja hädasid, kui suudetakse ette näha ja neile lahendusi välja mõelda (need lahendused ei pruugi aga toimida…sest keegi neid ju töötava reaktoriga katsetama ei hakka)…siis need lahendused keevitatakse ja valatakse kokku.
Kui olud muutuvad siis paraku jääb masin ikka selliseks nagu see välja mõeldi.

Isegi vanglast suudab inimene põgeneda. Ka kõige moodsamast, kuigi selle vangla on loonud oma ala asjatundjad. Nii on ka tuumajaama või mistahes muu seadmega: inimlikud vead ja ettenägemisvõimetus külastab meid kõige ebameeldiamal ajahetkel. Seda enam kui vastaseks on loodus kõigi oma ettenägematte seoste ja juhustega.

Tõsi ju on, et ka lennukid kukuvad alla ja inimesed hukkuvad. Kas peaksime lendamisse suhtuma kriitiliselt? Võib aga vajadust pole sest lennuki mahakukkumise tulemuseks on rusud. Need ei kiirga, nendega ei tule ettevaatlikult toimetada kümneid aastaid, lennukatastroofi lähedal olnuid ei ohusta kiiritushaigused ega muu seelaadne.
Lennukatastroofis kaotame inimelusid aga mitte keskkonda ja eskaleeruvalt uusi inimelusid.

Nii näibki mulle, et saame aina selgemalt juba täna sõnastama hakata ohutu energeetika alustõdesid. Või mistahes ohutu tehnoloogia alustõdesid.
Ja see põhimõte peaks olema, et meie kasutuses olev tehnoloogia peaks selle rivistlangemisel muutuma kiiresti ja kohe inimesele ja elule ohtutuks: kui tolmuimeja läheb katki siis on teil toanurgas katkine tolmuimeja. Te ei pea kutsuma päästeametit ega kuulutama välja kriisiolukorda.

Tuumajaamade pimesipooldajad võivad nüüd öelda, et kusagilt peab ju tolmuimeja ka oma elektri saama. Loomulikult. Näiteks maja katusel oelvatest päiesepaneelidest. Kui linnud need täis roojavad, näietks, katkeb küll elektrivool aga taas saab ise harja ja veega need paneelid töökorda seada. Ei mingit rahvuslikku katastroofi. Talvel lume maha ajamiseks tuleks ehk kutsuda alpinistikogemusega tegelased, et mitte suurendada päikesepaneelide tõttu katuselt surnuks kukkunute arvu. See on taas argument tuumalobby kasuks, nagu arvata võite.

Isegi kui miski õhku lendab, oletame, põlevkivelektrijaama katel. Siis seegi masin jääb pärast pauku üsna rahulikuks ja loiuks. Pakub huvi küll piltnikele ja ohutusametnikele aga kah ei midagi kriitiliselt edasiarenevat nii nagu näeme seda täna Fukushima tuumjaamade puhul.

Kõik tuumajaamapooldajate väited selle kohta kuidas kohe, kohe rakenduvad mingid automaatsed süsteemid, mis meid kohe kaitsma hakkavad on sageli vürtsitatud parraja portsu lootusega. Seda kuni jala pealt välja mõeldud müütideni välja, mille ilmekas näide on järgnev:

"Tšernobõlis omal ajal reaktor jahutussüsteemi tõrke tõttu lihtsalt plahvatas. Jaapani reaktori puhul juhtub aga see, et ta sulab all olevasse suurde basseini ja kattub automaatselt betooniga," rääkis majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsel Einari Kisel "Aktuaalse kaamera" erisaates.

Seda ei ole võimalik ette heita. See on inimlik lootus, et keerulised ja inimese enda loodud lahendused ei peaks meid kahjustama. See ei ole aga kahjuks teadmisel põhinev lootus.
Täna me oleme kõike seda näinud. Enamgi, samu probleeme on inimse ühe teise leiutise, interneti, tõttu näinud kõik inimesed ja otsustajad.

Täna on kaalumise koht, kas Eesti jätkab lootmist, et keegi kusagil suudab üles ehitada kõikidest ohtudest vaba tuumajaama.
Inimmõistus ja inimese käed eksivad isegi ülimalt tähelepanelikult toimides. Pole parata.
Ohutu enegia ja ohutu elu tuleb masinatest, mis rikki minnes ei hakka elama oma, masinate,< elu. Elu, mis meie eludele on ohtlik.

Esmaspäev, 14. märts 2011

Tuumamale omapäradest

Malemäng. Keskmine malemängija jääb enamjaolt alla tipp-meistrile. Tuumareaktoreid projekteerivad keskmised oskajad ja nad peavad "malet mängima" oma ala tipuga - loodusega.
Loodus pole oma juhuste üüratus pagasis Jumalikult heasoovlik vaid lihtsalt loodus.
Tuli on Jaapani malendeile juba peale tõmmatud. Matist vingerdtakse veel kuidagi välja. Kas me tahame Eestis sellist malet mängima hakata?

Pühapäev, 13. märts 2011

Veel tähelepanekuid tuumaenergeetika osas


Oskate ehk leida põhjust, miks tänaseni ei näe me ühtki ei satelliidi ega aerofotot õhku lennanud Fukushima reaktoritest?
Miks me juba loeme tekste ja kommentaare selle kohta, et Jaapan on Jaapan ja eetsis tuumjaamadega neid probleeme pole?
Miks me oleme rahulikud kui loeme uudst selle kohta, et Jaapanis on otsustatud ookeaniveega jahtada reaktoreid? Kuhu see vesi edasi läheb?
ookeani loomulikult. Ja see kõik toimub teadmises, et tseesium 137 isotoope on leitud reaktori ümbrusest. Cs137 poolestusaeg on 30 aastat. See saaste püsib keskkonans 300 aasta jooksul.
Ka osa meie toiduahelast on setud Vaikse ookeaniga muide.

Kuidas müükase tuumajaamu?
Aktiivse aga viisakalt varjatud tuumalobby kaudu muidugi. Selgtused, lõunasöögid ehk, külaskäigud veel mitte plahvatanud ja puhastesse ja ilusatesse tuumajaamadesse jne jne.

Iga asja müümist tuleb reklaamida. Kas te näete avalikke tuumareaktorite reklaame? Ei näe. Järelikult toimiub see reklaamitöö mitte nii avalikult. See ongi lobby.

Ma arvan, et Eestisse on saabunud aeg, kus me vajame uut avalikustamislainet: nimelt seda, et avalikustada nii ministrite, riigiametnike kui parlamendisaadikute kohtumised ja kohtumsigraafikud lobby-tüüpidega või tööstusegi esindajatega.
Lobby näikse meid mõjutavat rohkem kui rahva tahe.
Mida arvate?

Laupäev, 12. märts 2011

Jaapanis ei mõrvata delfiine ja seal ei lenda ka tuumareaktorid õhku


Ka meie meedias on viimastel tundidel pajatatud, kuidas tegelikult polevat asi nii hull ühti. Reaktori korpus olla veel terve ja puha.
Võimalik.
See on Jaapani ametlik seisukoht.
Jaapani ametlik seisukoht oli ka selles, et seal ei tapeta delfiine ja et elavhõbedast nõtetavat delfiniliha ei pakuta koolisöögiks.
Ometi olid asjad hoopis teistmoodi.
Mäletate ehk filmi Abajas (The Cove), kus sellest pikalt juttu.
Pigem tasub Jaapani ametivõimude suhtes kerget kahtlusefooni hoida kui neid uskuda.
Elame näeme..kihla vedama ei hakka aga märkide tähendust tasub tähele panna.

Tere tuumareaalsus

Sel aastal möödub 25 aastat Tšernobõli tuumajaamakatastroofist.
Seda õnnetust likvideeris kokku üle 600 000 inimese.
Reaktor oli Ukrainas ägedam ja ohtlikum kui Fukushima 1970 aastate paiku ehitaud ja nüüd õhku lenannud keeva vee reaktor.
Selles on tavaline vesi nii soojakandjaks kui neutronite aeglustajaks. On selge, et kui sellest masinast vesi kaob on aja küsimus kui masin plahvatab ja kokku sulab.
Tseesiumireostus, mida sealt leitud on viitab sellele, et masin on ikka kapitaalselt katki.
Üles sulanud näiteks.
Ma arvan, et me peame oma tuumaunistust revideerima.
Nii 2. kui 3. põlvkonna tuumajaamad ei ole meie jaoks. Järgmine põlvkond ehk oleks.
Kujutlege vaid kui tuumajaamade tihedus kasvaks kordades ning ka õnnetuste sagedus seega.
Kus on need tuumaõnnetuste likvideerijad….
…ja veel, kõik need , kes arvavad, et kuna Sosnovõi Bor on niigi ohtlik ja seetõttu võiksime ka ise tuumajaama teha mõelge:
Kui teie naaberkorteris on narkomaan, kes süstib end kaks korda päevas, kas teile tuleks siis pähe mõte, et võiks ise ehk kord kuus süstida.

Ja kuulan siin praegu Kuku raadiot, kus Eesti Energia nõukogu liige Kilk räägib kui ilus ja puhas on Olkilouoto tuumajaam.
Kilk, kulla mees, ka Fukushima jaam oli enne maavärinat ja plahvatust täitsa korralikus seisus.

Kuldid rukkis

Vahetult enne valimisi tabas avlikkust huvitav uudis VEB fondi võlanõude kukkumisest riigi kaela.<
2000 aasta paiku oli selles fondis nõudeid nii 20 miljoni dollari jagu.
Mälu järgi, vabandage kui eksin.
Kohus on nüüd käskinud selle raha riigil välja maksta.
Intresside ja viivistega. Aga miks ka mitte koos kahjunõuetega. Kujutage vaid ette, mis ärid on ummikuisse jooksnud vaid rahapuudusel:)
Ja milliseid nõudeid nende eest esitada saab.

Kas kuulsime aga valmisdebattide vältel ühtki küsimust selle kohta?
Loomulikult mitte.
VEB fondi küsimus on olnud varsti paar aastakümmet tabuteema. Selelga on seotud olnud nii valituste kui Eesti Pangagi tahtmatus asju ajada.

See on ju küsimus eelarvest.
Ja 2011 aasta eelarves seda raha pole. Kuigi eelarve kavandamise hetkel oli see teadmine kohtuotsse kohta olemas.
Valimispäeva eelsel debatil me seda küsimust ju "tippajakirjanke" käest ei kuulnud. Kordagi. Kuigi nende enda uudiskanal oli selle uudse ehk esmaseid eetrisselaskjaid.
10% laenuintress on 20 miljonist dollarist teinud poolsada. Mida teevad aga viivised?
See summa ei ole riigieelarvele märkamatu.

Huvitav teema igatahes.
Loodetavalt pingeliste koalitsioonijuttude käigus küsivad ka ajakirjanikud selle "taskuraha" kohta.
Miks küll see huvitav teema valimiste ajal kõne alla ei tulnud?

Neljapäev, 3. märts 2011

Laupäev, 26. veebruar 2011

Ootan EMORilt ja BNSilt korrektsemaid mõõtmistulemusi

Täna kirjutasin BNSi ja EMORi juhtkonnale kirja, kus palun täpsustada nende mõõtmistulemusi seotult erakondade toetusega ning lisada neile nii kümnendkoht kui vea ulatus.
See oleks igati korrektne sest mitahes teaduslikule käsitlusele apelleeriv müütmis või hindamismeetod peab sisaldama ka võimalust kirjeldada mõõtmisvea ulatust.

Kiri ise on selline:

Lugupeetud EMORi ja BNSi esindajad.

Pöördun teie poole järgmise palvega.
Nimelt on BNS tellinud ja TNS EMOR avaldanud erakondade toetusprotsente, mis on saadud küsitluse tulemusena.
Iga mõõtmine, isegi selline loendamine, nagu viiakse läbi erakondade toetusprotsente uurides, sisaldab mõõtmisviga.
Viga, mis on andmete ja meetodi iseloomust lähtuvat arvutatav.

Mistahes mõõtmistulemusi on alati korrektne avaldada koos mõõtmisvea äratoomisega ning juhtudel kui mõõtmise iseloom seda nõuab ka vajaliku hulga koma järel olevate kohtadega.
Kuna 800 valimi puhul on üks inimene vastav 0,125% on ilmselt korrektne avaldada uuringutulemused kui need pretendeerivad teaduslikule mõõtmisele, ka vähemalt kümnendkoha täpsusega.

Käesolevaga kutsungi teid üles esitama andmed ning arvutus- ja mõõtmistulemusi teaduslikus mõttes korrektselt ning esitama erakondade toetusuuringu tulemused vähemalt kümnendkoha täpsusega ning mõõtmistulemuste puhul näitama ära ka vea (näiteks standardhälbena).

Lugupidamisega
Marek Strandberg
55520108

Pühapäev, 6. veebruar 2011

ON AEG HARIDUSREVOLUTSIOONIKS


Kas me vajame pelgalt tasuta haridust või siiski inimloomust mitte kastistavat haridust?

Kas mineviku detailideni teadmine on täna tulevikus toimetuleku eelduseks?

Oskame me üldse arvata, mida ja kuidas peaks koolides õpetama?

Hariduses on revolutsioone ennegi toimunud. Suurim neist vast siis kui tööstusrevolutsiooni ajal kogutavatest maksudest hakati ülal pidama koole kõigi jaoks. Valgustusajastu uued ideed ja masindatud ühiskonna vajadused leidsid ühise lahenduse just avalikes koolides. Koolides kus tõesti hakata jagama haridust ja teadmisi kõigile. Tõsi, meetodil, mis sarnanes masstootmisega ja mis on kasutusel valdavalt tänini ja mille suhtes on olnud kriitilisi sõnavõtjaid kogu aeg: kas tõepoolest on kõigile ikka nii põhjalikku haridust vaja. Nagu kõiks sooviksid jõuda ülikoolidesse ja saada seal õppejõududeks-teadlasteks.


Nii vaimse valgustuse kui tööstuse ootustest ja vajadustest kasvanud haridussüsteem koolitas ja koolitab siiani kahte suuremat klassi: akadeemilist rahvast ja töölist-teenindajat. Viimaste kümnendite praktika viitab aina selgemalt, et kool ja diplom või teaduskraadki ei tähenda ammu enam garanteeritud tööd.

10-20 aasta jooksul on muutused inimese enda loodud tehiskeskkonaski olnud märkimisväärsed. Internet on muutnud inimesed meie endi aju võimsusega lähedase süsteemi elementideks. Me ei oska väga selgelt ette kujutada, mis juhutub ses vallas järgmise 10-20 aasta jooksul. Nagu oleme kogenud, ei tea me ju ka seda, mis sünnib majanduses ühe või ammugi siis viie aasta pärast. Ometi õpetatakse koolisüsteemis minevikukogemusse sukeldudes neid, kes peavad oma teadmistega neis muutlikes oludes toime tulema.

Sünnilt ja koolieelselt on kõik ju enamjaolt geniaalsed. Koolis muutub kõik. Kujuneb välja maatriks õigetest ja valedest vastustest valitud küsimustele. Nii intuitiivselt kui ilmselt ka faktiliselt rändab kaduvikku suur hulk loovusest ja intellektuaalsest kohanemisvõimest. Kuidas muidu, kui on vaid valitud hulk õigeid küsimusi ja neile vaid lõplik hulk õigeid vastuseid. Tegelikkuses pole samale probleemile mitte ainult mitmeid vastuseid vaid probleemi ennastki võib püstitada mitmel moel. See pole aga koolikorralduse loomulik osa. Avatust hakatakse inimestele taasaõpetama siis kui nende koolisüsteemis suletuks muutmise tulemusena on nad oma tegevuses ummikusse jooksnud.

Pole võimalik ette kujutada elukestva õppe olemust, kui meie koolikorraldus kaotab avatuse juba esimeste kooliaastate jooksul. Mis see elukestev õpe muud on, kui võimekus näha probleeme erinevate külgede pealt ja leida võimalikult mitmekesiseid lahendusi otsuste jaoks.

Hariduskorralduse reformide möödapääsmatusest kõnelenud Ken Robertson on osutanud kõige muu hulgas ka näites sellele, et kontsentreerumishäirete raviks manustatavad ravimid on muutunud USA-s laste lausa igapäiseks toidulisandiks. Hüperaktiivsusega kaasnev tähelepanuhäire on allutatud sisuliselt uimastavate aintega nii-öelda kontrollile. Äkki peaks selliste "rahutute" õpetamiseks kasvatamiseks kasutama hoopis intensiivsemiad ja loovamaid koolitusmeetodeid?

Äkki on põhjust usaldama hakata loomevõimelisemaid ja andekamaid õpetajaid sest kust see avatum ja mitmekesisemat õpet andev kool ikka tulla saab kui sellistest õpetajatest?

Vananev Euroopa ja Lääs (Jaapangi läänestununa nende hulgas) on paljude tõlgenduses jätkusuutmatu. Väidetakse, et sellisel moel ei tulda toime ei suure hulga lihtsamate töödega ega suudeta maksta ka edaspidi pensione. Majanduslikult ja demografiliselt kosuv Aasia, pidavat olema hoopis edukuse ja arenemise märk.

No ei ole. Vaid haridus ja võime maailmast aru saada on jätkusuutlikkuse alus.

Need oskused on vananevas Läänes välja arendatud ja see annab lootust jätkusuutlikkuseks. Pensionisüsteemi pole aga parimal võimalusel lootustki päästa. Just sellesama vananemise tõttu. Töö iseloom, kus nooruses rebitakse “end rihmaks”, peetakse üleval pensionäre ja pensionile jäädes oma tervisehädasid ravima hakatakse, on otsa saamas. Asemele tuleb sellele aga töökorraldus, kus kõik töötavad ja teevad jõukohast tööd terve elu vältel. On ka loomulik, et lihtsamad tööd siirdab vananev ühiskond masinate kätte.

Nii ongi, et ainsaks viisiks vananeva ühiskonnana ellu jääda ja areneda on võimalikult ruttu muuta hariduse sisu. Mitte napimaks ja lihtsamaks nagu teadmiste üüratu hulga juures arvatakse vaid hoopis loovamaks. Minu laste põlvkonna eluiga küünib sinna 80-90 aasta kanti. Nende lastel ilmselt 100 ja üle selle aasta kanti. Nooruses saadav haridusimpulss peab võimaldama sellise aja jooksul toime tulla. Õppimine ja õpetamine peab toimuma õpilasele arusaadavas elemendis ja viisil. Tantsuandekas ja -himuline ei pidavat saama mõeldagi muul moel kui liikudes.

Elu ja inimmõte oma kirevuses tekitab nii lähemas kui kaugemas tulevikus olukordi, millesse Pisa haridustestid ei mahu.

Loovust toetav koolikorraldus ei tähenda kindlasti teadmiste või teaduse eiramist, matemaatika põrmu tallamist ja füüsika ning keemia peale sülitamist.

See tähendab ennekõike küsima õppimist, mitte teadaoelvatele küsimustele teadaolevate valikvastute hulgast selle õige leidmist.

Meie füüsikaline maailm näib olevat kummaliselt ja veidralt mitmekülgne ja kaugelt mitte üheselt mõistetav, ammugi siis inimeste enda loodud maailm pole üheselt mõistetav.

Nii Eesti kui kogu meile lähedase inimkultuuri jätkumise eeltingimuseks pole mitte ainult vanemate rahakotti vaid ka õppija enda loomupärast loovust ja uudishimu säilitav hariduskorraldus.

Tõsi ju on, et on ka andekaid, keda koolikorraldus kasti suruda ei suuda. Kastitamata andekust on aga oluliselt rohkem vaja.

ON AEG: aju vabaks!

Laupäev, 29. jaanuar 2011

VALIMISSTUUDIO OMAPÄRADEST ehk soovitusi tasakaalustatumaks saatejuhtimiseks.

Panin valimisstuudio majandusteemalises saates tähele, et saatejuhtide meelest kõnelnu ma paljuvõitu.
Vaatame aga asju siis mõõdetud kujul.
Huvitav tähelepenek on tehtud selle möödunud majandusteemalise valimisstuudio kohta, kes ja kui palju siis rääkida sai:
10 korda ja 11 minutit 38 sekunidt rääkis Kadri Simson
14 korda ja 11 minutit 38 sekundit rääkis Urve Palo
9 korda ja 11 minutit 16 sekundit rääkis Juhan Parts
13 korda ja 9 minutit ja 13 sekundit rääkis Jürgen Ligi
8 korda ja 8 minutit ja 11 sekundit sain kõnelda mina…ehk siis kaugelt mitte esimene lobasuu
6 korda ja 5 minutit ja 27 sekundit rääkis Iseseisvuspartei esindaja
3 korda ja 4 minutit ja 17 sekundit rääkis Rahvaliidu esindaja
3 korda ja 3 minutit sai sõna Kristlike Demokraatide esindaja.
26 minutit jäi siis tulede ning vilede ja saatejuhtide ja kommenteerivate ajakirjanike peale.

Noh ütleme ausalt, et pea neljakordne jutumahtude erinevus on küllalt märkimisväärne. Märkimisväärne erinevus, et küsida kui õglaselt siis saate juhtimisega toime on tuldud.
Kuulda 11 ja pool minutit juttu sellest kuidas neljarealine maantee Vene piiri äärde lahendab nii tööpuuduse kui vaesuse on loomulikult üsna tähelepanuväärne oskus saate juhtimisel.
Ehk oligi plaan hirmutada?

Aga minu jaoks on olnud üllatav see, et mida küll mu napist esinemisest on välja loetud.
Arvukad artiklid, mida on kirjutatud seda saadet vaadates ajakirjanike ja asjatundjate poolt on minu meelst paras ülepingutus.
8 minuti ja 11 sekundiga jõuab inimene välja öelda nii umbes 1700-2000 tähemärki…vabandust aga selle napi jutuga ei jõuagi suurt miskit edastada. Isegi kirjaliku tekstina. Seega on kõikvõimalikud analüüsid teemal mida-oleks-tahtnud-kuulda-ja-mis-rääkimata-kõi-jäi ilmselt täiesti kohatud.
Loodetavalt mõõdetud olukord parandab edasiste saadete esinejate võrdust ja kvaliteeti.
Nagu ülaltoodud mõõtmisandmetest näete lobisesin ma täiesti keskmisel moel.
Mõnd tulnuks enam taltsutada ja teistele jälle rohkem sõna anda.