Teisipäev, 7. juuli 2009

Innovatsioon ühistranspordis: sõidukite arukas ühiskasutus


Komme on küll liikuda hulgakaupa aga kindlasti mitte suurtel kiirustel, sest nii liikluses kui ummikuis on tavapärane olukord: üks reisija - üks auto. Eesti puhul viib see loomult ülikalli ja kahjuks aina ebamugavamaks muutuva ühistranspordini ja seda ennekõike ääremaadel, kus rahva tihedus väiksem. Aeg arukaks sõidukite ühiskasutuseks on küps!


Üle Eesti toimiva ühistranspordi käigus hoidmisega on probleeme. Nende ühiseks nimetajaks on hõre asustus. Autode kasutamisega on samuti probleeme...nende ühiseks nimetajaks on sajakilone inimene asjadega tonnises autos ja sellega kaasnev energiakulu. Liigutatakse ju ennekõike automassi ja sellega kaasas olevat inimest.

Lahendus on mõistagi autode ühiskasutuses. "Kasutage autot mitme peale!" Seda loosungit hüüdes võib hääle kaotada ilma, et sellest suurt muutuks.
Lahenduseks oleks terviksüsteem, millega saaks iga autosõitja vabatahtlikult liituda. See oleks majanduslikult huvipakkuv lisaks.
Selleks pole vaja muudu kui sobilikku IT vidinat...neid aga sünnib päevas kümneid.

Iga autosõitja saab deklareerida oma kulgemistee ja teatada mitme krooni eest kilomeetri kohta on ta valmis ja kui palju kaasteelisi võtma. Loomulikult ka teada andes, kust on ta valmis teelisi peale võtma.

Autos peaks siis olema selline IT vidin, millesse saab sisestada oma ID kaardi ja toksida koodi, ning korrata sama autost väljudes. Mainitud vidin peaks olema seotud spidomeetriga.
Seadusega võiks olla sätestatud nii, et kuni 1 kroonini kilomeeter on võimalik sõitjalt selle teenuse eest tasu küsida.
See oleks siis näiteks maksuvaba teenistus igale, kes sellise lahendusega liitub.
See ei pea olema kroon kilomeetri eest vaid võib olla ka väiksem summa.

Arveldamine oleks läbi keskuse...mupärast võiks see kasvõi riiklik olla.
Kui on mingid liikumissuunad, mis arendamist nõuavad saab neid siis ka vastavalt otsetoetada.
Keerukama see lahendus kindlasti ei oleks kui mobiilparkimine või mobiilimaksed. GPS vidinad on piisavalt väikesteks ja ökonoomseteks muutunud ja sellise süsteemi kokkupanek võiks huvilistele igati jõukohane olla.

Infotehnika on seni pakkunud võimalusi harjumuspärasest teha veelgi mugavam. Huvitav, kas transpordilahendusega läheks samamoodi?

Esmaspäev, 6. juuli 2009

Laulupeo õppetund, sedapuhku liiklusest



Tallinna viimaste aegade üks täitunumaid jalgrattaparklaid oli Lauluväljakul peoliste ja peokülaliste jaoks. Kahjuks ei näe samasugust pilti ei Eesti ülikoolide juures ega mujalgi, kuhu auto asemel jalgrattaga võiks saabuda.
Aga nii liiguksid inimesed ilmselt iga päev...selliseid 2-15 km pikkusi retki...kui selleks vaid võimalust oleks. Foto: Marek Strandberg



Laulupeo peamine elamus oli loomulikult selles, et meie keel, laulud ja mõtted ning värvid on väärtusteks igal ajal ja neid, kes neist peavad ja hoiavad on piisavalt.

Ja siis on ka üks tähelepanek. Sedapuhku liiklusest. Kui autoliiklus sulgeda, hakkavad inimesed kulgema jala ja jalgratastega.
Siit saab teha ka ühe järelduse: kui liiklusradu osaliselt sulgeda kulgevad ka inimesed osaliselt jala ja jalgratastega. Sõnaga sünnib see, milleni ei vii ei kõrged parkimistasud ega parkimistrahvid vaid milleni viib lihtne otsus.
Näiteks lihtne otsus Tallinnas läbivalt neil teedel, kus võimalik terve sõidurada eraldadagi kergliikluseks. Laialt ja mugavalt nii, et ei peaks kõnnitee äärekividest üles alla loksuma ja laveerima jalakäijate vahel (seegi keelatud). Laialt ja mugavalt, et ei peaks kartma, et autojuht sind oma sõidukiga äärekivi vastu pressib.