Esmaspäev, 28. märts 2011

Piiramatu kasvu orgasm


Kas vajadus pidevalt rohkem ja rohkem energiat toota ja tarbida on ikka meie heaolu huvides või kihutab seda vajadust taga hoopis muu?

Thomas Alva Edison võis uhkust tunda kui tal õnnestus välja mõelda ja kokku panna esimene vähegi pikemat aega põlev hõõglamp. Õhust tühjaks imetud klaaskolb, pingele sobitatud metallspriaal tegid läbimurde kuni saadi aru, et puudub mõte luua liialt kestvaid asju. Siis neid ju ei osteta enam. Sellel hetkel on aga kaks võimalust kas luua midagi uut ja kui asju on juba piisavalt siis näiteks edendada kultuuri või teha midagi muud. Ja see muu ei olegi täna kahjuks muu, kui teha asjad õigel ajal katki minevaiks.
Siis neid ostetakse ju arusaadavalt rohkem. Külasepal läinuks kehvasti kui ta kirve või hobuseraua oleks kavandanudki katkiminevana ja see oleks välja tulnud. Nii praeguse kui praegusele eelnenudki masstootmise perioodide parartamatuks osaks on mitte esemete oodatav vaid planeeritud eluiga. Mida lühem, seda parem.
Juba 10 aastat tagasi üllatas maailma ühes Livermore tuletõrjedepoos selleks hetkeks 100 aastat ühtejärge põlenud hõõglamp 1901 aastas. Nüüdseks siis 110 aastat ühtejärge.
Kestvate hõõglampide ajastu sai aga läbi kui Philips, Osram, Tungsram ja rida teisi lambitootjaid leppisid 1920 aastatel kokku lambikartelli loomises. 1921 aastal oli Osram juba alguse teinud rahvusvahelise hõõglampide hinnaühinguga. Seejärel tekkinud Phoebuse nimeline kartell seadis eesmärgiks, et hõõglambid ei tohi kesta üle 1000 tunni ning jäk-järgult ka selles suunas liiguti. Kartelli liikmelisus tagas nii turu kui kasumi. Oli kokku lepitud kuidas kartelli liikmete toodetud hõõglamide kestvust testitakse ning piirkestvust ületanud tundide eest tuli maksta kartellile kopsakat trahviraha.
Pärast 1929 aasta majanduskriisi ja börsikrahhi avaldas majandusteadlane Bernard London, kirjutise "Ending the Depression Through
Planned Obsolescence", kus juhtis tähelepanu sellele, et majanduskasv on saavutatav just sel moel kui loodud asjad kavandada kohustuslikult teatud ajal kõlbmatuiks muutuma. See pidanuks tema arvates olema koguni seadustatud. Loomult ju õige tähelepanek, et varade pidev kadu motiveerib neid juurde looma, kuid tänaseks on sellest põhimõttet saanud prügitootmise ja keskkonna ning inimese enda tuleviku arvelt elamise üks alustest.

Raiskamisajastu põlistumise järjekordne kiirendusmootor oli USA diainer Clifford Brooks Stevens, kes lisaks kavandet lagunemise tulisele pooldamisele käivitas ka disaini ja turustamiskoolkonna, kus väkeste muutustega vormis (ja mitte funktsionaaluses) ahvatleti inimesi soetama sagedasti uusi röstereid, külmkappe ja autosid. Seegi suund on tänaseni osutunud elujõsuliseks: kui varem oli köögisisutus vaat et eluaegne ja funktsionaalnegi, siis täna näeme mööblimoe jõulist muutmist samal moel nagu näiteks autodegi puhul: funktsionaalse lisaväärtuseta luuakse tarbijal tung mööblivahetuseks ja imede ime, ongi põhjust, sest kappide hinged ja sulgurmehhanismid ei töötagi ju nii hästi nagu alul.

Samasse ritta kuulub ka DuPonti leiutatd nailon, millest sukad osutustid vaat-et igavesteks. Loomulikult tuli kaubanduslikel kaalutlustel kahandada nailonkiudude vastupidavust ja mõistagi sellise ülesande ka keemikud said. Sukasilmad hakkasid taas jooksma ning majanduse käibemootor sai taas tuure juurde.

Inimest on loomulikult võimalik panna piiramatult tarbima. Tundes häbi, et tema vanade vormidaga auto ei kõlba kuhugi, et pool aastat tagasi ostetud kuub või kleit on lootusetult moest ning omades rahatrükkalite usinusest tuge saavat krediitkaarti, on tarbija tahe vaimseks jõuks, millega nii loodusvarad kui isegi inimene füüsiliseks ja vaimseks prügiks muudetakse.

Kas see on ainus tee? Vaevalt. Majandus ei pea tähendama ressursside pideva kasutamise ja prügiks muutmise mudelit. Enamgi: see pole lihtsalt võimalik. Massilisele kiirtarbimisele orienteertitud tööstus oleks tõepooelst kontrollimatu energiatarbe kasvu tekitajaks. Kõik need, kes kõnelevad, et energiatarbe kasv on möödapääsmatu lähtuvad eeldusest, et majandus saabki põhineda ainult resursside masskasutusel.
On ka teistsuguseid näiteid. USA saapatootja Red Wing Shoes taastab taaskasutatavaks iga kui nende toodetud töösaapapaari (kui see pole lootusetult ribadeks): uut resurssi kasutatakse ainult kadumise ja lagunemise ulatuses.
Selles ongi võimaliku uue majanduse üks aluseid, kus väärtuseks on ennekõike allesolek ja kestmine ning vajalikke asju kavandataksegi kestvateks ja parandatavateks.

Miks lakkab printer töötamast täpselt 18000 lehekülje trükkmise või 5 aasta möödmuse järel selle sisselülitamisest (nii nagu juhendis kirjas)? Planeeritud katkiminek loomulikult, kuigi detailid toimetaksid veel aastaid ja katkiläinud komponente suudaks asendada keskmiselt heal tasemel meistrimees (kohalik töökoht muide!). Täna on võimalik oma töötamast lakanud printeri "remondiks" alla laadida mõni tarkvarajupp ja sellega seade uuesti töökorda värskendada. Nagu vale avause kaudu hambapesu ikka, ei lahenda seegi ju raiskava majanduse iseloomu probleeme vaid annab lahenduse teadlikematele ja protestimeelsematele.

Kui värskel iPodi omanikul Andrew Westleyl lakkas tema helividn töötamast ja põhjuseks oli ilmselt enneaegelt laguenud aku, soovis ta ka akut vahetda. Selgus, et muidu väga keskkonnasõbralikuna näiv Apple ei sallinud seda võimalust. Kohtuasi, kuhu teisigi samalaadse murega kliente kaasati tõi asjasse selgust ja ettevõtte käitumisse mõningast muutust. Akusid saab vist neis nüüd juba vahetada.
Rikkudes kõiki akule kirjutatud keelde võite nii mõnegi seadme akupakki avanuna märgata seal vidinaid, mis ilmselt loevad laadimiste arvu. Eks ikka selleks, et paberile kirjutatud ette nähtud tsüklite läbimisel see kaaderväk töötamast lakkaks.

Muutus sostiaalsete ja majanduslike väärtuste vallas kasvult kestvusele vähendaks nii väljamõeldud energianälga ja annaks hea võimaluse ka poodlemise igapäevasest virrvarrist väljapoole ja kaugemale vaadata. Ei, see ei ole tagasiminek ei koopasse ega puu otsa. See on edasmiinek kultuursema, loovama ning kestvama ühiskonna suunas. Ühiskonna suunas, kus iga küla külje all ei pea kükitama tuumajaam.