Reede, 13. veebruar 2009

Ansip ja aurik


Võib juhtuda, et eelaoleval nädalal paneb valitsus riigikogu valiku ette: kas meie ja meie eelarve või mitte midagi. Ei mingit arutelu rahanduskomisjonis seotult eelarvekärbetega. Valitsusel on seaduse mõttes see võimalus, et siduda usaldus mingi seadusakti vastuvõtmisega...antud juhul siis eelarvekärpega.

Kahjuks oleme näinud, et valitsus ei ole teinud märke märkama...tõusumärke ei ole analüüsitud muude märkidega ja tõusu on peetud edu jätkuvuse kinnituseks. Tänaseks oleme kogenud, et see ei olnud nii.
Nüüd peetakse kärpeid majanduskriisi lahenduseks ja ei märgata, et vaidkärped ei saa ühelgi moel majandust kriisist välja juhtida. Ka tegusid on vaja aga neid ei taheta, ei suudeta või ei osata teha.

Moodsaks sõnaks täna on saanud innovatsioon...kuid vabandust, kuid tehnoloogilise innovatsiooni näol ei ole tegu kondoomiga, mida aidsi ennetamiseks koheselt kasutada saab. Innovatsioonile tulnuks mõelda ja selles suunas tegutseda juba kümnekonna aasta eest ning mitte luua loomult bürokraatlikuks tupikuks muutnud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust, mis on loomult raha põletav madala efektiivsusega aurumasin, millest aeg-ajalt armastatakse mingit ilupilti maalida.

Tegemata tegude register on paraku pikk...
Paraau pole hetkel ka mingit lootustki, et eelarvekärpeid teinud valitsus oleks suuteline tegudeks, mis raskeid olusid leevendaksid ja väljapääsu toodaksid. Mõistmise ja tegude inerts on selleks liiga suur.
Kui veel paar aastat tagasi olnuks eksporti toetav tegustemine andnud majandausele ehk tugegi siis täna on ekspordist rääkimine ja sellele lootmine küll pigem valu leevendav oopiumiannus kui tulemusteni viiv tegevusalgoritm. Ekspordist saab rääkida siis kui maailmaturud taastuma hakkavad...milline saab aga olema uute turgude iseloom ja struktuur ei oska täna küll keegi aimata.
Tänane jutt peaks seega olema keskendunud rohkem sisemajanduses usalduse taastamisele ja nö omavajaduste katmiseks vajalike tehnoloogiate ning ettevõtluse toetamisele...kas me aga kuuleme midagi sellist koos selle kangelasliku kärpepaketiga. Vastus on: "Ei kuule."

Eelarvekärped on sündiunud erakondlikus rivaliteedis, vihas, võimukiskluses ja kes teab veel millistes oludes. Ei mingit erilist loomisrõõmu ega innovatiivsust. Miks selline seadusse valatud äng peaks üldse mingit usaldust tekitama. Ei tekitagi sest kahjuks on tegemist pooliku ja tulevikuta lahendusega.
Poel ka võimalust arvata, et see edaspidi teistmoodi saaks olema.
Nii väärivadki kõnealused kärped punast tuld ja ennekõike selle tõttu, et valitsus neid kärpeid oma usaldusega siduda soovib.