Neljapäev, 1. jaanuar 2009

Katk!



Palute pangal sulgeda oma kaotatud krediitkaardi. Nad sulgevadki, aga mitte selle, mis teil kadunud on. Ilmselt ei saanud telefoni otsas olev teenindaja teist õigesti aru.

Tellite söögikohas hommikusöögiks omleti. Pool tundi hiljem teatab ettekandja, et omlett olevat otsas. Otsas? Kas omletti tehakse mingis tehases või meisterdatakse muul moel masstootena. Kuna olete raha ära maksnud ei saavat seda ka tagastada.
Tellite midagi omleti asemele...see on kallim. Ettekandja käib te juures kolm korda raha juurde küsimas. Hinnavahe tõttu ja selle tõttu, et ta ei oskavat hästi arvutada.

Viite auto parandusse. Lähete järele. Sekretär ulatab teile autovõtmed ja ütleb, et auto on korras ja võite ära sõita. Istute autosse...see ei käivitu. Avate kapotialuse ja sealt puuduvad nii aku kui mingi karp, mille juhtmed vedelevad mootoriosadel. Lähete tagasi. Öeldakse, et nemad ei tea midagi...neil auto ikkagi sõitis. Pärast pooltteist tundi vaidlust tuleb ikkagi välja, et remont pole veel lõppenudki. Aga raha te tagasi ei saa...raamatupidamise süsteem olevat selline. Lähete taas nädalateks ooteseisundisse kuni mingi vidin mingist Hollandi vahelaost pärale jõuab. Kui seda üldse on tellitud!

Superpoe kassapidaja sõrmleb jõuluostu kahetuhandesele arvele rahumeeli juurde paar sigaretipakki...algul eitab ja pärast lubab siis selle kogemata juhtunu tagasi arvelda. Ta oli midagi sassi ajanud.
Keegi unustab midagi...keegi üritab teid veidke tüssata...keegi teeb veel midagi teist, kolmandat või neljandat. Need on vaid väike hulk näiteid isiklikest ja teiste kogemustest. Need on näited, mida on viimase paari-kolme kuu jooksul ette tulnud aina sagedamini ja sagendamini.
Need on näited, mis mõõdavad nii usalduse kadusmist, pisipättuste hulga kasvamist ja muud sellist.

Kui selle võrgupäeviku lugejailgi on samalaadseid tähelepanekuid siis kommentaaririda on see koht kuhu neid üles tähendada!

See on nagu Albert Camus' "Katk"...algul on üksikud surnud rotid tänaval ja hiljem terved inimlaipade virnad. Ja kummalisel moel inimene on suuteline leppima selle veidrusega (kuigi see ei lõpe paljude jaoks just kõige soodsamalt). Tuleb märgata märke: aasta lõppes ja uus algab lagunemise ja laokiloleku märkidega.
Kas kriis kulmineerub sotsiaalseks katkuks? Sotsiaalse katku vastu on ainus kaitse sotsiaalne immuunsüsteem...sotsiaalne kapital kui soovite. Need on need usaldus ja inimsuhted, mis ka raha ning heaolu haihtumisel alles jäävad. Kui on midagi alles jäämas.
Kriisist katkuni on loodetavalt aega. See on aeg, mille saame kasutusse võtta sellesama sotsiaalse kaitsesüsteemi kujundamiseks.

Selleks sotsiaalseks kaitsemehhanismiks on ühistegevus nagu ka heategevus ja vabatahtlik töö.
Selle kaitsemehhanismi elementideks on näiteks rööpraha juurutamine ühiskonna jaoks vajalike tööde tegemiseks, mille eest ei suudeta enam pärisrahas maksta. Rööpraha, mis püsib lootusel, et leidub ettevõtjaid, kes oma kasumivajadusest loobuvad (kasvõi osaliselt) ja osalt siis kaupu ja teenuseid ka rööpraha eest müüma hakkavad.
Selle kaitsemehhanismi osaks on ka otsedemokraatlik valitsemine ...esialgu siis omavalitsuste tasemel.
Selle kaitsemehhanismi elemendiks on kindlasti ka teadmine, et veel sündimata põlvede arvelt elamine pole sünnis.
Kas seda viimast ikka mõistavad need, kes arvavad, et küsimus kliimamuutuste ja inimtegevuse seistest on pelgalt poliitiline häma? Kas seda mõistavad need, kes ütlevad, et Eesti jaoks on innovatiivne rajada võimalikult ruttu tuumajaam. Arvestamata sellega, et tuumajäätmed jäävad ju tuhandeteks aastateks meie järeltulijate riskiks. Arvestamata sellega, et neist jäätmetest ei pruugi keegi enam tuhkagi mäletada juba saja aasta pärast.

2009 aasta peaks või võiks olla siis koostöö ja innovatsiooni aasta. Või saab sellest Eestile omaselt innovatsioonist ja koostööst intensiivselt rääkimise aasta? Tahaks loota, et mitte.
Selleks meile kõigile soodsat aega ja head tahet!