Börside ilmastik kipub paaniliseks. Valitsuste plaanid pankade kokkuostmisega ja ettevõtete toetamisega ei saa põhimõtteliselt olla jätkusuutlikud ega edukad. Just valitsute paanika tõttu kumuleeruus ka 1929 aasta börsikrahh ja tõsises kriisis on palju kaotajaid ning vähe võitjaid.
Millal oleks aga börsipaanika väikesm? Eks ikka siis kui raha ei liiguks nii libedalt või kergelt. Kui vesi oleks raskem, ei tõstaks tormituul seda üles.
Võimalus raha kasutada ja vajadus seda teha panebki raha liikuma...see tekitab ka võimaluse sedavõrd suureks virtuaalseks kaubanduseks, mis tuletisväärtpaberite ja aktsiate kindlustuslepingutega sündis.
Kuidas raha raskeks teha?
Selleks on Tobini maks: raha ülekandemaks, mis võiks olla kümnendik protsenti või protsent. Tobini maks nõuaks aga riikidevahelist rakendamist.
Kui siis mitte nüüd tuleks seda teha, kus raha liialt libe liikumine on üks arvatavaid põhjusi börsitormidele.
Kaalutlemine, kas miljardilt ülekantavalt rahalt tasub ikka ära maksta kümmet miljonit või isegi miljonit paneb mõtlema ja suunab mõtted teadagi kuhu: spekuleerimiselt tootmisele; virtuaalsetelt väärtustelt füüsilisematele.
Kutsungi siinkohal üles tõsiselt kaaluma rahvusvahelise ülekandemaksu kehtestamist enne kui hilja.