Kolmapäev, 24. september 2008

Usalduse udupeen piir


Tõmbate enesele pähe muidu nii usaldusväärse eseme kui nailonsuka (reklaamides tutvustet ning kiidetud kraam ju)...soovitav veel tumedama...ja usaldus teie vastu on kadunud paugupealt. Proovige! Sisenege näiteks sel moel tegema oma tavapäraseid oste mõnes kodulähedases poes...või astuge näiteks panka. Pole küll ise proovinud aga arvata võib, et eelarvamused, filmid, räägitu-kuuldu ja mis kõik veel teevad sel puhul oma töö.
Usaldus teie suhtes langeb paugupealt. Kustutakse ehk politsei? Hea kui lihtsalt maha ei lasta. Usalduse kaotuse tõttu.
Nii võib igaüks katsetada sel või lähedasel moel usalduse udupeent piiri.

Nii pole põhjust usaldada ka kommuniste. Kasvõi seetõttu, et omaaegsetest ajalooõpikutest on meelde süübinud pilt Võisilma talust, kus paberkotid peas lasid end noored kommunistid piltnikul üles võtta. Sealt need kreuksid, pälsonid ja sommerlingid oma alguse saidki. Mõistagi on kommunistid teinud muudki tööd, vahel mitu tööd päevaski, et oma usaldusest (ja loodetavalt jäädavalt) lahti saada.

Usalduspuudus paneb ka erinevaid rahvaid ju teineteise poole põrnitsema. Tigedalt ja kurjalt. Näiteks Eestiski. Selle usaldussuhte leevendamiseks on koguni ilma kotita ministriamet loodud. Eks see ametkond siis uuribki seda rahvussuhet ja selle leevendamise teid. Nad proovivad seda teha ka teaduslikult...ehk siis mõõtes.
Mulle on mällu sööbinud (küll mitte nii tugevalt kui paberkottidesse topitud kommarid) üks uurimus, mille järeldusi aasta eest kõva häälega välja kuulutati. Ja kuulutati seda, et Eestlased vihkavat venelasi rohkem kui venelased eestlasi. Ja seda oli koguni mõõdetud, kujutage ette.
Ja need mõõtmistulemused on toodud järgnevalt (tellitud muidugi meie endi raha eest):
Eestlane suhtuks täiesti positiivselt venelasega ühes majas elamisse 36% juhtudest aga venelane eestlasega samas majas elamisse 68% juhtudest.
38% eestlasi oleks venelasega täiesti positiivselt sama huviklubi liige ja venelane taluks täiesti positiivselt eestlast oma huviklubis 58% juhtudest. Venelasest ülemuse all töötaks täiesti positiivselt vaid 31% eestlastest ja tervelt 54% venelastest. Vene arsti patsiendiks oleks rahumeeli 27% eestlastest ja eesti arsti patsiendiks tervelt 55%...kas pole veenvad tulemused. Eheded arvud ju. Võiks täiesti teaduslikukski pidada. Vähemalt näib sellena.

Kui tutvuda küsimustikuga siis tulebki välja, et venelastelt on küsitud seda eestlaste kohta ja eetslastelt venelaste kohta. AGA! On jäetud tegemata oluline mõõtmise puhul: paika panemata null. Kas aga eestlased üleüldse tahavad kellegi teisega samas majas elada, käia koos mingis huviklubis või omada ülemust või käia arsti juures. Loomulikult on see jäetud määramata. Ja keda-mida siis antud juhul rohkem umbusaldada, kas üleloetud ja äramõõdetud venelast või hoopis sellist riigi teenistusse palgatud "rakendussotsioloogiat"

Kas võiks ette kujutada ehk paremat ja teaduslikumat rahvususalduse mõõtmise viisi? Vast võiks. Milgrami katset näiteks. 1961 aastal alustas Stanley Milgram Ameerika Ühendriikides sotsiaalpsühholoogilisi eksperimente uurimaks inimeste käitumist kui nad on olukorras, kus langetatakse otsuseid, mis on vastuolus nende enda arusaamadega ning hoiakutega. Selles katses oli viibis eksperimentaator katseisiku ehk nn "õpetajaga" samas ruumi. Enne katse algust oli "õpetajale" näidatud "õpilast". "Õpilane" viibis katseisikust eraldatud ruumis. Ta oli toolile aheldatud ning ta küljes olid elektroodid. Elektrišoki andmiseks. Seda ka "õpetajale" selgitati, et tema kohustus on "õpilasele" küsimusi esitada (vastavalt eesolevale lehele) ja vale vastuse korral anda elektrišokk ning tõsta järgmise vale vastuse puhuks pinget. Tegelikkuses "õpilane" elektrišokki ei saanud ja šokinupule vajutusel mängiti maha lihtsalt oigeid, kaebei, palveid ja karjeid, mis olid eelnevalt lindistatud. Näilist pinget tõsteti 45-lt voldilt 450 voldini. See onuks ikka päris ränk mats!
Juhul kui "õpetaja" hakkas kahtlema oma teo arukuses olid eksperimentaatoril tema jaoks selged instruktsioonid: "Palun jätkake!"; "Katsetingimused nõuavad, et te jätkaksite!"; "On väga oluline, et te jätkaksite!" ja "Teil ei ole muud valikut kui peate edasi minema!"
Ja sellest piisas. 65% "õpetajaist" kulges vaatamata kõrvaltruumist kostuvatele kaeblikele helidele 450 voldini. Mingil hetkel tundsid kõik "õpetajad" huvi eksperimendi olemuse üle ja mõned vaid soovisid tagastada raha ja lahkuda sellest katest. Nii võiks seda loomulikku julmusmäära siis testida ka erineate rahvuste suhtes ja vaadata kas see siis on ikka nii erinev või mitte.
Samas võime ju usaldada ju ka omaenda tervet mõistust. On selge, et eestlaste-venelaste kultuuriliste ajude vahetus või ümberetegmine pole jõukohane ei mistahes ministrile ega ole võimalik see ka põhimõtteliselt. Kuidas on võimalik kokku leppida ühises ajaloomõistmises kui nende lugude juured on sedavõrd erinevad? Ja miks seda üldse vaja võiks olla...seda oludes, kus lihtsam on kokku leppida ühises tulevikus lootuses, et selle loomise vältel saadakse kokkuleppele ka muudes asjades.

Lõppkokkuvõttes taandub muidugi suur osa usaldusküsimustest vist ikkagi mehe ja naise usaldusele. Eks neist kuidagi kasvab kultuuriliselt ja sotsiaalselt välja ka ühiskonna enda usaldusmehhanismide ja usaldustasemete struktuur ja iseloom. Veel mõne sajandi tagusel...külla aga juba ristitud!..Venemaal oli ju vaat et kirjutet reegleiks, et naist tuli peksta. Alandlikkuse ja vagaduse saavutamiseks. Aga seda ei tohtinud teha mitte kõva esemega vaid piitsaga ja seda tuli teha süstemaatiliselt. Ning pärast protseduuri tuli abielusuhete säilitamise nimel naisega ka rahulikult rääkida tema edasisest tegevusest. Seda tüüpi semiootilised jäljed kõnnivad sisse ju Eestigi tänastesse igapäevasuhetesse rääkimata siis sellest kuidas nõrgema nüpeldamine on Venemaa poliitilise käitumise arsenalis tänapäevani. Nagu ka hilisem rahulikus toonis manitsemine. Osalt siitki saavad alguse need erinevate aegade lood, milles kokkuleppimist on lihtsalt ülimalt raske ette kujutada. Ja kas saab siis öelda, et Ivan Julma aegsel Venemaal ei usaldatud naisi. Vastupidi...kuidas veel usaldati.

Kas Gori linna poeg Stalin usaldas diplomaatiat kui tema huulilt kostus lause: Sõnadel pole ju mingit seost tegudega – kuidas muidu saaksimegi kõnelda diplomaatiast? Sõnad on üks asi ja teod teine. Ilusad sõnad on vaid mask, et katta halbu kokkuleppeid. Siiras diplomaatia pole rohkem võimalik kui kuiv vesi või puine raud.”
Loomulikult usaldas. Seda omal moel.
Või siis varasemalt öeldud enamlastegelase Zinovjevi väljaütlemine (seda on Zinovjev muide arvanud pärast Brest Litovski rahulepingu ja sellega kaasneva Berliini täienduslepingu allakirjutamisest, millega Nõukogude Vene loobus suveräänusest muu hulgas ka Eesti üle, hiljem sellest lepingust Venemaa teadupoolest taganes): “Me peame alla kirjutama ebasoodsa rahulepingu. See tähendab ainult vajadust kirjutada alla paberile, kuhu võib olla kirjutatud mida vaid. See on meile hingamise ja kogumise ajaks, et saada tugevaiks.”
Nii usaldas ka Zinovjev lepingute mõitet ja olemust nii kuis seda nüüd lugesime. Nii sai ka 1936 aastal Grigori Zinovjevist Moskvas peetud kohtuistungil koos ülejäänud 15 vana kommariga terroristliku organistasiooni liige, milline olevat tapnud Sergei Kirovi ja kavatsenud tappa Stalinit.
Usaldus, nagu näete, oli tas vastastikune. Sama tüüpi äraspidi vastastikune usaldus jätab oma toimimist maailmapoliitkas.

Tänaseks on näha, et Lääs on usaldanud Venemaad ja seda lootuses, et see usaldus tasub end ära. Kaubavahetusena, energiatagatistena...ja kes teab veel millena. Enamgi. Ka Venemaa on ju tegelikult usaldanud Läänt. Seda teadmises, kus on mõistelised, kultuurilised, poliitilised ja tegutsemispiirid. See usaldus on olnud küll mitte vastastikune oma võrdväärse loomu tõttu kuid lihtsalt suunatud erinevatele asjadele. Seegi on siiski tinglikult ju vastastikune usaldus.

Usaldades kiskjat peame aru saama, et kiskja võib tõepoolest usaldada ka meid. Oma tavalisel moel. Nii nagu ta usaldab mistahes muudki toitu.

Esmaspäev, 22. september 2008

Kas õppemaksuta või tasuta haridus?



„Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.” (Põhiseadus, § 37.)
Tõepoolest, ei olegi tasuta, nagu paljud arvavad! On hoopis õppemaksuta. Aga mis see on? Kas õppemaksu alla käivad ka õpikud, töövihikud, sõit kooli, värvid ja pliiatsid? Või on võimalik, et sõna „õppemaksuta” tähendab õigust siseneda kooli ruumesse ilma raha maksmata? Lõive ja arveid tuleb aga tasuda selle eest, et õpetajal oleks palk, koolipõrand puhas, paber ja seep kemmerguis, et ventilaator töötaks, et valgustid valgustaksid, et aknad oleks ees jne.
Eestis on meie arengu ja innovatsioonivõimalusi võrreldud Soome olukorraga ja sealjuures üsna sageli räägitud sellest, kuidas Soome hariduskorraldus toetab Soome innovatsioonivõimet ning -vajadusi. Soome põhiseadus on hariduskorralduse koha pealt lakoonilisem, seal on deklareeritud, et see on tasuta. Ja see on oluline erinevus. Tasuta haridusklausel Soome põhiseaduses on pannud ühiskonna panustama haridusse sel moel, et kooliteel saab õpilane riigi kulul kõik vajalikud õpikud, töövihikud, õppevahendid... kuni bussireisideni välja. Kuigi soomlaste sissetulekud võimaldaksid kõige selle rahumeeli kinnimaksmist ka riigi abita, on sellel otsusel märkimisväärne tähendus: needsamad sissetulekud panustatakse ses osas siis mujale. Näiteks uuendusmeelsete ettevõtete aktsiatesse või võlakirjadesse.

Eesti põhiseaduses, nagu ka muudes seadustes jääb õppemaksu ja selle puudumise sisu aga piisavalt avamata. Nii ongi välja kujunenud võimalus suunata osa hariduskulutustest lapsevanemate kanda: õpikud, õppevahendid, sõidukulu. Kodanikul on kohustus need kulud kanda kohustuse tõttu oma lapsi harida. Kas kohustus teha kulutusi ei ole mitte maks? Näiteks õppemaks? Kui lisame meie tavapärastele hariduskulutustele kohustuslikud kommertskulutused peredes laste haridusele, kasvab meie alg- ja üldhariduse tegelike kulutuste osa märkimisväärselt. See aga ei kajastu ju mingilgi moel meie maksukoormuse ametlikus näitajas.

Eesti 1938. aasta põhiseadus sätestas haridusküsimuse selgemalt: „Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ja rahvakoolis maksuta”.

Kehtiva põhiseaduse loomise perioodil esitatud eelnõudes pakuti hariduse paragrahviks järgmisi sõnastusi: „Eesti kodanikel on õigus tasuta haridusele” (Igor Gräzin). „Haridus on kooliealistele lastele kohustuslik ja riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Edgar Talvik ja Jüri Kaljuvee), „Haridus on kooliealistele lastele seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riiklikes ja üldhariduskoolides tasuta” (Ando Leps), „Haridus on riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Kalle Kulbok).
Õppemaksuta hariduse mõiste tuleb sisse Jüri Raidla juhitud töögrupi (Jüri Raidla, Eerik-Juhan Truuväli, Jüri Kaljuvee, Indrek Koolmeister, Tiit Käbin, Rein Lang, Enn Markvart, Jüri Põld, Märt Rask, Heinrich Schneider, Edgar Talvik, Raivo Vare) koostatud põhiseaduse eelnõust, mis esitati põhiseaduslikule assambleele septembris 1991. Sõna „õppemaksuta” esineb ka Jüri Adamsi esitatud põhiseaduse eelnõus ja novembris 1991 koostatud põhiseadusliku assamblee enese eelnõus.
Piir „tasuta” ja „õppemaksuta” vahel pole olnud ilmselt niivõrd kriitiline ja mõjus kui koma asukoht sõnajorus „hukata mitte armu anda”. Vaevalt et õppemaksu toimimist põhiseaduses kui universaalset optimeerimisparameetrit keegi toona üldse silmas pidas. Kuid 2002. aastal avaldatud Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on § 37 kohta lugeda: „Kui riik peab küll üleval vajaliku arvu õppeasutusi ning tagab tasuta õppe, ei ole ta oma põhiseaduslikke kohustusi sellega veel täitnud.”

„Õppemaksuta” ja „tasuta” erinevused on siiski piisavalt suured, et õiguskantsler on pidanud vastama kodanike asjakohastele järelepärimistele, et „õppemaksuta” piir jookseb piki riigi majanduslikke võimalusi ning selles ei peagi sageli sisalduma automaatselt kõik hariduse andmisega seotud kulutused.
Seega, põhiseaduses hariduse osas tänaseks kokku lepitu pole sugugi nii resoluutne, et ühiskond peaks igal juhul prii hariduse tõepoolest tagama. Küll on võimalus lisaks näiteks koolitoiduga seotud optimeerimisele kohustada õpilasi (õigemini nende vanemaid) soetama kindlaid ja kindlates kirjastustes välja antud õpikuid, seda lisaks kinnitatud õppekavale või siis haridusstandardile.

Eesti kool on väheste eranditega omavalitsuse korraldada. Meil on veidi alla 600 üldhariduskooli, teist sama palju lasteaedu ning ligi 80 kutseõppeasutust. Minu teada on tänaseks vaid kahes Eesti omavalitsuses kavandatud koolimajade ümberehitus energiasäästu põhimõttel. Ehk on ka mõne uue koolimaja ehitus sellisena plaanitud. Praegu, tavapärasena ja energiat priiskavalt kasutavana, kulub iga sellise asutuse ühe ruutmeetri ülalpidamiseks 40–50 senti päevas, säästlikus hoones oleks sama kulu vaid ehk 7–10 senti päevas ruutmeetri kohta.

Ühtselt (riigi) hallatav koolivõrk võiks praeguse energiakao säästmisega ja selle hariduse lisarahaks muutmisega paremini toime tulla. Tervikuna hallatud koolivõrk looks selged eeldused ühtluskooli poole liikumiseks (kuigi formaalselt meil see ju nii ongi). Läbimõeldumad ja suurematel hangetel põhinevad õpikeskkondade ning õppevahendite soetused on samuti tee koolikorralduse parandamiseks. Praegu on meil maakoolides alakoormatud õpetajaid, kes saavad kehtiva palgasüsteemi tõttu oodatust vähem raha. Poole või kolmveerand kohaga töötav õpetaja enamasti ei leia (ega peakski otsima) äraelamiseks muud lisatööd. Suuremate linnade õpetajaskond on seevastu sobivama palga teenimiseks koormatud rohkem kui ühe kohaga. Häirituid on mõlemas seltskonnas: ühed alamakstuse ja teised ülekoormatuse tõttu. Siin peitub ühishallatava koolivõrgu teine eelis praegusega võrreldes: õpetajate töökorralduse ning koormuse ühtlustamine, mistõttu saaks ka palgakorraldus õiglasem. Lõpuks, väikekoolid on kohalikule elule üliolulised ja nende tegevus sõltuvuses kahest asjast ehk sellest, kas nende ülalpidamiseks (kütte- ja elektrikuludeks) on raha ja õpetajaid. Üle-eestilise õpetajakutse ning arukaiks muudetud-loodud koolihoonete korral on suurem tõenäosus, et säästlikult toimivasse koolihoonesse suudetakse leida ka seal külakorda käivaid õpetajaid.

Eesti hariduskulutuste tase on aasta-aastalt olnud 7% kandis rahvuslikust rikkusest. See on kõrge ja Põhjamaadega võrreldav näitaja. Kuid kui hindame hariduskulutusi rahanumbrite asemel ostujõu pariteedi alusel, langeme oma hariduskulutustega kohe viimaste hulka: meie avalik sektor panustab hariduskulutustesse kolm korda vähem Soome vastavatest näitajatest ning neli korda vähem Taani avalikust panusest ühe õppuri kohta.
On aga paratamatus, et Eesti ühiskond ei saa ei lähiaastail ega kümnendilgi topelt või ammugi kolmekordselt jõukamaks. Siin ei toimu märkimisväärseid muutusi, kui Eesti energiakulutuste tase jääb kolm-neli korda kõrgemaks Euroopa Liidu keskmisest kütusekulust ühe rikkuseühiku tootmiseks ning kui Eestis tuleb töötunde ühe elaniku kohta samuti pea topelt rohkem kui ELis keskmiselt. Raisatud aeg ja ressursid tähendavad selgelt ja üheselt nii raisatud tähelepanuvõimet kui töö vähest tõhusust. See aga pole parimalgi juhul jõukamaks saamise eeldusi.

Riigi hallatud koolivõrk ja riiklikuna sõnastatud õpetajakutse tooksid koolid välja omavalitsuste rivaalitsemise ja eelarveprobleemide tõmbetuultest, lähemale põhiseaduse vaimule. Kas koolideta omavalitsused oleksid varmamad liituma ja ühishuvisid leidma? Ehk. Kuigi, lõpptulemusena jõuaks ka riigikoolide haldus tagasi omavalitsustesse, kuid siis juba selgemate nõudmiste ning kokkulepetega. On selge, et vastupidisel juhul pole ühtki põhjust, miks loota, et „õppemaksuta” võiks olla käsitletud kui „tasuta”.

Korraldamatusest ja usust ning lootusest, et nii, nagu on kogu aeg tehtud, ongi õige ja ainuvõimalik, on täna saanud raiskamise vanemad.
Avalik (rahva) ootus Eestis, ja tegelikult põhjendatud ootus, on selline, et „õppemaksuta” tähendaks ka „tasuta”. Sellele saaks vastu tulla näiteks põhiseaduse haridusparagrahvi selgema sõnastusega, tõstes sedakaudu sõnades pidevalt prioriteedina kirjeldatud hariduse sellesse seisu ka olulise seaduse alusel. Või siis sisustada „õppemaksuta” sellise tähendusega, mis ei laseks seda kasutada ühe eelarve tasakaalustamise vahendina. Sest milline lapsevanem siis ikka tahaks last nälga või õpikuteta-vihikuteta jätta!. Vajadusel leitakse lisatööd ja nii lisanduvadki aega ning tähelepanu raiskavad lisatunnid, mis muu hulgas vähendavad tähelepanu ja kuulekust ka muude põhiseaduse sätete puhul.