Neljapäev, 16. juuli 2009

Hollandis: peale leebe kanepi siiski ka targad kodanikud



Amsterdamis hakati rajama 500 elamule tarka elektrivõrku (smart grid). See on lahendus, mille abil on võimalik paremini aru saada energiatarbimise hetkeseisust ja energiasüsteemi paremini juhtida ja seekaudu saavutada nii varustuskindlust nagu ka energiasäästu. Sisuliselt on tegemist elektrivõrgu ja infovõrgu ühendamisega moel, et tarbijatel on võimalik arukamalt kasutada energiat. Muu hulgas kaduvat vajadus ka omi elektriarvestite näite lähetada. Üks ülevaade targast elektrivõrgust on lugeda siit.
Ka Eestis on lähedasel teemal juba aasta eest sõna võtnud Tõnu Lehtla ja Jaan Järvik oma artiklis "Eesti võimalus – elektri reaalaja tariif"

Ja lõpuks ja eelmise postituse teemaga haakudes: miks põrgu pärast ei tee me lihtsalt õigeid asju ja õigel ajal? Miks ei tee me lihtsalt tarku otsuseid kui neid on vaja ja vaja juba eile. Viin ja muudki mõnuained on targa rahva meelelahutus. Viin ega muudki mõnuained ei tee paraku ei nutikaks ega edukaks...nende tarbimine kellegi teise eeskujul ei ole tarkuse ja arukuse tunnus. Soov asju peapeale pöörata ei edenda ühiskonda ja võidelda kanepi eest ajal, kui peaks toimima arukate otsuste nimel ei ole minu meelest kõige targem tegu.
Ka mulle meeldib Holland...aga seda nende aruka viisi tõttu pidada ja toetada haridust, teadust ja innovatsiooni.
Legaliseerida tuleb esmalt tarkus ja haritus...küll siis on aega muude asjade legaliseerimise peale mõelda.

Pühapäev, 12. juuli 2009

Valik: kas targad kodanikud või psühhonaudid?


Tunti huvi, kas Roheliste erakonnal on olemas seisukoht leebema narkopoliitika osas, mida hiljaaegu Jaan Sootak ja teised on propageerima asunud. Seda päris mult Postimehe ajakirjanik ja kirjutas vastusest ka selle loo. Vastuseid oli aga rohkem.

Esiteks meie erakonnal pole kujundatud selle temaatika osas selget ja ühtset seisukohta. Tuleb arvestada, et erakond on siiski läbilõige ühiskonnast ka siis kui erakonda kuulujad on mõnes küsimuses...näiteks keskkonna ja majanduse küsimustes...lähedast meelt. Mainitud artikkel on ka meie erakonnas tekitanud arutelu lähedastel teemadel.
Meie üldisem seisukoht on, et soovime lähtuda teadmistest ja faktidest oma seisukohtade kujundamisel. Narkopoliitika see osa, mis puudutab legaliseerimist või leebemat karistuspoliitikat toob paratamatult kaasa nii tervishoikulude kasvu aga ka karmi ja nulltolerantse hoiaku narkokaubanduse suhtes. Seegi on kulukas.
Küsimused ja vastused on alljärgnevalt siin:
 
* Kas narkootikumide tarvitamise ja Euroopa mõistes väikeses koguses omamisega seotud karistused on Eestis liiga karmid (Sootak viitab ülekriminaliseeritusele)? Mis suunas ja mil moel tuleks olukorda muuta (veel karmimaks, rohkem diferentseerida, narkoravi osakaalu suurendada vms)?

Üks küsimus on loomulikult karistuse rangus ja teine küsimus narkootiliste ainte legaliseeritus. Juhin siinkohal tähelepanu, et Hollandiski, mida sageli narkovabaduse eeskujuks tuuakse, ei ole narkootilised ained väikeses koguses mitte legaliseeritud vaid nende suhtes rakendatakse nn pehmet karistuspoliitikat.
Nii narkootiliste ainete sisse kui väljavedu on Hollandis jätkuvalt väga karmilt karistatud. Seesama Hollandi kogemus näitab aga selgelt, et narkootiliste ainete suhtes pehme karistuspoliitika rakendamine nõuab väga ranget ja nulltolerantsi narkokaubanduse suhtes. 2006 aastal mõisteti Hollandis vangistusse üle 4000 isiku 20 000-st kes saatsid korda narkokuriteo. Hollandis, kus elab 16 miljonit inimest on pea 30 000 narkosõltlast, kelle ravile kulub üle 2 miljardi krooni aastas.
On selge, et Hollandlased peavad oma kodanike vabadustest...ka vabadusest nautida narkootikume...kuid see vabadus on paratamatult kulukas nii vangistuste (raskete narkokuritegude eest) kui tervishoiu mõttes.
Kanepis olevad ained põhjustavad tõestatult skisofreenia-laadseid psühhootilisi seisundeid ja ma isiklikult pole veendunud, et sellise "kultuurilise mitmekesisuse" eest peaks Eestis tugevamalt seisma ja seda riiklikult soosima. Nii väike ühiskond, kui seda Eesti on, vajab pigem ikkagi tarku ja korralikke kodanikke mitte psühhonaute. Möönan siinkohal, et suuremad rahvad võivad oma kodanike vabadustunde nimel selliseid võimalusi loomulikult rakendada.
Arusaadavalt on see teema, mis vajab Eestis põhjalikumat läbirääkimist ning analüüsi ja hea, et see küsimus on tänaseks ka arutluseks tõstetud.

 * Mida arvate Sootaki ettepanekust, et narkootikumide tarvitamise võiks pikas plaanis Eestis riigi kontrolli all legaliseerida, alustades kanepisaadustest? Mis on teie hinnangul selle lähenemise põhilised head ja vead?

Seadustmine tähendaks tõepoolest riiklikku regulatsiooni ja teatud mõttes ka uue majandusharu teket. See majandusharu hakkaks tekitama ühiskonnale pigem probleeme kui võimalusi: tervishoiukulud, narkokaubanduse järelvalve ning karistamine oleksid valdkonnad, mis tooksid pigem lisakulutusi. Minu meelest ei erineks selline riiklikult reguleeritud majandus oluliselt näiteks põlevkivitööstusest, mille tähendus Eesti jaoks on samuti vaeseks tegev. Teame, et iga kaks ja pool kilo elektriks põletatud põlevkivi tekitab meie tervishoiule ja keskkonnale ligi kahe krooni ulatuses kulusid. Kulusid, mida elektriarvetes ei kajastata. Samasuguse varjatud koormaga vabaduse eest olla aeg ajalt psühhonaut peab maksumaksja olema taas valmis maksma. Nii nagu täna me maksame ju kinni ka alkoholi või tubaka liigtarbimisest tulenevad või seetõttu võimenduvad tervisehädad.
Asjaolu, et ollakse leppinud ja legaliseerinud sellised mõjuained nagu alkohol ja tubakas ei ole minu meelest põhjus, et seda sõltuvust tekitavate mõjuainete rida võiks või peaks jätkama.

 * Sootaki sõnul on hetkel probleem ka see, et Eestis ei julgeta narkokaristuste ja legaliseerimise teemal isegi mitte debateerida. Mis võib olla teie hinnangul selle põhjuseks?

Ma ei arva, et puudub julgus debateerida. Praegu ju ometi debateeritakse. Narkotemaatika on ühiskonan jaoks oluline sest arusaadavalt vabas ühiskonnas on inimesed huvitet, et nende vabadusi ei piirataks mistahes valdkonnas. Loomulikult ei saa ega tohi narkopoliitka muutuda üldiste kodanikuvabaduste piiramise ettekäändeks kuid andkem siiski aru, et oma vaimu ja selge mõistuse nihestamine on meiesuguse väikese ühiskonna puhul ikka väga tinglikult igaühe vabadus.
Milline on siis Hollandi kogemus mitte narkootikumide legaliseerimise vai leebe karistuspoliitkaga väikeste narkokoguste suhtes.
Vanuses 15-24 on kord kuus narkootikume kasutajate hulk 9,7% kui samad näitajad mujal on: 9,9% Saksamaaal, 10,9% Itaalias, 15,8% Suurbritaanias ja 16,4% Hispaanias.
Hollandi valitsusel on võime toetada 90% narkosõltlaste võõrutusravi. Just see asjaolu on viinud madalaks ka narkootikumide kasutusega seotud surmade suhtarvu võrreldes teiste Euroopa riikidega. Samas on Hollandis võõrutusravile tehtavad kultused kasvamas.
Ma ei arva kaugeltki, et meil narkoennetusega ja järelvalvega asjad korras oleksid. Muidu ei teaks me juhtumistest, kus ühes Eesti linnas koolilapsed üksteisele kalli raha eest kilekottidesse pakendatud jahu müüsid ning seda ka demonstratiivselt ninna tõmbasid. Ja mitte ainult. Koolide praktikast on teada ka lahustijääkidega igapäevatarbeliste materjalide purude ninnatõmbamist. Ja seda uskuge või mitte juba neljandas klassis.
Isikuvabadused on muidugi igas mõttes väärt värk kuid nende laiendamine narkoteemale eeldaks kindlasti oluliselt põhjalikumat statistilist analüüsi kui Jaan Soota ja Paavo Randma seda oma Akadeemias ilmunud artiklis «Narkokriminaalpoliitika või narkopoliitika?» pakkunud on.
Kas on ikka nii, et narkootikumide ja alkoholi tarbimine ja selle iseloom on narkopoliitika tagajärg. Või on põhjused hariduses ja kultuuris laiemalt. Usk ja lootus, et nõid oma pendliga lahendab probleeme paremini kui inimene oma teadmistega ja tööga kuulub ju tegelikult samasse valdkonda arusaamaga, et legaalsed narkootikumid hakkavad inimesi neist eemale hoidma. Aju võime sattuda erinevatesse sõltuvustesse on meie paratamatu geneetiline evolutsioonist saadud kaasapanu ning ses osas eelistaksin isiklikult riiklikku toetust loovatele (nagu seda on haridus ja kulutuur laiemas plaanis) mitte hajutavatele ja lagundavatele sõltuvustele.