Kolmapäev, 18. veebruar 2009

Ehitame Eestile hoopis tuumapommid



Pildil: Võrtsjärve kalurid jälgimas rahvuslike tuumapommide katsetust Alam-Pedja tuumapolügonil

Tuumarelvad on tõestanud oma rolli riikliku julgeoleku tagajana. Koos korralike kanderakettidega on tuumarelv vaieldamatult riigi suhtes austust ja lugupidamist tekitav seadeldis. Tuumapomm on oma konstruktsioonilt piisavalt lihtne ning võib öelda, et tuumarelva kuluefektiivus on märkimisväärselt parem kui enamustel nn tavarelvadel.
Eesti oma tuumarelv annab riigijuhtidele seda esmapilgul märkamatut aupaistet. Peaministri viisit pärast tuumapommiriigiks saamist Soome või Lätti pole enam see, mis varem. Pommiomaniks saabus...ühtpidi selline väike alateadlik hirm nagu Iraani valitseja suhtes teisalt aga ikka oma siistsamast kõrvalt...valgete hulgast. Ja Venemaaga lähksid asjad kohe libedamalt...no miks te kohe nii ei teinud, patsutaks vene tsaar eesti valitsusjuhile õlgadele ja embaks teda soojalt. Ikkagi omad.
Ühest pommist aga ei jätkuks. Nii nagu täna ei jätku meile ka ühest tuumajaamast. Kaks..ei parem isegi neli võiks neid olla. Ema on üks...Maarjaamaa aga isasid võiks olla neli. Nagu meie eeposeski on neli venda: Alevipoeg, Olevipoeg, Sulevipoeg ja Kalevipoeg.

Eesti rahvuslikud tuumapommid tuleksi rajada erainvestorite rahaga...see annaks majandusele veidi kasvutuhinat juurde ning pommiomanik saaks siis vabariigi aastapäeval ja jaanipäeva paiku kulda ja karda riietratult läikima hõõrutud pommi kõrval rahva eest marsihelide saatel mööda marssida. Eks meil olegi nende rahvuskangelastega ju kitsas käes ja pommiomaniku staatus aitaks sellest kriisist üle saada.
Ja publikule antaks kätte dosimeetrid, mis pealtvaatajaile tiksudes teada annaksid, missugune vägi neist parasjagu mööda roomab...las siis tunnevad hirmu ja aukartust tuuma-Eestis ees. Las teavad, et meiega pole mõtet tüli kiskuda. Ka majanduspoliitiliselt oleks lugu hoopis teine. Tänane olukord, kus me tantsime Wallenbergide ning kes teab veel milliste Skandinaavia pangaomanike pilli järgi ei peaks tuumariigis enam jätkuma. Väike vihje neljale vennale ja läbirääkimised lähevad nagu lepase reega: võlad antakse andeks ja tehakse muudki meelehead.

Vajadus kanderaketi järele käivitaks Eesti kosmosetööstuse ning lisaks tavalisele kütuseveole lisanduks kindlasti ka raketikütusekaubandus, mis iseenesest ju mitmekesistaks majandust. Kanderaketilegi on nimi olemas...see on loomulikult Linda. Esimese kasutuskõlbliku lennumasina katsetused annaksid riigieelarvest hüvitisi nii maaomanikele, kelle maale lõhkevate rakettide tükid pudenevad kui ka kohalikule tööstusele kust raketijuppe tellida.

Ja mis peamine...oma tuumapommikava annaks selge hingamise ja eesmärgi ka meie enda tuumaenergiaprogrammile. Mis väikseid reaktorid? Vajame omi plutooniumi toota suutvaid reaktoreid, millega julgelt astuda tõeliste tuumariikide perre ja anda tuumamajandusele nii energia kui sõjalise julgeoleku tähendus samaaegselt. 2% kaitsekulutustest on tõestatavad kohe kui pommimaterjale tootvad reaktorid on paika pandud.
Miks siis jääda poolele teele ja rajada tuumaelektrijaam vaid jäätmete tekitamiseks, millele teadupoolsest pole tänaseni arukat ja ohutut utiliseerimismeetodit olema. Kui juba, siis juba!

Tegelikult on jutt Eesti tuumarelvast samasugune sisutu loba nagu arusaam, et Eesti vajab tuumajaama. Tuumajaama huvipakkuvaks omaduseks on kindlasti ebamäärane ja läbipaistmatu hind...ehk siis teisisõnu ohtralt ahvatlusi korruptsiooniks.
Tuumjaamade tööst järgijäävad jäätmed on ohtlikud 100 000 aastat ning nende utiliseerimiseks puudub täna sobilik lahendus ning kaugeltki ei ole võimalik loota, et sellises perspektiivis riikki ma kontrollifunktisoonides meile täna arusaadaval moel säilida saaks.
Nii nagu on kliimavaenulik fossiilenergeetika elamine tuleviku arvelt on seda kahjuks ka tuumaenergeetika moel nagu me lõhustuvatel tuumadel põhinevat tuumaenergeetikat täna soetatavate reaktorite näol teame.
Täna tegemata tööde ja täitmata kavade katmine tuumaenergialootusega on vastutustundetu tegevus. Eesti esmane prioriteet on energiasääst ning taastuvenergeetika lahenduste ning energiaühenduste loomine Põhjala riikidega.Julgen väita, et nii toimides kaoks vajadus ka tuumajõujaama järele ja see on ka peaisi põhjusi, miks täna ei looda piisavalt eeldusi ei energiasäästuks ega taastuvenergeetiliste lahenduste rakendamiseks.

Pühapäev, 15. veebruar 2009

Otsedemokraatia karikatuur Tallinnas

Vapustavalt masendav...ja seda siis nimetataksegi rahvahääletuseks. Seda, mis Tallinnas toimuma hakkab. Nimelt küsitakse inimestelt kaks küsimust:

*Kas toetad haldusreformi alustamist Tallinnast? 
*Kas toetad liitumisläbirääkimiste alustamist Tallinna naabritega?

Nii rahvaküsitluste kui rahvahääletuse oluliseks eelduseks on selge ja üheselt mõisteva küsimus, millele peab oleme võimalik vastata jah või ei. Antud juhul see puudub...sama hästi võiks inimestelt küsida, kas nad pooldavad päikesetõusu või merelaineid.

Siinkohal on paslik meelde tuletada üht naljalugu Valgevene rahvahääletusest, kus samuti sai vastata "jah" ja "ei". Küsimus aga oli:
"Kas teate mõnda põhjust, miks president Lukašenka ei peaks presidendina jätkama?" ning vastusevariandid:
"Jah, ei tea."
"Ei, ei tea."
(Ma ei imestaks kui varsti võime samasugusid "rahvaküsitlusi" näha ka Tallinnas ja mine tea ehk riigiski...siis vastavalt linnapea ja mine tea ehk ka peaministri nimedega)
Demokraatia kriis närib nii riiklikul kui omavalitsuste tasemetel usaldussuhteid ning loomult oleks otsedemokraatia (nagu seda Šveitsist teame) oluliseks täineduseks võimumehhanismidele. Selliste karikeeritud rahvaküsitlus aga määrib juba eos demokraatia rikastamise teed.
Ehk seda ka loodetakse ja oodatakse?