Pühapäev, 16. oktoober 2011

Kuidas rahva varast saab entroopia...

...ehk lugu sellest kuidas kasvuhoonegaaside kvootidele kosilasi otsiti

Täna askeldavad kliimamajanduslike programmide kallal inimesed, kelle jaoks kliimaprobleemid ja keskkonna- ning kliimajulgeolek on varasemalt olnud vaid roheline udu ja sõnakõlks. Kuna ühtäkki on kliimajulgeoleku sõna suhuvõtjatele terendama hakanud ka rahanumbrid, siis püütakse kliimaküsimustega tegeleda nagu rahaga ikka. Paraku on siin möödapääsmatu sisukam ja süvenenum arusaam. Rohemajandus pole vaid törts elektrit istumise all.


Porsche ehitas esimese toimiva elektrisõiduki juba 111 aastat tagasi.
Elektrisõidukid söödi arenguteelt juba üle 100 aasta tagasi. Nafta oli ahvatlev kaup ja sellest on aru saadud kogu aeg. Naftamajandus suudab nii poliitiliselt kui tehnoloogiliselt teha kompetentsest koostööd ja seetõttu see äri püsibki.
Elektromobiilsus nõuaks juurutamiseks samuti koostöövõimet ning tehnoloogilist asjatundlikkust. Selle puudusel kuluvad miljardid vaid mittetoimivate lahenduste loomiseks ning naeruvääristatult võib hääbuda nüüdnegi katse sisepõlemismootor unustusse jätta. Istuvale võimule see isegi ju et meeldiks...näete, ei tule välja sest rohelisest majandamisest tuhkagi. Põlevkvist on vaja ju bensiini tootma hakata!


Kõik kellele jääb mulje, et porisen selle va elektriautode programmi pärast seetõttu, et tunnen end põlatud geeniusena, kelle plaanidest ei räägita, on selgel eksiteel.

Probleem on paraku kogu kasvuhoonegaasi kvoodimajandusega (AAUde müük) palju sügavam. Nimetaksin seda juhmuse poolt mahamagatud võimaluseks, mida täna eksponeeritakse suure saavutusena.

Mis siis maha magati?
AAUd kui saastemajanduse ühik oli kaubeldav aegu enne kui Eestis sellega valituse tasemel tegelema hakati. Võin kinnitada, et nii mina ise kui paljud mu mõttekaaslasedki püüdsid valtsust veenda 2007 aastast saati, et tegu oleks hea plaaniga, millega meie majandusse uusi võimalusi tuua.
Toona olid summad suuremad kuna kvoote hinnati kõrgemalt.
10-13 miljardit krooni võis olla selle kauba väärtus, mille hind 2010 aasta lõpuks oli kõdunud mõne miljardi peale.

Mulle on see otsustamatus varasemast tuttav - juba rublade müügi ajast. Oleks tegutsetud rahareformi järgselt otsustavamalt ja kiiremini oleks ka eesti riigi positsioon olnud parem. Müüdud rublamassist saadust oleks jätkunud rohkemaks kui kuu pooleteise pensioniteks… Aga noh, hea et niigi läks ja rublad Eesti Panga keldris lihtsalt ära ei mädanenud…. Olgu siinkohal ka öeldud, et erinevalt paljudest spekulatsioonidest ei saanud ega tahtnudki ma tollal selle tehingu pealt midagi teenida ja ei teeninudki… Olime noored, aatelised mehed ja enda äri läks piisavalt hästi selleks, et hädas olevat riiki lihtsalt niisama aidata…. "Teenistus" tuli pärast … tolleaegse oma meelest igati aatelise teo eest olen läbinud kõik kohtuinstantsid, õigeks mõistetud, kandnud ise kõik kohtukulud pluss kuulanud aastakümneid avalikke ilkumisi ja kahtlusi .. ka nendesamade pensionäride poolt, kes tänu sellele teole pensioni said … ja õigeksmõistvale otsusele vaatamata….

Samasugune kana takus mökutamine oli omane toona (2007) nii sotside rahandusministrile kui valituselegi. Ilmselt loodeti mingit pöörast majanduskasvu, mille kõrval kümmekond miljardit vana krooni paistnuks tolmuna.
Olud läksid aga teistmoodi kuid usku sellesse, et energiasääst ja tehnoloogiauuendused saavad olla majanduse mootoriks ja seda saab turgutada rahvusvahelise kvoodiäriga ei tulnud ei 2008 aastal ega 2009 aasta algupoolelgi.

2009 aasta kevadel toimusid muutused valitsuses ja roheliste ühe tingimusena tuli letile ka energiasäästuprogramm millest kasvas välja kliima- ja energiaagentuur.
Kust selleks saada raha?
Selgitasime: andke võimalus müüa kvoote ja selle pealt on võimalik käivitada säästumajanduse alused. Muuta hoonete energiatõhususe toetamine "Potjomkini külast" (mida harrastas Kredex, pakkudes toetusi umbsete hoonete loomiseks) tehnoloogiliselt ja tervise mõttes arukaks tegevuseks jne jne.
Et kas see väide, et tegemist oli asjatundmatu tegevusega, tõele vastab? Eks küsige neilt kes elavad umbsetes ja väidetavalt energiasäästlikes majades. Koos hallitusseentega.

Kvoodiäri hakati ette valmistama ja selle haaras endale riigikantselei ja KIK (keskkonnainvesteeringute keskus).
Sellest sai tabuteema (sisulist juttu riigikogus ja riigiametnikega lihtsalt ei
õnnetsunud sel teemal pidada) ja üllatuslikult samaaegselt hakkas nii Kredex, mille alluvuses toimis KENA kui kahjuks ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnike sõpruskond nagu ka formaalsed poliitilised poolehoidjad ja vastased tampima kogu KENA tegevust maa sisse.
Tegevust, mis tõi poliitmaastikule ja praktiliste toetusmehanismide hulka sisulise innovatsiooni energiasäästu vallas, mida Kredex õnneks on lõpuks ka kasutama hakanud.

Ma julgen arvata, et kvoodiäri miljardite taga tajuti nii poliitilist kui võimalik, et mingit isiklikkugi kasu. Kvootide, see ju rahva ühisvara, nende kauplemisel ja toimetamisel on läbipaistmatust rohkem kui kohane. Tavapärast küsimust: kui palju siis kauplejad selle pealt ametnikena teenisid, pole siiani esitatud. Seda ei teinud ka Pealtnägija uuriv saade.

Ettevalmistamata energiasäästuprogrammi tõttu tormati kvoodiärisse ülejala ja projektid olid pinnapealsed ning müüjad soovisid kiiret müüki. Arvan, et kohaliku omavalitsuse ja vist muudegi avalike hoonete renoveerimisprogramm tegelikku ja oodatud CO2 vähenemist ei anna. Sellesse aspekti suhtuti ka küllal pinnanpealselt kuid see aspekt- kuivõrd suur saab olema CO2 heitmete vähenemine-on just see, millele tuleb panustada. See asjaolu määrab kvoodiäri jätkumise või ajaloo prügikasti mineku. Kui kõigis kvoodimüügiriikides suhtutakse teemasse pinnapealselt ja emissiooni vähenemise tõestust ei teki pole ju ka alust, et see sama tegevus saaks jätkuda. Või selle jätkumist ei tahetagi?

2010 aasta septembris paluti MKMi poolt, ilmselt viimases hädas, et KENA osaleks projektide loomisel, mis on möödapääsmatuks eelduseks, et AAU-sid saaks müüa. Senised läbirääkimised olid ummikus ning mingeid projekte rohkem müüa polnud. Kutsuti ilmselt seetõttu, et KENA oli suvel tutvustanud MKM-le käivitatud teadus-arendustegevusprogramme ning esitanud visiooni elektromobiilsuse teemalise arendustegevuse jõuliseks käivitamiseks läbi KENA. Olime selleks ajaks korraldanud juba avaliku konkursi elektromobiilsuse teemal (http://www.kena.ee/?page_id=612) ning käivitatud oli teinegi avalik konkurss LED valgustite arenduse toetuseks (http://www.kena.ee/?page_id=961). Kõikide tegevuste eesmärgiks oli üks - leida koostööpartnereid ülikoolidest ja ettevõtetest ja käivitada nimetatud suundadel kiire arendustegevus. Anda eesti ettevõtetele toetust ja tellimust, muuta tegelikult ka "meie tänast tänavapilti". Meie ei tahtnud, et talendid läheks koju… me tahtsime et nad tuleks KENA-sse ja leiaksid rakendust. Nii ka KENA tegi. Koondas energiasäästu, mikroenergeetika ja elektritranspordi asjatundjad ja asus tegutsema. Tegutseda sai aeglaselt, sest Kredxi poolt veeretati teele pidevalt uusi administratiivseid takistusi puuduvate vormide, eeskirjade vms, mõnikord arusaadavate kuid vahel ka puhtformaalsete nõudmiste näol… No tegime neidki ja liikusime … aeglasemalt kui oleks tahtnud… aga siiski….

Enne "meie mänguastumist" või "mängu kutsumist" oli AAU-de müügimeeskonna ja MKM-i ametnike Jaapaniga peetavate AAU-de läbirääkimiste peamiseks sisuks olnud idee, et Jaapanist saab suure hulga päikesepaneele kvoodi vastu ja sellest ehitab Eesti Energia endale päikeseelektrijaama. Vägevaima Euroopas vist. Oli see nüüd 10 MW või sinna kanti…. võin numbris eksida.
Seda soovis MKM ikka väga ja ju vist ka Eesti Energiagi … Meid kaasati nii-öelda varuplaanina kuna olime nimetatud plaani (Eesti Energia päikesejaam) suhtes andnud hinnangu, et sellist abi AAU-de skeemiga anda ei saa….
Meie olime selle plaani vastu mitmel põhjusel. See oleks jätnud pika ninaga kõik need eraettevõtjatest arendajad, kes sama valdkonnaga tegelevad ja Eesti Energia oleks trooninud koos oma räpase energia tootmisega ka kui taastuvenergia suurtootja.
Teiseks, oleks vilistatud Euroopa Liidu riigiabi reeglitele ja tegeletud eheda rehepaplusega. Mind hämmastas toona, millise järjekindlusega on valmis kõrged riigiametnikud avalikkuse eest varjus olles, võitlema ühe ettevõtte (Eesti Energia) huvide eest ja kulutama aega ja raha selleks, et leida teid kuidas rikkuda seadust.
Kui arvate, et need vastuseisud lollustele põhjustasid ametnike ja selle taga olevate poliitiliste kolleegide erilist armastust, siis loomulikult te eksite. Ma arvan, et just nendes toimingutes, seista nõmeduse vastu, tuleb otsida ka KENA ja kogu energiasäästuteema lõpetamise põhjus Eestis. See millise kergusega meediatöölised võtsid järada neile ette topitud mudeli: rohelised toetasid valitsust ja said 86 milli näitab veelkord meedia pinnapealsust.

Millise programmi me KENA all kvoodikauplejate jaoks lõime ja läbi rääkisime:
- Kodumaja päikeseelektrijaam koos akusalvestiga, kuni 90% toetust maksumusest
- Väiketuulik kodumaja kütteks (vee soojendamiseks) kuni 90% toetust
- päikesekollektorid sooja vee ja osalt kütte saamiseks kuni 75% toetust
- elektriautod kuni 50% toetust + laadimisvõrgustik.
- elektrijalgarataste toetus 600-800 eur ratta kohta
- elektrirollerite toetus 1300 Eur rolleri kohta.
Viimased, ehk siis kergliikluse arendamine ... olid meie hinnangul meie linnade oludes arusaadavalt kõige suuremad kasvuhoonegaaside vähendajad transpordis … tee, mida mööda on liikunud enamus põhjamaid...

Jaapanlastele meeldis see autode värk aga nad ei uskunud, et neid nii palju müüa saab. Meie vastus oli, et seetõttu tulebki programm teha mitmekesine, et saaks müüa kõike, mis CO2 emissioone vähendaks.
Kuna senised autode jagamise ja huviliste skeemid (autod saab Eesti Energia või Eesti Post) ei osutunud veenvaks siis pakkusime omalt poolt välja järgmise lahenduse: need nn "swap tehingu" autod võiks jagada loodavate autode kasutusühistute vahel, millega siis saab lapsi huviringidesse viia või sealt tuua (linnade, kus huviringid ja kus elatakse, vahel reeglina sobilikku bussiühendust pole) või siis huvilisi busside rongide peale, kuna nendegi peatused paljudest kaugel. See võimaldaks luua ka üle-riigilise elektriautode laadimisjaamade võrgustiku, mis oleks tähelepanuväärne ka kogu Euroopa kontekstis... Sellest plaanist püüti kinni sõna "sotsiaal" ja ilma ühegi sisulise aruteluta oli Hanno Pevkuri hommikuse visiidi tulemusena Stenbocki majja saanud sellest plaan jagada sotsiaaltöötajatele elektriautod ja teha sotsiaalministeeriumist 500 autoga autobaas. See otsus sündis üleöö. Ilma igasuguse aruteluta projekti tegijatega. Poliittahe… No arusaadav, kah, valimised olid tulemas ….
Täna on siis selge, et ametnikud saavad autod ja vaid nende jaoks mõeldud laadimispunktid. Rahva asi oleks küsida kui palju selle toimingu tulemusena siis maksukoormust on vähendada kavas kui kvoodist, kui ühisvarast, selline taristu paika pannakse?

Kuna autovaimustus võttis maad ja uued valimised olid kohe ukse ees, ei kaasatud programmi autoreid ühtäkki enam läbirääkimistele. Samuti anti teada, et tuleb osta arutult suur hulk kiirlaadijaid, sest see olevat jaapanlaste soov ning et lisaks tuleb jaapanlastelt osta suures summas konsultatsioone … ka selliseid siis, milline kompetents meil endilgi olemas on …. või õigemini, KENA-s olemas oli … Pärast seda kui programm valmis oli kuulsime ühtäkki, et me ei ole mingitele küsimustele õigeaegselt vastanud ja et seetõttu jätkatakse nüüd läbirääkimisi ilma meieta…
Ma arvan et siin tehti poliitilistes huvides (tulemas olid valimised ja mis on veel parem kui edvistada valijate ees autodega ja suurima müügitehinguga) nõme ja tegelikult võimalusi hülgav otsus, mis rahvale lõppkokkuvõttes ka korda ei lähe. Oli ka selge, et rohelisi selle tehinguga seoses enne valimisi kuidagi mainida ei tohtinud….

Selle programmi raames ei saa me elektriautodele konkurentsivõimelist hinda sest arutu oli välja avalikult öelda, et toetatakse 50% ja kuni 18000 eurot. Nüüd on paigas ka mistahes elektriauto hind Eestis…see on ca 32 000 eurot. Ja loomulikult müüakse selle eest nii vähe autot kui võimalik.

Tänaseks on elektromobiilsuskava riiklikult välja hõigatud ja kiidetud kuid juhitud ning detailides kavandatud moel kus huvi selle vastu on visa ja vaevaline tekkima ning ei täida see ka lõppkokkuvõttes eesmärki: kasvuhoonegaaside vähenemist. Poliitiline ahnus ja edevus on võitu saanud tehnoloogilisest asjatundlikkusest, ehitatakse tüüpilist Potjomkini küla ja tegeletakse mainekujundusega. Seda kõike muidugi maksumaksja rahaga, isegi kui selleks rahaks on CO2 kvoot. Kahjuks jäävad (ja ma olen seda meelt, et poliitilistel põhjustel) realiseerimata kõik need suurepärased ideed ja lahendused, mis oleks kasulikud olnud elanikele ja andud pikaajalist kasvuhoonegaaside vähendamist.

Probleemid millele meie koostet programm üritas lahendusi leida olid järgmised:
- kuidas asendada taastumatutel kütustel (bensiin, diisel) toimivat, müra ja kahjulikke heitgaase tekitavat autotransporti taastuvatel kütustel toimivate, müra ja heitgaaside vabade sõidukitega. Just seetõttu kirjutasime tingimustesse, et koos elektriauto ostuga peab ostja omandama ka rohelise energia sertifkaadi aastase läbisõidu peale kuluva elektri hulga ulatuses.
- kuidas asendada autosid kergemate sõidukitega, mis on samas mugavad ning liikumisel higiseks ei aja (elektrirattad, elektrirollerid)
- kuidas toime tulla autonoomsete energiatootmislahendustega (elekter ja soojus) ja kuivõrd on need abiks energiahinna tõusu vastu
- kuidas edendada ühistulist ettevõtlust energia tootmisel ja tarnspordi korraldamisel.

Tänaseks tundub nii, et elektriautode programmist on saanud valitseva edevuse ja ebakompetentsuse lipulaev.
Kahjuks puuduvad selle programmi realiseerijatel olulised edueeldused nagu teadmised ja kompetents sarnaste arenduste elluviimisel ja sarnase koostöö käivitamisel ja ma ei imesta kui oma ülesannetega ummikusse jõudnult üritatakse näiteks asutada riiklikku või siis "mittetulunduslikku" takso- ja transpordifirmat, kuhu kõik need, oskamatu projektijuhtimise ja puuduliku tehnilise kompetentsi tulemusena müümata jäänud autod või nende toetusraha kanditakse.
Kui aga kasvuhoonegaaside eraldumise vähenemist tõestada ei õnnestu, on see programm ka sisuliselt läbi kukkunud. Ja enamgi veel: on üks argument juures, miks kliimamajandust kritiseerida.
Ja neid läbikukkumisi ootavad needsamad naftatootjad mõnuga. Meile siin tähendab see aga seda, et jääme ilma võimalusest investeerida tervesse tulevikku.
Loomulikult on kombeks sedalaadi tööõnnetuste puhul öelda, et hea, et niigi läks. Küsimus ongi selles, kas maha magatud edu on ikka edu või näitab see teatavat unisust ja visoonipuudust?
Pagan võtaks, tõsiasi, et kliimakaubandus täna nähtaval kujul luuakse on selge olnud 1997 aastast saati. Siis allkirjastati Kyoto lepe.