Kolmapäev, 23. september 2015

VILEPUHUJATE TOETUSEKS

Olen mõelnud, kas Julian Assangeʼi loodud lekkeentsüklopeedial ning Edward Snowdenil ja Bradley Manningul nagu sadadel teistel globaalsetel või lokaalsetel vilepuhujatel pole ehk mingi üldisem tähendus. Paljudel ilmingutel on kombeks sisse juhatada mingi protsess või osutada sellise protsessi võimalikkusele.

Milline võiks välja näha malemäng, kui kumbki mängija teaks mingil imetabasel moel teise poole käike ette? Male sellisel kujul kaotaks oma ahvatluse ning kirglikkuse ja mõtte laiemalt. Arvatavad, eeldatavad, aga mitte teada olevad sammud on need, mis annavad teisele poolele ilmselt mistahes mängulistes suhetes lootust ja tahet jätkata, ennekõike lootuses oma positsiooni parandada.

Otsuste loomuse ning sisu küsimusega ja seda oludes, kus ollakse erinevalt informeeritud, on süvitsi tegelenud Ameerika juudi psühholoog Daniel Kahneman. 2002. aastal pälvis ta sellealaste tööde eest Nobeli majanduspreemia. Tema tööd, mis puudutavad muu hulgas ka majanduslikku käitumist, on osalt seotud ka sellega, kuidas eelnev seisund (teadmine) kujundab arusaamu ja arvamusi edasiste toimingute tegemisel. Kahneman tõestas, et inimesed (seega ehk ka organisatsioonid ja terved ühiskonnadki) hindavad riski vähenemist kaks korda väärtuslikumaks kui riskides uute väärtuste loomist.

Kahnemani suurim teene on aga see, et ta näitas, kuivõrd suures ulatuses – nii isiklikus kui ka majanduslikus käitumises – erinevad inimeste intuitsioon ja spontaanne käitumine ratsionaalsest ja millise osavusega aju meile vingerpusse mängib. Seda juhul, kui toimime oma loomulikus olekus: infonappuses. See on põhjus, miks on iga infokild (otsustamist võimaldav vaba informatsioon) kuldaväärt – meie aju suudab nimelt oma meelevallast ning meelepettevõimekusest lähtudes genereerida maailmast mustmiljon veidrat versiooni. Mõni tõene nende hulgas.

On üsna ilmne, et mistahes saladusena hoitud teadmise lekkimine nõrgestab seda, kelle kohta teave käib. Nii hoitakse kiivalt luuresaladusi ja hangitakse varjatult teavet nii vaenlaste kui liitlastegi kohta. See on põhjus, miks neelab «bundeskantsler» alla kibeda pilli, mille nimeks on «presidentovjunaitidsteitsi» silmad ja kõrvad kantsleri kontoris ja magamistoas. Teadmine võimaldab eraldada usaldusväärsed stsenaariumid meelevaldsetest fantaasiatest. Nagu aru saate, teeb «bundeskantsler» sedasama. Ilmselt teevad kõik. Üksteise kohta, üksteise võidu. Üks kuluaaride, pigem suletud uste taguse diplomaatia ning poliitika tegevusi ongi luuramisel kogutud kaardipakist tarvilike ja piisavate faktide lauale ladumine. See on äraproovitud ja üsna tõenäone viis. Omaette pokker, mille kaardipakid pannakse kokku luureteenistustes.

Aga mis siis, kui panustada riikidevahelise leppe alusel saladuste ilmsiks toomise nimel? ÜRO-l nagu ka arvukatel muudel organisatsioonidel ei ole ju endi liikmete ees saladusi. Jagatud teave hoiab neid kooslusi nii koos kui teatud mõttes rahulgi. Mõtte, et riikide saladusi ei peaks päevavalgele tooma Assangeʼid ja Snowdenid, vaid see võiks sündida hoopistükkis rahvusvahelise kokkuleppe alusel, andis mulle üks nutikas leiutaja – Andres Murdvee.

Tõepoolest, mida halba saaks olla selles, kui näiteks Eesti toimingud ja kavad oleksid avalikud, kui kõigile oleks nähtavaks tehtud venelastegi pisimadki plaanid. Loomulikult võib sellistki masinavärki tüssata ja desorienteerida ja seda ka tegema hakataks. Vahetute tõendite pidevaks ümbertegemiseks ja varjamiseks kulub aga arulagedalt palju aega ning energiat. Võimalik, et kaldun liigselt idealismi, kuid selline olukord võiks kujuneda kõikvõimalike sigaduste ja soovimatuste ärahoidmise toimivaks teeks. Umbes nagu seda on näiteks tuumarelvadel põhinev tasakaalgi. Jah, sedagi võib nii mõneski aspektis kritiseerida ja pole vist kedagi, kes oleks arvanud, et tuumatehnoloogia on lõplik väga suurt sõda vältiv protsess.

Küberajastu vilepuhujad on olnud mõjukad just võrgu tõttu. Võrk on olnud neile infohanke kohaks ja võrk on olnud ka see, mille kaudu vilepuhujate tegevus on mõjutanud maailma.

Mis aga oleks, kui vilepuhumine saakski ühe riikidevahelise kokkuleppega loodud organisatsiooni peategevuseks? World Whistleblower Organisation. Parem oleks see muidugi nimetada pigem Maailma Situatsiooniteadlikkuse Organisatsiooniks (World Organisation for Situation Awareness – WOSA). Riikide luureteenistused nuhivad võrgus, otsivad võtmesõnu ja seoseid ja riivavad kodanike puutumatust ning varustavad oma valitsusi infoga. WOSA nuhiks kõigi järele ning tooks kõigile nähtavaks kõigi võimalikud järgmised sammud.

Riiklikud sammud, kurjavõrgustike sammud jne. Olgu see hüpotees, et selline kokkulepe võiks sündida. Kujutagem siis ette näiteks olukorda Ukraina ja Vene suhetes, kui WOSA oleks tegutsenud ja välja toonud nii strateegilise kui ka taktikalise faktiteabe (just faktiteabe, mitte oletused ja kahtlused) selle kohta, mida on rääkinud valitsejad ja kindralid, millised on vägede liikumised jne. No mõistagi teadis seda piisavalt kaua ette nii meie hea tuttav riigikantsler nagu ka Ühendriikide president. Põhjus, miks see teave ei jõudnud avalikkuse ette, aga oligi suure tõenäosusega seotud asjaoluga, et sedalaadi teabega mängitakse reaalpoliitilistel kaalutlustel globaalset võimumängu. Seda tehakse seni, kuni kumm enam ei veni ja katkeb. Pange tähele: reaalse konflikti tekkides kolib kogu võitlus relvade taha ning ka kohalikku ja üleilmsesse meediasse

WOSA rolliks oleks profülaktiline: vältida relvade taha minekut plaane võimalikult vara avalikustades. Omalaadne globaalne immuunsüsteem. Kui WOSA ei saa tekkida riikide lepetes, on ju selle algeid kodanikuaktiivsusena näha aina enam.

Nagu oli juba juttu viites Kahnemanile, oleksid meil paljudes olulistes asjades eelarvamuste asemel faktid. Aga laiemalt: kui vaatame näiteks seda, kuidas toimub naabrivalve, siis seal ju samamoodi märgatakse midagi ja informeeritakse toimivast. Andes naabrile teada kahtlasest tegevusest tema maja ümber või sekkudes sellesse, toimubki ennetav teavitamine. Adekvaatse toimimise eelduseks on alati ja ennekõike situatsiooniteadlikkus. Ma arvan, et praegu on juba kujunenud olukord, kus ajakirjandusel pole ligipääsu infole ega võimalustki legaalselt avada sümmeetriliselt maailma varjatud poliitilist loomust.

Sümmeetriliselt tähendab seda, et vaba ajakirjandus Euroopas või Põhja-Ameerikaski suudab avada oma telgitaguseid, kuid näiteks Venemaa või Põhja-Korea suletud loomus ja vaba ajakirjanduse puudumine tugevdab globaalselt nende positsioone. Miks? Sest lääne sõnavabadusele viidates saab küüniliselt valetada, et neil midagi sellist pole.

Poliitilise ja sõjalise situatsiooniteadlikkuse probleem on globaalse loomuga ning sellest võiks saada konflikte ära hoidev ning avaliku arvamuse ja vaba informatsiooni kaudu ka diktatuuririikide inimeste olukorda leevendav organisatsioon ja protsess. Iseküsimus muidugi, kuidas ka need diktaatorid selle organisatsiooni liikmeks saavad. Võimalik, et selleks on vaja maha pidada tõsisem kaardimäng ja võimalik, et veel suletud uste taga.

Kas me saame alahinnata seda, et nii kahe- kui ka mitmepoolsetes suhetes muudab käitumist asjaolu, et ma tean, et sa tead, et ma tean? Kas ehk see on see lugu, mida vilepuhujad meile rääkinud on ja räägivad? Või on ehk veel mõni plaan, kuidas sõja alustamine nüüdisilmas muutuks sarnaseks suitsiidiga, nagu on mõnda aega toimunud tuumatasakaalu oludes?

(see artikkel on ilmunud 14. mai 2015  Postimehes http://arvamus.postimees.ee/3190227/marek-strandberg-vilepuhujate-toetuseks )