Pühapäev, 28. veebruar 2010

Liha, võim ja mõistus


Küsitakse, et millist abi meil on vaja, et majandust päästa ja jalule aidata. Loomulikult aru ja tarkust teha õigel ajal õigeid asju. Mitte lihtaslt teha midagi õigel ajal.


Kui keegi peaks välja andma aasta spordiajakirjaniku preemia siis selle peaks 2010 olümpiaaastal saama eesti Päevalehe ajakirjanik Veiko Visnapuu.
Miks?
Lugege vaid tema artiklit 15 jaanuari k.a. Eesti päevalehes
"Eestis hüljatud hooldemehed aitavad Kowalczykit võidule"

Ei ole võimalik selgemalt ette ennustada seda, mis juhtus eile 30 km naiste suusasõidus.
Nimelt kirjutab ajakirjanik sellest kuidas nii Veerpalu kui end ka Šmiguni suusatimi pakkunud mehed Are Mets ja Peep Koidu hüljati. Kuigi 2006 aasta Šmiguni kullasuusad olid nende määritud.

Mõned väljavõtted sellest artiklist:
„Midagi pole teha,” laiutab Mets käsi. „Muidugi aidanuks ma omasid edasi... Kui kevadel selgus, et Eesti meeste koondises mul enam töökohta pole, läksin rääkima Kristina Šmigun-Vähi abikaasa ja mänedžeriga (Kristjan-Thor Vähi – toim) – sealt arvati, et nendegi tiimi pole mind vaja. Ma ei soovinud Eestist lahkuda, aga kui oli näha, et jään siin töötuks, polnud muid valikud.”

"Mets ja Koidu annavad nüüd endast 101 protsenti, et Kowalczyk edestaks nende määritud suuskadega Šmigun-Vähit. Nii Otepääl kui ka veebruaris Vancouveri olümpial. Kuigi võiks arvata, et võõramaalase abistamine võib neile olla emotsionaalselt raske, nii see ometi ei ole."

„Meie teeme oma tööd ja tahame seda teha võimalikult hästi,” selgitab Mets. „Tahaks alati, et meie määritud suusad tooksid võidu. Teine koht võiks kaotada 0,01 sekundiga,” lisab Koidu muiates.

Kommentaariks, et kulla sai Kowalczyk koguni 0,3 sekundise võiduga!

Eile arvas mu abikaasa Katrin, et ei saa olla, et nii palju liha ja võimu lihtsalt edu käest laseb. Aga saab küll. Hommikul teatas ta mulle uudisest, et poola meeskonda määrisid eestlased.
Võimu ja lihaga pole ilma tarkuse ja teadmisteta tõepolest midagi peale hakata.
Õpetuseks nii sportlastele kui kogu ühiskonnale, kui jälle hakkab keegi targutama, kas haridus ja teadmised on ikka see millega kehvadest oludest välja tulla.
Onn ikka küll...ja ehk poleks nii sageli põhjust asjatundjaile kinga anda ja neid põlata. Ei määrdemehi, ei insenere, ei teadlasi ega arste ja keda kõike veel.
Miks me küll hülgame oma edu?