Laupäev, 8. august 2009

Hädade tegelik nimi ehk mille Aaviksoo rääkimata jättis

Aaviksoo jääb kirjas valitsusele (ehk ka iseendale) pidama oma avaldusega tegelikult poolele teele tõstatades küsimuse umbes nii, et miks pole erakonnad suutelised või huvitatud loobuma oma seisukohtadest. Vastus on ju teada: tegemist ongi klassikaliste erakondadega, mille eristumine (erakonnastumine) põhinebki pooleldi dogmaatilistel seisukohtadel.
Poliitpraktika või -tehnoloogia nagu seda hellitavalt ning natuke ülehinnatult kutsutakse põhineb (kahjuks) jäigastunud arusaamadel ja loomult suletud põhimõtetekogumil.

Erakondi on tavaks võetud jagada mingi ajast-arust mehhanismi alusel vasakpoolseteks ja parempoolseteks ning liberaalseteks ja konservatiivseteks kuigi ühiskonna ja majanduse probleemid on prasajagu sellised nagu nad on. Sagelion need probleemid seotud just inimeste omadusega ignoreerida piire, mille olemasolust aimdust omatakse. piire näiteks selle kohta, et ressursid on lõplikud, piire selle kohta, et ökosüsteemi talumisvõime on lõplik jne, jne.

Probleem riigieelarvest ja rahvuslikust rikkusest on mõnes mõttes taandatav lihtsale tõsiasjale: kollektiivselt on Eestlased ära kulutanud oma ainsa selgelt rikkust tekitava kapitali, isikliku aja nimelt, suure hulga tühja tähja peale ja nüüd käib üleriigiline ajujaht neile, kes on selles süüdi.

Need kelle isiklik ahnus ja lootused laenates rikkaks saada süüdistavad neid, kes neile selle laenu maha müünud või kaela määrinud on. Nad on kaelani võlgades ja nende laenuraha eest soetatud vara väärtus ei kata enam ehk pooltki selle laenu koguväärtusest ja nemad ootavad, et see tagatis mis neil olema peab oleksi see vara, mille nad on laenu eest soetanud. See on seadusandja küsimus lõpetada selline laenuorjus ja surnud hobuse kinnimaksmine. Kui see lõpeb hingavad paljud kergemalt ja neile jääb järele tõepoolest vaba ja loodetavalt loomingulist aega luua väärtusi.

Need kes on näinud ja sellele ka kaasa aidanud, et loodusvarad ja loodus tervikuna oleks võimalikult ruttu ja võimalikult suureks rahaks ja kasumiks vahetatavad on hädas sest näevad, et loodust vääristatakse aina laiemal ja suuremal poliitiliselgi ja rahvusvaheliselgi tasandil. Nende käibed ja kasum tulevad meie elukeskkonna ja aja arvelt. Kordan end taas: 1 kg põletatud põlevkivi tähendab pool ja enamgi krooni ühiskonna lt võetud raha tervise ja keskkonnakulutusteks ja see summa ei kajastu meie elektriarvetes. See on kõigi ühiskonnaliikmete selja tagant varastatud aeg ja raha. Paljud väldivad selle varguse ilmsikstulekut kuna mugav on mõelda, et odav elektrihind tähendab odavat elu. Ei tähenda...see tähendab ja on tähendanud tänaseks üle kümnendi üksteise arvelt võlguelamist. Ka see on justkui üleöö vaeseks jäämise üks põhjustest.

Me oleme panustamas majanduse tehnoloogilisse edenemisse miljardeid kroone igaaastaselt kui üllatuslikult ei pane me tähele, et selle panustusega tegelevad inimesed, kelle tehnoloogiline kompetents puudub või on õhkõrn. Tegemist on majatäie haldusjuhtide ja finantsistide ja kelle tahes veel sedatüüpi inimestega. Jutt on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest. Meie tehnoloogilise tõusu väidetavast allikast, mis on võtnud enesele kohtuniku, mitte aktiivse tegutseja rolli.
Kohtunik ei määra ei poksimatši tulemust. Kui see asutus tegutseb konkurentsi kasvatajana siis peab olema selela asutuse ja meie kõigu ühisraha kulumise sisuks ja suunaks just need valdkonnad mida kasvatada. See aga nõuab tehnoloogilist kompetentsi ja sädet silmis mitte kohtuniku morni ja erapooletut rolli. Kui palju loojate õnnetunnet ning loomisindu on see asutus aastate jooksul kanalisatsiooni lasknud? Vaid loojad ja selle asutuse "võimalustest" loobujad teavad seda. Raha aga kulub ja tekkivate väärtuste ning lahenduste hulk ja iseloom on kaugel meie tegelikest vajadustest.

Me oleme olnud oma toiduvalikutes ja reeglites õõvastavalt ükskõiksed. Toidutootmisest ja müügist on saanud konveier, mis rahumeeli segab puhta joogivee tervist rikkuvate värvainete, maitsetekitajatega ning muu sellisega ning müüb kireva sildi all meie lastele. Tavapärase toiduga on asjad ju lähedased. Jätkuvalt pole lihtsalt kättesaadavad toetus ja tugimehhanismid, mis bürokraatlike probleemideta võimaldaksid toetada koostöös toimivate põllumajndustootjate paremat töötlemis ning turustamisvõimet. Teades, et ühistöö on nende nõrgaks küljeks ei ole neile ka sihipärast abi selle ühistöö aluste kujundmaiseks.

Võim on olnud ka õõvastavalt ükskõikne inimeste arvamuse suhtes. Kujutada ette, et valimiste vahepealsel ajal võiksid valijad oma tahet avaldada tundub demokraatiavastase roimana. Nii hakkavat võimaust võtma populism ja inimestega manipuleerimine. Nagu kõik on näinud täidavad valimiskampaaniad avaliku ruumi "väga sisuka ja huvitava ning teemakohase diskussiooniga". Aeg otsedemokraatiat juurutama hakata. Kohalike omavalituste otsedemokraatia ehk siduvate rahvahääletuste seadustamine on tahte taga. Seaduseelnõu on selle kohta koguni ette valmistatud.

Ühiskond on tervik ja tänu inimeste iseorganiseerumisevõimele samuti iseroganiseeruv kogum. Meie sotsiaalse toetuse võime on kahanenud, mite selle tõttu, et raha on vähemaks jäänud. See on juba tagajärg. Põhjuseks on see, et viisid kuidas seda raha on hangitud on loomult olnud inimesi ja ühiskonda ning meie ainsat tervise eeldust, loodust, kahjustavad. See on tõsiasi, millest ei saa mööda vaadata ja ka tõsiasi, millest kaitseminister valitsusele kirjutades targu või siis mitte-targu rääkimata jätab.

Ülaltoodu on minu meelest meie probleemide tegelik nimi. Vähemalt osa sellest nimest. Kui neid demokraatlikul moel lahendada soovida võib loomulikult loota sellele, et erakonnad muudavad omi eetilisi valikuid...parem oleks siiski uskuda, et seda suudavad tänases olukorras teha valijad. Aga erakondi ja valitavaid võiks sedapuhku olla rohkem. See aga tähendaks nii erakondade liikmete arvu alandamist ja miks ka mitte erakondadesse mitte kuuluvate inimeste valmisliitude soosimist ka riigikogu valimistel. Me pole nii rikkad, et ideid ja valmidust ühiskonna huvides toimida parteiõiguse abil minema visata.

Teisipäev, 4. august 2009

Haamriga aatomite pihta


Dr. MIchel Laberge kavatseb sellise masinaga anda plasmas hulpivatele aatomitele ühishoobi, millega tekitada tuumasünteesi jaoks sobivad, Päikese oludega lähedased, tingimused.

Minu elus on kord olnud juhtum, kus vaimustununa Stanley Ponsi ja Martin Fleishmanni artiklist külmtuumasünteesi kohta katsetasime seda füüsik Priit Truusaluga. Selle kohta kirjutasin ühe loo ka Carl Sagani raamatu "Deemonitest vaevatud maailm" järelsõnaks, mida on refereeritud siin.

Toona pallaadiumelektroodil rasket vett elektrolüüsides meie neutroneid ei saanud. Samas on sedalaadi ja muusuguseidki katseid tehtud hiljemgi. Üks omapärasemaid neist on füüsik Michel Laberge välja pakutud tuumahaamer...mitte päris nii nagu omaaegses filmis aatomikust tuuma lõhestatakse.

Laberge idee on tekitada vedela metalliga täidetud sfääri sisse plasmatomp ning see tomp siis sfäärilise kambri seinale antavate hoopidega kokku pressida nii, et temperatuuri ja rõhu tõusu tulemusena eeldatavalt tekkivas tuumasünteesis sündivad neutronid ja soojus neelduksid metallis ning kuumutaksid seekaudu vett auruturbiini jaoks.
Kogu selle lahenduse kohta saate lugeda siit
ja lühidat ülevaadet ka siit.

Oskamata hetkel öelda, mida selline lahendus füüsikaliselt tähendada võiks on tegemist igati huvitava lähenemisega. Vaid mõne aja eest oli lugeda ka katsest kus tavalise kleeplindi abil, seda vaakumkambris lahti kerides, õnnestus tekitada röntgenkiirgust.

Jälgime toimuvat...igatahes põnevam ja ootusärevam kui õiguskantsleri või riigikogugi järjekordne seisukohavõtt käibemakus küsimustes. Huvitavam igatahes kui tammuda pakri saarel ja toksida seal tikke maasse ja rääkida sellest kuidas varsti tuleb sinna Eestit hädast ja õnnest päästev tuumajaam. Mingem garaažidesse ja mõelgem välja mingi uus ja kasulik masin. Loodusseaduste järgi toimides pole võimalik vähemalt põhiseadust rikkuda ja kui on, vajab põhiseadus korralikku kohendust.

Esmaspäev, 3. august 2009

Tehke seda, ei tea mida!



Õiguskantsler on oma sõnutsi tuvastanud vastuolu käibemaksuseaduse ja põhiseaduse vahel. Vastuolu on tema meelest selles, et seadus jõustus liialt lühikse asja jooksul ja seaduse vastuvõtmise ja jõsutamise vahele ei jäänud piisvalt aega.

Pole kahtlustki, et see nii on. Kiirustades ja seades eesmärke kasutati tormakat abinõu. Ise, rohelised siis, olime pigem seisukohal, et ka käibmaksutõusu õnnestuks vältida kui jõulisemalt tõsta ressursitasusid ja aktsiise, kuid see plaan oleks kahjuks jäänud toetuseta...

Ehk siis piisava vahe puudumist tajun ja tunnen ka ise. Seda ühe hääletajana selle käibemaksu tõusu poolt ning tõepoolest see rutt polnud kõige targem samm. Mea culpa!
Ja loomulikult tunnustus kõigile ettevõtetele ja ettevõtjatele, kes suutsid selle segaduse oma isikliku tööga ära siluda.

Aga tulles nüüd tagasi õiguskantsleri ettepaneku juurde. Nimelt saanuks õiguskantsler sama küsimust lahendada ka leebemal moel. Mitte ettepanekudga vaid ettekandega riigikogule, kus samal motiivil, millises võtmes on ta nüüd kirjutanud oma ettepaneku, oleks ta saanud vältida edaspidi selliste olukordade tekke.

Õiguskantsler soovis aga teha justnimelt ettepaneku viia kõnealne seadus põhiseadusega kooskõlla. Samas ei ole õiguskantsler ei avalikkusle ega ka riigikogu komisjonides välja öelnud, millisel moel ta näeks, et see tema nähtav vastuolu põhiseadusega saaks leevenduda. Seis, mis on tekkinud sellist ettepanekut (mis seaduse järgi kohustab riigikogu reageerima) tehes on veidi kummaline. Esiteks, ettepaneku tegija ei suuda või ei taha öelda, millist tegu ta soovib näha. Ta on lihtsalt valmis ettepaneku tulemusena tekkivat otsust taas kaaluma. Aega tagasi pöörata ning sel moel untsu läinud asja uuesti teha on praktiliselt võimatu. Ükskõik, millise ettevõtja kasuks või huvides proovitaks otsuseid teha oleks tulemus kellegi järjekordne protsest. Ka juhul kui näha ette leebus karistamise suhtes 2009 aasta juulikuu maksuhäirete puhul on seegi kellegi suhtes korda saadetud riive...nende suhtes, kel maksudega probleeme näiteks ei olnud. Riigikogu on nagu tegelane vene muinasjutus, kellele tsaar on andud ülesandeks minna sinna, eitea kuhu ja tuua seda, eitea mida.

Mis oleks erinenud, kui õiguskantsler oleks teinud ettepaneku asemel ettekande? Selles ettekandes oleks võinud olla selge soovitus piisava aja määrale, mis peab näiteks maksuseaduste puhul eelnema nende jõustamisele. Riik kui organisatsioon oleks õppinud, oleks tekikinud üks tava (tõsi märkimisväärse ebamugavuse hinnaga) aga tulemuseks oleks parem õigusselgus tuleviku jaoks. Tänases olukorras võib kogu see vaidlus päädida pika protsessiga riigkohtus, mille tulemuseks võivad olla tagasipööramised, kahjunõuded...igatahes taas segadus nii ettetvõtete kui riigikassagi jaoks. Loomulikult aga priske teenistus advokaatidele. Eks ettevõtluse arendamiseks on võimalik valida väga erinevaid teid ja majandussektoreid.

Mida saaks õiguskantsler veel teha? Täna, veel enne riigikogu istungit, selgelt järele mõelda, millised on siis need sisulised ettepanekud, mille üle riigikogu saaks otsustada. Loomulikult püüavad ka riigikogu liikmed selel "tsaari" ülesande üle nuputada. Valikud peaksid aga olema mitte abstraktsed ja tänastes oludes paratamatult riigikohtu poole viivad vaid konkreetsed. Õiguskantsleril on võimalus neid lahendusi avaldada nii tänases kõnes riigikogu ees nagu ka saadikute küsimustele vastates. Ja neid küsimusi tuleb.

Kui õiguskantselrilt pole täna võimalik vastuseid saada selle kohta, millised lahendused rahuldaksid teda ja ta loeks talle nähtava vastuolu põhiseadusega lõppenuks ei jäägi meil muud üle kui küsida: miks tegi õiguskantsler ilma lahendusteta ettepaneku selmet pidada asjakohane ettekanne riigikogus?
Sellele annab vastuse nii aeg kui edasised sündmused...muidugi juhul kui see vastus ka täna kellegi peas olemas on.