Esmaspäev, 29. november 2010

Tee ise energia-audit: 1 kg jääpurikat katuseserval näitab, et katuse kaudu kaob 5 krooni jagu soojust igakuiselt.


Selline 8,5 kg raskune jääpurikatekomplekt näitab,et selle katuse kaudu lahkub talve jooksul 210 krooni jagu soojust. Päris kallis ilu, kas pole?


Jääpurikas pole ju muud kui kinnitus selle kohta, et vaatamata külmale ilmale muutub katusele langenud lumi veeks ja katuseräästani valgudes külmub see veekogus taas ära.
Iga jääpurikas on kinnitus majast lahkunud soojuse kohta.
Murdsin minagi eile katuseräästast pea endapikkuse jääpurikakomplekti.
Kaalus see 8,5 kilo.

Eelmisel päeval enne suure saju algust seda purikat seal polnud. Niisiis võiks eeldada, et ööpäeva jooksul see sinna tekkida ka võis.
7 miinuskraadi keskmiselt tähendab ka seda, et katusest pärit soojus peaks esmalt lume (jää) veeks sulatama: 7 kraadi võrra on siis vaja lund soojendada siis jääst vesi sulatada ja võimalik, et veidi veele kah temperatuuri juurde anda.

Ühe sellise purika moodustumiseks vajalik soojushulk on seega:

(lume soojenemine (2,11 kJ/kg/k x 8,5 kg x 7 K) + jää sulamine (330 kJ/kg x 8,5 kg) + vee soojenemine (4,19 kJ/kg/K x 8,5 kg x 0,5 K)) = 3063 kJ (0,85 kWh)

Eeldusel, et kõik need tingimused säilivad (ehk siis keskmine temperatuur -7 C kraadi jms) ja et see jääpurik on tekkinud ööpäeva jooksul ja et pool soojusest jääpurika tekke jooksul hajub mujale on võimuseks, mis hajub:

0,85 kWh : 24 h : 50% = 71 W

ja kuu jooksul kaob selliselt katuselt iga 8,5 kg jääpurika kohta seega

(71 W x 24 h x 30 pv) : 1000 = 51 kWh.

Sõltub, millega te kütate aga linnaoludes näiteks soojahinnaga 800 kr/MWh annab iga kilogramm jääpurikast kinnitust sellest, et teie katuse kaudu kaob:

(800 kr/MWh : 1000) * (51 kWh/kuus : 8,5 kg) = 4,8 kr/kuus

Vähemalt!

Eks õhutemperatuur kõigub ja külmema ilmaga on soojakadu suurem ja soojema ilmaga väiksem aga hea ja paks lumi katusel ja selle saju järel tekkinud jääpurikad on igatahes hea indikaator selle kohta, et maja soojapidavusega pole kõik korras. Soojust kaob loomulikult sellest katusest ka siis kui teil räästast purikaid alla ei ripu.
Ja loomulikult näitab purikateke soojaleket vaid sellest kohast kuhu lumi peale sadanud. Sooja lekitav katus pole aga tõenäoliselt ainus soojalekke koht.

Nii, et pidage siis silmas…kui korjate kilogrammi jagu jääpurikaid katuseservalt tähendab see umbes viiekroonist kulu igakuiselt. Ja seda kõigi talvekuude jooksul.
Loomulikult ei ole kõik katused automaatselt energiasäästlikud kui neist ei ripu jääpurikaid…võib juhtuda, et sellisele katusele ei ladestu näiteks piisavalt lund vms.
Purikaid alla toksides võiksite need prooviks ju üle kaaluda ja selle siis 25 korrutada (5 kr/ kuus x 5 kuud). Kui rahanumber märkimisväärseks osutub tasub kindlasti energiasäästulahendustele mõtlema hakata.
Ja pealegi on purikad vaja kaaskodanike ohutuse mõttes katuselt niigi alla ajada.

Kõik paremad jääpurika-auditi mudelid muidugi teretulnud!

Pühapäev, 28. november 2010

Kas mujal kah sel moel sõnavabadust piiratakse?

Eelolevas postituses küsis üks anonüümne isik mu käest, et ka mujal on samalaadseid seadusi või on Eesti selles osas tavatu?
Toon siin siis mõnede riikide asjakohastest seadustest näiteid.
Inglisekeesed...aga ehk saate aru. Tõlkima ei jõua hakata.
Mõistagi on tegu paljudel puhkude ajalooliste rudimentidega ja Norras pole ka teada, et seda seadust oleks rakendatud.
Samalaadseid seadusi on ka Ladina Ameerikas, Aafrikas ja Aasias kuid seal on need sageli tõesti riigivõimu meelevalla õigustamiseks toimivad. Eesti kohtupraktika ja suhtluspraktika aga näitavad ilmselt lähajal, kas see seadus, mis Riigikogus vastu võeti on liiast või just asjakohane.
Esimene märk, mida kna seaduse toimimisest kuulsin oli möödund laupäevane Keskpäevatund, kus Rein Kilk avaldas arvamust, et hr. Rahumäe kohta on fotod Äripäevale edastanud meie mõni julgeolekuasutus ja seepeale oli Äripäeva toimetaja saatnud asjakohase täpsustuse sms-ga, et nii see ei ole.
Kilk vabandas seepeale saate ajal. Võimalik, et teatava irooniaga, aga see kuulub asuatav kultuuri esmase õppimise juurde.

Kui nüüd küsida, et miks siis Eestis selline seadus rakendatud on. Üks võimalik vastus on see, et meil siiski puudub mõisliku viisakuse ja austuse piisav praktika avalikus suhtlemises. Küsimus pole ainult hpiakust riigiametnike suhtes...mis on mõnede riikide seaduste peamine kaitseobjekt...küsimus on inimese au ja väärikuse ulatuslik löögi alla panek ajakirjanduses ja sellega tihedalt seotud kommentaariumites.
Kui sõnavabaduse lihtsaim avaldumisvorm Eestis on kahjuks laussõim, on raske näha selle rolli laiemalt kui sõimaja teraapiline rahustamine. Sõimaja võiks end teraapiliselt rahustada ka kammerlikemates oludes kui avalik meedia. Sõnavabadus võiks põhineda kultuuriliselt paremini sidustatud tekstidel.

Kunagi eeldas kirjastaja Hans H Luik, et nii delfi.ee kui kunagi olnud portaal mega.ee kujunevad kollektiivseks ajuks. Võinuks ehk kujunedagi. Kujunesid aga esialgu pigem kollektiiveks pärasooleks...kahjuks. Kõik sotsiaalsed eksperimendid ei lõppe alati loodetud tulemustega.
Kollektiivseks ajuks on kujunenud ehk internet tervikuna, mitte mõned kommunikatsiooniportaalid.

Ma arvan, et Eesti Ajalehtede liit on oma väljapoole suunatud kaebustes targu ära jätnud kokkuvõtted sellest laussõimust, mis saab kommentaariumites osaks tekstides kirjeldatud isikutele või sündmustele.
Ma usun, et selline viha ja põlguse väljaelamine on kultuuriliselt tavatu kogu demokraatlikus maailmas. Aga võimalik, et eksin.
See Eesti seadus loob mõõdukad kultuurilised piirid ja kui vaatate muude riikide samalaadseid seadusi siis küllalt mõistlikul moel.

Meedia aruka eneseregulatsiooni kujunemiseks on aega olnud ju tänaseks piisavalt. Paraku müüb online meedia end jätkuval laussõimuga...v.a. siis Eesti Päevaleht ja Sirp (kus kommenteeriad identifitseeritud või valitud).
Moodsa ja kultuurse ühiskonna osaks ei peaks kindlasti olema sellised seadused. Arenenud kultuuri loomulik osa peaks olema võime pidada samaaegselt mõlemast põhiseaduse punktist: nii sõnavabadusest kui au ja värikuse kaitstust nüudvast punktist.
Kuna seda ei tehta ongi kõnealune seadus vajalik.

Head lugemist siis mõnede Euroopa riikide solvamisvastataste seaduste kohta:

Austria
Laws
Criminal Code, Art. 111: (1) “Anyone who, in such a way that it may be noticed by a
third person, attributes to another a contemptible characteristic or sentiment or accuses him
of behavior contrary to honor or morality such as to make him contemptible or otherwise
lower him in public esteem” may be punished by up to six months imprisonment or a fine.
(2) Committing this offense “in a printed document, by broadcasting or otherwise in such a
way as to make the defamation accessible to a broad section of the public,” punishable by up
to one year imprisonment or a fine. (3) Truth is a defense. “In the case of the offense defined
in paragraph 1, a person shall also not be liable if circumstances are established which gave
him sufficient reason to believe that the statement was true.”
Art. 115: “(1) Anyone who, in public or in the presence of several others, insults,
mocks, mistreats or threatens to mistreat a third person, shall be liable to imprisonment not
exceeding three months or a fine . . . unless he is liable to a more severe penalty under
another provision. . . .
Art. 116: “Anyone who publicly insults or defames public authorities and institutions
shall be punished by up to six months imprisonment or a fine.”
Art. 248: “Anyone who publicly disparages the Austrian State or its national symbols
shall be punished by up to one year imprisonment or a fine.”


Denmark
Laws
Criminal Code, Art. 121: Attacking a public official “with insults, abusive language or
other offensive words or gestures while he is executing his office or function or on occasion
of such office or function,” punishable by a fine, simple detention or up to six months
imprisonment.
Art. 267: (1) Violation of “the personal honor of another by offensive words or
conduct or by making or spreading accusations of an act likely to disparage another in the
esteem of his fellow citizens,” punishable by fine or simple detention. (2) It is an
“aggravating circumstance” if the offense is aimed at “any person vested by public authority
with jurisdiction or the power to make decisions on any matter involving legal consequences
or in enforcing the authority of the Executive in criminal matters in connection with the
execution of his office or function, in circumstances other than those covered by” Art. 121,
and the penalty may be increased to up to six months imprisonment. (3) It is an “aggravating
circumstance” if “the insult was made in a printed document or in any way likely to give it
wider circulation or in such places or at such times as greatly to aggravate the offensive
character of the act.”
Art. 268: “If an allegation has been maliciously made or disseminated, or if the author
had no reasonable ground to regard it as true,” that constitutes defamation, punishable by
simple detention or up to two years imprisonment. “If the allegation has not been made or
disseminated publicly, the punishment may, in mitigating circumstances, be reduced to a
fine.”
Art. 269: “(1) An allegation shall not be punishable if its truth has been established or
if the author of the allegation, in good faith, has been under an obligation to speak or has
acted in justified protection of obvious public interest or of the personal interest of himself or
others. (2) Punishment may be remitted where evidence is produced which justifies the
grounds for regarding the allegation as true.”

Denmark
Laws
Criminal Code, Art. 121: Attacking a public official “with insults, abusive language or
other offensive words or gestures while he is executing his office or function or on occasion
of such office or function,” punishable by a fine, simple detention or up to six months
imprisonment.
Art. 267: (1) Violation of “the personal honor of another by offensive words or
conduct or by making or spreading accusations of an act likely to disparage another in the
esteem of his fellow citizens,” punishable by fine or simple detention. (2) It is an
“aggravating circumstance” if the offense is aimed at “any person vested by public authority
with jurisdiction or the power to make decisions on any matter involving legal consequences
or in enforcing the authority of the Executive in criminal matters in connection with the
execution of his office or function, in circumstances other than those covered by” Art. 121,
and the penalty may be increased to up to six months imprisonment. (3) It is an “aggravating
circumstance” if “the insult was made in a printed document or in any way likely to give it
wider circulation or in such places or at such times as greatly to aggravate the offensive
character of the act.”
Art. 268: “If an allegation has been maliciously made or disseminated, or if the author
had no reasonable ground to regard it as true,” that constitutes defamation, punishable by
simple detention or up to two years imprisonment. “If the allegation has not been made or
disseminated publicly, the punishment may, in mitigating circumstances, be reduced to a
fine.”
Art. 269: “(1) An allegation shall not be punishable if its truth has been established or
if the author of the allegation, in good faith, has been under an obligation to speak or has
acted in justified protection of obvious public interest or of the personal interest of himself or
others. (2) Punishment may be remitted where evidence is produced which justifies the
grounds for regarding the allegation as true.”

Germany
Laws
Criminal Code, Sect. 90: “(1) Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of
writings, defames the Federal President shall be punished by three months to five years
imprisonment. (2) In less serious cases, the court, in its discretion, may reduce the
punishment unless the prerequisites of Sect. 187a (see below) have been met. (3) If the crime
amounts to a criminal libel (Sect. 187), or if the perpetrator intended to lend his support to
efforts directed against the existence of the Federal Republic of Germany or its constitutional
principles, the punishment shall be six months to five years. (4) The crime shall be prosecuted
only with the authorization of the Federal President.”
Sect. 90a: “(1) Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of writings: 1)
insults or maliciously maligns the Federal Republic of Germany or one of its Länder (states)
or its constitutional order or 2) defames the colors, the flag, the coat of arms or the anthem of
the Federal Republic of Germany or one of its Länder shall be punished by up to three years
imprisonment or a fine. . . . (3) If the perpetrator intended to lend his support to efforts
directed against the existence of the Federal Republic of Germany or its constitutional
principles, the punishment shall be up to five years imprisonment or a fine.”
Sect. 90b: “(1) Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of writings,
defames a legislative body, the government, or the constitutional court of the Federation or
of a Länder, or one of their members in the exercise of his official duties in a manner
endangering respect for the State, and who thereby intentionally lends his support to efforts
directed against the existence of the Federal Republic of Germany or its constitutional
principles, shall be punished by three to five years imprisonment. (2) The crime shall be
prosecuted only with the authorization of the constitutional body or member involved.”
Sect. 103: “(1) Whoever insults a foreign head of state, or whoever insults, with
respect to the victim’s position, a member of a foreign government present in his official
capacity in the Federal Republic of Germany, or the head, accredited to the federal territory,
of a foreign diplomatic mission, shall be punished by up to three years imprisonment or by
a fine, and in cases involving defamatory insults, by imprisonment from three months to five
years. (2) If the offense is committed publicly, in a meeting or by the distribution of writings,”
the offended party or the public prosecutor can order publication of the conviction.
Sect. 104: “Whoever . . . commits an insulting act with respect to the flag of a foreign
state, publicly displayed according to law or recognized usage, or to a symbol of sovereignty
of such a state shall be punished by up to two years imprisonment or a fine.”
Germany
Press freedom rating: Free
Germany has a population of
82 million; it is a federal republic
with a parliamentary democracy.
In 1990 the Federal Republic of
Germany and the German
Democratic Republic reunited.
28
Sect. 166: “(1) Whoever, publicly or by the distribution of writings maligns the
content of a religious or ideological faith in a manner likely to disturb the public peace, shall
be punished by up to three years imprisonment or by fine. (2) Similar punishment shall be
imposed on anyone who, publicly or by the distribution of writings, maligns a church or
other religious society or ideological association existing in Germany, its institutions, or its
customs, in a manner likely to disturb the public peace.”
Sect. 185: “An insult shall be punished by up to one year imprisonment or a fine.”
Sect. 186: “Malicious gossip, . . . a statement of a factual nature about another, likely
to cause the other person to be held in contempt or to suffer a loss of public esteem . . . [and]
not demonstrably true” is punishable by up to two years imprisonment or fine, “and if the
offense is committed in public or by the distribution of writings, by up to two years
imprisonment and a fine.”
Sect. 187: “Whoever, with full knowledge of the facts, makes or disseminates an
untrue statement of a factual nature about another, likely to cause the other person to be held
in contempt, to suffer a loss in public esteem, or to endanger his credit reputation shall be
punished by up to two years imprisonment and, if the offense is committed in public or by
the distribution of writings, by up to five years imprisonment or a fine.”
Sect. 187a: “Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of writings,
commits the offense of malicious gossip against a person active in the political life of the
nation from motives related to the victim’s position in public life, and if the offense is likely
to significantly reduce his effectiveness as a politician, shall be punished by three months to
five years imprisonment. (2) A criminal defamation shall be punished, provided the same
prerequisites are met, by imprisonment for six months to five years.”
Sect. 189: “Whoever blackens the memory of the dead shall be punished by up to two
years imprisonment or by fine.”
Sect. 192: Truth is not a defense to insult “if the insult results from the form of the
statement or dissemination, or from the circumstances in which it occurred.”
Sect. 193: “Critical comment on scientific, artistic or commercial productions, as well
as expressions made in the exercise or defense of rights, or in order to protect justifiable
interests, as well as remonstrances and reprimands from superiors to subordinates, official
reports or decisions by a civil servant and similar cases are punishable only to the extent that
an insult arises from the form of the expression or from the circumstances in which it was
made."

Greece
Laws
Criminal Code, Art. 153(b): “One who . . . publicly attacks the honor of the head of a
foreign state which is at peace with the Greek State and is recognized by it shall be punished
by imprisonment unless the offense is subject to greater punishment under other provisions,
provided that reciprocity of punishment is guaranteed and was guaranteed at the time of the
commission of the offense. Prosecution shall commence only at the request of the foreign
government.” There is a six-month statute of limitations, and truth is not a defense.
Art. 154: Publicly attacking the honor of “an accredited ambassador to the Greek State
or other diplomatic representative of a foreign state shall be punished by imprisonment for
not more than two years unless the offense is subject to greater punishment under another
provision of the statute. Prosecution shall commence only on the complaint of the victim or
at the request of his government.”
Art. 168(2): “One who attacks the honor of the President of the Republic or one
exercising the power of the President of the Republic, or defames him publicly or in his
presence, shall be punished by imprisonment for not less than three months.” There is a sixmonth
statute of limitations on prosecutions.
Art. 361: “(1) Insult. Except in cases which amount to defamation (Arts. 362 and 363),
one who by words or by deeds or by any other means injures another’s reputation” shall be
punished by up to one year imprisonment and/or a fine. “(2) If the injury to reputation is not
severe, considering the circumstances and the person injured, the offender shall be punished
by jailing or fine.”
Art. 361A: “(1) An insult committed through an act (Art. 361(1)) is punished by
imprisonment of at least three months if it was unprovoked by the victim. (2) If two or more
persons participated in the insulting act, it will be punished by imprisonment of at least six
months.”
Art. 362: “Defamation. One who by any means asserts or disseminates information to
a third party concerning another that may damage his character or reputation” shall be
punished by up to two years imprisonment and/or a fine.
Art. 363: “Aggravated defamation. If in a case under Art. 362, the information is false
and the offender was aware of the falsity thereof, he shall be punished by imprisonment for
not less than three months, and, in addition, a fine and deprivation of civil rights may be
imposed.”
Art. 364: “(1) One who by any means asserts or disseminates information concerning
a corporation with respect to its business, financial condition, product or members of its
Greece
Press freedom rating: Free
Greece is a presidential
parliamentary republic with a
population of 10.7 million.
30
board of directors that may lower the confidence of the public in the corporation and
generally injure its business shall be punished by imprisonment for not more than one year
or a fine. (2) If the accused proves the truth of the information that he asserted or
disseminated, he shall not be punished. (3) If the information that the accused asserted or
disseminated is false and he was aware of the falsity thereof, he shall be punished by
imprisonment.”
Art. 365: “One who disparages the memory of a decedent by rude or malicious insult
or by aggravated defamation (Art. 363) shall be punished by imprisonment for not more than
six months.”
Art. 366: “(1) If the information described under Art. 362 is true, the act shall not be
punished, but proof of truth shall not be admitted if the information concerns solely family
or personal relationships that do not affect the public interest and if the assertion or
dissemination was done maliciously. (2) In cases under Arts. 362, 363, 364 and 365, if the
information that the accused asserted or disseminated discloses a criminal act that is
prosecuted, the defamation trial shall be suspended until the termination of such
prosecution, and subsequently the truth of the information shall be deemed proved by a
conviction and its falsity by an acquittal based upon failure of proof of commission of such
criminal act by the person defamed. Proof of truth of defaming information shall not
preclude punishment for insult, provided that intent to insult is apparent from the conduct
or circumstances under which it occurred.”
Art. 367: “(1) Disapproving criticisms of scientific, artistic or occupational
developments, or such criticisms that appear in a public document issued by an authority
concerning the activities of such authority, or such criticisms for the purpose of fulfilling
lawful duties, the exercise of lawful authority or protecting a right or some other justified
interest, or such criticisms in similar cases shall not constitute an unjustified act. (2) This
provision shall not apply when the above criticisms constitute the essential elements of an
offense under Art. 363 or intent to insult is apparent from the manner of criticism or the
circumstances under which it occurred.”
Art. 368: “(1) In cases under Arts. 361, 362, 363, 364 and 365, criminal prosecution
shall be initiated only upon a complaint. (2) In a case under Art. 365, the right to file a
complaint lies with the surviving husband, wife and children of the decedent and, if such do
not exist, the parents, brothers and sisters of the decedent. In a case under Art. 364, the right
to file a complaint lies with the board of directors and any person with a legal interest in the
matter. (3) If the injured person is a civil servant and the offense occurred during his tenure
in office or for reasons related to such tenure, his official superior and the competent minister
shall also have the right to file a complaint.”
Art. 369: Requires publications of judgments in favor of complainants in insult and
defamation cases. If a newspaper or periodical found guilty of insult or defamation fails to
publish the judgment in accordance with the law, the editor can be punished by up to one
year imprisonment or a fine.

Italy
Laws
1930 Criminal Code (amended 1944, 1947, 1955), Art. 278: “Offenses to the honor and
the prestige of the President of the Republic. Whoever offends the honor or the prestige of
the President of the Republic shall be punished with imprisonment from one to five years.”
The 1929 Concordat with the Vatican extends that same protection to the Pope.
Art. 290: “Offenses to the honor of the Republic, the constitutional institutions and
the Armed Forces. Whoever publicly insults the Republic, one or both of the legislative
assemblies, the government, the Constitutional Court or the magistrature shall be punished
with imprisonment for six months to three years. The same sanctions are applied to whoever
publicly offends the Armed Forces or the forces of liberation.”
Art. 291: “Offenses to the honor of the Italian nation. Whoever publicly slanders the
Italian nation shall be punished with imprisonment from one to three years.”
Art. 292: “Offenses to the flag or other State emblems. Whoever insults the national
flag or another emblem of the State shall be punished with imprisonment from one to three
years.”
Art. 297: “Offenses to the honor of a foreign head of state,” punishable by one to three
years imprisonment.
Art. 298: “Offenses against the representatives of foreign states,” punishable by one
to three years imprisonment.
Art. 299: “Offenses against the flag or emblem of a foreign state,” punishable by six
months to three years imprisonment.
The last three articles apply only in those cases in which a foreign state’s law provides
reciprocal protections to Italian officials and symbols.

The Netherlands
Laws
Criminal Code, Art. 111: “Intentional insult of the King,” punishable by up to five
years imprisonment or a fine.
Art. 112: “Intentional insult of the King’s consort, the Heir Apparent or the spouse of
the latter, or of the Regent,” punishable by up to four years in prison or a fine.
Art. 113: (1) “A person who disseminates, publicly displays or posts, or has in stock
to be disseminated, publicly displayed or posted, written matter or an image containing an
insult of the King, the King’s consort, the Heir Apparent or the spouse of the latter, or of the
Regent” may be punished by up to one year imprisonment or a fine, “where he knows or has
serious reason to suspect the written matter or the image to contain such an insult.” (2) The
punishment in (1) also applies “to a person who, with like knowledge or reason to suspect,
publicly utters the contents of such written matter.” (3) “Where the offender commits any of
the serious offenses defined in this article in the practice of his profession and where, at the
time the serious offense is committed, less than two years have passed since a previous
conviction of the offender for any of these serious offenses became final, he may be
disqualified from the practice of that profession.”
Art. 118: “Intentional insult of a head or a member of government of a friendly nation,
present in the Netherlands in his official capacity” or of a “representative of a friendly nation
accredited to the Netherlands government,” punishable by up to two years imprisonment or
fine.
Art. 119: (1) “A person who disseminates, publicly displays or posts written matter or
an image containing insult of a head or a member of government of a friendly nation, present
in the Netherlands in his official capacity or who publicly utters the contents of such written
matter” may be punished by up to six months in prison or a fine, “where he knows or has
serious reason to suspect the written matter or the image to contain such an insult.” (2) The
same penalties apply to insult of “a representative of a friendly nation accredited to the
Netherlands government. (3) Where the offender commits any of the serious offenses defined
in this article in the practice of his profession and where, at the time the serious offense is
committed, less than two years have passed since a previous conviction of the offender for
any of these serious offenses became final, he may be disqualified from the practice of that
profession.”
Arts. 261: (1) Slander, defined as intentionally impugning “the honor or reputation of
another person, by alleging he committed a particular act, with the clear intent of giving
publicity to the allegation,” punishable by up to six months imprisonment or a fine. (2) Libel,
The Netherlands
Press freedom rating: Free
The Netherlands is a
parlia-mentary democracy under
a constitutional monarch, with a
population of 15.8 million.
36
defined as impugning a person’s honor or reputation “by means of written material or
images, which are either disseminated, publicly displayed or posted, or by means of written
material the contents of which are publicly uttered,” punishable by up to one year
imprisonment or a fine. (3) It does not constitute slander or libel if “the perpetrator has acted
in his own necessary defense or where, in good faith, he might have assumed the allegation
to be true and to be required in the public interest.”
Art. 262: A person who commits slander or libel “knowing that the allegation is
contrary to the truth is guilty of aggravated defamation,” punishable by up to two years
imprisonment and a fine.
Art. 265: (1) “Where the person defamed is found guilty in a final judgment of the
allegation imputed to him, conviction for aggravated defamation is precluded. (2) Where the
person defamed has been acquitted of the allegation in a final judgment, that judgment is
considered full proof of the falsity of the allegation. (3) Where criminal proceedings for the
allegation have been instituted against the person defamed, prosecution for aggravated
defamation shall be suspended until there is a final judgment with respect to the allegation.”
Art. 266: “Simple defamation,” defined as an “intentional act of defamation that
cannot be characterized as slander or libel, committed in public either orally or in writing or
by image, or orally against a person in his presence or through other acts, or committed by
means of written matter or an image sent or offered,” punishable by up to three months
imprisonment or a fine. (2) “Acts intended to express an opinion about the defense of public
interests, and not at the same time designed to cause worse offense in any other way than
might be assumed from their purpose, are not punishable as simple defamation.”
Art. 267: The punishments provided in Arts. 261-266 “may be increased by one-third
where the defamation is made with regard to: (1) the public authorities, a public body or a
public institution; (2) a public servant during or in connection with the lawful execution of
his duties; (3) the head or a member of the government of a friendly nation.”
Art. 270: Slander or libel of a dead person is punishable by up to three months
imprisonment or a fine.

Norway
Laws
Criminal Code, Art. 95: “Any person who in the realm publicly insults the flag or
national coat of arms of a foreign state, or is an accessory thereto,” may be punished by a fine
or up to one year imprisonment. “The same penalty shall apply to any person who in the
realm offends a foreign state by committing violence against or by threatening or offensive
behavior toward any representative of that state.”
Art. 101: “Any person who defames the King or the Regent” may be punished by up
to five years imprisonment.
Art. 130: Defamation of public authorities, punishable by a fine or up to one year
imprisonment.


Sweden
Laws
Sweden repealed its laws prohibiting insulting government officials and national
symbols in the 1960s and 1970s. In 1965, provisions making it a crime to insult the Riksdag
(Parliament) and foreign heads of state and diplomats were repealed. In 1971, laws
prohibiting desecrating the national symbols of Sweden or foreign nations were abolished.
In 1976, the laws prohibiting insult of the King and public officials were repealed. Sweden’s
Freedom of the Press Act, however, does contain provisions regarding libel and affront or
insult, in general.
Freedom of the Press Act, Chapt. 7, Art. 4: “With due regard to the purpose of a
universal freedom of the press as set forth in Chapter 1, the following acts shall be regarded
as offenses against the freedom of the press if they are committed by way of printed matter
and if they are punishable under law: . . . 14. defamation, whereby a person alleges another
is a criminal or is blameworthy in his way of life, or otherwise communicates information
liable to expose the other to the contempt of others, and, if the person libeled is deceased, to
cause offense to his survivors or which might otherwise be considered to violate the sanctity
of the grave, except, however, in cases in which it was justifiable having regard to the
circumstances, or in order to provide information in the matter concerned and proof is
presented that the information was correct or that there were reasonable grounds for it; and
15. affront, whereby a person insults another by means of offensive invective or allegations
or by any other insulting behavior towards him.”
Art. 7: “Printed matter containing an offense against the freedom of the press may be
confiscated.”
Chapt. 9 authorizes criminal prosecution by the Justice Chancellor of offenses under
the Freedom of the Press Act, and Chapt. 11 authorizes private claims for damages

Laupäev, 27. november 2010

Meedia kättemaks

Nagu ka tänases Postimehes Argo Ideon meelde tuletab, olen tõepoolest olnud kirjastaja.
Ma ei tea küll, kust on Ideonil mälestus minust kui Päevalehes päiseid teinud sellist aga eks mälu väidetaksegi olevat valikuline.
Küll mäletan aga seda kui vaevaline oli juba toona ajakirjanikele selgeks teha, et kasutada tuleks informatsiooni ja fakte ja teadmisi, mitte eelarvamusi.
1990 aastate keskpaik ja lõpp olid sellise väljaandeahela nagu Rahva Hääl - Eesti Päevaleht ajad. Olime ühed esimesed, kes ostsid ajakirjanike kasutada Reuters' i jooksva uudisvoo ja andmebaasid. Reuters Business Briefing oli selle nimi.
Selle kasutussevõtt kulges visalt. Paljudel puhkudel jäigi artiklite taust, mis rahvusvahelisemaid teemasid puudutas kesiseks ja Reutersi kogutud bitid kibelesid juhtmeotsas enamjaolt niisama.
Teadmistega toimimise kultuur ei tule lihtsalt ja pole kahjuks Eesti ajakirjanduses siiani muutnud valdavaks.
Nagu olen kritiseerinud, on Eesti ajakirjanduses osaliselt levinud tegevsmudeliks just kergelt nihestatud või suisa väära informatsiooniga asjassepuutuvate isikute ning ümbruse ärritamine. See käivitab kauakestva diskussiooni ja toodab ka lugejaid. Tõepoolest: lugejad on ka sellise käitumisega juba harjunud ja ootavad seda.

Ideonil on oma kirjutises ühes aga selgelt õigus: loomulikult ma teadsin ette, mis saama hakkab. Küll mitte iga alusetut lauset, mida enda kohta lugema pean aga üldjoontes loomulikult.
Kas see etteteadmine oleks pidanud mind ohjama ja suunama? Saan aru, et selline eeldus ja lootus oli. Ideoni (ja ka teiste) psühhoanalüüs selle kohta, miks näiteks mina olen teinud nii naa või kolmat moodi on üksjagu meelevaldne ja kahjuks sisutu. Oma motiive olen ma avalikult selgitanud päris mitmeid kordi...ja teen seda ka siin...aga näib et kasutult. Tuleb välja, et minust paremini teavad minu tegevustest ja mõtetest need, kes pole nendega mingis puutumuses.

Ideoni artiklis on tähelepanuväärne fraas (neid on seal loomulikult veelgi aga esialgu see)
"Poliitiline loogika ütleb, et ükskõik millise paljuvaieldud eelnõu väljasurumine roheliste kaalukeeleks olles andnuks parteile valimisteks juurde nii vajalikke «Browni punkte» ja tegijamainet.
Seega tähendas Strandbergi «nii nagu õigeks pidasin»-hääletus sedakorda poliitiliselt harvaesineva võimaluse käestlaskmist kõigi roheliste jaoks."

Et siis sõltumatult roheliste või kelle iganes programmist ja arusaamadest ja soovidest on meedia siis see, mis otsustab. Need laused võivad olla rahumeeli tõlgitud kui: "Kuna te ei teinud nagu me eeldasime ja soovisime siis nüüd me teile alles näitame!" või midagi sellist.

Tähelepanuväärne on ka artkli lõpp:
"Loodame, et kui seaduse jõustumisel nn ennetustrahvimine reaalselt päevakorrale tuleb, ei taba ootamatut kaasautorit nüüd bumerangina kusagilt solvunud pahameel koos preventiivse hüvitisnõudega, et kunstnikul kaoks igavesti soov miskit ebakohast joonistada."

Mul kaoks soov midagi ebakohast joonistada!?!?!..puistab Ideon…olen ma muide seda kunagi üldse teinud?

Ehk mu isikuliku arusaama kohaselt on tõepoolest tänaseks tekkinud olukord, kus inimeste väärikusel ja aul tallamine ei tohi olla meediakanalite müüginumbrite ja tähelepanumajanduse aluseks. Majandusmudeli muutmine on loomulikult vaevaline ja frustreeriv. Näiteks orjapidamise kadumise nimel on suuri lahingid peetud ja see kestis terve sajandi.

Loomulikult oli mul klahvile vajutamise hetkel selge ka tõsiasi, et need kelle arvelt meediatööstus siiani on oma müüginumbreid kasvatanud on selges vähemuses võrreldes nendega, kellele auteotusel ja valel põhinevad lood lõbu valmistavad. See seadus kaitseb vähemust Eesti ühiskonnas enamsuse uudishimu toitmiseks mõeldud piire ületava tegevuse vastu.
Isiklikult ma ei soovi aga, et iga järgmise põlvkonna teotahtelised inimesed peaksid astuma areenile, kus neid valgusvihku seatakse ja siis midagi kahtlevat nende kohta öledakse. Minust ei saa selle seaduse võimaluste kasutaja. Minus on lootus meedia ja ajakirjanike arenemis ja kohanemsvõimesse.
See seadus ei ole Mitte sõnavabaduse vastu vaid muudab sõnavabaduse sisu selgelt inimväärikamaks. Kas pole?

Ideon viitab, et ühes Postimehes avaldatud tekstis ma ütlen et:
«Kasvada saab eripära ja tähelepanuväärse suunas, mitte halli ebamäärasuse suunas,»
Sellesama viidatud 2004 aastal avaldatud loo
Tappa ehitussiga ja kompressorhunt!

Lõpus ütlen ma aga hoopis nii:
"Mida segasemad ja sisemise kooskõlata on tänased lood seda segasem ka tulevik. Mida vähem vaimuvalgust seda kiduram kultuur."

Ma olen veendunud, et tänu sellele seadusemuutusele ei kao Eestist kindlasti mitte sõnavabadus vaid loodan, et pigem kaovad alusetud ajakirjandusteosed müüginumbrite tekitajana või vähemalt väheneb nende osakaal ja vaimuvalgust saab enam olema.

Reede, 26. november 2010

Kiri kaugelt ehk kuidas ja mida soovitatakse saadikutele hääletuste eelselt


Olen juba korduvalt viidanud Hans H. Luige poolt mulle enne neljapäevast hääeltust saadetud kirjale ja selle olemasolu-sisu vastu huvi tuntud.
Seetõttu avaldan selle kirja sellisel kujul nagu selle sain ka oma võrgupäeviku lugejaile. Eks hinnake ise, kas kirja sisu ja sellele järgnenud raevukus kirjutaja meediakanaleis on seotud või mitte.

Kirjas on ehk lugeda tavaline lobby ja hulgaliselt eeldusi näiteks selle kohta, et ilmselt on Eesti kohtusüsteem läbinisti mäda ja kindlasti hr. Langi ägeda mõju all.
Valimisteni on väga vähe aega ja see on tegelikult ennustamatu, kas Lang ka edaspidi justiitsministrit jookseb.

Kiri ise aga siin:


Päevast Marek,

polegi ammu näinud, üle-eelmine Ekspress tõi su artikli väikeste erakondade hüvangust.
Nüüd olekski tarvis Langi tank kraavi lasta.
Seadusteuputust, mida 30-inimeseline seadusloome kollektiiv Just. Min-is vorbib, võib nimetada keskkonnakahjuks. Vaat kui argpükslikult ref. Antropov ka ise ütleb et "president ja õiguskanstler võivad veel aidata"... Kelle vastu?!REF enda eelnõu vastu?
Palve sulle: ärge toetage. Ajakirjandusel praegu niigi sitt silgukarbis ja on ju veel Riigikohtu otsus Leedo contra Delfi asjas. Üks Virumaa väljaanne sai 200 000 kr trahvi kohtus vägistamisohvri nime avalikustamise eest. EPL maksis Seppiku tahtel 50 000 (kuigi ilmaasjata. Ain ju oli tegija Balti jaama monumendi küsimuses). Ühesõnaga, kaitse on kodanikel täiesti olemas.

Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib. Vat da fakk.

Kesk ei hääletanud, kui teie ei murdu siis Lang puhkab jalga. Kuidas tundub? HHL


Ahjaa...muide saatsin ka Keskpäevatunni juhile Priit Hõbemäele tagasihoidliku küsimuse selle kohta, et kas nad ei sooviks ehk mind homme selles raadiosaates osalemas näha.
Vahetu allikas ikkagi selel kohta, millised on mu motiivid ja diilid, eks?
Ootangi vastust.

Meie tavaline igapäevane vale


Hannes Rumm väidab oma arvamustekstis (EPL 26. november 2010) ühe vale teise järele.
Alustame viimasest. Enne nn allikakaitseseaduse hääletust võetud 10 minutise vaheaja jooksul olevat keegi tulnud ja minuga midagi lägi rääkinud ja diili teinud (Rumm:"Siis võeti kümme minutit vahe-aega ja selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt."). Mitte midagi sellist ei ole aset leidnud. See on lihstalt vale.

Inimesed, kes olid tulnud riigikogu rõdule toimuvat jälgima just selleks, et vaadata, kas enne hääletust toimub mingeid koondumisi ja arutamisi, kinnitasid, et meie fraktsiooni liikmetele ei lähenetud ega räägitud. Selline väike vale siis algatuseks justnagu ausana ja õigluse eest seisva Rummu poolt.

See, mis aga sündima hakkab oli mulle aga selge juba hääletamisele eelnenud kolmapäeval kui üks meediaettevõtja saatis mulle kirja, mille soovitas "langi tanki" kraavi ajada.
Sõrmede soojus polnud riigikogu puldi klahviddelt veel lahkuda jõudnud, kuis sama meediaettevõtja omatavas kanalis ilmus anonüümne artikkel, mis sisaldas suure hulga alusetuid väiteid, miks ma olevat oma otsuse just sellisena teinud.
Aitäh Hans! Ega muud poleks tegelikult arvanud ja oodanudki.

Rohelised ega mina isiklikult pole kindlasti teinud mingit Rummu väidetud arvatavat diili. Kui Rummule on teada diil või selle osapooled siis, mis on selle diili sisu? Kes on osapooled?
Või milline see olla saakski.
Mõtlen, et mis on ehk olulisemaid muudatusi, mida meil (Rohelistel siis) on õnnestunud 2011 aasta riigeelrvesse teha? Ehk siis 60 miljoni krooni võrra suurendatud toimetulekutoetused. Milline võiks olla selle sammu isiklik kasu mida ette heita?

Ehk veelkordselt, milline on mu mulje toimunust.
Kõnelaune seadus ei saa ühelgi moel muuta karistatavaks tõerääkimist ja selle harrastamist ükskõik kui suurtes tiraažides. Sõnavabaduse tähendus on loomult ikka mitmepoolne ja vaba sõna kasutamine ei saa kindlasti toimuda alusetult (valet kasutades) kedagi teist kahjustades või söödaks muutes.

Just söödaks, sest ajakirjanduslik meetod, kus alusetu väide tiražeeritakse lootuses ja ootuses, et asjassepuutuvad asuvad end õigustama-kaitsma-väitlema, on tänaseks päris levinud.
Just seda meetodit praktiseerib antud hetkel ka Eesti Päevaleht andmata mulle kohest võimalust Rummu valele vastata. Eks ikka selleks,e t vale levikut ja kestvust siis esilekutsutud arutelus mingilgi moel piirata.
Las kestab vastuseta vale esmaspäevani või koguni nädala! Lehes pole kindlasti nii kohese avaldamise jaks ju ruumi, eks!? Klikke tuleb rohkem ja reklaamimüüjad löövad nurru.

Eelmainitud kirjastaja kahtlustas mulle saadetud kirjas, et kõnealuse seaduse tegelik mõte olevat hoopis vaat milles:
"Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib."
Päris karm kahtlustus. Mina omalt poolt juhin tähelepanu sellele, et tegelikult on täna juba kohut mõistetud kohtuniku üle, ja ta ka süüdi mõistetud, kes tegi oma otsuse kallutatult aga ilma isiklku kasusaamise huvita.

Ja lõpuks veel otsusest. Rummu teada on tehtud mingi räpane kokkulepe. Mina olen jätkuvalt veendunud, et õiguslik tasakaal meedia ja selle käsitletavate vahel on vajalik nagu ka selgem kohtupraktika ses osas. Ma pole kunagi teisel arvamusel olnudki.
Ainus kokkulepe, mille tegin ongi kokkulepe iseendaga, et hääletasin nii nagu tõeks pidasin…tegemata kokkulepet meediaga, kelle esindajate raevukust võinuks ma vältida või tegemata ka kokkulepete Rummu ja tema erakonnaga või kellega iganes teisega.

Nagu ka Rummu kirjutisest ja Päevalehe toimimisest näha, on võimalik Eesti ajakirjanduses süüdimatult avaldada valet kelle iganes kohta. Olukord on muu hulgas ka selline, et vaatamata palvele avaldada võimalikult koheselt ka omapoolne õiendus selle Rummu valejutu kohta pole Päevaleht leidnud selleks võimalust. Mis kaalutlustel? Mul on põhjust arvata, et näiteks ärilistel kaalutlustel: pikemalt püsiv konflikt müüb teadupoolest paremini ja kutsub rohkem hiireklikke tegema.

Ja kuidas siis on selle süütuse presumptsiooniga: "Süüdi!" kuna toimetus väidab nii arvamusekirjutaja suu läbi ilma tõendeid küsimata ja vastuväideteks aega ja ruumi andmata.

Neljapäev, 25. november 2010

Meedia ja meelevald


Meedia meelevald on meeletu. Väide, mille esitamiseks mõeldud lause lõppeb küsimärgiga on hea viis põletada märk lauses mainitu näkku. Osaline protsessi kajastamine võib jätta sootuks muu mulje. Osaline tõde ja lausvalegi on peamine konks, millega Eesti meedia oma laisemas ja masstootmislikus osas võtab lugeja, vaataja ja kuulaja oma konksu otsa. Enamgi, sama konksu otsa satub ka meelevaldses tekstus mainitu, kes reeglina peab hakkama seletama, et ta ei ole ei kaelkirjak, ei siil, ei Lõuna Aafrika kuue meetri pikkune mullauss ega isegi mitte tavaline siga. Seadus, mis selles virrvarris mõõdukat tasakaalu luua üritab on tänaseks meediarahva ühe osa poolt parajalt raevukalt vastu võetud.


Sõrmedelt pärit soojus polnud veel riigikogu hääletuspuldilt hajunud kui juba sain telefonikõne, milles küsiti, et miks olin ma allikakaitse seaduse poolt kuna just minu tõttu olevat see vastu võetud.
Pean siinkohal tõe huvides kohe üles tunnistama, et see seadus võeti vastu 51, mitte 1 riigikogu saadiku häälega.

Arusaam roheliste fraktsioonis on siiani olnud selline, et igaüks saab teha omi otsuseid oma vabast tahtest lähtuvalt. See ongi juhtmevaba poliitika.

Toon siia kaks paragrahvi seadusest, mis siis ajakirjanikke ja meediaomanikke enim on erutanud ja ärritanud:

2) paragrahvi 134 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.“;

3) paragrahvi 134 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
(6) Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.“.

Kuni siis selleni välja, et üks meediatootjatest soovitas mul eile kõnealuse eelnõu tungivalt maha hääletada kuna kodanikud olla kaitstud niigi laimu eest.
Noh ja veel mõnda huitavat...mida hea tahtmise korral võiks ka tagasihoidlikuks mõjutamiseks kutsuda...aga selline see komme juba on.

Tarvitses mul aga hääletada nii nagu õigeks pidasin kui samas meediaväljaandes ei ilmunudki muud kui lihtsalt järjekordne ports valet, mis lisaks mulle puudutas ka minu lähedasi.
Seda valet kordas üks teine meediaväljaanne ja siis pidas seda valet vajalikuks korrata oma küsimuses ka rahvusringhääling, kust Aare Rannamäe küsis mult otseeetris, kas mul olid ka mingid muud motiivid antud eelnõu poolt hääletamiseks nagu väidetakse (sic!).
Väitjaks ei ole aga keegi muu kui Eesti Ekspressi artikkel, millel puudub ka autor ja kus on lugeda nagu oleks minu poolthääl antud seadusele tulnud ei muust kui soovist, et Kliima ja Energiaagentuuri ei likvideeritaks kuna sellel olevat igasugu probleeme nagu meedia väidab.
Lihtsad ja kontrastsed aga enamjaolt tele mittevastavad kujundid on need, mis muudavadki elusad inimesed ei muuks kui muinasjututegelasteks, kellelele külgekleebitud tegevuste ning omadustega siis Eesti meedia püüab maailma seletada.

Probleeme on aga just ja sageli sellesama meediaga, millise töötajad lihtsalt väldivad fakte ja levitavad teadmise pähe üsna sageli eelarvamusi või ettekujutusi. Just needsamad ettekujutused ja süsteemikindlalt evitatavad valed ei ole muud kui meedia enda tähelepanuallikas. Tähelapnu on aga meediamajanduse alus ja peamine kaup.
Kui küsisõnata lausele, mis kostuks muidu väitena lisada formaalselt lõppu küsimärk on tulemuseks lihtsalt huvitav küsimus.
President on narkomaan ja lastepilastaja….?
Tuntud poliitik peab põrandaalust mängupõrgut…?
Kõrge riigiametnik pakub oma kodus inimlihast toite…????
jne. Küsija suu peale pole loomulikult tavaks lüüa.

Mainides nime koos sele kiivas küsilausega jätkub aga juttu kauemakski. Eks siis see, kelle kohta see nn küsimus esitatakse peab siis hakkama seletama, et nii see ei ole jne jne.
Ja tähelepanu on saavutatud. Klikke tuleb, silmapaarid vaatavad, jätavad meelde, kordavad, tähelepanu müüb ja reklaamiraha teenitakse. Ajakirjanduski on ju äri.
Ei mingit erilist vaeva ega haridust ega analüüsi ega teadmisi selleks vaja pole.
Väitele küsimärk lõppu ja asi vask.

Eks loomulikult see uus seadusemuudatus sellist turustamisstrateegiat ju mingil määral mõjutab ja kõigutab.
Vaja on tõepoolest paremat meediamüügimudelit.
Sisule keksenduvat näiteks ja tõde kuulutav.
Tõde pole paraku odav.

Laupäev, 20. november 2010

Masu läbi…pasunasse ja kõigile



Väheste võimalustega toimetulekuks on vaja kokku leppida, kellest lahti saadkase. Kogemus ütleb, et piisab kui konkurendi pea ja keha on pandud erinevatesse kastidesse, siis jagub võimalusi allesjääjatele lihtsalt rohkem.

Kunagi arvasin ka ise, et majanduskriisile järgneb sotsiaalne kriis.
Teadagi kuidas.
Töökohtade kadumisega seotud eluolu kehvnemised ja muu selline.
Poleks osanud arvata, et selle väite sisu on sügavam.
Nimelt ka mööduv ja mingil hetkel mööda saav majanduskriis põhjustab tõsise sotsiaalse kriisi.

Ja nimelst millise…
…kriis on võtnud teadupoolest võimalused paljudelt. Kriisi möödumine toob need võimalused tagasi aga võimalusteta jäänud töötajaid, ettevõtteid ja nende omanikke on pagana palju.
Need siis hakkavadki väheste võimaluste peale tormi jooksma.
See on ja saab olema väga närviline tegevus. Vaat et nagu kodusõda.
Majandusministeeriumi kantsler ja maanteeameti juht on ühed esimesed, kelle majandskriisi möödumise revolutsioon giljotiini alla tahab saata.
Pole mul neist uurmismaterjalidest mõistagi aimugi aga mulje on selline.
Pole nad esimesed ega jää viimasteks.

Sedavõrd, kuidas kaubanduskeskuste parklad aina sagedamini autodest pungil on hakkab kostuma ka sõnumeid majanduse taastumise kodusõja rinnetelt.
Võimalusi on veel vähem kui vajadusi.
Nii käibki sotsiaalmajanduslik kodusõda seniks kuni kõigil taas võimalusi.
Hind, mida tulevase heaolu eest maksta tuleb pole alati kõige soodsam.
On loosungeid, et kutsugem andekad koju tagasi.
Ma arvan, et esimene loosung, mille täitmine ei maksa ju midagi, oleks et jätaks andekad ja võimekad kodus lihtsalt ellu.

Teisipäev, 9. november 2010

Viljasaak sõltub kombainist ehk astmelise tulumaksu ja muude maksude meelevaldusest



Nagu ikka suutis ajakirjandus taas selgitada seda nagu sooviksid rohelised astmelist tulumaksu.
Soov kaaluda ja arutada mingi maksu üle ei tähenda veel selle soovimist.
Kuigi kolleeg Trapido riigikogus on muteada isiklikult tõepooelst astmelise tulumaksu pooldaja, pole rohelised teinud ühtki otsust sellise maksu toetamiseks. Roheliste peamiseks maksujutuks on siiani jäänud ikka ressursimaksud nende erinevates avaldumisvormides.

Sama äraleierdatult nagu Taliga ja ametiühingud kõnelevad astemlisest tulumaksust kui võluvitsast on siinkohal põhjust rääkida sootuks muud juttu.
Maksudest üldisemalt.
Nimelt ei tooda maksud mitte mingit tulu. Toodavad riigitulu aga mitte esmast väärtust, millelt neid arvestatakse.
Seejuures ilmselt ei kõrged ega madaladki maksud.
Vastupidisel juhul peaks ju kõrgete maksude riikides majandus välja surnud olema.
Aga ei ole.
Jutt maksudest kui majanduse alusest täna, kus me oleme seotud ja koostöös paljude teiste riikidega Euroopa Liidus, on mu meelest mõõdukas loba.
Madalad maksud ei edenda majandust karvavõrd rohkem kui arvatakse et kõrged maksud pidurdavad.
Maksud pole muud kui kombain, mis märkimisväärselt saagikust ei kujunda.
Kombain korjab saagi nagu maksudki toovad riigikassasse raha.
Lõigata saab vilja aga põllult. Saagi allikas on head seemned, hea muld, hea ilm ja õige külviotsus ning korralik põlluharimine.

Majanduse esmaseks aluseks on samuti ennekõike arukad ja tulevikku suunatud investeeringud. Õigesti valitud seemned, muld ja oskuslik tegutsemine…see oleks investeeringute analoogia põllupidamise puhul.
Neid arukaid investeeringuid tulebki teha.
Ja seda juba täna, selmet arutada taas ja taas seda kuidas jõukale naabrile astmelise tulumaksu kehtestamine tekitab õiglust ja rahulolu juurde või ma täpselt ei teagi, millised need kõik argumendid kokku on.

Ainus, mille maksustamises rohelistel on üksmeel ja ma loodan, et seda üksmeelt jagavad ka muud ühiskonnaliikmed, on ressursside maksustamises.
Maavarad ja nende kasutusõigus on tegelikult kõigi maksumaksjate ühine väärtus, millelt maksu küsida polegi mingi patt.
Näiteks põlevkvi, mille kasutamine täna viib meie ühisest rahakotist varjatult välja 5-8 miljardit krooni ja hüvena tuleb tagasi väidetavalt odav elekter.
Äkki oleks siiski õigustatud maksumaksjatel kogu see 8 miljardi jagu raha, mis põlevikikasutus nõuab terviseparanduseks, teedeehituseks ja jäätmekäitluseks, põlevkvile kasutusmaksu kehtestamisega kasvõi osaliselt tagasi küsida. 30-40 krooni põlevkivitonnilt tooks maksumaksjale tagasi need kulud, mida kaude sama tööstuse ülalpidamiseks tehakse.
Loomulikult läheks seepeale kallimaks ka elekter.
Pole kahtlustki ja kohe märkimisväärselt.
Aga elektriga saab säästlikumalt ringi käia aga toimetulekuga hädas olevatet inimestelt sama…püüdke asjadega veelgi sästlikumalt ringi käia!…nõuda ei saa ega tohigi.
Või küsigem nii: mida rohekm soovitakse, kas odavat eletrit või tasuta kooliharidust ja koolilõunaid?
Alates 2013 aasta 1. jaanuarist, kui elektriturg täiesti vaba, on põlevkivimajanduse slline varjatud toetamine üldse täiesti mõistetamatu.

Nii ongi ainuke õiglane maks, tasu maavarade ja loodusressursside kasutamiselt. Meie ühise vara kasutamiselt. Ja ressursside jõulisem maksustamine mõjutaks loomulikult investeeringuid ning seda suunas, mis oleks ilmselt seotud lisaväärtuserohkema või ajumahukama tegevusega.

Inimese tekitatud raha maksustamisest rikkust aga ühelgi moel juurde ja võrdust lisaks ei teki.
Ainus alternatiiv lõpmatule maksuvaidlusele on arutada selle üle, millised peaksid olema need investeeringud ja riiklikud kavad, mis sisulise jätkusuutlikkusega tekitaksid aja-, raha- ja ressursusisäästul põhinevat heaolu kõigi jaoks.
Ma loodan, et ka riigikogu valimised keskenduvad enneküike arengukavade ja investeeringute sisule, mitte sellele tüdimuseni väsitavale astmelise või mitteastmelise tulumaksuteemale.

Esmaspäev, 1. november 2010

Riigikaitse uus tase: lobiseme kõik välja küll nad meid siis kartma hakkavad!

Olen minagi lugenud pealkirju sellest kuidas üks teine või kolmas asi olla mul Kaitseminitseeriumile üle andmata, kuidas sõdurid ootavat pikisilmi mingit imekangast või ma ei tea veel mida.
Tõepoolest on Tehnikaülikool sõlminud kaitseministeeriumiga lepingu, mille raames olen juhtinud töörühma, kes muu hulgas on tõepoolest loonud ka terve rea uusi materjale, süsteeme ja kontseptsioone. Eesmärgiks uute kaitselahenduste tekitamine.
Lepingud nagu asjakohased ja üle antud aruanded pole avalikkuse jaoks mõeldudki.

Ühtäkki hakkasid siis erinevad vilemehed puhuma sellest, kuidas selle kõigega olla seotud suur hulk probleeme. Postimehe ajakirjanik viitas, et koguni arvatakse, et tegemist olla sootuks blufiga.
Loomulikult pole tegu blufiga, mida sain täna nii Kanal 2 kui ERR reporteritele Tehnikaülikoolis ka demonstreerida.
Eesti teadlaste ja inseneride tööd on muu hulgas ära märgitud ka NATO teaduse ja tehnoloogiaorganisatsiooni uudiskirjas.

Asjatundjana antud valdkonnas esines ka näiteks hr. Leo Kunnas, kes muu hulgas mainis:

«See projekt meenutab natuke neid ulmejutte, mida ma kirjutan. Ma ei väida, et see oleks võimatu, aga kahtlen, kas meil on võimekus selliseid asju teha.»

Järelikult: Kunnas peab teadma millest räägib.
Vaatasin siis üle nii lepingud kui aruanded, mis selle tööga seotud.
Tegemist on ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumentidega, mille avalikustamise tähtajad on nii 2014 kui 2015 aastatel.


Väljavõte Tallinna Tehnikaülikooli ja Kaitseministeeriumi vahel sõlmitud lepingu aruande päisest, kust on näha, et antud teksti ametialane kasutamine saab lõppeda alles 2014 aastal. Nii see aruanne kui samalaadsete piirangutega muud dokumendid võivad arvatavalt olla ka näiteks Leo Kunnase teadmiste allikaks, kes ajakirjandusele ka teada annab, mida ta asjadest arvab.


Ametialaseks kasutuseks mõeldud paberi lekitamine ei too endaga kaasa kinnimajja minekut aga eks see ju eetiliselt veidi veider ole.
Kuidas saab suhtuda riigikaitsest tõsimeeli kõnelevasse eruohvitseri, kes nagu mina aru saan on võimalik et endale teatavaks saanud ametialase info lihtsalt ajakirjandusele edasi lobisenud.
Aga no jah…ega ta enam ju ametiisik pole.
Ulme.

Pühapäev, 31. oktoober 2010

Tahate astmelist tulumaksu...aga palun!


Hambatohtrid kohe näevad inimeste sisse.
Neil on kohe selline töökoht, muide!
Vaatavad ja näevad.
Tuttav hambatohter, kes on pikka aega inimeste sisse vaadanud arvas, et valimised võiksid olla avalikud mitte salajased. Või vähemalt peaks olema register, kes kelle ja seega ka mille poolt valis.
Olgu avalikud ja te ei usu mille pärast! *)
Sellise lihtsa asja pärast, et siis oleks võimalik inimestele pakkuda seda, mida nad tegelikult ka tahavad.
No näiteks…kui sotsialistid ja keskparteilased tahavad , et Eestis oleks astmeline tulumaks siis tegelikult ju võiks neile valijatele, kes soovivad astmelist tulumaksu ka pakkuda astmelist tulumaksu…eksole.
Noh ja nii edasi.
Huvitav kui valmimissüsteem tooks endaga kaasa nende valijate jaoks kõik selle, mida nad ise tahavad, et nende valitud teeksid, kas and siis kah valiksid?
Et siis: kas keskkerakonna valija tahab iseendale astmelist tulumaksu või tegelikult tahab ta seda oma naabrile?
Kas valija soovib valides kaaskodanikule sama mida endalegi?
See oleks vist ka erinevatele küsitluste korraldajatele uus väljakutse, et küsida, kas teile meeldiks näiteks astmeline tulumkas või tahate, et seda maksaks keegi teine?
Noh ja nii edasi ka muude asjadega....

*) tegemist on mõttemänguga mitte politlise avaldusega…lihtsalt, kui olin veidi tutvunud uuringutega selle kohta, mil moel ema toitumisharjumused võivad mõjuda loote arengut arvati, et rohelised soovivad kehtestada rasedatele suhkrumaksu…seetõttu ka see kommentaar siin, et valimisteeelset mõttekrampi ennetada.

Esmaspäev, 25. oktoober 2010

Kas rohelises majanduses on ka rohelised palgamõrvad?




Küsimus, millega peame tegelema pole niivõrd tarbimine ja selle iseloom kui just investeeringud ning nende iseloom.
Investeeringute profiil määrab ära edasise majandustegevuse raamid seda väga pikaks ajaks.
Sõtumata sellest, kas ühiskond tegeleb vaimurohkemate või vaimuvaesemate kaupade ja teenuste kasutamisega on seda võimalik teha säsätlikult ja jätkusuutlikult vaid teatud infrastruktuuri ja tehisliku ümbruse olemasolul.
Mõistagi on kirjanduse ja kunsti tarbimisel väiksem ökoloogline jalajälg kui materjalimahukal kraamil.
Keegi ei kahtlegi selles. Kunsti ja kultuuri tarbimine ei väära aga kuidagi keskkonnamahukate kaupade ja teenuste tarbimist, kui investeeringud pole eelnevalt säästlikeks seadistatud.

Nii on rohelise majanduse peamine olemus investeeringute iseloomus.
Need peavad olema sellised, et ühiskond oleks ressurssdie kasutamise suhtes jätkusuutlik.
See tähendab näiteks energiasäästu, taastvenergeetika ja kompaktsema planeeringu eelistamist või koguni ainuvõimalikuks muutmist.

Piltlikult öeldes tuleb osa investeeringuist lahti siduda möödapääsmatust vajadusest käsitlegda iga kui investeeringut positiivse kassavoo tekitajana. Investeeringud, eriti riiklikud, on ennekõike selleks, et luua raamistik ettevõtlusele ning majandustegevusele. Loomulikult tuleb raamistikuks pidada ka seadusi kuid mitte ainult.
See on kehv plaan kui investeeringute ainsaks eesmärgiks on tekitada ägedaid kassavoogusid.
Investeeringuid tuleb valima hakata selle järgi, milliseid ressursse vajaliku mugavuse või muu olulisise funktsiooni saavutamiseks võimalikult arukalt ja jätkusuutlikult on võimalik kasutada.
See ei tähenda aga tingimata kassavoogu.
Kodu mugavuski ei tulene sellest, et te soetate endale kasumliku diivani...pigem eelistate kestvat, puhastatavat ning estetilist ja mugavat eset.

Teine rohemajanduse tugismmas on loomulikult laiendatud arvepidamine.
Selline, kus arvet ei peeta üksi nende varade ja kohustuste üle, mis rahas on mõõdetavad vaid ka nende üle, mida kutsume loodukapitaliks.
Niiöelda siis topelt-topelt raamatupidamine või neljaväljasüsteem või nimetage kuis tahate. Selline, kus rahaliste varade ja kohustuste kõrval on ka tonnides, kuupmeetrites ja džaulides kui soovite mõõdetud loodusressursid kõrvutatult nende kasutusega.
Peaasi, et looduskapital oleks nii ettevõtte kui riigi tasemel selle ulatuse ja kasutuse mõttes välja arvutatav.

Mõõtes saame teada, kus me oma maailmakasutusega tegelikult oleme ning paika panna siis ka tegelikud jätkusuutlikkuse kriteeriumid või kokkulepped.
Näiteks ka need , mill on põhjuts öelda, et liigselt loodusvarasid ja loodusetaluvust pruukinud ettevõtte võiks kuulutada ökoloogilises pankrotis olevaks.
Eks ikka selleks, et edaspidi selgemaid majandus ja investeerimisotsseid teha.

Majandus ja ettevõtlus ei pea olema vaid finantssektori teenindaja.
Tänased majandusmudelid ja  -praktikad  seda paraku on.
Ärilist ja ennekõike finantslusti saab nautida jätkusuutliku ruumi piires. Selleks ruumiks on loomulikult inimese loodav tehiskeskkond.
Selle tehiskeskkonna raamid tulenevad aga ennekõike looduse võimalustest mitte niivõrd inimese finantslustist. Finantslustist lähtuvalt paika pandud raamid lõppevad oaratamatu järjekindlusega majanduskriisiga.

Raiskavates raamides ei saa olla tegevustel säästvat sisu ja mõju.
Investeeringute tegemise iseloom tuleb ses mõttes lahku viia finantsmajanduse protsessidest.
See on üks vaade rohemajandusele ja süvamuutusele, mida oleks möödapääsmatu ellu kutsuda.
Uus majandus ei tähenda pelgalt uusi masinaid vanades raamides. Uus ja roheline majandus tähendabki nii uusi raame kui uusi masinaid. Kui hästi lihtsalt öleda.

Ja vana asja juurde tagasi tulles. Oleks maapõuseadus jäänud ilma erireeglita, millega Kiviõli Keemiatööstus suure ja ahvatleva kngituse sai oleks olemata ilmselt ka kõik need palgamõrvamängud ja muud veidrused. Raamid olgu kõigile ühetaolised ja arukad ja looduse tegelikest ja mõõdetud võimalustest lähtuvad.
Nii kaob ka alus ressursikuritegevuseks ning fossiilmõrvadeks.
Võimalik, et kokkulepe, et üleilmselt ja koha peal mahutakse majandamisel ära looduse võimaluste piiresse kaotab ka mingi hulga sõjalisi konflikte, mis muidu loodsvarade pärast sünniksid.

Laupäev, 23. oktoober 2010

Universaalsed lehmkoerad…kaua võib?


Eestis on poliitilise võimu vahendiks ja riigi tasemel ainsaks seadusandliku võimu väravaks erakond. Reeglid näevad ette, et selle loomiseks ja hoidmiseks on vaja tuhandet inimest. Tegelikult on seda ju hämmastavalt palju. 1000, 3000 või 10 000 liikmega organisatsioon peaks siis tagama selle, et luua ja kohendada Eestit uueks.

Samas on selge, et kui juba 1000 siis ammugi 3000 või 10 000 inimese hulgas on kuhjaga erimeelsusi, mis nivelleerivad edukalt mistahes uue ja vajaliku mõtte. See ei ole mitte rahva soov vältida ebapopulaarseid aga vajalikke otsuseid, miks paljud muutused ei sünni, vaid ennekõike erakondade endi soov olla vaoshoitud ning igal hetkel populaarne.

Minimaalselt 1000 liikmeline vabatahtlik kodanike ühendus sisaldab aga loomus kõike seda, mida näete näiteks arvukates kommentaariumides: piiratust, viha, kitsarinnalisust ja kes teab veel mida. Loomulikult on sisetülinate ja ebakõlade vaigistamiseks ja silumiseks omad tehnikad ja võtted. Neid ka kasutatakse. Kas selle järgi on aga vajadust? Need võtted on asjade demokraatlikuma väljanäitamise võtted, mitte sisulise demokraatia tagamise võtted.

Huvitav, kirjanike liidus on "ainult" 300 liiget...neil ilmselt pole ega saagi olla ühiskonna asjus midagi kaalukat öleda. Neil on ka alternatiiv.

Selleks alternatiiviks on väiksemad erakonnad, kus idee on selgemalt kristalliseeritud ning inimesi on vähem ja seetõttu on vähem ka potensiaalseid vastuolusid.

Miks peab meil olema valida üksikute poliitiliste universaalorganisatsionide vahel: kas ekskavaator-kohviveski-pardel või lehmkoer?

Pole põhjust loota, et erakonnajuhtide vahetamine nooremat vastu uuendaks erakondade poliitkaid ja ideestikku. Vaevalt…selle vahetuse tulemuseks on lihtsalt noorema juhiga ja ikka samalaade lehmkoerana toimiv erakond kõigis oma universaalse poliitlise masina puudustega.
Noorem juht paistab lihtsalt apetiitsem nagu kolonelist riigipöörja Ladina Ameerikas, kes vanadele kindralitele pasunasse annab ja riigipöörde korraldab.
Riigipööre tehakse ikka samade loosungitega, et vanast dinosaurusest on siiber. Ometi saab varsti noorest hakkajast kolonelist ju kah kindral.

Aeg oleks kimäärid osadeks lagundada ja lasta igal osal oma elujõulisust näidata. Selgemate ideede nimel.

Minu meelest on mitmekesisema poliitlise spektri tekitamine üks eelolevate valmiste põhiküsimustest.

Neljapäev, 7. oktoober 2010

Tänan Rootsi palun Rootsi!


Eks Eesti ja siinne võim tahtis ikka eurot. Kangesti tahtis.
Hea plaan ju.
Aga kas ainult meie plaan?
Vat seda ei tea sest, kellele veel on peale eestlaste suur hulk Eesti raha.
Rootslastel loomulikult.
Õigemini Rootsi pankadel. Osa kasumist neil ikka vist kroonides.
Palju need Rootsi investorid siia Eestiss investeerima on tulnud neid Eestist teenitud Eesti kroone? Vähe vist.
Nüüd terendab hea võimalus 1. jaanuarist 2011 kogu kroonikasum eurodeks vahetada.
Siis pole ka enam vajadust enda investeerimsivõimalusi vaid Eestiga siduda.
Euro on globaalne siiski.
Nii võibki arvata, et lisaks me enda tublidusele ja usinusele on Rootsi huvi olnud selleks, mis rahavahetusele kaasa on aidanud.
Tänan Rootsi!
Ja loomulikult on Euroopa keskpanga võimaluseks Rootsile vahetada mõnes mõttes ju natuke kasutud kroonid eurodeks jälle päris hea vastuteene.
Palun Rootsi!

Laupäev, 2. oktoober 2010

Eesti vajab….LOOTEPOLIITIKAT


Loote seisund ja areng pole kauglet ja ainult geneetiliselt määratud.
Seda mõjutab emaga toimuv, keskkond ja seda loomulikult ema kaudu.
Toitu vitsutavate emade lastel on kalduvus saada ka täiskasvanult ülekaaluslisteks.
Tavaarusaam ütleb, et ohter, rasvane ja rafineeritud toit tekitab südamehaigeid. Uuringutest tuleneb aga, et südamehaiguste risk suureneb ka vaeses ja toiduvaeses keskkonnas elava lapseootel ema puhul. Loote arengus on esmatähtis aju areng ja toidu puudujääk räibki südamearengut.
Ajalooliste ja stressirohkete muutuste ajal sünnib rohkem skisofreeniale kalduvaid lapsi.
Suhkrumaias rase seab oma lapsele teist tüüp diabeedilõksu.
Kas siin pole koht arutada siiski magusmaksu üle?
Liigsel maiustamisel on sarnasusi nii liigse napsutamise kui suitsetamisegagi. Loomulikult ei tähenda see seda, et magusamaks viiks rasedatelt kommiisu aga keegi peab ju magusaliiaga tekkivat eelarvekoormust leevendama. Magusahaäda selline teadvustamine paneks ehk tõesti mõtlema siis ka parema ja tervislikuma toiduratsiooni peale.
Olgu öeldud, et on ka toite mille söömine ihus kasvava järglase jaoks tähendab ka suuremat kindlust vähi ning kantserogeenide vastu.
Nii ei olegi küsimus mitte ainult selles, milline on kool, kodu ja lasteaed vaid ka selles, et milline on loote ja tema kandja elu.
Mozarti ja Beethoveni muusika ei korva kuidagi kehva toidu ja keskkonna mõju loote arengule ning selle kaudu ka järgmise põlvkonna ühiskonna tervisele.
Nii ongi koht arutama hakata noorte ja hariduspoliitka, töötute ja töötajate teemade kõrval ka aina selgemalt välja joonistuvat vajadust lootepoliika järele.
Lendav ja vastupidav lennukki tehakse valmis ennekõike kvaliteetsest metallist, mitte ei pühenduta rabeda ja laguneva sõiduvahendi pidevale parandamisele.

Täpsemalt saate sel teemal lugeda Annie Murphie Pauli artiklis septembri viimases Time'is.

Reede, 6. august 2010

Mugavus ja hnnatõus


Pea kolm protsenti on hinnad taas tõusnud. Tarbijahinnaideks on eelmise aasta sama ajaga kasvanud 2,9%.
Toidukaubad kallinevad. Osalt on põhjuseks maksutõus aga julgen arvata, et osaliset ka meie mugavus.
Mõelge näiteks meie superpoodide peale. Selliste peale, mis on avatud hommikust hilise ööni välja ja kust võite osta kõike: triikrauast, elektripliidi ja jalgrattani, jalanõudest autotarvikuteni ning sinna vahele veel tuhandet erinevat toidukraami.
Suudate sellisesse poodi sisse astuda viis minutit enne sulgemist ja sealt lahkuda jalgtratta, kalamarjakarbi, kuivatatud kalmaaride ja keefiriga.
Vapustav mugavus, ka pole?
Iseküsimus kas ja kui palju mõistlikuma ajaplaneerimise ning -korraldamisega inimestel seda üldse vaja oleks. Seda igal ajal poodlemisvõimalust nimelt.
Äkki tuldaks toime ka sellega, kui kauplused oleksid lahti kella kaheksani õhtul?
Vähem elektrikulu, vähem tööjõukulu…ostlemine oleks intensiivsem ja johtuvalt ka tõhusam. Enamgi…arusaadavalt alandaks see ka kaupade hindu ja seda nii tugevama konkurentsi kui väiksemate omakulude tõttu.

Kaupluste lahtiolekuaja kinnitab Eestis muteada kohalik omavalitsus. Omanike soovile poodi pikalt lahti pidada tuleb omavalitsus meeleldi Eesti oludes ka vastu. Tuleb ja teeb sellega oma rahvale väikese karuteene, sest pikema lahtioleku aja lõivuks on ka kaupade kõrgem hind.

Sellist ostlemismugavust kui Eestis ei kohta te paljudes kõrgel majandusjärjel olevates riikides. Ehk on ka see põhjuseks, et nii mõneski kohas Saksamaal, Austrias või isegi Soomes on sobilikult valitud ostukorvi maksumus sama või väiksemgi kui näiteks Eestis. Ja seda märkimisväärselt erineva sissetuleku olukorras.

Ma muidugi mõistan, et kaupade vahetamine on inimkonna ajaloos olnud märkimisväärne arengutegur. Samas kujutan ma ette, et kui vahetada vähem kaupu ja rohkem ideid oleks ühiskonna edenemine veelgi parem. Ka sellele aitaksid lühemad poodide lahtiolekuajad ehk kaasa.

Kolmapäev, 21. juuli 2010

Naftatipp ja Prangli sepp


Mõte ja arusaamad arenevad.
Miks üldse vahelduvad suured tehnoloogilised ajastud? Millest keedetakse tulevikus elektrit, kas me seda üldse teame?


Naftatipp (peak oil) on ilmselt paljudele tuntud termin. See on nähtus, mille puhul ennustatakse suure energiavajaduse kontekstis nafta kättesaadavuse ammendumist. Loomulikult ju igati mõistetav, et vajaduste kasvades jääb pakutavat igale vajajale ka vähemaks. Tegelikult on naftatipp möödas juba 1980. aastate keskpaigast. Just siis hakkas nafta osakaal maailma energiavajaduses pisitasa vähenema ja väheneb ka edasi.

Erinevad tehnoloogilised ajastud pole kunagi lõppenud seetõttu, et ajastut loov või hoidev substants oleks otsa saanud. Kiviaeg ei lõppenud seetõttu, et kivid oleksid otsa saanud. Tehnoloogilised ajastud muutuvad ennekõike seetõttu, et inimese mõte ja arusaam maailmast muutub.
Vaadelgem tehnoloogilisi ajalugusid. Kindlasti võis kiviajal märgata mingil hetkel kivitippu, millele järgnes pronksitipp ja siis rauatipp (kestab natuke praegugi), kui rauakasutuse kõrvale hakkasid tulema muud tugevust, sitkust ja vastupidavust pakkuvad materjalid. 19. sajandi teisel poolel oli puidutipp ja sellele järgnes söetipp.
Nii oleme tänaseks juba üle elanud naftatipu … järgneb gaasitipp, loodetavasti ka tuumatipp, lõpuks ka energiatipp (kas uute mõtete ja masinate tulemusena, võimalik, et ka kompaktsema inimkonna tulemusena).
Meie mõte ja arusaam maailmast areneb. Ideaalis võime loota, et mainitud energiatipu üheks põhjuseks võib olla kultuuriliselt rumaluse tipp, pärast mida selle substantsi suhteline osakaal maailmas kulgeb allamäge. Samas ei pruugi nii juhtuda ning energiatipu põhjused võivad olla ka näiteks pelgalt demograafilist laadi … kuigi teatud tarkuse ilming peitub selleski.


Traditsioonide olulisus

Omaette nähtus tehnoloogilises arengus on loomulikult traditsioonidel. Vana teadmise alles hoidmine ja selle kasutamine ning kogemine on igati tähenduslik. Kuidas rauda sulatada, kuidas kivist odaotsi teha, kuidas on tunda end viikingi või ristisõdijana. Tegemist on inimese kogemuse uurimise ning kõige ehedama ajaloolise eksperimendiga loomulikult, lisaks sellele omapärasele emotsioonile, mille selles osalejad saavad.
Teistmoodi laotud aineosised

Aga nafta hulgast rääkides: Mehhiko lahe naftakatastroof on pigem tugev ajend muudmoodi mõtlema hakata kui märk otsa lõppevast naftast. Pigem on tegu märgiga selle kohta, et seda ollust on isegi üleliia.
Kui vahele ei astu mingi ennenägematu katastroof, näib see olevat üks küllalt paratamatu loodusseadus. See, et uued mõtted on vanadega võrreldes täiesti ootamatud ja loovad uusi võimalusi nagu ei miski muu siin maailmas.
Härra Venteri loodud esimesed kolbidest võetud ainetega tehiselu elemendid on ehk esimesed näited sellest, kust ja kuidas meie järgmise energiahooaja võim ja vägi võivad tulla.
Mida ma silmas pean? Kas või seda, et kaltsiumkarbonaadist on moodustunud nii pehme kriit kui ka ülikõvad mereelukate kojad. Nende erinevus pole muus kui elus, mis samad aineosised teistmoodi tugevalt kokku laob.

Traditsioonide olulisus

Eestiski nõuab näiteks Kihnu rahvas endale hülgeküttimise eriõigust. Traditsiooni taastamiseks. Kui traditsioon, siis traditsioon. Nimelt valmistati ehk üks viimaseid praktilisse kasutusse mõeldud ränilukuga eestlaetavaid tulirelvi siinkandis 1935. aastal Prangli saare sepa poolt. See oli hülgepüss ja sellistega ka hülgeid kütiti.
Miks siis mitte taastada hülgeküttimise traditsioon koos relvatraditsiooniga? Selle tulemusena ilmselt muutuks atraktsiooniks hülgeküttimine isegi. Kus maailmas ikka eestlaetavate ränilukuga relvade igapäevakasutust vaadata saab?
Aga iidsed tehnoloogilised tavad pole õnneks kunagi massiliselt kasutatavad. Alepõllunduse harrastamine tänapäeval ajaks marru mitte ainult naabreid, vaid kogu maailma. Nii on jäänud ka Boultoni-aegsete aurumootorite ja sõidukite viljelemine väheste hobiks. Nafta ja selle põhiste masinate tulevik on ilmselt samasugune: harvade hobi, nagu seda võiks olla ka taastatud hülgeküttimise traditsioon Eestis. Vaid nende päralt, kes kohaliku sepa meisterdatud puudase eestlaetava ränilukuga püssiga jääl lesides hülgele pihta saavad.
Kunagi vaatame nii nafta-, tuuma- kui ka taastuvenergia ajastulegi samal moel. Huvitav, aga talutav ja kasutatav vaid ülimalt mõõdukalt.
Vaid traditsiooni säilimise nimel!

Teisipäev, 20. juuli 2010

Jalgrattateed - turismi- ja tulumootor


Eesti on väike. Nädalaga jõuab sellele jalgrattaga ringi peale teha või vähemat olulistest kohtadest läbi sõita. Mitte higistades ja võidu sõites vaid mõnusalt matkates.
Õigem oleks öelda, et jõuaks, sest kes pikemalt Eestis maanteeservas sõites on reisida proovinud teab, et see pole just kõige mugavam ja ka ohutum viis liiklemiseks. Juba päris paljudes Eesti osades on ehitatud ja kohendatud maanteid sellisteks, et maanteest eemal kulgeb ka kergliikluseks ja jalakäijatele mõeldud rada.
Kehtna ja Rapla vahel on selline toonud inimesi nii sportima kui kasutama jalgrattaid autode asemel. Ilmselt ka mujal.

Kui nii oleks võimalik kulgeda läbi Eesti…ka kiirteede lähistel…siis tooks see juurde nii rahakotile säästlikumaid liikumisvõimalusi kui looks uue aluse ka turismile.
Jalgrattal reisija pöörab ilmselt rohkem tähelepanu neile väärtustele, mis Eestis seotud just loodusega. Selle looduse omapäraga.
Aga mitte ainult. Ka lood, mis on Eestiga seotud on sageli sisukad ja köitvad.
Kui need on sobilikult räägitud ja esile toodud.

On selge, et Saksa turisti köidab Eesti ja Saksmaa seos, Soome rändurit seosed Soomega ja nii edasi.
Bussi või autoga liikuvale rändajale on seda kõike palju raskem pakkuda kui ratturile, kellel on alati valmidus mõnele kõrvalteele uudishimust või ka lihtsalt tühjast kõhust tulenevalt sisse keerata.

Just siis ta soovibki kuulda-näha mingit lugu ja nautida head kõhutäit või jääda koguni öömajale. Meie riigi tasuta internetiga kaetus annab siinkohal juurde hulgaliselt lisavõimalusi. Seda nii kohtade soovitamisel kui lugude rääkimisel.
Need on rändajad, kes ei tule mitte olemasolevate turistide asemele vaid lisanduvad neile. Täna on aeglasemalt rändajate jaoks olude loomiseks õige aeg. Kui auto või bussiga sõitjate puhul on teineteisele liiglähedal paiknevad turimitalud konkurendid siis jalgrattail rändlejate puhul saavad neist liitlased.

Meie kultuur on rikas ja seoseid muude rahvaste ja kultuuridega on õnneks palju.Just rahulikum kulgemisviis ja selle toetamine võimaldkas seda ka paremini välja tuua. Väljapool juba korraliku turismiäriga kaetud Hansalinnu ja moel mis parandaks piirkondlikku arengut.
 1000 elanikuga asulast aasta jooksul läbi sõitvad kümmekond tuhat jalgrattamatkajat on tutvuste ja sidemete kõrval ka lihtsalt tulu. Tulu mda täna minnakse ostima mujalt. Mel, et lapsed jäävad vanavanemate hoolde kui vanemad mujal maailmas tulu teenivad.

Rahulikum ja tähelepanule keskendunud rändamine loob arusaadavalt terve rea uusi võimalusi ka majandamiseks. Alates sellest, et lood vajavad asjatundlikku uurimist ja kirjapanekut ning ilmestamist kuni meenete, toidu ja muu kohaliku toodanguni välja, mis rändajat köita võiks. Just omanäolise kaubani, millist Holliwoodistunud Tallinna mervaigupoodides näha pole. Sellise toodanguni, mil ka praktiline kasutusväärtus.
Nii hakkaks taastuma villavabrikute, nahaparkalite ja sadulseppade ning kingseppade, pagarite ja kokkade vajadus. Tööd oleks paljudele.

Rändaja oma parema ja kestvama maksejõuga aitaks tootmisele jalad alla.
Sellised, mille abil ka kohalike vajadustele sobilikku tootma saaks hakata.
Olen veendunud, et kui rattareiside soodustamise kogemus, mis nii kohalikku kui väliturismi on edendanud nii Saksamaal kui Taanis kui Rootsiski kasutusse võtta Eestis, saame oma majandusliku kosumise jaoks palju ära teha. Lugude- ja loodusrohke Eesti on väärtus, mille mitmekülgne kasutus tuleb suunata ka piirkondliku arengu toetuseks.

Esmaspäev, 19. juuli 2010

Fooridest, liiklusmärkidest ja nägemistajust


Õnnetus, mis mõne päeva eest noormehe elu nõudis pani mind mõtlema selle peale, et kui arukalt üleüldse on fooride ja muude liiklusmärkide kasutamine korraldatud.

Mainitudki juhtumi puhul selgitas selles osalenud Andres Jõesaar, et tema meelest põles fooris roheline tuli…tunnistajad väitvat aga vastupidist.
Eks me saamegi teha liikluses neid liigutusi, mis meie meelest on lubatud. See, mis tegelikult toimub ja millised foorituled tegelikult on, omab tähtsust seaduse mõttes, sest sõidukeid juhivad ja liikluses osalevad ikkagi inimesed mitte robotid.

Olen ka enne märganud seda, et liiklusmärkide ja ka fooritulede toimimine eirab ja vahel ärritab inimtajusid tavatul moel.
Võtke kasvõi jalakäijatele suunatud foorid, mida on võimalik aktiveerida posti küljes olevale nupule vajutades.
On selge, et kui ootamisaeg ületab teatud piiri, kipub kärsitu teeületaja, vaatamata jätkuvast punasest, autode puudumisel üle tee minema. Ja mitte ainult ei kipu vaid lähebki. Punase tulega.
Mõne aasta eest, kui olin seda ilmingut jälginud, kirjutasin sellest ka Tallinna Transpordiametile. Neilt vastust saamata toimivad Tallinna foorid jätkuvalt samal moel….tagades mõnusa autoliikluse ja proovile pannes jalakäijate kannatust, kes soovivad teed ületada.

Inimene reageerib sellele, mida tajud talle ütlevad. Ilmselt on aeg hakata ümber hindama ka seda, et vaatamata seadusetes kirjas olevale (või õigemini sellele lisaks) tuleb asuda hindama ka paika pandud liiklusmärkide ja fooride märgatavust. Mitte nähtavust (sest reeglina on kõik märgid pärast märkamist moel-teisel nähtavad) vaid just sedasama märgatavust.

Mida kaugemalt ja mida suurema nurga alt (objektist, mida tuleb märgata) vajalik objekt ära tuntakse seda parem on selle märgatavus. Märgatavusest tuleneb loomulikult ka reageerimisaeg. Liikluses sõltuvad reageerimisajast tihtipeale aga otseselt inimelud...
Isegi 30 km tunnikiirusega liikuva auto puhul tähendab reaktsiooniaja pikenemine (palava ilma või kehva märgatavuse tõttu) 0,2 sekundilt 0,4 sekundini seda, et auto võibki mõne meetri võrra kaugemale ristmikule sõita. Või kui foorituli vahetub liialt kiiresti siis võibki tajus olla veel rohelise tule pilt kui auto tegelikult punase tulega ristmikule veereb.

Ma ei kirjutaks seda kui poleks ise piisavalt näinud seadustest lähtuvat kuid inimese tajusid mittearvestavaid liikluskorralduslahendusi. Loomulikult võimaldavad need ametnikel hõlpsalt trahve teha ja inimesi karistada. Vestlusedki neil puhkudel üsna ühelaadsed: ma tõesti ei märganud seda või teist märki või signaali.

See lugu pole räägitud mitte õnnetuste võimalike põhjustajate õigustamiseks vaid kokkuvõtteks selleks, et inimesega ja inimeste tajudega arvestava liikluskorralduse puhul võiksid nii paljudki traagilised või sageli lihtsalt kulukad õnnetused olematuks jääda.
Inimeste elud on väärtused, mille nimel tasuks seadusetähele lisaks ka inimese tajumisest aimu saada ja seda liikluskorralduses arvestada.

Mida see jutt siis rakendatult tähendaks? Näiteks kasvõi tavatust suuremaid või kirkamaid fooritulesid seal kus vaja ja märke kohtades, kus märgatavus kehvem. Ka kestvamalt põlevaid fooritulesid ja mida kõike veel, mis võib küll esmapilgul kallis tunduda kuid selle nimel tuleb vaeva näha. Elude pärast.

Laupäev, 3. juuli 2010

Kuidas lokaliseerida õlilaik Mehhiko lahes


Sellise sirgelduse ja kirjelduse edastasin koos Katrin Idlaga BP-le nende kodulehe kaudu. Kutsun siin üles ideede pakkumisega kaasa aitama lahenduste leidmisele, kuidas see küllaltki globaalne segadus leebemalt lõpetada.
Igatahes on tegemist naftaajastu lõpu märgiga.
Aidake siis omalt poolt kaasa, et naftaäri haud viks ja viisakas välja näeks!


British Petroleum on käima pannud ideede ja lahenduste kogumise kodulehe, kus saab pakkuda tehnoloogiaid, millega lahendada moel-teisel naftalekke probleem.
Õlilaigu teemaline BP suhtlussait on siin.

Omalt poolt sai ka välja pakutud lahendus, milleks on siis terastsisternidest ja terasplaatidest kokkupandud elementidest valmistatud ujukid, millest moodustatakse koaksiaalsed piirded.

Suurima raadiusega piire ujub veepinnal ja on läbimõõduga ca 1 km ja väikseim on läbimõõduga ca 50 m ja on siis selle lekkekoha ümber.
Iga selline element on ca 100 meetrit kõrge ning need ankurdatakse põhja ja seotakse sobilikul moel omavahel.

Pinnale koguneks päeva jooksul umbes pool kuni mõni kilo naftat iga ruutmeetri kohta, mis sealt siis välja pumbataks ning tsentrifuugides veest puhastataks.

Kokku oleks seega vaja umbes 4000 tsisterni ja selle külge keevitatud terasplaadist elementi, mis moodustab kokku panduna nafta laialivalgumist takistava ümara piirde.

Selliseid väheneva raadiusega metallelementidega piirdeid pandaks üksteise sisse kuni põhjas oleva lekkekohani välja.

Võimalik, et kõikidel sügavustel (kus pole näiteks horisontaalseid hoovuseid) pole selliseid piirdeid üldse vajagi.

Igatahes selline ettepanek sai tehtud…eks me hoiame siis huvilisi kursis. Samalt leheküljelt on lugeda milliseid kavasid juba on pakutud ja mida analüüsitud.
Analüüsitute hulka kuulub ka tuumapommi idee, muide...

Pühapäev, 27. juuni 2010

Formaalselt on ka pleksiklaas ju klaas!


Pildil: Pleksiklaasi aluseks oleva polümeeri isa ja seega meie vabadussamba osaline vanaisa Rudolf Fittig.

Kaitseministeeriumi pressiesindaja väidab, et 85% Vabadussõja võidusmaba paneelide materjalist on klaas. Pidades siis ilmselt silmas seda, mida enamus lugejaid...silikaatklaasi nimelt.
Ka väidab ta, et üks sambaplaat mõõtudega 1x2 m kaalub 250 kg.
Klaasi tihedus on 2400 kg/m3 ja akrüülplastil 1150 kg/m3
Samba katteplaat on ca 8 cm paks (sellisena paistab see paneel fotolt, eeldusel, et välisseinad on tõepoolest 1 cm paksused) ehk siis selle katteplaadi ruumala on 160 l.
Kui 85% sambaplaadi massist moodustaks klaas siis peaks 160 liitrise ruumalaga klaaspaneel kaaluma koguni 330 kg ehk siis 1,3 korda rohkem kui väidab kaitseministeerium.
Kui paneel kaalub tõepooelst 250 kg siis peab klaasist ja akrüülist paneel koosnema 66% ruumala ulatuses akrüülist ja 34% ruumala ulatuses klaasist. Massi mõttes oleks siis klaasi ja plastiku vahekord enam vähem pooleks.
Klaaspaneeli välisseinad (kui need on 1 cm paksused) kaaluvad kokku 100 kg ning siis järeldub, et akrüülplasti sisse on pudistatud 30 kg jagu klaasimurdu. Plastiku massiks on siis ca 120 kg ühe paneeli kohta.

Ehk tegemist on igatahes plastikmaterjali või plastikkomposiidiga. Plastikmaterjaliks saab lugeda paraku ka sellist segu, kus on koguni 85% klaasi…koos püsib see kaadervärk just kasutatud polümeeri tõttu.
Ega selles ju loomu poolet midagi halba pole.
Hästi hoitud pleksiklaasitükk püsib kasutuskõlblikuna ju õige pikka aega.
Aga jään enda juurde…mis on nüüd ka Kaitseministeeriumi poolt kinnitust leidnud…meil on klaas-plastik komposiitsammas.

Lõpuks on tegu ikkagi komposiitmaterjaliga ja plastikud kuuluvad kah komposiitmaterjalide valda. Nii on klaasist ja plastikust elektroonikaseadmete montaažiplaat samuit plastik…ka selles on klaasil märkmisväärne ülekaal.
Tšehhi klaasimeistirte paljuhoitud saladus on aga selles, et nad ei teinudki klaasi sellisel sulatamismeetodil ja silikaadist vaid tegid meile pleksiklaasi ja tavalise klaasi segust samaba.

Meenutan siin lihtsalt mõnda aega tagasi lavastatud muret, et "ei-tea-küll-mille-tõttu" klaaspaneel punaseks tõmbus. Loomulikult seetõttu, et miskit toimus selle plastikuga nende klaasplaatide vahel. Väita, et tegemist oli üldteada faktiga, et samba klaaspaneelide märkimsiväärne osa koosneb tegelikult orgaaniliset polümeerist ei saa sest siiani oli seda koostetehnikat peetud tegijate ärisaladuseks. Just nii seda ka avalikkusele esitati.

Kui nüüd oleks ka paslik olnud küsida inimeste käest, kas te tahate pleksiklaasist ja tavalisest klaasist vabadusesammast või siis näiteks dolomiidist või graniidist samamst…mina ei oksa öleda kuhu poole see kaalukeel siis oleks langenud.
Igatahes on pleksiklaas ehk polümetüülmetakrülaat vaat et Vabadussõja kaasaegnegi (asjakohane polümeer esmasünteesiti 1877 ja tooteks muutus see 1933).

Ma muidugi ei saa aru, miks peaks niivõrd palju paanikat tekitama tõsiasi, et meie vabaduse monument on pleksiklaasi ja silikaatklaasi segu. Ühed klaasid mõlemad.
Kaldun aga arvama, et kui samba tellimisel oleks öeldud, et monumendi võib ka kokku panna karastet saunaukseklaaside vahele akrüülplastiga valatud pudelikildudest, oleks kohalikke meistrimehi ja pakkujaid kindla peale leidunud.

Laupäev, 26. juuni 2010

Kas meie vabadusesammas on äkki plastikust?

Tänu nurgaliistude ärakukkumisele on vabadusesamaba anatoomia kõigile näha.
Samba juurdegi minnes on näha, et ka trepi graniitkivid on kinnitatud mingi seguga, mis on hakanud päris kiiresti lagunema.
Näha on see siin:


Pildil: Sambaesiste trepiplaatide alt välja "roomav" lagunenev aluskiht.


Pildil: Trepiplaatide alune lagunemine. Sellist ehituspilti nähti sageli nõukogude ajal, kui segus hoiti kokku tsementi ja liialdati liivaga. Aga ega meie vabaduse alused ongi väga "mitmekesised"


Pildil: Irduvad tükid astmetealusest materjalist on märkimisväärse suurusega.

Sambaesistest graniitplaatidest on nähtav osa mõradega, mis tähendab seda, et kas alus või kinnitus on asunud "mängima".

Samba servapraost sisse vaadate kerkivad mitmedki küsimused.

1. Klaasplaatide (õigem oleks öelda väidetavate klaasplaatide, aga sellest juba hiljem) roostevabast terasest kinnitused on nähtavalt paindunud.
Kasutatud on roostevabast terasest keevitaud konstruktsioone, mis on 8 mm poltidega kinnitatud samba betoontüve külejs olevale karkassile.


Pildil: Läbipaindunud sambaplaatide kinnitusalus (ümbritsetud ringiga ja näidatud nooltega)

2. Klaasplaadid ise on aga üksjagu omapärase konstruktsiooniga.
Kahelt poolt on jääd meenutav sisemine kiht kaetud umbes 6 mm paksuse klaasplaadiga.
Kummailmne on see, et ka väidetava klaassisemuse servad on kaetud kah klaasliistudega.
Jäälaadne materjal meenutab aga lähemal vaatlusel seda, mida on võimalik saavutada ka läbipaistvat epoksiid või muud orgaanilist polümeerset materjali kasutades kui sinna sisse segada erineva kujuga klaasitükke (need on sammast vaadeldes näha). Kõvastuva polümeevaigu sisse on võimalik ka mulle tekitada (needki on selgelt plaatide vahel näha) erineval moel.
Asajtundjad teavad mitmeid viise kuidas kõvastuvat vaiku mullitama panna. Epoksiid hakkab mullitama kui sellesse on süstitud näiteks piirituse või muid kergaurustuva vedeliku tilku ja need küvenedes kuumnevas epoksiidis lihtsalt aurustuvad. Neid võtteid on veelgi.


Pildil: Sambaplaadi servad, mis on kaetud klaasribadega (näidatud punaste nooltega). See asjaolu viitab, et plaadi sisemus võib olla valatud mingits plastikust, mille sekka on segatud klaasitükke. Klaasitükid ongi nähtavad tänu plastiku ja klaasi erinevatele murdumisnäitajatele.
Küsimus, mis üleval on järgmine: miks peab väidetava klaasplaadi, mis on kahe kaitsva plaadi vahel servadesse kinnitama klaasribad?

Kas on võimalik saada avalikult vastus sellele, et meie sammas ei ole valmistatud mitte plastmassist vaid ikkagi klaasist?

Ja kui tegemist on plastikuga siis on ju selge, et enamus sellest polümeerist, millest see sammas on võimalik, et kokku valatud, ei saa maksta rohkem kui 1-2 miljonit krooni.

Tõsi ju on, et plastmass on veelgi moodsam materjal kui klaas (klaasi moodne loomus oli see, millele samba loojad sageli rühusid).
Vabandan muidugi ette kui mu kahtlus, et sammas on valdavalt plastikust on tõele ei vasta.
Juhul muidugi kui samba valmistamisel on kasutatud epoksiidi siis on asjakohane märkida, et silikaatklaas n vaid osaliselt läbipasitamutu ultraviolett-valgusele. See viimane aga sööb epoksiidvaiku ja muidki plastikuid üsna tublisti.
Kurb kui meie vabaduse sümbol päikese käes kolletub või sootuks ära laguneb.