Lissaboni leping vajaks ehk preambulat?

Põhiseadus ütleb nii:
"§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu."

See on rahvahääletusel vastu võetud ning selles mõttes on see oluline väljaütlemine, seisukoht ja meie ühiskonnakorralduse üks olulisi aluseid.
Räägitakse lõimumisest kuid lõimuma ei peaks mitte isegi niivõrd Eestlased ja venelased kuivõrd eestlased ise. On teatud hulk põhiväärtusi ja ühishuvisid, mille osas me peaks olema sama meelt. Seda ei saa kunstlikult korraldada nagu oli eelneva presidendi algatatud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus. See koosmeel peab kasvama vajadustest. Kui kolmandiku Eestlaste jaoks on Vabadussõja ausaammas midagi, millest erinevatel kaalutlustel suurema kaarega mööda käia pole see plaan just kõige paremini läbi viidud. Kui ka Lissaboni lepe külvab rahvustundlike inimeste hulgas kahtlusi ei ole mõistlik sedagi niisama jätta. On vaja kokkulepet ja lahendust. Ma olen seda meelt, et Lissaboni leppe plaanides pole midagi halba...vastupidi...see selgindab ühishuvisid. Samas, kui välisminister jääb selle leppe riskide kirjeldamisel mõõdukalt kidakeelseks ning üldsõnaliseks pole see võimalik, et paljude jaoks usalduse märgiks.
Loe välisministrile esitatud küsimusi ja vastuseid siit

See on aga valdkond, mis vajab liikumist konsensulikuma otsustamise ja arvestamise suunas...kohe kindlasti.
Nagu peeti sündsaks ja igati kohaseks lisada eesti Vene piirileppele preambula tuleks seda teha ka Lissaboni leppe ratifitseerimisel riigikogus.

Ja see preamula tekst võiks olla näiteks järgmine:

"Eesti osaledes Euroopa Liidus lähtub jätkuvalt Eesti Vabariigi põhiseaduse sätetest ning toimib usus ning teadmises, et mistahes rahvusvahelised lepingud ega muud kokkulepped ei väära Eesti rahva vabadusesoovi. Soovi säilitada kultuuriline ja ajalooline mälu, keel ning viis mõelda ja viis pidada oma põhiväärtustest.
Eesti riigi kultuuriline ja territoriaalne terviklikkus on väärtused, mille ohustatuse ning olemuse üle ei saa otsustada keegi teine kui Eesti rahvas.
Ratifitseerides Lissaboni lepingu kinnitame, et lähtume rahva tahtest võtta mistahes sallitud meetmeid ning toimida Eesti rahva huvides kui nii selle kui Eesti riigi sõltumatus ja iseseisvus ning kodanike vabadus toimida vabadena ja oma kultuuri ning territooriumi säilitades peaks olema ohtu seatud.
Peame kindlaks kinnituseks, et asjakohased küsimused on olemas ning vajavad lahendamist kui sõnaselgelt on selleaslase ohu välja öelnud üle poole väljaütlemisele eelnenud riigikogu valmistel osalenud valimisõiguslikest kodanikest andes oma allkirja vastavale pöördumisel või deklaratsioonile. Sel hetkel kohustub Riigikogu välja kuulutama rahvahääletuse Eesti iseseisvust ja sõltumatust tagavate ning jätkavate ostsute osas."

Selgituseks veel: Eesti...olgu see siis mistahes moel tajutud: kas riigina, kultuurina, ajaloona, püsiväärtustena...on suutnud toime tulla mitmesugustes allutustest ja seostes. Nii on ka Euroopa liit teatav kultuuriline ja majanduslik ühishuviruum ja kuniks need põhimõtted säilivad ei pruugi ka EL seotud lepped ohustada Eestit ja eestlikke püsiväärtusi. Preambula ei oleks mitte lepet eemale tõukav vaid vastupidi meile lisatagatisi andev ja mis peamine: rahvusliku meele hirme leevendav ning nende ohtude vastu samme garanteeriv.
Minu käesolev sissekanne ongi kirjutatud pigem nõu ja soovituste saamiseks. Palun andke siis neid!
Paranduste tegemise tähtaeg ratfitseerimiseelnõusse on:
23 aprill kell 18.00 2008. aastal

Tuumajaam ei ole varustuskindluse tagajaks!

Postimees vahendab peaministri ettekujutust nagu õnnestuks edukate investeeringutega tuumjaama suurendada Eesti kliimasõbralikkust. Mingis osas see ehk ongi nii, kuid siin tuleb siiski teha mõningaid täpsustusi ja jagada selgitusi.
Esmane tähelepanek on muidugi selles, et kõige tõhusam energiapoliitika on kaasajal ikkagi energiasäästu poliitika.

Mida tähendab see peaministri kirjeldatud ootus ja lootus...aga seda, et Soome peab tagama tagamaks meile tuumaelektri 200 MW ulatuses ka enda riigis kompensatsioonivõimsuse 200 MW ulatuses ja sama puudutab Leedut.

Kogu austuse juures peaministri haridusliku tausta suhtes ei ole see ilmselt tema enda väljamõeldis vaid seda on rääkinud talle tema nõunikud või kes teab veel kes.

Asja füüsikalis-tehniline ja lõpuks majanduslik sisu on aga lihtne:
tuumajaam ei taga mitte varustuskindlust vaid on stabiilne vooluallikas, mis toimib hästi kohtades, kus on suurtööstus, mis pidevalt voolu vajab.
Energiasüsteem saab aga toimida (põhjusel, et pole veel piisavalt tõhusaid suurte energiakoguste salvesteid) vaid tasakaaluolekus. St. kui tuumajaama pakutu millegi tõttu välja langeb tuleb see esmalt sekundipealt ja hiljem pikemas ajas asendada millegi muuga. Selliseid olukordi tuleb ette ka tuumjaama korraliste hoolduste käigus ja sõltuvalt jaama tüübist võivad need võtta kuni kuu igast aastast.
Täna kompenseeritakse Eesti energiatootmise muutlikkust Venema energiasüsteemi suurusega ning võimekusega ning see on meieni täna vahendatud Latvenergo (Läti energiaettevõte) kaudu.

Sellest tulnebki üks oluline järeldus: muusse riiki ehitatud tuumajamaa osa ei ole mitte meie tuumajaam vaid pelk finantsinvesteering.
Asjaolu, et meil on osalused Soome ja Leedu tuumajaamades ei taga meile elektrit vaid äärmisel võimalusel dividende.

Leping, mida tehakse sel puhu elektri garanteerimiseks, on ostu-müügi leping. Leping, mille võib sõlmida ka ilma investeeringuta tuumajama...kas pole?

Nüüd küsimus: osalemine 700 MW reaktorivõimsuste rajamisel läheb otsekuludena maksma ca 2,5 miljardit eurot. Ehk siis 40 miljardit krooni ligikaudu. Küsigem siit järmine küsimus: kas energiatootmissüsteemi investeering mõnesse muusse maasse on kõige arukam, kui selle tulemsuena me lihtsalt ostame eist maadest elektrit?

Energiajulgeoleku aluseks on varustuskindlus, mitte tuumajaama olemasolu...need on aga kaks täiesti erinevat teemat.
Suurimat ja pikaajalisemat tulemust süsinikuvabaduse tagamiseks annab aga ikkagi energiakokkuhoid koos taastuvenergeetiliste lahenduste loomisega. Kordan veelkord: ka tuumajaam vaja kompensatsioonivõimsusi, mis ei saa põhineda tuumaenergial. Ja neid on vaja sama palju kui suur on tuumajaama võmsus.

Kommentaariks vahendatult üks tähelepanek vestluselt Ignalina tuumajaama direktoriga, kes tõdes, et kui riigis pole varem tuumajaama olnud on sellesse elektrisüsteemi tuumajama rajamine seotud oluliselt suuremate kultustega. Esiteks kõikvõimalikud administratiivsed ja koolituslikud ettevalmistused ja teiseks vajadus rajada võrgutuge, uusi alajaamu ja kompenseerivad jõujaamu.

Ning veel üks tagasihoidlik tähelepanek. Nimelt räägivad meie tuumapoliitkud-akadeemikud tõestamaks, et just nüüd on õige aeg tuumajama ehitada, sest kõik on neid ehitamas.
See väide puuudtab jah Eestisse tuumajaama ehitamist. Nimelt on sel juhul tegemist müüja turuga...kus ka müüja lausub nii müügi kui tarnetinimused ja ka hinna. Ja see hind ei ole märkimisväärselt madalam muude allikate kombineeritud hinnast.

Ja nüüd veel sellest, mida tähendaks 40 miljardi krooni investeerimine energiasäästu:
Tänane hoonete energiakulu on ca 250 kWh/m2/a.
Need on enamjaolt ühistuhooned, kus elab kokku 1,1 miljonit inimest. Mihuke turg!
Selliste ühistuelamute energiakulu on vähendatav tasemeni 50-70 kWh/m2/a
Elaniku kohta on neis ca 30m2 elamispinda ja ühe elaniku kohta lähevad renoveerimis ja energiasäästu tööd maksma ca 100-200 tuhat krooni.
Nii võib 40 miljardi investeerimisest energiasäästu saada 1,1 - 2,4 TWh energiakokkuhoidu iga aastaselt! Ja selle raha on inimesed valmis pikaajalise ja madalaprotsendilise laenuna tagasi maksma kui riik vaid sellist tegevust toetaks ja sellele kaasa aitaks.
Tõsi...selle 40 miljardi eest saaks tuge vaid 200 - 400 tuhat inimest. Rahavajadus elamumajanduse ümberkorralduseks on aga tunduvalt suurem ca 150 või enamgi miljardit krooni.

Nagu ma mainisin ka energeetikafoorumil: parim viis tarbijapoolse meetmena varustuskindluse tagamiseks on ennekõike energiasääst!