Teisipäev, 9. november 2010

Viljasaak sõltub kombainist ehk astmelise tulumaksu ja muude maksude meelevaldusest



Nagu ikka suutis ajakirjandus taas selgitada seda nagu sooviksid rohelised astmelist tulumaksu.
Soov kaaluda ja arutada mingi maksu üle ei tähenda veel selle soovimist.
Kuigi kolleeg Trapido riigikogus on muteada isiklikult tõepooelst astmelise tulumaksu pooldaja, pole rohelised teinud ühtki otsust sellise maksu toetamiseks. Roheliste peamiseks maksujutuks on siiani jäänud ikka ressursimaksud nende erinevates avaldumisvormides.

Sama äraleierdatult nagu Taliga ja ametiühingud kõnelevad astemlisest tulumaksust kui võluvitsast on siinkohal põhjust rääkida sootuks muud juttu.
Maksudest üldisemalt.
Nimelt ei tooda maksud mitte mingit tulu. Toodavad riigitulu aga mitte esmast väärtust, millelt neid arvestatakse.
Seejuures ilmselt ei kõrged ega madaladki maksud.
Vastupidisel juhul peaks ju kõrgete maksude riikides majandus välja surnud olema.
Aga ei ole.
Jutt maksudest kui majanduse alusest täna, kus me oleme seotud ja koostöös paljude teiste riikidega Euroopa Liidus, on mu meelest mõõdukas loba.
Madalad maksud ei edenda majandust karvavõrd rohkem kui arvatakse et kõrged maksud pidurdavad.
Maksud pole muud kui kombain, mis märkimisväärselt saagikust ei kujunda.
Kombain korjab saagi nagu maksudki toovad riigikassasse raha.
Lõigata saab vilja aga põllult. Saagi allikas on head seemned, hea muld, hea ilm ja õige külviotsus ning korralik põlluharimine.

Majanduse esmaseks aluseks on samuti ennekõike arukad ja tulevikku suunatud investeeringud. Õigesti valitud seemned, muld ja oskuslik tegutsemine…see oleks investeeringute analoogia põllupidamise puhul.
Neid arukaid investeeringuid tulebki teha.
Ja seda juba täna, selmet arutada taas ja taas seda kuidas jõukale naabrile astmelise tulumaksu kehtestamine tekitab õiglust ja rahulolu juurde või ma täpselt ei teagi, millised need kõik argumendid kokku on.

Ainus, mille maksustamises rohelistel on üksmeel ja ma loodan, et seda üksmeelt jagavad ka muud ühiskonnaliikmed, on ressursside maksustamises.
Maavarad ja nende kasutusõigus on tegelikult kõigi maksumaksjate ühine väärtus, millelt maksu küsida polegi mingi patt.
Näiteks põlevkvi, mille kasutamine täna viib meie ühisest rahakotist varjatult välja 5-8 miljardit krooni ja hüvena tuleb tagasi väidetavalt odav elekter.
Äkki oleks siiski õigustatud maksumaksjatel kogu see 8 miljardi jagu raha, mis põlevikikasutus nõuab terviseparanduseks, teedeehituseks ja jäätmekäitluseks, põlevkvile kasutusmaksu kehtestamisega kasvõi osaliselt tagasi küsida. 30-40 krooni põlevkivitonnilt tooks maksumaksjale tagasi need kulud, mida kaude sama tööstuse ülalpidamiseks tehakse.
Loomulikult läheks seepeale kallimaks ka elekter.
Pole kahtlustki ja kohe märkimisväärselt.
Aga elektriga saab säästlikumalt ringi käia aga toimetulekuga hädas olevatet inimestelt sama…püüdke asjadega veelgi sästlikumalt ringi käia!…nõuda ei saa ega tohigi.
Või küsigem nii: mida rohekm soovitakse, kas odavat eletrit või tasuta kooliharidust ja koolilõunaid?
Alates 2013 aasta 1. jaanuarist, kui elektriturg täiesti vaba, on põlevkivimajanduse slline varjatud toetamine üldse täiesti mõistetamatu.

Nii ongi ainuke õiglane maks, tasu maavarade ja loodusressursside kasutamiselt. Meie ühise vara kasutamiselt. Ja ressursside jõulisem maksustamine mõjutaks loomulikult investeeringuid ning seda suunas, mis oleks ilmselt seotud lisaväärtuserohkema või ajumahukama tegevusega.

Inimese tekitatud raha maksustamisest rikkust aga ühelgi moel juurde ja võrdust lisaks ei teki.
Ainus alternatiiv lõpmatule maksuvaidlusele on arutada selle üle, millised peaksid olema need investeeringud ja riiklikud kavad, mis sisulise jätkusuutlikkusega tekitaksid aja-, raha- ja ressursusisäästul põhinevat heaolu kõigi jaoks.
Ma loodan, et ka riigikogu valimised keskenduvad enneküike arengukavade ja investeeringute sisule, mitte sellele tüdimuseni väsitavale astmelise või mitteastmelise tulumaksuteemale.