Laupäev, 7. veebruar 2009

Meie igapäevast prügi anna meile tänapäev...


...ehk rämpsu ja sodi evangeelium.

Ehk kuulsite teiegi, et Eesti energiatootjad kurdavad, et prügi on vähe. Ei saavat seda piisavalt, et rämpsu põeltada ja seda meile energiana tagasi müüa.
"Meie igapäevast prügi anna meile tänapäev, õnnistatud olgu su teod, oo tarbija, ja rohkem prügi tulgu, nii linnas kui maal, nii kodus kui ka tööl."

Sellise mõttelise palvega alustavad oma töid ja tegemisi kõik prügifirmad...ja aina enam ka energiafirmad. Ime on sündinud. Nüüd on Eestis olemas ka prügimajandus. Kujutate ette – majanduse eesmärgiks on kosuda nii käibes kui ka tegevusmahus. Lepete ja reeglitega on saavutatud olukord, kus tarbija on kohustatud olema kliendiks prügimajanduse struktuuridele ja lisaks oma rahuldatud vajadustele rahuldama ka arvukate prügiettevõtete kasumiootuse. Paraku pole prügiettevõtete kasumiootusel palju pistmist keskkonnahoiuga. Nemad lähtuvad ikka kasumiootusest. Meie seaduste järgi muudmoodi ei saagi. Kui oled äriühing, pead tootma kasumit. Kui ei tooda, lülitatakse sind välja.

Prügileping sunnib prügi tootma
Kui on olemas jäätme- ja prügimajandus, siis peab ettevõtluse tervikloogikat silmas pidades olemas olema ka prügi ja soditurustus. Ja ongi. Selleks on nendesamade prügiettevõtete avalike suhete korraldajad nagu ka arvukad tublid ametnikud. Möödunud aastate jooksul on nad meid veennud, et sellist inimest, kellel üldse prügi ei teki, polegi olemas.
Keskmise prügitekitaja järgi on majaomanikud ja korteriühistud sõlminud ka kohustuslikud "prügikastilepingud". See leping on üks olulisemaid soditekke mootoreid. Nüüd on sellele lisandunud kohustus prügi ka sorteerida. Ja ega siis prügivedaja vii kogu sorteeritud sodi minema.

Osa asjade jaoks peate te ise leidma linna pealt koha, kuhu need sokutada. Hügieenireeglite elementaarne alus on hoida sodi inimesest eemal. Nüüd siis hakatakse prahiga koos nii bussides kui ka autodes reisima! Kodaniku mõõdupuuks on nii prügitekitamse võime kui ka kohustus. Kuhu aga jääb siis arusaam väiksemast halvast keskkonnamõjust? See teadupoolest ei saabu mitte ainult sodi sorteerimisega, vaid ka selle hulga vähendamisega.

Küsite kindlasti, kas olen siis prügi sorteerimise ja materjalide taaskasutuse vastu? Kaugel sellest. Mina olen prügimajanduse vastu, sest majandustegevusena muutub jäätmekäitlus paratamatult iseennast taastootvaks tegevuseks. Eesmärk peaks aga olema jäätmehulkade vähendamine, mitte nende suurendamine, kuna on olemas prügimajandus. Praegu on prügimajandus ligi kahemiljardilise aastakäibega ettevõtlusvorm, mitte vaba, vaid kodanikele pealesunnitud ettevõtlusvorm. Kaubalis-rahalised suhted ei ole aga paraku kõikide küsimuste lahendamiseks sobilikemad.

Rämpsumajandus kosutab küll rämpsuäri käibeid kuid nagu isegi näete: surve tarbimise kasvatamisele kosub samavõrd. Rämpsumajandus on muutumas asjaks iseeneses ning selle tulemuseks on majandusprotsessi väärastumine. Milleks muuks seda energiaettevõtete kurtmist ikka pidada. Loosung "Rohkem prügi=rohkem odavat energiat!" on aeg asendada arusaamaga, et mõõdukam tarbimine ja vähem sodi vähendavad ka energiavajadust

Neljapäev, 5. veebruar 2009

Ennustus: kärped tapavad!


Kohe selgitan miks:
Alles see oli kui oli vaja kärpida natuke. Majandus oli veidi kokku kuivanud ja seetõttu oligi vaja veidi vähem laekunud maksude kompenseerimiseks veidi vähem ka kulutada.
Välk ja pauk...siis selgus, et tegelikult on majandus veelgi rohkem kokku kuivanud. Ja siis oli veelgi rohkem vaja kärpida...ja uskuge nii see jätkub ja jääbki jätkuma kui ei taibata põhilist: riigieelarve aluseks ei ole mitte riigieelarve vaid eelkõige majandus. Ja enamgi veel vaid riigieelarve kuludega tegelemine ei mõjuta suure tõenäosusega majandust sedavõrd kui kärpijad seda ette kujutavad.
Täna oli rahandusminister Padarilt kuulda, et ehk pole isegi 15 miljardit krooni kärpimise piir.
Võin rahandusministrile kinnitada, et loomulikult ei ole, sest valituse tänane tegevus ei ole ühelgi moel seotud peamisega...nimelt majandusse usalduse sissepuhumisega. sellega poela aga veel algustki tehtud.

Teisipäevasel kohtumisel peaministri juures tutvustasid nii Eesti Panga kui Rahandusministeeriumi esindajad erinevaid tulevikuvaateid, mille ühine nimetaja oli ega-me-ise-ka-täpselt-tea-kuhu-see-kriis-jõuda-võib.

Tegelikult teame ikka küll. Kolleegid, kes just lähhtusid Moldovasse teatasid, et seal poel näha mingeid majanduskriisi märke. See tase kus majanduskriis ära kaob on siis SKT tasemele ca 4000 USD inimese kohta...meil peaks see olema täna 20 000 USD inimese kohta.

Arvestades asjaolu, et majandusprognoosid, mida lähituleviku jaoks alates eelmisest aastast tehtud, on reaalsusega võrreldes osutunud kordi möödaolevaiks ei saa ka täna nö pessimistlikku ennustust 10% majanduslanguse kohta pidada paikapidavaks. Seda enam kui valitsuse poolt ei tule majandusprotsessi ei emotsionaalseid või sisulisi sisendeid langeb majandus veelgi enam norgu ja ei lase maksuameti suuna nii palju füüri kui loodetud.

Kärbivad oma valitussektori kultusi kõik riigid, ka näiteks Kanada kuid neilgi on jaksu ja aru suunata miljardeid dollareid just energiasäästu...aga meil? Kärped ja arukad turgutused käivad käsilkäes.

Kärpides riigimasina kulusid peab tekitama majandusele emotsionaalseid ja sisulisi sisendeid. Lihtsalt peab, sest vastupidiselt süveneb nii emotsionaalne kui majanduslik depressioon...ja kaugel see 4000 dollarit inimese kohta siis ikka on.
Krokodillid võivad üksteise võidu oma sabad kaelani ära süüa kuid ainus, mis sellest saame on sellest rääkivaid uudiseid.
Krokodillidel on aeg sugu teha ja munema hakata. Loodetavalt kuldmune...aga hõbedastestki oleks juba abi.

Teisipäev, 3. veebruar 2009

Kärpida, kärpida, kärpida!?



Kas kanad kosuvad kui nad üksteise tagapaledelt suled ja liha ära nokivad? Vaevalt.
Kulude kokkuhoidmine on nälja ajal tõepoolest nagu püksirihma pingutamine. Küsimus pole ju mitte selles, et oleks vaja pükse üleval hoida. Ilmselt on need püksid ammu juba müüdudki vaid jutt ongi püksirihmast, et seda vatsa ümber tugevamalt kokku tõmmata, et näljatunne niiväga ei pitsitaks. Selge on aga see, et püksirihm vereringesse toitu ei anna ning kärbete otsa me kõngeme kui uut usaldust ei tekitata ning majandust samas ka käima lükkama ei asuta.

Majandus ei ole mitte inimesest sõltumatute arvude jada ning kursside muutuste kiirused ja suunad vaid tegemist on ennekõike väärtustega seotud protsesside kogumiga, mis oma loomult on ülimalt emotsionaalne ja kirglik. Pigem hormoonid kui valemid on need, mis hoiavad majandust oma aluses toimimises. Selles osas sarnaneb ju majandus enim just paljunemisegi aluseks oleva kirega.
Majandusprosssi toidavad nii usaldus, lootus kui võimalused...kuiv kärpimine ilma erutust pakkumata viib läheduskriisidele omaste tulemusteni. Paratamatult ja kindla peale.

Milles aga on majandustegevuses siis see erutust tekitav moment? Loomulikult on see võimalus teenida kasumit...teha seda rohkem ning elegantsemalt kui ümberolijad seda teevad. Seda muide nii majandusliku kõrgseisu kui languse ajal.

Seda võimalust aga kärpimiskires riigijuhid märkama ei kipu. Mitte, et kriisi ajal valitsemise ja avaliku sektori kulusid kokku ei peaks hoidma aga majandust tuleb ikka turgutada kah. Ja kriisi ajal võtab majandus turgutusest kohe tuld. Nagu truu koer täidab käsku teades, et käsutaja taskus on ihaldusväärne toiduraasuke.

Kui veel aasta paari eest vilistas ehitaja selle peale kui klient kurtis, et maja umbne, ei pea sooja ja tagatipuks kipub hallitama siis täna piisaks vaid täpsemast kirjeldusest, mille eest raha või tagatisi antakse: korraliks hoone kerkiks kohemaid. Sama puudutab ka energiasäästu: soov kasumit teenida paneks ehitajad ja kinnisvaraarendajad.

Kui riigikogu jaanuari lõpul arutas eelnõu, millega valitsust oleks kohustatud ehitiste energiasäästuks andma 10 miljardi krooni eest tagatisi ei edenenud asi mitte kuidagi. Asja võttis selgelt kokku riskidega harjunud olümpia ja ärimees Toomas Tõnisete, kes eelnõu ühe esitlejana tunnitas, et eks alati ole raha jagamine tunduvalt lihtsam kui teha tulevikku suunatud otsuseid. ning, et arutelust jäi tõesti kumama, et eelnõu sisusse ei ole paljud süvenenud.
Aus ja täpne vastus!
Kui ettevõtjal pole võimalik riskimata rikastuda siis ei ole see võimalik ka riigil tervikuna.

Tavapärases menetlushoos jäeti märkamata ka asjaolu, et vaid tagatise lubamine kasvatanuks asjatundjate arvates ehitusturgu igakuiselt 100 miljoni krooni võrra...eks ikka sellesama kasumikire tõttu.
Poole aastaga võinuks kasvada ehitusturule antavate laenude maht tänaselt 300 miljonilt kroonilt kuus paari kolme miljardini. Ja seda hoopis uuel moel: nii, et renoveeritud või ehitatud kodude energiakulud oleksid kukkunud 4-6 korda!
Märkmata jäeti ka asjaolu, et riskantseid laene (ehk neid juhte kui lubatud tagatist kasutama oleks pidanud) olnuks mõne aasta jooksul vaid 4% tagatiste summast.

Või võtame teise paratamatu lekkekoha, meie siiani veel leigepoolselt soojas riigivannis. Ja loomulikult on see põlevkivimajandus.

Lihtne tekstülesanne: kui iga põlevkivist toodetud kilovatt-tunni elektrienergia kohta peab ühiskond tegema 2 krooni kaudseid kulutusi, siis kui palju lisakultusi tuleb teha 7 miljardi kilovatt-tunni elektrienergia tootmisel?
Iga kui koolijüts teab, et see on 14 miljardit.
Kas seda teab ka majandusminister, rahandusminister või peaminister. Või, mida arvate teie, mida vastavad need ministrid kui neilt see küsimus küsida...
Kahjuks on nii tänane kui kõik eelnevadki valitsused ignoreerinud seda aritmeetilist tüsiasja ja seda kolme ütlemata lolli argumendiga:
- põlevkvimajandus on oluline sotsiaalsete pingete leevendamiseks (on need siis leevendunud?)
- Eesti majanduse edueelduseks on odav elekter (kas meie majandusega on vaatamata siinkandi odavaimale elektrile kõik hästi?)
- energeetikas ei saa teha muutusi üleöö (kas selle lause kordamine terve taasiseseisvutud 18 aasta jooksul ei tundu tobe?)

Võidujooks kärpimise nimel ilma ühtki usalduse taastekke lahendust pakkumata või selle peale mõtlemata on minu meelest vastutustundetu. Kärpimine ilma uute arenguideedeta on lihtsalt pikem tee võimalike ebamugavate tulemusteni, millest üheks on kindlasti ka see-asi-mida-presidendi-sõnutsi-on-kohatu-suhu-võtta-ja-sellest-rääkida (loe: devalveerimine).

Tahame või mitte kuid rasketel aegedel pelk kärpmine ilma usalduse kaudu majanduslikku kirge tekitamata viib riigiaparaadi taga istuja näpud paratamatu järjekindlusega klahvide ctrl-alt-del peale. See on enam vähem sama tulemus, mis kärpimata jätteski...ja pärast klahvivajutusi ilmuvad mustale ekraanile esimese tekstina...veel enne riigiaparaadi kõlarist kostvat hümni ja sinimustvalget lippu ekraani keskel: "devaluation in progress" ja selle järel siis mingi protsendinumber.
Ja kui siis küsitakse "Kes tegi?" on vastus nagu ikka: "Ise tegi!"