Neljapäev, 27. mai 2010

Olid kord rohelised – ja on edasi


Kommentaariks, enne kui lugema asute: ehk olete tähele pannud, et Eesti ajakirjandues on üsna palju räägitud rohelsitest ja sisetülist ja milelst veel.
Eesti Päevalehes päris mitmel korral.
Selle nädala esmaspäeval siis palusin, et erakonan pressitöötaja lepiks kokku asjakohase arvamuse avaldamisvõimaluse ka minu poolt.
Homme nagu teate, toimub meie erakonna üldkoosolek ja loomulik soov on avalikult enne olulisi muutusi selgitada ka avalikult omi eisukohti.
Päevaleht ju ise on selle teema meedia huviorbiidis hoidja ja avalikuks tegija.
Täna sain teada, et ka homses päevalehes ei oelvat vist selle aravamuse jaoks ruumi.
Loomulikult on see väljaande enda õigus valida nii artikleid kui autoreid.
See ei kehti loomulikult ainult minu puhul vaid loomulikult ka nende arvamuste puhul mis enne mind on avaldatud ja puudutavad minu isikut külallt isiklikult.
Siin on ka mu sesikohad veidi pikemalt kui Päevalehe arvamusartiklisse kirja sai.


Milleks rohelisi vaja oli?

Ma ei küsi minevikuvormis, justkui arvaksin, erakonnaga on kõik läbi. Läbi pole midagi. Enamus on alles ees. Kuid minevikku peab meenutama. Aastatel 2006-2007, erakonna loomise ajal, tulime me välja väga selgete kavadega, milline peaks oleme meie energiamajandus, toit, tervisekorraldus, haridus ja mil moel peaksime värskendama demokraatiat. Valijad kuulasid, nägid, mõistsid ja toetasid meid. Tänaseks on mõnel Eesti erakondadest juba oma roheline või vähemalt rohekas tegevuskava. Rohelisest majandusest ja investeeringutest ei räägi mitte ainult rohelised, vaid kõik.
Kriitikute meelest olevat rohelised vaid energiateema erakond. Me käsitleme kõiki teemasid, kuid uuel vaateviisil – mis tänases maailmas pole energiaga seotud? On, julgeolek, on majandus, heaolu, vaba aeg, tervis. Selle, rohelise arusaama, tõime me Eesti poliitikalavale.

Milleks rohelisi vaja on?

Eks ikka selleks, et oma räägituga ja lubatuga edasi minna. Jätkuvalt oodatakse meilt puhta ja tervisliku toidu eest seismist. Transrasvad ja värviküllust pakkuvad tehisained meie toidus on täna juba sihikul. Need peavad kaduma me toidust juba lähiajal. 2010. aasta riigieelarve võimaldab mitmeid tehnolooglisi uuendusi. Loodetavalt juba sellel aastal rajatakse eestis esimene väljarenditav liikuvtapamaja selleks, et maheliha jääks mahedaks ja oleks kättesaadav ka hinna poolest.
Teadusandekatele lastele käivituvad roheliste toetusel 2010. aasta sügisest füüsika, keemia ja bioloogia õpikojad. Seda kokkukuivavate õppekavade ja loodusainetundide taustal. Ka taustal, kus teadmiste asemel on käibel hulgaliselt eelarvamusi ja uskumusi. Oleme ette pannud, et tööandja ei peaks tasuma erisoodustusmaksu, kui maksab kinni töötaja hambaravi või nägemise korrigeerimise või mõne muu raviteenuse.
21. sajandil ei pea eeldama inimeste tohutut rassimist ja rabelemist. Inimeste jaoks on oluliseks väärtuseks saanud nende vaba ja lähedastele pühendatud aeg. Oleme ette pannud, et nädalase töökoormuse peaks Eestis langetama 40-lt tunnilt 30-le. Sellest tuleb nii uusi töökohti kui tervem töökorraldus. Pea 100 miljonit krooni panustatakse tänu rohelistele 2010-2011 aasta jooksul sellesse, et kodusid, koole ja lasteaedu säästlikeks ning tervislikeks muuta ja selleks Eestisse sobivaid lahendusi arendada ja rakendada.
Kes veel peale roheliste seda teeks ja silma sellisel innovatsioonil peal hoiaks? Me teame juba täna, et roheliste kadumisel riigikogust nimetatakse roheliseks hoopis tuumajaama rajamise plaan. See aga on väga, väga kaugel meile arusaadavast rohelisest maailmavaatest.
Inimese ja looduse suhtes sõbralikumad lahedused ei teki ühiskonda iseenesest. Selle eest tuleb seista selgesõnaliselt ning sisulislt. Seda nõuet olen kuulnud roheliste valijailt ja kindlasti ootavad nad sellise võimekusega erakonda ka järgmistel valimistel.

Tülist

Loeme ajakirjandusest, et roheliste siseüli olevat võitlus opositsiooniga. Loeme ka seda, et kasutatakse vaat et stalinlikke meetodeid opositsioonist vabanemiseks. Väidetakse, et see olla „tavaline võimuvõitlus“ Eeldame vaid hetkeks, et see kõik ongi nii. Küsigem aga, et kui tegu on opositsiooniga, siis millised on selle oposistiooni sisulised seisukohad ja mille poolest need erinevad neist seisukohtadest, mis ei ole oposistiooni omad? Veidi uurides selgub, et sellele lihtsale küsimusele vastust leida polegi lihtne. Neid seisukohti lihtsalt pole. Neist seisukohtadest ei ole teadlikud ei erakonna liste lugevad liikmed ega ka avalikkus. Kummaline?
Miks küll, võib lugeja küsida, otsustab erakonna juhatus erakonnast välja arvata koguni 20 inimest. Vastan. Seda tehti erakonna aukohtu ettepaneklul. Üheks oluliseimaks põhjuseks oli välja arvatud liikmete labane või isikuid solvav sõnakasutus ja madal suhtluskultuur, seda eelkõige erakonna siselistides. Seda tehti kombe tõttu igat kui siseasja ja vastuolu pesta avalikult tänuliku meedia vahendusel (mis loomulikult iga tüli oma müüginumbriteks ja klikkideks muundab). Ka selle tõttu, et erakonna sisesuhtluses on rohelistel nii põhikirjas kui heades tavades kokku lepitud isikute kritiseerimise asemel asjast rääkimine. Aukohtu hinnagul ei tulnud väljaarvatud ka sellega toime. Nad ise on loomulikult teist meelt. Kuidas muidu.
Erakonna nö vastasrinnaga peetud vaidlustest on selgemini meelde jäänud näiteks seisukoht, et erakond peab toimima ennekõike oma liikmete huvides. Kas tõesti? Seda oludes, kus kümneid kordi rohkem raha tegevuseks annab erakonnale mitte liikmeskond, vaid maksumaksja ja kus roheliste tegevusraha tuleb nii meie valijate kui ka nende taskust, kes ei vali meid ega ühtki teist erakonda.

Tulevikust ja lahendustest

Mul on siiralt kahju, et rohelise poliitka ja maailmavaate asemel arutab avalikkus ühe organisatsiooni sisesküsimusi. Esitades konflikti ebademokraatia ja demokraatia vahel välistatakse võimalus, et tegemist on palju lihtsama vastuoluga, milles suur osa on lihtsalt viisakuse ja ebaviisakuse vastuolul.
Kas oleme aga sedavõrd küpsed ja valmis, et öelda, et rohelised on oma töö teinud ja nüüd on juba muud erakonnad piisavalt rohelised isegi, kuna kogu maailma nõue on olla rohelisemad? Kui see nii oleks, siis tuleks rahulikult roheliste töö lõppenuks tunnistada. Ma arvan, et see ei ole siiski nii.
Rohelised Eestis on tõenäoliselt ainus poliitiline jõud, mis senini on rääkinud paremate inim- ja loodushoidlike lahenduste ehk masinate ja tehnoloogiate eest. Ja seda tuleb teha ka edaspidi. Selliste paremate masinate eest, mis looksid meile turvalise maailma, mis hoiaksid inimest heade kodude ja toidu toel, mis ei kahjustaks ei inimest ega loodustki. Masinateta me toime ei tule. Sest piltlikult on isegi lõke masin (tehnoloogia) mis pani aluse parasiitidevaba ja paremini seeditava liha kaudu pikemaealisele inimpopulatsioonile. Tänu sellele, algelisele “lõkke-masinale” on meil olemas vanavanemad ja kultuur ja keel. Miks? Sest tänu tervislikumale toidule pikenes eluiga ja jäid ellu need, kel oli aega lapsi õpetada ja järjepidavust kanda.
Täna oleme mõnes mõttes ringiga alguses tagasi: me vajame taas lahendusi, mis hoiaksid kolme põlvkonda koos, säästaksid aega, raha ja väärtusi, ei teeks meid ega loodust haigeks. Roheline erakond on aru saanud, et selleks, et kaitsta puid on vaja mõttega luua masinaid, mis puid ei hävitaks. Vaid puude kallistamisest on seejuures väga vähe abi.
Paremini masindatud, kõrgtehnoloogilist ühiskonda on vaja jätkuvalt nii maailma kui Eestigi oludes, kus liberaalid ütlevad, et olgu masinad millised tahes, peaasi, et neid on piisavalt palju ja neid tulusalt müüa saaks. Kus keskklassi esinadajad ütlevad, et igaüks peab saama endale mingigi masina. Kus sotsialistid ütlevad, et müüdagu mistahes masinaid, peaasi, et raha laekuks ühtlaselt kõigile.
Sellistes oludes on rohelistel nii täna kui tulevikus väga selge oma koht. Mitte “puukallistajatena”, vaid parematest lahendustest, parematest masinatest ja tehnoloogiatest rääkijate ja nende eest seisjatena ning arukalt ülesehitatud ühiskonnale seaduste ja harimise kaudu eelduste tekitajatena. Ma tõesti loodan, et rohelistel on jätkuvalt koht Eesti poliitmaastikul ning Riigikogus. Ma loodan ka seda, et meie, roheline erakond, saame aina rohkem hakata vastama küsimustele "mida te teate sellest või teisest asjast" ja et me aina vähem peaksime vastama küsimustele "mida te arvate, tunnete või oletate neist või teistest asjadest".
Rohelised on täna ka ainsad, kel on õnnestunud Riigikogus vormi järgi vastasrinnas olles võimuga koostööd teha ja oma kavadest mõndagi jõustada. See saaks ja peaks ka edaspidi nii olema. On neid kellele see koostöövorm ei ole meele järgi. Nii erakonnas kui väljaspoolgi. Ehk on selles taevani puhutud tüli põhjus? Mõlege, enne kui kivi haarate!