Laupäev, 27. november 2010

Meedia kättemaks

Nagu ka tänases Postimehes Argo Ideon meelde tuletab, olen tõepoolest olnud kirjastaja.
Ma ei tea küll, kust on Ideonil mälestus minust kui Päevalehes päiseid teinud sellist aga eks mälu väidetaksegi olevat valikuline.
Küll mäletan aga seda kui vaevaline oli juba toona ajakirjanikele selgeks teha, et kasutada tuleks informatsiooni ja fakte ja teadmisi, mitte eelarvamusi.
1990 aastate keskpaik ja lõpp olid sellise väljaandeahela nagu Rahva Hääl - Eesti Päevaleht ajad. Olime ühed esimesed, kes ostsid ajakirjanike kasutada Reuters' i jooksva uudisvoo ja andmebaasid. Reuters Business Briefing oli selle nimi.
Selle kasutussevõtt kulges visalt. Paljudel puhkudel jäigi artiklite taust, mis rahvusvahelisemaid teemasid puudutas kesiseks ja Reutersi kogutud bitid kibelesid juhtmeotsas enamjaolt niisama.
Teadmistega toimimise kultuur ei tule lihtsalt ja pole kahjuks Eesti ajakirjanduses siiani muutnud valdavaks.
Nagu olen kritiseerinud, on Eesti ajakirjanduses osaliselt levinud tegevsmudeliks just kergelt nihestatud või suisa väära informatsiooniga asjassepuutuvate isikute ning ümbruse ärritamine. See käivitab kauakestva diskussiooni ja toodab ka lugejaid. Tõepoolest: lugejad on ka sellise käitumisega juba harjunud ja ootavad seda.

Ideonil on oma kirjutises ühes aga selgelt õigus: loomulikult ma teadsin ette, mis saama hakkab. Küll mitte iga alusetut lauset, mida enda kohta lugema pean aga üldjoontes loomulikult.
Kas see etteteadmine oleks pidanud mind ohjama ja suunama? Saan aru, et selline eeldus ja lootus oli. Ideoni (ja ka teiste) psühhoanalüüs selle kohta, miks näiteks mina olen teinud nii naa või kolmat moodi on üksjagu meelevaldne ja kahjuks sisutu. Oma motiive olen ma avalikult selgitanud päris mitmeid kordi...ja teen seda ka siin...aga näib et kasutult. Tuleb välja, et minust paremini teavad minu tegevustest ja mõtetest need, kes pole nendega mingis puutumuses.

Ideoni artiklis on tähelepanuväärne fraas (neid on seal loomulikult veelgi aga esialgu see)
"Poliitiline loogika ütleb, et ükskõik millise paljuvaieldud eelnõu väljasurumine roheliste kaalukeeleks olles andnuks parteile valimisteks juurde nii vajalikke «Browni punkte» ja tegijamainet.
Seega tähendas Strandbergi «nii nagu õigeks pidasin»-hääletus sedakorda poliitiliselt harvaesineva võimaluse käestlaskmist kõigi roheliste jaoks."

Et siis sõltumatult roheliste või kelle iganes programmist ja arusaamadest ja soovidest on meedia siis see, mis otsustab. Need laused võivad olla rahumeeli tõlgitud kui: "Kuna te ei teinud nagu me eeldasime ja soovisime siis nüüd me teile alles näitame!" või midagi sellist.

Tähelepanuväärne on ka artkli lõpp:
"Loodame, et kui seaduse jõustumisel nn ennetustrahvimine reaalselt päevakorrale tuleb, ei taba ootamatut kaasautorit nüüd bumerangina kusagilt solvunud pahameel koos preventiivse hüvitisnõudega, et kunstnikul kaoks igavesti soov miskit ebakohast joonistada."

Mul kaoks soov midagi ebakohast joonistada!?!?!..puistab Ideon…olen ma muide seda kunagi üldse teinud?

Ehk mu isikuliku arusaama kohaselt on tõepoolest tänaseks tekkinud olukord, kus inimeste väärikusel ja aul tallamine ei tohi olla meediakanalite müüginumbrite ja tähelepanumajanduse aluseks. Majandusmudeli muutmine on loomulikult vaevaline ja frustreeriv. Näiteks orjapidamise kadumise nimel on suuri lahingid peetud ja see kestis terve sajandi.

Loomulikult oli mul klahvile vajutamise hetkel selge ka tõsiasi, et need kelle arvelt meediatööstus siiani on oma müüginumbreid kasvatanud on selges vähemuses võrreldes nendega, kellele auteotusel ja valel põhinevad lood lõbu valmistavad. See seadus kaitseb vähemust Eesti ühiskonnas enamsuse uudishimu toitmiseks mõeldud piire ületava tegevuse vastu.
Isiklikult ma ei soovi aga, et iga järgmise põlvkonna teotahtelised inimesed peaksid astuma areenile, kus neid valgusvihku seatakse ja siis midagi kahtlevat nende kohta öledakse. Minust ei saa selle seaduse võimaluste kasutaja. Minus on lootus meedia ja ajakirjanike arenemis ja kohanemsvõimesse.
See seadus ei ole Mitte sõnavabaduse vastu vaid muudab sõnavabaduse sisu selgelt inimväärikamaks. Kas pole?

Ideon viitab, et ühes Postimehes avaldatud tekstis ma ütlen et:
«Kasvada saab eripära ja tähelepanuväärse suunas, mitte halli ebamäärasuse suunas,»
Sellesama viidatud 2004 aastal avaldatud loo
Tappa ehitussiga ja kompressorhunt!

Lõpus ütlen ma aga hoopis nii:
"Mida segasemad ja sisemise kooskõlata on tänased lood seda segasem ka tulevik. Mida vähem vaimuvalgust seda kiduram kultuur."

Ma olen veendunud, et tänu sellele seadusemuutusele ei kao Eestist kindlasti mitte sõnavabadus vaid loodan, et pigem kaovad alusetud ajakirjandusteosed müüginumbrite tekitajana või vähemalt väheneb nende osakaal ja vaimuvalgust saab enam olema.

Reede, 26. november 2010

Kiri kaugelt ehk kuidas ja mida soovitatakse saadikutele hääletuste eelselt


Olen juba korduvalt viidanud Hans H. Luige poolt mulle enne neljapäevast hääeltust saadetud kirjale ja selle olemasolu-sisu vastu huvi tuntud.
Seetõttu avaldan selle kirja sellisel kujul nagu selle sain ka oma võrgupäeviku lugejaile. Eks hinnake ise, kas kirja sisu ja sellele järgnenud raevukus kirjutaja meediakanaleis on seotud või mitte.

Kirjas on ehk lugeda tavaline lobby ja hulgaliselt eeldusi näiteks selle kohta, et ilmselt on Eesti kohtusüsteem läbinisti mäda ja kindlasti hr. Langi ägeda mõju all.
Valimisteni on väga vähe aega ja see on tegelikult ennustamatu, kas Lang ka edaspidi justiitsministrit jookseb.

Kiri ise aga siin:


Päevast Marek,

polegi ammu näinud, üle-eelmine Ekspress tõi su artikli väikeste erakondade hüvangust.
Nüüd olekski tarvis Langi tank kraavi lasta.
Seadusteuputust, mida 30-inimeseline seadusloome kollektiiv Just. Min-is vorbib, võib nimetada keskkonnakahjuks. Vaat kui argpükslikult ref. Antropov ka ise ütleb et "president ja õiguskanstler võivad veel aidata"... Kelle vastu?!REF enda eelnõu vastu?
Palve sulle: ärge toetage. Ajakirjandusel praegu niigi sitt silgukarbis ja on ju veel Riigikohtu otsus Leedo contra Delfi asjas. Üks Virumaa väljaanne sai 200 000 kr trahvi kohtus vägistamisohvri nime avalikustamise eest. EPL maksis Seppiku tahtel 50 000 (kuigi ilmaasjata. Ain ju oli tegija Balti jaama monumendi küsimuses). Ühesõnaga, kaitse on kodanikel täiesti olemas.

Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib. Vat da fakk.

Kesk ei hääletanud, kui teie ei murdu siis Lang puhkab jalga. Kuidas tundub? HHL


Ahjaa...muide saatsin ka Keskpäevatunni juhile Priit Hõbemäele tagasihoidliku küsimuse selle kohta, et kas nad ei sooviks ehk mind homme selles raadiosaates osalemas näha.
Vahetu allikas ikkagi selel kohta, millised on mu motiivid ja diilid, eks?
Ootangi vastust.

Meie tavaline igapäevane vale


Hannes Rumm väidab oma arvamustekstis (EPL 26. november 2010) ühe vale teise järele.
Alustame viimasest. Enne nn allikakaitseseaduse hääletust võetud 10 minutise vaheaja jooksul olevat keegi tulnud ja minuga midagi lägi rääkinud ja diili teinud (Rumm:"Siis võeti kümme minutit vahe-aega ja selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt."). Mitte midagi sellist ei ole aset leidnud. See on lihstalt vale.

Inimesed, kes olid tulnud riigikogu rõdule toimuvat jälgima just selleks, et vaadata, kas enne hääletust toimub mingeid koondumisi ja arutamisi, kinnitasid, et meie fraktsiooni liikmetele ei lähenetud ega räägitud. Selline väike vale siis algatuseks justnagu ausana ja õigluse eest seisva Rummu poolt.

See, mis aga sündima hakkab oli mulle aga selge juba hääletamisele eelnenud kolmapäeval kui üks meediaettevõtja saatis mulle kirja, mille soovitas "langi tanki" kraavi ajada.
Sõrmede soojus polnud riigikogu puldi klahviddelt veel lahkuda jõudnud, kuis sama meediaettevõtja omatavas kanalis ilmus anonüümne artikkel, mis sisaldas suure hulga alusetuid väiteid, miks ma olevat oma otsuse just sellisena teinud.
Aitäh Hans! Ega muud poleks tegelikult arvanud ja oodanudki.

Rohelised ega mina isiklikult pole kindlasti teinud mingit Rummu väidetud arvatavat diili. Kui Rummule on teada diil või selle osapooled siis, mis on selle diili sisu? Kes on osapooled?
Või milline see olla saakski.
Mõtlen, et mis on ehk olulisemaid muudatusi, mida meil (Rohelistel siis) on õnnestunud 2011 aasta riigeelrvesse teha? Ehk siis 60 miljoni krooni võrra suurendatud toimetulekutoetused. Milline võiks olla selle sammu isiklik kasu mida ette heita?

Ehk veelkordselt, milline on mu mulje toimunust.
Kõnelaune seadus ei saa ühelgi moel muuta karistatavaks tõerääkimist ja selle harrastamist ükskõik kui suurtes tiraažides. Sõnavabaduse tähendus on loomult ikka mitmepoolne ja vaba sõna kasutamine ei saa kindlasti toimuda alusetult (valet kasutades) kedagi teist kahjustades või söödaks muutes.

Just söödaks, sest ajakirjanduslik meetod, kus alusetu väide tiražeeritakse lootuses ja ootuses, et asjassepuutuvad asuvad end õigustama-kaitsma-väitlema, on tänaseks päris levinud.
Just seda meetodit praktiseerib antud hetkel ka Eesti Päevaleht andmata mulle kohest võimalust Rummu valele vastata. Eks ikka selleks,e t vale levikut ja kestvust siis esilekutsutud arutelus mingilgi moel piirata.
Las kestab vastuseta vale esmaspäevani või koguni nädala! Lehes pole kindlasti nii kohese avaldamise jaks ju ruumi, eks!? Klikke tuleb rohkem ja reklaamimüüjad löövad nurru.

Eelmainitud kirjastaja kahtlustas mulle saadetud kirjas, et kõnealuse seaduse tegelik mõte olevat hoopis vaat milles:
"Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib."
Päris karm kahtlustus. Mina omalt poolt juhin tähelepanu sellele, et tegelikult on täna juba kohut mõistetud kohtuniku üle, ja ta ka süüdi mõistetud, kes tegi oma otsuse kallutatult aga ilma isiklku kasusaamise huvita.

Ja lõpuks veel otsusest. Rummu teada on tehtud mingi räpane kokkulepe. Mina olen jätkuvalt veendunud, et õiguslik tasakaal meedia ja selle käsitletavate vahel on vajalik nagu ka selgem kohtupraktika ses osas. Ma pole kunagi teisel arvamusel olnudki.
Ainus kokkulepe, mille tegin ongi kokkulepe iseendaga, et hääletasin nii nagu tõeks pidasin…tegemata kokkulepet meediaga, kelle esindajate raevukust võinuks ma vältida või tegemata ka kokkulepete Rummu ja tema erakonnaga või kellega iganes teisega.

Nagu ka Rummu kirjutisest ja Päevalehe toimimisest näha, on võimalik Eesti ajakirjanduses süüdimatult avaldada valet kelle iganes kohta. Olukord on muu hulgas ka selline, et vaatamata palvele avaldada võimalikult koheselt ka omapoolne õiendus selle Rummu valejutu kohta pole Päevaleht leidnud selleks võimalust. Mis kaalutlustel? Mul on põhjust arvata, et näiteks ärilistel kaalutlustel: pikemalt püsiv konflikt müüb teadupoolest paremini ja kutsub rohkem hiireklikke tegema.

Ja kuidas siis on selle süütuse presumptsiooniga: "Süüdi!" kuna toimetus väidab nii arvamusekirjutaja suu läbi ilma tõendeid küsimata ja vastuväideteks aega ja ruumi andmata.

Neljapäev, 25. november 2010

Meedia ja meelevald


Meedia meelevald on meeletu. Väide, mille esitamiseks mõeldud lause lõppeb küsimärgiga on hea viis põletada märk lauses mainitu näkku. Osaline protsessi kajastamine võib jätta sootuks muu mulje. Osaline tõde ja lausvalegi on peamine konks, millega Eesti meedia oma laisemas ja masstootmislikus osas võtab lugeja, vaataja ja kuulaja oma konksu otsa. Enamgi, sama konksu otsa satub ka meelevaldses tekstus mainitu, kes reeglina peab hakkama seletama, et ta ei ole ei kaelkirjak, ei siil, ei Lõuna Aafrika kuue meetri pikkune mullauss ega isegi mitte tavaline siga. Seadus, mis selles virrvarris mõõdukat tasakaalu luua üritab on tänaseks meediarahva ühe osa poolt parajalt raevukalt vastu võetud.


Sõrmedelt pärit soojus polnud veel riigikogu hääletuspuldilt hajunud kui juba sain telefonikõne, milles küsiti, et miks olin ma allikakaitse seaduse poolt kuna just minu tõttu olevat see vastu võetud.
Pean siinkohal tõe huvides kohe üles tunnistama, et see seadus võeti vastu 51, mitte 1 riigikogu saadiku häälega.

Arusaam roheliste fraktsioonis on siiani olnud selline, et igaüks saab teha omi otsuseid oma vabast tahtest lähtuvalt. See ongi juhtmevaba poliitika.

Toon siia kaks paragrahvi seadusest, mis siis ajakirjanikke ja meediaomanikke enim on erutanud ja ärritanud:

2) paragrahvi 134 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.“;

3) paragrahvi 134 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
(6) Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.“.

Kuni siis selleni välja, et üks meediatootjatest soovitas mul eile kõnealuse eelnõu tungivalt maha hääletada kuna kodanikud olla kaitstud niigi laimu eest.
Noh ja veel mõnda huitavat...mida hea tahtmise korral võiks ka tagasihoidlikuks mõjutamiseks kutsuda...aga selline see komme juba on.

Tarvitses mul aga hääletada nii nagu õigeks pidasin kui samas meediaväljaandes ei ilmunudki muud kui lihtsalt järjekordne ports valet, mis lisaks mulle puudutas ka minu lähedasi.
Seda valet kordas üks teine meediaväljaanne ja siis pidas seda valet vajalikuks korrata oma küsimuses ka rahvusringhääling, kust Aare Rannamäe küsis mult otseeetris, kas mul olid ka mingid muud motiivid antud eelnõu poolt hääletamiseks nagu väidetakse (sic!).
Väitjaks ei ole aga keegi muu kui Eesti Ekspressi artikkel, millel puudub ka autor ja kus on lugeda nagu oleks minu poolthääl antud seadusele tulnud ei muust kui soovist, et Kliima ja Energiaagentuuri ei likvideeritaks kuna sellel olevat igasugu probleeme nagu meedia väidab.
Lihtsad ja kontrastsed aga enamjaolt tele mittevastavad kujundid on need, mis muudavadki elusad inimesed ei muuks kui muinasjututegelasteks, kellelele külgekleebitud tegevuste ning omadustega siis Eesti meedia püüab maailma seletada.

Probleeme on aga just ja sageli sellesama meediaga, millise töötajad lihtsalt väldivad fakte ja levitavad teadmise pähe üsna sageli eelarvamusi või ettekujutusi. Just needsamad ettekujutused ja süsteemikindlalt evitatavad valed ei ole muud kui meedia enda tähelepanuallikas. Tähelapnu on aga meediamajanduse alus ja peamine kaup.
Kui küsisõnata lausele, mis kostuks muidu väitena lisada formaalselt lõppu küsimärk on tulemuseks lihtsalt huvitav küsimus.
President on narkomaan ja lastepilastaja….?
Tuntud poliitik peab põrandaalust mängupõrgut…?
Kõrge riigiametnik pakub oma kodus inimlihast toite…????
jne. Küsija suu peale pole loomulikult tavaks lüüa.

Mainides nime koos sele kiivas küsilausega jätkub aga juttu kauemakski. Eks siis see, kelle kohta see nn küsimus esitatakse peab siis hakkama seletama, et nii see ei ole jne jne.
Ja tähelepanu on saavutatud. Klikke tuleb, silmapaarid vaatavad, jätavad meelde, kordavad, tähelepanu müüb ja reklaamiraha teenitakse. Ajakirjanduski on ju äri.
Ei mingit erilist vaeva ega haridust ega analüüsi ega teadmisi selleks vaja pole.
Väitele küsimärk lõppu ja asi vask.

Eks loomulikult see uus seadusemuudatus sellist turustamisstrateegiat ju mingil määral mõjutab ja kõigutab.
Vaja on tõepoolest paremat meediamüügimudelit.
Sisule keksenduvat näiteks ja tõde kuulutav.
Tõde pole paraku odav.