Reede, 23. mai 2008

Peaminister jutlustas taas oma tuumausku

Ansip viitab taas, et tuumaenergia olla süsinikdioksiidvaba alternatiiv fossiilkütustele
«Tuumaenergia on kindlasti arvestatav süsinikdioksiidi emissiooni vaba alternatiiv fossiilsetel kütustele,» sõnanud Ansip valitsuse kommunikatsioonibüroo vahendusel.

Eks ma siis taas osundan sellele, et see väide on meelevaldne.
Olen seda ka juba varem siinasamas oma võrgupäevikus kritiseerinud.

See on parku mõõdukalt sisutu sõnamine ja seda tuleb taas ja taas korrigeerida, kui kõrged riigiesindajad selliseid lauseid välja ütlevad.
Tuumaenergia pole alternatiiv fossiilkütustele aga järgmistel põhjustel:

1. Tänaste tuumareaktorite töötamise iseloom (püsiv ja kiirelt mittereguleeritav võimsus) eeldab nende kompenseerimist elektrivõrgus. Reegel on lihtne: igale reaktorile peab olema samas mahus varuvõimsust. Tuumajõujaam pole selles mõttes mitte varustuskindluse allikas vaid lihtsalt üks vooluallikas. Varustuskindlus teadupoolest tuleneb võrgu, tarbijate ning jõuallikate ühistegevusest.

2. Praktika näitab, et tuumajõujaama rakendamine vähendab CO2 emissiooni kordades vähem kui loodetakse Seda just eelmises punktis mainitud põhjustel:tuumajaam pole iseseisev energiaallikas, mis tagaks sobiliku varustuskindluse.

3. Jätkuvalt on maailmas lahendamata tuumajäätmete pikaajalise ladustamise probleem (pikaajaliseks peetakse kuni 100 000 aastat).

Tuumaenergeetika nõuab paratamatult oluliselt suuremat tähelepanu kui muud energiatehnoloogiad.
Tuumaohutuse tagamine on ka kallim kui muude energialiikide ohutuse tagamine. Paratamatult suureneks ka tuumareaktorite arvu tõustes ka erinevate õnnetuste tõenäosus või ohusituatsioonide arv. Needsamad Rootsi reaktoriõnnetuste näited on veelkordseks kinnituseks, et tuumaenergeetika on jõukohane kogenud ja kõrge tehnoloogilise kultuuriga riikidele.

Tuumaenergeetika probleemid ei piirdu aga loomulikult pelgalt õnnetuste ohuga. Ka jäätmete ladustamine on üheks suuremaks ja sisuliselt tänaseni lahendamata probleemiks. Soomes peetaks skandinaavia graniidikihti piisavalt stabiilseks ning sinna on juba rajatud tuumajäätmete hoidlaid. Neid peetakse ohutuiks kuid need ei ole seda. On teada, et viimase 10 000 aasta jooksul on selles graniidikihis toimunud kümmekond üle 8 magnituudist maavärinat, mille tulemusena on tekkinud kümnete kilomeetrite ulatuses geoloogilisi defekte. Tumajäätmete ladestuskohtadelt eeldatakse aga püsivust kuni 100 000 aasta jooksul. Hiljaaegu on tuvastatud, et viimase 2000 aasta jooksul on toimunud mitmeid äärmiselt tugevaid metaanjää plahvatusi. Neil juhtudel on välise mõjuri (maavärin või ka metoriidipõrge) tulemusena plahvatanud jää-ajast kaljukoobastesse-pragudesse kogunenud metaanhüdraat. Sellised plahvatused on tekitanud nii graniidimurenemisi kui kõrgemaid pinnavorme. Üks on aga selge: muutused graniidikihis on ulatuslikumad ja ettearvamatumad kui on loodetud sellesse kihti tunneleid ja jäätmehoidlaid rajades.

Pigem on fossiilkütustele alternatiiviks arukam tarbimine (see ei tähenda virelemist vaid ikkagi arukate tehnoloogiliste lahenduste laiemat kasutamist) ning erinevate energiamuundamise-salvestamise liikide võimalikult mitmekesises rakendamises.
Kui tuumaenergiat pruukida siis pigem oodakem ära järgmised ja riski ning jäätmevabamad reaktoripõlvkonnad. Rohkem kui oma tuumajaamast tuleks täna siiski rääkida meie ja üle euroopalistest elektriühendustest, et ühishuvis toimiv kauplemine võiks vähendada vajadusi uute energiatootmisvõimsuste järele.

Energeetika teadupoolest on nii tõsine tema, et siin peab ka peaminister lähtuma siiski teadmistest, mitte usust.
Kes selle arusaamaa nõus, võib aga jätkuvalt minna ja anda allkirja selle vastu, et Eesti ei vaja täna toodetava tehnoloogia alusel töötavat tuumajaama.

Esmaspäev, 19. mai 2008

Metsavarguste lõpp


Metsavarguste lõpp on ka metsa lõpp, kui teoks saavad igatpidi vabameelsed plaanid metsaga toimetamisel. Vargused lõppevadki ju kohe, kui vargus, st keeluvastane võtmine, metsas loomupäraseks muuta. Nii on ju kriminaalsete tegude sagedus ühiskonnas seadusandjaist rohkem sõltuv kui pättidest. Pätiteod jäävad alles, kuid suhtumise teisenemine muudab need pehmemateks.
Muudatused metsaseaduses on metsahoolet tegemas mitte ainult pehmemaks vaid pea olematuks. Ökosüsteemi asemel on Eestis metsast (seaduse mõttes) saamas puiduladu.

Ilmselt olete kuulnud, et sõnal on idamaistes õpetustes keskne koht, lausutav mantra muutvat ilmagi. Erinevad Eesti ministrid ja ametnikud on metsade kohta lausunud mitmeid poeetilisi väljendeid: "Kui mets on küps, tuleb raiuda, muidu mädaneb ära!" ja "Metsa ei saa lasta üle kasvada, sest siis ei mahu palk raamist läbi!". Selliseid näiteid on veelgi.
Eesti metsamajanduse ja -tööstuse "endlösung" on enamiku puude rahaks saagimine-põletamine. Kallid saetööstused ja metsamasinad seisavad jõude ja vahetavad pankrotihaldurite vahendusel juba mitmendat ringi omanikke. Rahaline kapital ei tooda enam piisavalt ja sellesse masinavärki on kohe möödapääsmatu sisse valada veidigi looduskapitali.
Metsatöösturid tahavad jätta muljet, et küps mets on nagu küps tomat, mis kohe-kohe riknema hakkab. Tegelikult pole tomati küpsusel raieküpsusega mingit sarnasust, kuna viimane on teoreetiline ja pidevalt muutuses. Viimane kord detsembris 2006, mil toonane keskkonnaminister kehtestas oma määrusega uued lageraiet lubavad vanused, mistõttu muutusid raieküpseks kümned tuhanded hektarid metsa vanuses, mida aastakümneid käsitleti keskealisena. Seejärel, eelmisel suvel, esitleti metsatöösturite korraldatud raieseminaril RMK poolt männikutes varasematest aastatest kolmandiku võrra suuremal pindalal kavandatud lageraieid. Kuna metsateadlaste ütlust mööda olla raieküpseid metsi saanud järsku palju rohkem, oli kõik seaduslik. Praegu soovitakse raievanuseid veelgi alandada, sest metsateadlased öelnud, et majanduslikult olevat nii kasulik.

Veel ühest metsamantrast, mida ilmselt olete kuulnud: "Metsa juurdekasv on suurem kui raiumine!". Puu ja puit on vaid osa metsas olevast biomassist. Pealegi ei ole metsa kui ökosüsteemi tasakaal kindlasti säilitatav, kui raiutakse okaspuid ja juurde kasvab lehtpuid. Sest kõneldes metsamajandusest, peavad metsatöösturid silmas eelõige okaspuupalgi varumist. Ametlik metsakäsitlus Eestis on nagu anekdoot, kus vindine mees otsib pimedal ajal võtmeid laterna alt. Kaotanud on ta need aga hoopis mujal. "Miks siit?" küsimusele saadakse vastus, et valge on, seepärast.
Kes küll on need metsateadlased, kes sellist kasvu ja kasutuse mehhanismi on õigustanud? Eks holokaustigi aluseks oli veider ja kohatu rassiteooria.

Miks metsateadlased ei kõnele raietest erinevates metsatüüpides? Miks nad ei kõnele metsa kui ökosüsteemi tasakaalustatud kasutamisest? Miks ei kõnele raievanuste alandamisega paratamatult kaasnevatest muutustest ökosüsteemis ja sellest tulenevast vajadusest suurendada rangelt kaitstava metsamaa pindala? Milline on küll nende akadeemiliste prostituutide enesetunne, kes on oma tellimustöödega ette valmistanud hiilivat dendrotsiidi?
Siinkandis on mets olnud pikka aega. Mitte üks ja seesama mets, vaid muutlik ja muutuv. Puude loomulik suremine paarisaja aasta vanuselt ei ole kaasa toonud metsa suremist. Puud looduslikus metsas ongi lihtsalt erineva vanusega, vanemad asenduvad uutega. Metsa tähendus pole mitte ainult kultuuriline või emotsionaalne. Tegemist on ennekõike ühe terviklikuma ökosüsteemiga, millel oluline roll nii liigirikkuse hoidjana kui vete puhastajana. Olgu siis tegu pinna- või põhjavetega.
Teisalt, vaadates metsa töösturi ja majandusolendi pilgu läbi, on see ressurss. Me peame arvet ja põhjendame kalavarude kasutamist. Me peame arvet isegi surnud orgaanilise aine, põlevkivi kasutuse üle. Aga meil puudub selge arvestus ja arusaam metsast.

Eesti praegusest metsandusest on kadumas metsamajandamise kavandamise mõiste, mis üle maailma on tunnistatud jätkusuutliku metsamajanduse asendamatuks osaks. Metsamajandamise kavandamisel on Eestis pikk ajalugu. 18. sajandi lõpus kirjutati Liivimaa kubermangu ametlikes dokumentides, et raiemaht ei tohi olla suurem kui metsade samaväärne taastumine. 19. sajandi lõpus koostati esimene metsamajandamiskava, kus kirjeldati ühe mõisa metsi ja kavandati 10 aasta raied. 1998. aasta metsaseadusega kaotati metsamajandamiskava nõue. Selle taasrakendamine 2004. aastal oli vaevaline ja päris korralikult seda toimima ei saadudki. Kuid selle asemel, et metsaseaduse muutmisega metsamajanduslikku planeerimist tõhustada, soovitakse metsamajandamiskava uuesti kaotada. Vajadus majanduskasvu looduskapitaliga kompenseerida on suur.

Metsa tuleb käsitleda ennekõike kui tervikkooslust, millest on võimalik saada majanduslikult huvipakkuvat tooret. Selle toorme kasutamise kiirus ning mahud ei saa tuleneda mitte majanduse vajadustest vaid ökosüsteemi võimalustest. Globaalselt on inimkond täna käsitlemas kliimat kui terviksüsteemi ning ollakse kokku leppimas kasvuhoonegaaside emissiooni piirangutes. Sellistes oludes on pentsik, kui Eesti riiklik arusaam metsast saab olema "veel kasvava materjali ladu".
Surve metsale suureneb ka huvide mitmekesisuse tõttu. Mitte ainult metsatööstus vaid ka energiatööstus vajab metsa. Taastuvkütusena. See nõudlus kasvatab ka biomassi hinda, mis omakorda suurendab huvi.
See aga tähendab omakorda topelt suurt tähelepanu metsa kui terviksüsteemi suhtes: kütusena on kasutatav ka see, mis täna metsatööstusest metsa maha jääb. Jääb eesmärgiga tagada mulla taasteke ja liigirikkus. Tervikliku programmilise kava ja reegliteta metsamajandus viib selge metsa kui ökosüsteemi pöördumatute muutusteni.
Indoneesias on viimase 15 aastaga raiemahud vähenenud üle kahe korra. Praegu raiutakse seal umbes sama palju kui Eestis, suurusjärgus 10 miljonit tihumeetrit aastas. Seal on veidi teistsugune mets ja veidi teistsugune ökosüsteem. Metsa on seal aga pindalalt 40 korda rohkem kui Eestis. Tuleb arvestada, et parasvöötme metsad on mõnevõrra raietaluvamad kui troopilised, kuid kusagil on taluvuspiir mõlemal. Indoneesias, muide, peab metsamajandajal olema kolm metsamajandamiskava: 50 aastaks, 5 aastaks ja igaks aastaks.

Poole aasta eest sai soovitatud Eesti metsatööstureile Indoneesiasse puidu järele minekut. Nimelt võiks vihmametsadest puitu saada piisavalt ka Eesti vajaduste jaoks. Selleks sobib vihmametsade kaitsja Hillar Muul’i soovituse järgi „nopperaie” - üksikute puude väljavõtmine dirižaabli abil nii, et metsas tekib valgussõõr. Lageraiega kaasneva ökokao ja pinnaseerosiooni asemel võimaldab see kiiret liigirikkuse kasvu. Ja ei mingit massilist tee-ehitust, mille kulude katmine ahvatleb alati lageraiele.

Kahjuks pole olnud sellest huvitatuid. Ju terendas kohalik looduskapitalistlik metsasüst paljude jaoks juba õige lähedal. Ei saa õigeks pidada majanduskasvu tagamist iga hinnaga, eriti ökosüsteemi hinnaga. Omaaegsed investeeringud metsatööstusesse tehti kuhjaga üle toorainevõimaluste. Nõukogudeaegne iga-aastane raiemaht paar-kolm miljonit puidutihumeetrit kasvas lühikese ajaga mitmekordseks. See toetaski investeerimisoptimismi.
Looduskapitalismi olemuse mõistmine käib vahetuil võimukandjail ülejõu. Neile on see looduse muutmine rahaliseks või tootvaks ja mittetaastatavaks kapitaliks iga hinna eest. Siit ka ehk selgitus, miks roheliste esindajaid keskkonnaministeeriumist eemale hoiti. Täna näeme üht: igal hetkel soovitakse loodusest teha kapital mitte seda ei käsitleta kapitalina. Teadusliku maski taha pugenud tellimuskirjutajad on valmis musta valgeks selgitama ning avama uksi nii piiramatule metsaraiele kui kontrollimatule killustikutööstusele karstialadel.

Looduskapitalismi üheks tunnuseks peaks olema looduse kui kapitali jätkusuutlikuna säilitamine ning ökoloogilise pankroti menetlus nende suhtes, kes loodust kui kapitali säilitada ja samaväärselt taastada ei suuda.
On viimane aeg hakata majanduse olemuse muutuste üle aru pidama. Kliima ja keskkonnaga toimuv on märk vajadusest väärtussüsteemi laiendamiseks, avardamiseks ja sisukamaks muutmisest. Ja selles seoses on mets ikkagi mets mitte puupõld.