Laupäev, 30. juuli 2011

Rauga jonn ja energiajulgeolek


Mõelge veidi, kas elektrit oskab toota vaid Eesti Energia? Õige vastus on, et kindlasti mitte.

Eesti Energia võtab viimast, sest tegemist pole mitte innovaatilise vaid pigem innovatsiooni immiteeriva ettevõttega.

Reklaam, võimalik, et pehme ja võimalik, et vahel ka ägedam poliitline korruptsioon on saanud liigagi nähtavaks selle ettevõtte tegevuses. Täitev ning ka seadusandlik võim arvestavad liialt selle ettevõtte huvidega, unustades vajaduse toetada ettevõtlust ja konkurentsi laiemalt. Vaatamata suhteliselt nooremapoolsele juhtkonnale on Eesti Energia ettevõttena jõudnud raugaikka.

Eesti Energia, nagu iga vanemasse ikka jõudnud organism, on nähtavalt hääbumas. Samas aga täis vanainimeslikke krutskeid ja kiusu, mida korporatiivse identiteedina müüakse võimule.

Jonnivale raugale kiputakse paraku ikka vastu tulema, seda enam, et ettevõtluse vanadekodu ju olemas pole.

Formaalsed tegevussähvatused energiasäästu ja taastuvenergia vallas on pigem nagu naftamagnaadi püüd rohelisena näida, kui ta oma aknalaual mõnd lille ja maitsetaimi kasvatab.

Paraku on ettevõtete elu ja organismide elu loomult lähedased … need sünnivad ja elades läbi oma arenguetapid, hääbuvad suutmatuses kontrollida ja tagada oma olemasolu. Nii on senini läinud kõigi ettevõtetega. Tuleb leppida, et samal moel läheb ka Eesti Energiaga.

Elektrita ei kujuta me aga oma elu ette. mitte ainult ei kujuta vaid ega see ka otstarbekas poleks trotsist raugastunud ettevõtte suhtes pimedas ja suhtluseta kükitada.

Lahenduseks on ise elektritoomisele mõelda. See kunst on teada juba pikka aega ning selleks vajalikke masinaid on tegelikult üsna suur hulk.

Enamgi: mitte arenevate ettevõtete hukk ja nende väärtuse kadu on sama kindel nagu elektrivoolu vajadus järgmise 100 aasta jooksul. Seega: mis mõtet on paigutada oma säästetud raha erinevatesse fondidesse kui sama hästi võib oma säästud koondada ühistutesse, mis elektrit toodaksid?

Millest elektrit teha?

Kõigest, millest võimalik: biomassist nii seda gaasistades kui põletades, päikesest, tuulest, mõnes üksikus Eesti paigas ehk ka veest.

See läheb kalliks, … teab ja ütleb teile Eesti Energia. Eks ta lähe jah. Väsimatult kordan aga siinkohalgi kõigile maksumaksjatele tõsiasja, et põlevkivist elektri tootmise ülalpidamine läheb ka täna maksumaksjatele maksma mitusada miljonit eurot aastas. Seda raha põlevkivi hinna sisse ei arvata kuid see kulub tervisesse, keskkonnakaitsesse ja teeehitusse-hooldusse. Ida Virumaal kulub seda raha just põlevkvikasutuse tõttu rohkem. mitmesaja miljoni euro võrra aastas.

Toetades sama raha eest energiaühistute loomist, oleks inimeste raha hästi paigutatud ning kujuneksid 50, 100, 500 ja 5000 kW ning enamgi võimsusega väikesed energiatootjad üle Eesti. Ühistulised jõujaamad.

600-700 tonni jagu puidujäätmeid tähendaks 200 või veidi enama kW võimsusega jõujaama. Hajali paiknev ja inimeste käes olev energiasüsteem toimiks muuhulgas ka inimeste rõõmuks.

Kui ettevõtetel on kalduvus tekkida, kasvada ja seejärel hääbuda või muunduda, siis linnadel ja kogukondadel on kalduvus alles jääda, uueneda. Eriti kui on mingit kestvalt huvipakkuvat tegevust. Energiatootmist näiteks.

Rohkem kui elektriautode soetamist vajanuks Eesti inimesed hoopis ühistulist energiatootmise toetamist. 18 000 eurot (mis täna makstakse elektriauto soetamisel) toetusena on enam kui küll, et üks pere suudaks energeetiliselt sõltumatuks muutuda.

Mitte, et elektriauto nüüd paha oleks, aga mulle näib, et tuhatkond raugastuva ja sureva energiafirma jonnist vaba peret oleksid Eesti jaoks suurem väärtus kui sama hulk hääletult ringi vuravaid autosid.