Esmaspäev, 16. november 2009

Natuke skisofreeniline tiibmanööver


Poliitilised jutud on vahel parajad metatekstid või mõistujutud või mõistujuttude kohta käivad mõistujutud.
Jutt on Eesti sotsiaaldemokraatide ühtäkki tärganud murest roheliste käekäigu pärast.
Hannes Rumm võttis sõna ja soovitas rohelistele valitsuse ukse taha prõmmima minna ning ministrikohti nõudma hakata. Olevat hea aeg.
Indrek Saar avaldas arvamust, et ilmselt on vaja nii roheliste kui rahvaliitlastega seljad kokku panna, 2011. aasta Riigikogu valimistel mingigi tulemuse saavutamiseks, et ei tekiks Eestis kaheparteisüsteemi.

Kummaline on see poliitiline mälu. Tõepoolest kummaline.
2007. aasta kevadel pakkusid rohelised nii IRL-ile kui sotsiaaldemokraatidele võimalust seljad kokku panna, et kokku leppida heas valitsemispõhimõttes ja olla reformierakonnale tervikpartneriks, millel ka piisavalt hääli. Nö liit liidu sees.
See ei meeldinud ennekõike sotsiaaldemokraatidele.
Nende eesmärk oli selge võimupositsioon vaatamata asjaolule, et ideoloogiliselt olid nad selgelt sutsu teises suunas minejad kui ülejäänud võimurahvas.

Sotsialistide kiituseks tuleb öelda, et neil on alati valmidus aeg-ajalt ise selgasid kokku panna ja võimu võtta. Toosama Rummgi kiitis valimiste eel Jüri Pihli taevani ja nüüd, kus Tallinnas võimulepe tehtud, on Rumm mõõduka kriitikajutu üles võtnud. Eks ikka selle Keskerakonnaga võimuvõtmise asjus.

Ka roheliste hulgas on asjad huvitavaid pöördeid võtmas. Nimelt on meil 21. novembril erakonna üldkogu. Juba on erakonna kriitikakahurid tööle pandud ja istuvale juhatusele meisterdatakse usinalt asendust. Hämmastaval moel nende poolt, kel ka muidu sotsialistidega soojem läbikäimine. Eks ole näha, mis juhtuma hakkab, sest roheliste tänane ametlik ja programmiline poliitika on ikkagi jätkuvalt selles, et isikute asemel ressursse maksustada ning kapitaliarvestuses looduse osa rehkendada. Tuuli, et me peaksime näiteks astmelise tulumaksu peale mõtlema, on aruteludes kostunud. Samas pole üldkogu päevakorras programmimuutusi.
Olen ise seda meelt, et kui rohelised otsustavad hakata võimu ja häälte nimel veidraid ühistegevusi harrastama, pole sel erakonnal küll pikka pidamist.
Seni on sihini viinud siiski oma ja kokku lepitud joone ajamine. Sellel on olnud oma hind (häältesaagi mõttes... oh mis vägev termin), aga samas olen veendunud, et see on märgiks ka meie poolehoidjaile, et me niisama kannapöördeid ja kurve ei võta.

Sotsialistid on aga kogu aeg seda meelt olnud, et peamiseks probleemiks ongi nende jaoks rohelised, kes nende hääli ära võtavad. Mis hääled siis rohelistele tulla saavad? Kas tõesti sotsialistide omad?
Seda oludes, kus roheliste programm on kaugel isikumaksude tõstmise arvel sotsiaalse heaolu tagamise teest.
Pigem on siin aimata valmidust teha liite ja kokkuleppeid kellega tahes, pidades silmas pelka võimumõtet.
Indrek Saar on aga ise väga selgelt välja öelnud, et tema tahab olla Eesti Vabariigi järgmine peaminister -

Sellist pilti võimaldaks muidugi poliitmaastikult roheliste ärakaotamine lähemale tuua küll. Loomulikult võime seepeale kuulda, et see oli vaid valimiste tuhinas öeldud lausejupp. Kui nii, siis kas saab tõsiselt võtta sotsialistide tänasid väljaütlemisi? Isiklik kogemus kinnitab, et nende juttude mõistmiseks on vaja tõlki. Väga head tõlki. Ja sama tekst on tõlgitav erinevates oludes täiesti erinevalt. Tõeline poeesia. Poliitiline poeesia.

Oma Soome sõsarparteilt, kel tööminister valitsuses, on meil hea teadmine selle kohta, et astmelisel tulumaksul põhinev sotsiaalhoolekanne on muutunud nii keeruliseks ja läbipaistmatuks, et selle selgekstegemiseks läheb vaja nii teadlasi kui vaat et detektiivegi. Majanduslikult kehvadel aegadel lööb sellise koheva riigi probleemistik tugevalt välja. Eks neil muidugi varapolster paks, aga tunda annab ikkagi.

Nii pole rohelistel asja ei väga vasakule ega väga paremalegi. Sellest on siin võrgupäevikus varemgi juttu olnud.