Reede, 6. august 2010

Mugavus ja hnnatõus


Pea kolm protsenti on hinnad taas tõusnud. Tarbijahinnaideks on eelmise aasta sama ajaga kasvanud 2,9%.
Toidukaubad kallinevad. Osalt on põhjuseks maksutõus aga julgen arvata, et osaliset ka meie mugavus.
Mõelge näiteks meie superpoodide peale. Selliste peale, mis on avatud hommikust hilise ööni välja ja kust võite osta kõike: triikrauast, elektripliidi ja jalgrattani, jalanõudest autotarvikuteni ning sinna vahele veel tuhandet erinevat toidukraami.
Suudate sellisesse poodi sisse astuda viis minutit enne sulgemist ja sealt lahkuda jalgtratta, kalamarjakarbi, kuivatatud kalmaaride ja keefiriga.
Vapustav mugavus, ka pole?
Iseküsimus kas ja kui palju mõistlikuma ajaplaneerimise ning -korraldamisega inimestel seda üldse vaja oleks. Seda igal ajal poodlemisvõimalust nimelt.
Äkki tuldaks toime ka sellega, kui kauplused oleksid lahti kella kaheksani õhtul?
Vähem elektrikulu, vähem tööjõukulu…ostlemine oleks intensiivsem ja johtuvalt ka tõhusam. Enamgi…arusaadavalt alandaks see ka kaupade hindu ja seda nii tugevama konkurentsi kui väiksemate omakulude tõttu.

Kaupluste lahtiolekuaja kinnitab Eestis muteada kohalik omavalitsus. Omanike soovile poodi pikalt lahti pidada tuleb omavalitsus meeleldi Eesti oludes ka vastu. Tuleb ja teeb sellega oma rahvale väikese karuteene, sest pikema lahtioleku aja lõivuks on ka kaupade kõrgem hind.

Sellist ostlemismugavust kui Eestis ei kohta te paljudes kõrgel majandusjärjel olevates riikides. Ehk on ka see põhjuseks, et nii mõneski kohas Saksamaal, Austrias või isegi Soomes on sobilikult valitud ostukorvi maksumus sama või väiksemgi kui näiteks Eestis. Ja seda märkimisväärselt erineva sissetuleku olukorras.

Ma muidugi mõistan, et kaupade vahetamine on inimkonna ajaloos olnud märkimisväärne arengutegur. Samas kujutan ma ette, et kui vahetada vähem kaupu ja rohkem ideid oleks ühiskonna edenemine veelgi parem. Ka sellele aitaksid lühemad poodide lahtiolekuajad ehk kaasa.