Laupäev, 12. märts 2011

Jaapanis ei mõrvata delfiine ja seal ei lenda ka tuumareaktorid õhku


Ka meie meedias on viimastel tundidel pajatatud, kuidas tegelikult polevat asi nii hull ühti. Reaktori korpus olla veel terve ja puha.
Võimalik.
See on Jaapani ametlik seisukoht.
Jaapani ametlik seisukoht oli ka selles, et seal ei tapeta delfiine ja et elavhõbedast nõtetavat delfiniliha ei pakuta koolisöögiks.
Ometi olid asjad hoopis teistmoodi.
Mäletate ehk filmi Abajas (The Cove), kus sellest pikalt juttu.
Pigem tasub Jaapani ametivõimude suhtes kerget kahtlusefooni hoida kui neid uskuda.
Elame näeme..kihla vedama ei hakka aga märkide tähendust tasub tähele panna.

Tere tuumareaalsus

Sel aastal möödub 25 aastat Tšernobõli tuumajaamakatastroofist.
Seda õnnetust likvideeris kokku üle 600 000 inimese.
Reaktor oli Ukrainas ägedam ja ohtlikum kui Fukushima 1970 aastate paiku ehitaud ja nüüd õhku lenannud keeva vee reaktor.
Selles on tavaline vesi nii soojakandjaks kui neutronite aeglustajaks. On selge, et kui sellest masinast vesi kaob on aja küsimus kui masin plahvatab ja kokku sulab.
Tseesiumireostus, mida sealt leitud on viitab sellele, et masin on ikka kapitaalselt katki.
Üles sulanud näiteks.
Ma arvan, et me peame oma tuumaunistust revideerima.
Nii 2. kui 3. põlvkonna tuumajaamad ei ole meie jaoks. Järgmine põlvkond ehk oleks.
Kujutlege vaid kui tuumajaamade tihedus kasvaks kordades ning ka õnnetuste sagedus seega.
Kus on need tuumaõnnetuste likvideerijad….
…ja veel, kõik need , kes arvavad, et kuna Sosnovõi Bor on niigi ohtlik ja seetõttu võiksime ka ise tuumajaama teha mõelge:
Kui teie naaberkorteris on narkomaan, kes süstib end kaks korda päevas, kas teile tuleks siis pähe mõte, et võiks ise ehk kord kuus süstida.

Ja kuulan siin praegu Kuku raadiot, kus Eesti Energia nõukogu liige Kilk räägib kui ilus ja puhas on Olkilouoto tuumajaam.
Kilk, kulla mees, ka Fukushima jaam oli enne maavärinat ja plahvatust täitsa korralikus seisus.

Kuldid rukkis

Vahetult enne valimisi tabas avlikkust huvitav uudis VEB fondi võlanõude kukkumisest riigi kaela.<
2000 aasta paiku oli selles fondis nõudeid nii 20 miljoni dollari jagu.
Mälu järgi, vabandage kui eksin.
Kohus on nüüd käskinud selle raha riigil välja maksta.
Intresside ja viivistega. Aga miks ka mitte koos kahjunõuetega. Kujutage vaid ette, mis ärid on ummikuisse jooksnud vaid rahapuudusel:)
Ja milliseid nõudeid nende eest esitada saab.

Kas kuulsime aga valmisdebattide vältel ühtki küsimust selle kohta?
Loomulikult mitte.
VEB fondi küsimus on olnud varsti paar aastakümmet tabuteema. Selelga on seotud olnud nii valituste kui Eesti Pangagi tahtmatus asju ajada.

See on ju küsimus eelarvest.
Ja 2011 aasta eelarves seda raha pole. Kuigi eelarve kavandamise hetkel oli see teadmine kohtuotsse kohta olemas.
Valimispäeva eelsel debatil me seda küsimust ju "tippajakirjanke" käest ei kuulnud. Kordagi. Kuigi nende enda uudiskanal oli selle uudse ehk esmaseid eetrisselaskjaid.
10% laenuintress on 20 miljonist dollarist teinud poolsada. Mida teevad aga viivised?
See summa ei ole riigieelarvele märkamatu.

Huvitav teema igatahes.
Loodetavalt pingeliste koalitsioonijuttude käigus küsivad ka ajakirjanikud selle "taskuraha" kohta.
Miks küll see huvitav teema valimiste ajal kõne alla ei tulnud?