Esmaspäev, 19. juuli 2010

Fooridest, liiklusmärkidest ja nägemistajust


Õnnetus, mis mõne päeva eest noormehe elu nõudis pani mind mõtlema selle peale, et kui arukalt üleüldse on fooride ja muude liiklusmärkide kasutamine korraldatud.

Mainitudki juhtumi puhul selgitas selles osalenud Andres Jõesaar, et tema meelest põles fooris roheline tuli…tunnistajad väitvat aga vastupidist.
Eks me saamegi teha liikluses neid liigutusi, mis meie meelest on lubatud. See, mis tegelikult toimub ja millised foorituled tegelikult on, omab tähtsust seaduse mõttes, sest sõidukeid juhivad ja liikluses osalevad ikkagi inimesed mitte robotid.

Olen ka enne märganud seda, et liiklusmärkide ja ka fooritulede toimimine eirab ja vahel ärritab inimtajusid tavatul moel.
Võtke kasvõi jalakäijatele suunatud foorid, mida on võimalik aktiveerida posti küljes olevale nupule vajutades.
On selge, et kui ootamisaeg ületab teatud piiri, kipub kärsitu teeületaja, vaatamata jätkuvast punasest, autode puudumisel üle tee minema. Ja mitte ainult ei kipu vaid lähebki. Punase tulega.
Mõne aasta eest, kui olin seda ilmingut jälginud, kirjutasin sellest ka Tallinna Transpordiametile. Neilt vastust saamata toimivad Tallinna foorid jätkuvalt samal moel….tagades mõnusa autoliikluse ja proovile pannes jalakäijate kannatust, kes soovivad teed ületada.

Inimene reageerib sellele, mida tajud talle ütlevad. Ilmselt on aeg hakata ümber hindama ka seda, et vaatamata seadusetes kirjas olevale (või õigemini sellele lisaks) tuleb asuda hindama ka paika pandud liiklusmärkide ja fooride märgatavust. Mitte nähtavust (sest reeglina on kõik märgid pärast märkamist moel-teisel nähtavad) vaid just sedasama märgatavust.

Mida kaugemalt ja mida suurema nurga alt (objektist, mida tuleb märgata) vajalik objekt ära tuntakse seda parem on selle märgatavus. Märgatavusest tuleneb loomulikult ka reageerimisaeg. Liikluses sõltuvad reageerimisajast tihtipeale aga otseselt inimelud...
Isegi 30 km tunnikiirusega liikuva auto puhul tähendab reaktsiooniaja pikenemine (palava ilma või kehva märgatavuse tõttu) 0,2 sekundilt 0,4 sekundini seda, et auto võibki mõne meetri võrra kaugemale ristmikule sõita. Või kui foorituli vahetub liialt kiiresti siis võibki tajus olla veel rohelise tule pilt kui auto tegelikult punase tulega ristmikule veereb.

Ma ei kirjutaks seda kui poleks ise piisavalt näinud seadustest lähtuvat kuid inimese tajusid mittearvestavaid liikluskorralduslahendusi. Loomulikult võimaldavad need ametnikel hõlpsalt trahve teha ja inimesi karistada. Vestlusedki neil puhkudel üsna ühelaadsed: ma tõesti ei märganud seda või teist märki või signaali.

See lugu pole räägitud mitte õnnetuste võimalike põhjustajate õigustamiseks vaid kokkuvõtteks selleks, et inimesega ja inimeste tajudega arvestava liikluskorralduse puhul võiksid nii paljudki traagilised või sageli lihtsalt kulukad õnnetused olematuks jääda.
Inimeste elud on väärtused, mille nimel tasuks seadusetähele lisaks ka inimese tajumisest aimu saada ja seda liikluskorralduses arvestada.

Mida see jutt siis rakendatult tähendaks? Näiteks kasvõi tavatust suuremaid või kirkamaid fooritulesid seal kus vaja ja märke kohtades, kus märgatavus kehvem. Ka kestvamalt põlevaid fooritulesid ja mida kõike veel, mis võib küll esmapilgul kallis tunduda kuid selle nimel tuleb vaeva näha. Elude pärast.

4 kommentaari:

teadlik sõitja ütles ...

mõtteaineks blogi omanikule:

http://www.dothetest.co.uk/basketball.html

Anonüümne ütles ...

Autoril paluks teises lõigus inimese nime üle kontrollida.

Asja kohta arvan, et Eestis peaks fooride tulede põlemisajad normaliseerima, st lausa seadusandja peaks näiteks määrama, et kollane tuli ei tohi põleda alla mingi hulga sekundeid. Hea number oleks 5 sekundit.

Hetkel seal ristmikul vilgub kollane 1,5 korda ehk umbes 1 sekundi ning kollane põleb ca 2 sekundit.

Tsiviliseeritud riikides nii kiiresti tulesid vahetavaid foore naljalt ei kohta.

Suva ütles ...

0.2 sekundit reaktsiooniaeg on tegelt väga ebarealistlik ja töötab ainult siis kui juht on VÄGA tähelepanelik, ootab mingit asja väga konkreetselt nö. sõrm päästikul.

Reaalsuses kui tähelepanu pole konsentreeritud läheneb reaktsiooniaeg 1 sekundile, kui tähelepanu on hajutatud siis isegi mitu sekundit.

Sven ütles ...

Lisaks paar märkust:
1) sellel õnnetul ristmikul on üks autoavarii kuus vähemalt, mistõttu iga mõtlev olend saab aru, et midagi on väga valesti (N: see on ainus suurem ristmik, kus Linnu tee on peatee). Sellest hoolimata väidavad linna liiklusspetsialistid, et juhid on rumalad ja märke ei panda tähele, jne... Midagi muuta ei kavatsevat!

2) liiklusmärkide märgatavusest niipalju, et "vene ajal" olid linnades märgid, mis pimedas põlesid. Miskipärast on need kõikjalt maha võetud, kuigi isegi suvel pimedas ja vihmaga on raske Tallinnas märgata ohutusaari jms. Tänapäeva LED-tehnoloogia peaks siin abiks ju küll olema!