Millest siis tegelikult juttu oli?

Laupäeval 27. septembril pidasin Eestimaa Roheliste kogunenud volikogu liikmetele lühikese kõne.
Muu hulgas oli selles juttu ja haldusreformist ja roheliste hoiakust haldusreformi suhtes.
Rohelised mitte ei ole haldusrefromi kui selise vastu vaid me räägime, millised on möödapääsmatud tasakaalumehhanismid selle käivitamiseks.
Siin on teile siis lugeda ka selle kõne tekst:

Erakonnal on nüüdsest toimiv volikogu ja koostöökoguna saab sellest koht milles keedetakse meie erakonna poliitikat ja seisukohti, mis on mõnes mõttes ka vahendajaks, serveriks kui soovite erakonna liikmete vahel.
Roheliste rolliks on Eestis olnud anda veidi laiemat vaadet poliitikas ja ühiskonnaelus ja selleine hoiak peaks nii säilima kui jätkuma.

Sel nädalal valitsuse poolt riigikokku saadetud eelarvekava on ehk liigagi kirev ja mitmetasandiline kompromiss. Valdavalt väärtoimingutest USA kinnisvaraturul alguse saanud ja pisitasa süvenev rahakriis ei ole loomulikult ei otse ega kaude Eesti valitsuse süü. Põhjus, miks alanud kriis meid aga sedavõrd selgelt puudutab on selles, et oleme üsna pika aja jooksul vaadanud ja näinud majandusarengu meile meeldivaid aspekte ja uniustanud riskid.
Räägitakse sellest, et me peame tõstma oma konkurentsi ja ekspordivõimet. Selle eeldusena aga toimitakse loodusressursside kasutust lihtsustades ja libestades. Pean siin silmas näiteks küllaltki lõdvakäelist maavarakasutust võimaldavat põlevkivi arengukava.

Töötunde iga elaniku kohta on Eestis poole rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt ja jätkuvalt ületab Eesti majanduse kütuseulu ühe rikkusekrooni teenimiseks 3-4 kordselt Euroopa liidu keskmist.
Eesti ühiskond elab ja majandab jätkuvalt nii inimeste aja ja tervise nagu ka loodusvarade ja keskkonna arvelt. See ei ole jätkusuutlik ega ammugi arukas.

Tänases postimehes kirjutab Toomas Trapido ühest olulisemast ressursist Eestis. Suurel määral kasutamata ressursist, milleks on usaldus ja koostöövõime. Selle tekkeks on aga inimese ainuke sünnipärane kapital aeg. Aja ja tähelepanuvõime puudumisel pole lootustki usalduse ega koostöövõime tekkeks. Nii on roheliste tegemistele lisaks tavapärastele keskkonnaväärtuste hoiule põhjust liita ka aja kui ühiskonna alusressursi hooliv ja arukas kasutamine ning selleks edueelduste loomine.

Energiasäästust

Ilma sihipärase energiasäästukavata pole mõistlik algatada mistahes energeetika arengukava. Kui me teame täna, et märkimisväärset osa energiakulutustest on võimalik Eestis vähendada siis tuleb säästukavad koostada ja selle järgi toimida enne kui kavandatakse energiatootmisvõimsuste juurdeloomist. Pole mõtet teha ju tühjaks osutuvat tööd. Pole mõtet raisata aega.
Kui lõpuks muudavad kõrged energiahinnad energiasäästu paratamatuks siis kaotavad ju ka need ettevõtjad, kes on oma investeeringud teinud raiskavat ühiskonda silmas pidades.
Suurim energiasäästu võimalus ja ka vajadus on ennekõike meie korterites ja kodudes. Varasemalt energiat raiskavatena loodutena ähvardavad eelaoleva talve elektri ja soojaarved ära süüa märkimisväärse osa leibkondade eelarvetest.
Nagu ei ole odavat energiat ei ole ka ühiskonnal rahamasinat, millest võetuga kompenseerida ülejõu käivaid energiakulusid. Ainsaks lahenduseks on energiasäästukava käivitamine: see kava tagaks nii elanike raha ja aja säästmise aga annaks samas ka tööd eesti ehitus ja tehnikaettevõtetele.
Niisamuti annaks kindlasti üleriiklik taastuvenergeetiliste resursside kasutamise planeering lähtekoha selelalasteks investeeringuteks. Just suunatult olulistesse valdkondadesse tehtud investeeringud on need, mis majanduse uuesti hingama ning toimima panevad.

Energiamahukalt toimiv majandus iseenesest on julgeolekurisk. Kaasaegses Eestis tähendab liigne energiakulutus automaatselt ka liiget ajakulutust. liigne ajakulutus aga paratamatult tähelepanuvõime langust. Siia lisaks loomulikult strateegiliselt ja poliitliselt ülitundlik energiakaubandus, mis on riskiks rasikavas ühiskonnas rohkem kui säästvas. Vaid arukas energiamajandus ning energeetiline dieet tagaks Eesti majandusele kindlasti parema tevise nagu ka kogu ühiskonnale.

Majanduse mitmekesistamisest.

Igaühel on õigus nii keskkonnale kui selle kasutamisele. Kasutamisele viisil, et see keskkond säiliks ülepõlve ja oleks elukeskkond kõigi sündinute ja sündivate jaoks. Majandusmehhanismid vajavad mitmekesistamist nagu ka muutmist majanduse alus. Piiramatut kasvu uskuv ja jutustav tööstusühiskond on probleemide allikas...kasvõi oma tsüklilisusega, kus eufooria vaheldub kriisidega. Majandasmise parem ja kindlasti toimivam alus on vajaduse ja võimalustepõhine majandamine. Seegi on tehnoloogiline mitte primitiivne. Sellegi aluseks on looming ja kirgki.
Ma ei liituks kurtjatega, kes ütlevad, et puuduvad ideed majanduse elavdamiseks. Üheks võimaluseks oleks näiteks kasvuhoonegaaside kvootide alusel süsinikuraha või ressursiväärtpaberite emiteerimine, mis oleks kättesaadav mitte ainult suurettevõtteile, nagu see on täna. Seda peaksid kasutada saama oma igapäiste tarbimisotsuste tegemisel ka kodanikud. Kodanike tarbimishoiakud määravad rohkemgi kui suurettevõtete valik.
Majandusmehhanismides tuleb enam usaldada kodanikke ja nende valikuid. Nagu oleme Euroopa liidu süsihappegaasi kaubanduse lühiajaloostki näinud ei tee Eesti kvoodinautjatest ettevõtted ja nende omanikud säästlikkusele orienteeritud valikuid.

Haridusest

Eesti põhiseadus sätestab kahjuks mitte tasuta hariduse vaid õppemaksuta hariduse. Soomes näietks on põhiseaduses märgitult haridus tasuta.
Eesti õppemaksuta haridus tähendab aga seda, et märkimisväärne osa hariduskulutustest on leibkondade kanda. Õpikud, töövihikud, muud õppevahendid, aga ka koolide turvamine ja muud kulutused, mida riik või omavalitsus ei vaevu katma. Faktiliselt on välja kujunenud, et koolikohustust kantakse vanemate ja leibkondade poolt. Täna vajab Eesti selgelt paremat ühtluskooli mudelit, väärtustatumat õpetajakutset ja tõepoolest kõigile tasuta üldharidust. Vastupidisel juhul võib süveneda juba kujunemisjärgus hariduslik segregatsioon.
Ilma loodust ja inimest tervikuna tajuma õpetava hariduseta on ka rohelised ideed tuleviku ja kandepinnata. Roheline ühiskond kasvab välja laialt ja terviklikult maailma mõistma õpetavast koolist ja haridussüsteemist.
Haridust ei saa käsitleda mingil juhul investeeringuna...haridus on ennekõike kultuuri ja inimolemise osa, mis peab aitama õppijail välja arendada oma andeid sobivateks võimeteks.

Kohalikest omavalitsustest ja demokraatiast.

Täna ei ole tõepooelst enam valla mõõduks võime jala jõuda vallamajani. Sõidukid ja infotehnoloogia on põhimõtteliselt vähendamas jalavaeva. Nii on ka majanduslikke ja juhtimisargumente, miks omavalitsused võiksid olla suuremad: nii jätkuks kogu maale tõesti asjatundjaid ja hoitaks ka raha ja energiat kokku. Need on argumendid, mis räägivad selgelt ühendava haldusreformi kasuks.
Aga harjumusi ja kogukondi ei saa liita ja lahutada võimu meelevalla järgi. Mistahes administratiivsed ümberkorraldused ei kaotra ju ometi kohamälu ning kultuurimälu. Erinevate kantide elanikel on oma püsiväärtused, mis võivad olla kauged mõne teise kandi elanikele. Inimesi hoiab paigal koha ning kodutunne.
Oleme seisukohal, et mistahes administratiivne ühendamine ja territoriaalse haldusstruktuuri muutmine ei tohi kahjustada kohalikke huve. Suuremate omavalitsustega saavutatav parem transpordi, planeerimise ja ehk ka koolikorraldus ei tohi mingil juhul häirida inimeste püsiväärtusi ja muutuda ressursimahuka majandamise stardipauguks.
Seetõttu on meie seisukohaks, et senistel valdadel (või ka kihelkondadel...see on arutelu koht) peab olema tagatud siduvate rahvahääletuste algatamise õigus küsimustes, mis puudutab konkreetsel territooriumil ning sealsete kodanikega sündivat või kavandatavat. Luues kuiathes suuri omavalitsusüksusi on palju põhjusi nii tagada siis tulevaste osavaldade elanike otsustamisõigus kui sätestada ka selgemalt ja sisulisemalt näiteks ka külavanemate roll maal. Ühe hea tegemine ei saa halvaks muuta olemasolevat. Ja see olemasolev on pisitasa tekkiv koostöö ja ühistegevusvalmidus. Aega mitte raiskav ja tähelepanuvõimet hoidev elu maal on meie julgeoleku üks olulisi aluseid. Olgu siis jutt kas sõjalisest või keskkonnajulgeolekust. Mõneks punkt-tõmbekeskuseks jagatud Eesti i saa olla jätkusuutliku arengu alus. Just otsustussõiguste aluste laiendamine otsedemokraatlike mehhanismide loomisega valdades-linnades saame toetada koostööd ja kohaliku huvi nähtavaks muutmist. Mitte töö ei tee vabaks vaid vabadus loob eeldused tööks. Ka koostööks. Ja olulisimaid pärsitud vabadusi on täna otsustamisvabadus kohalike omavalitsste tasemel.

Need ei ole loomulikult kõik meie erakonna tegevusarusaamad vaid valitult need, mis haakuvad ehk enim täna päevapoliitlises tulipunktis olevate küsimustega. Need on teemad, milles on meie erakonnal asjatundmust ja vastutusvalmidust.
Meie tänasest toimima hakkav volikogu on suure rolliga nii meie seisukohtade täpsustamisel nagu ka erakonna sisemiste õppimismehhanismide käivitamisel. Mitte kunagi pole ükski arusaam piisavalt täpne ja selge. Tugev on õppiv organisatsioon, mis kohaned oludega harides end uutest võimaluste ja lahenduste vallas.
Nagu erakonna liikmed nii ka meie valijad ootavad meilt püsivust teatud aluspõhimõtetes kuid kindlasti õppimis ja kohanemisvõimet muutuvates oludes.
Jõudu ja oskusi meile selleks!

Usalduse udupeen piir

Tõmbate enesele pähe muidu nii usaldusväärse eseme kui nailonsuka (reklaamides tutvustet ning kiidetud kraam ju)...soovitav veel tumedama...ja usaldus teie vastu on kadunud paugupealt. Proovige! Sisenege näiteks sel moel tegema oma tavapäraseid oste mõnes kodulähedases poes...või astuge näiteks panka. Pole küll ise proovinud aga arvata võib, et eelarvamused, filmid, räägitu-kuuldu ja mis kõik veel teevad sel puhul oma töö.
Usaldus teie suhtes langeb paugupealt. Kustutakse ehk politsei? Hea kui lihtsalt maha ei lasta. Usalduse kaotuse tõttu.
Nii võib igaüks katsetada sel või lähedasel moel usalduse udupeent piiri.

Nii pole põhjust usaldada ka kommuniste. Kasvõi seetõttu, et omaaegsetest ajalooõpikutest on meelde süübinud pilt Võisilma talust, kus paberkotid peas lasid end noored kommunistid piltnikul üles võtta. Sealt need kreuksid, pälsonid ja sommerlingid oma alguse saidki. Mõistagi on kommunistid teinud muudki tööd, vahel mitu tööd päevaski, et oma usaldusest (ja loodetavalt jäädavalt) lahti saada.

Usalduspuudus paneb ka erinevaid rahvaid ju teineteise poole põrnitsema. Tigedalt ja kurjalt. Näiteks Eestiski. Selle usaldussuhte leevendamiseks on koguni ilma kotita ministriamet loodud. Eks see ametkond siis uuribki seda rahvussuhet ja selle leevendamise teid. Nad proovivad seda teha ka teaduslikult...ehk siis mõõtes.
Mulle on mällu sööbinud (küll mitte nii tugevalt kui paberkottidesse topitud kommarid) üks uurimus, mille järeldusi aasta eest kõva häälega välja kuulutati. Ja kuulutati seda, et Eestlased vihkavat venelasi rohkem kui venelased eestlasi. Ja seda oli koguni mõõdetud, kujutage ette.
Ja need mõõtmistulemused on toodud järgnevalt (tellitud muidugi meie endi raha eest):
Eestlane suhtuks täiesti positiivselt venelasega ühes majas elamisse 36% juhtudest aga venelane eestlasega samas majas elamisse 68% juhtudest.
38% eestlasi oleks venelasega täiesti positiivselt sama huviklubi liige ja venelane taluks täiesti positiivselt eestlast oma huviklubis 58% juhtudest. Venelasest ülemuse all töötaks täiesti positiivselt vaid 31% eestlastest ja tervelt 54% venelastest. Vene arsti patsiendiks oleks rahumeeli 27% eestlastest ja eesti arsti patsiendiks tervelt 55%...kas pole veenvad tulemused. Eheded arvud ju. Võiks täiesti teaduslikukski pidada. Vähemalt näib sellena.

Kui tutvuda küsimustikuga siis tulebki välja, et venelastelt on küsitud seda eestlaste kohta ja eetslastelt venelaste kohta. AGA! On jäetud tegemata oluline mõõtmise puhul: paika panemata null. Kas aga eestlased üleüldse tahavad kellegi teisega samas majas elada, käia koos mingis huviklubis või omada ülemust või käia arsti juures. Loomulikult on see jäetud määramata. Ja keda-mida siis antud juhul rohkem umbusaldada, kas üleloetud ja äramõõdetud venelast või hoopis sellist riigi teenistusse palgatud "rakendussotsioloogiat"

Kas võiks ette kujutada ehk paremat ja teaduslikumat rahvususalduse mõõtmise viisi? Vast võiks. Milgrami katset näiteks. 1961 aastal alustas Stanley Milgram Ameerika Ühendriikides sotsiaalpsühholoogilisi eksperimente uurimaks inimeste käitumist kui nad on olukorras, kus langetatakse otsuseid, mis on vastuolus nende enda arusaamadega ning hoiakutega. Selles katses oli viibis eksperimentaator katseisiku ehk nn "õpetajaga" samas ruumi. Enne katse algust oli "õpetajale" näidatud "õpilast". "Õpilane" viibis katseisikust eraldatud ruumis. Ta oli toolile aheldatud ning ta küljes olid elektroodid. Elektrišoki andmiseks. Seda ka "õpetajale" selgitati, et tema kohustus on "õpilasele" küsimusi esitada (vastavalt eesolevale lehele) ja vale vastuse korral anda elektrišokk ning tõsta järgmise vale vastuse puhuks pinget. Tegelikkuses "õpilane" elektrišokki ei saanud ja šokinupule vajutusel mängiti maha lihtsalt oigeid, kaebei, palveid ja karjeid, mis olid eelnevalt lindistatud. Näilist pinget tõsteti 45-lt voldilt 450 voldini. See onuks ikka päris ränk mats!
Juhul kui "õpetaja" hakkas kahtlema oma teo arukuses olid eksperimentaatoril tema jaoks selged instruktsioonid: "Palun jätkake!"; "Katsetingimused nõuavad, et te jätkaksite!"; "On väga oluline, et te jätkaksite!" ja "Teil ei ole muud valikut kui peate edasi minema!"
Ja sellest piisas. 65% "õpetajaist" kulges vaatamata kõrvaltruumist kostuvatele kaeblikele helidele 450 voldini. Mingil hetkel tundsid kõik "õpetajad" huvi eksperimendi olemuse üle ja mõned vaid soovisid tagastada raha ja lahkuda sellest katest. Nii võiks seda loomulikku julmusmäära siis testida ka erineate rahvuste suhtes ja vaadata kas see siis on ikka nii erinev või mitte.
Samas võime ju usaldada ju ka omaenda tervet mõistust. On selge, et eestlaste-venelaste kultuuriliste ajude vahetus või ümberetegmine pole jõukohane ei mistahes ministrile ega ole võimalik see ka põhimõtteliselt. Kuidas on võimalik kokku leppida ühises ajaloomõistmises kui nende lugude juured on sedavõrd erinevad? Ja miks seda üldse vaja võiks olla...seda oludes, kus lihtsam on kokku leppida ühises tulevikus lootuses, et selle loomise vältel saadakse kokkuleppele ka muudes asjades.

Lõppkokkuvõttes taandub muidugi suur osa usaldusküsimustest vist ikkagi mehe ja naise usaldusele. Eks neist kuidagi kasvab kultuuriliselt ja sotsiaalselt välja ka ühiskonna enda usaldusmehhanismide ja usaldustasemete struktuur ja iseloom. Veel mõne sajandi tagusel...külla aga juba ristitud!..Venemaal oli ju vaat et kirjutet reegleiks, et naist tuli peksta. Alandlikkuse ja vagaduse saavutamiseks. Aga seda ei tohtinud teha mitte kõva esemega vaid piitsaga ja seda tuli teha süstemaatiliselt. Ning pärast protseduuri tuli abielusuhete säilitamise nimel naisega ka rahulikult rääkida tema edasisest tegevusest. Seda tüüpi semiootilised jäljed kõnnivad sisse ju Eestigi tänastesse igapäevasuhetesse rääkimata siis sellest kuidas nõrgema nüpeldamine on Venemaa poliitilise käitumise arsenalis tänapäevani. Nagu ka hilisem rahulikus toonis manitsemine. Osalt siitki saavad alguse need erinevate aegade lood, milles kokkuleppimist on lihtsalt ülimalt raske ette kujutada. Ja kas saab siis öelda, et Ivan Julma aegsel Venemaal ei usaldatud naisi. Vastupidi...kuidas veel usaldati.

Kas Gori linna poeg Stalin usaldas diplomaatiat kui tema huulilt kostus lause: Sõnadel pole ju mingit seost tegudega – kuidas muidu saaksimegi kõnelda diplomaatiast? Sõnad on üks asi ja teod teine. Ilusad sõnad on vaid mask, et katta halbu kokkuleppeid. Siiras diplomaatia pole rohkem võimalik kui kuiv vesi või puine raud.”
Loomulikult usaldas. Seda omal moel.
Või siis varasemalt öeldud enamlastegelase Zinovjevi väljaütlemine (seda on Zinovjev muide arvanud pärast Brest Litovski rahulepingu ja sellega kaasneva Berliini täienduslepingu allakirjutamisest, millega Nõukogude Vene loobus suveräänusest muu hulgas ka Eesti üle, hiljem sellest lepingust Venemaa teadupoolest taganes): “Me peame alla kirjutama ebasoodsa rahulepingu. See tähendab ainult vajadust kirjutada alla paberile, kuhu võib olla kirjutatud mida vaid. See on meile hingamise ja kogumise ajaks, et saada tugevaiks.”
Nii usaldas ka Zinovjev lepingute mõitet ja olemust nii kuis seda nüüd lugesime. Nii sai ka 1936 aastal Grigori Zinovjevist Moskvas peetud kohtuistungil koos ülejäänud 15 vana kommariga terroristliku organistasiooni liige, milline olevat tapnud Sergei Kirovi ja kavatsenud tappa Stalinit.
Usaldus, nagu näete, oli tas vastastikune. Sama tüüpi äraspidi vastastikune usaldus jätab oma toimimist maailmapoliitkas.

Tänaseks on näha, et Lääs on usaldanud Venemaad ja seda lootuses, et see usaldus tasub end ära. Kaubavahetusena, energiatagatistena...ja kes teab veel millena. Enamgi. Ka Venemaa on ju tegelikult usaldanud Läänt. Seda teadmises, kus on mõistelised, kultuurilised, poliitilised ja tegutsemispiirid. See usaldus on olnud küll mitte vastastikune oma võrdväärse loomu tõttu kuid lihtsalt suunatud erinevatele asjadele. Seegi on siiski tinglikult ju vastastikune usaldus.

Usaldades kiskjat peame aru saama, et kiskja võib tõepoolest usaldada ka meid. Oma tavalisel moel. Nii nagu ta usaldab mistahes muudki toitu.

Kas õppemaksuta või tasuta haridus?

„Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.” (Põhiseadus, § 37.)
Tõepoolest, ei olegi tasuta, nagu paljud arvavad! On hoopis õppemaksuta. Aga mis see on? Kas õppemaksu alla käivad ka õpikud, töövihikud, sõit kooli, värvid ja pliiatsid? Või on võimalik, et sõna „õppemaksuta” tähendab õigust siseneda kooli ruumesse ilma raha maksmata? Lõive ja arveid tuleb aga tasuda selle eest, et õpetajal oleks palk, koolipõrand puhas, paber ja seep kemmerguis, et ventilaator töötaks, et valgustid valgustaksid, et aknad oleks ees jne.
Eestis on meie arengu ja innovatsioonivõimalusi võrreldud Soome olukorraga ja sealjuures üsna sageli räägitud sellest, kuidas Soome hariduskorraldus toetab Soome innovatsioonivõimet ning -vajadusi. Soome põhiseadus on hariduskorralduse koha pealt lakoonilisem, seal on deklareeritud, et see on tasuta. Ja see on oluline erinevus. Tasuta haridusklausel Soome põhiseaduses on pannud ühiskonna panustama haridusse sel moel, et kooliteel saab õpilane riigi kulul kõik vajalikud õpikud, töövihikud, õppevahendid... kuni bussireisideni välja. Kuigi soomlaste sissetulekud võimaldaksid kõige selle rahumeeli kinnimaksmist ka riigi abita, on sellel otsusel märkimisväärne tähendus: needsamad sissetulekud panustatakse ses osas siis mujale. Näiteks uuendusmeelsete ettevõtete aktsiatesse või võlakirjadesse.

Eesti põhiseaduses, nagu ka muudes seadustes jääb õppemaksu ja selle puudumise sisu aga piisavalt avamata. Nii ongi välja kujunenud võimalus suunata osa hariduskulutustest lapsevanemate kanda: õpikud, õppevahendid, sõidukulu. Kodanikul on kohustus need kulud kanda kohustuse tõttu oma lapsi harida. Kas kohustus teha kulutusi ei ole mitte maks? Näiteks õppemaks? Kui lisame meie tavapärastele hariduskulutustele kohustuslikud kommertskulutused peredes laste haridusele, kasvab meie alg- ja üldhariduse tegelike kulutuste osa märkimisväärselt. See aga ei kajastu ju mingilgi moel meie maksukoormuse ametlikus näitajas.

Eesti 1938. aasta põhiseadus sätestas haridusküsimuse selgemalt: „Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ja rahvakoolis maksuta”.

Kehtiva põhiseaduse loomise perioodil esitatud eelnõudes pakuti hariduse paragrahviks järgmisi sõnastusi: „Eesti kodanikel on õigus tasuta haridusele” (Igor Gräzin). „Haridus on kooliealistele lastele kohustuslik ja riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Edgar Talvik ja Jüri Kaljuvee), „Haridus on kooliealistele lastele seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riiklikes ja üldhariduskoolides tasuta” (Ando Leps), „Haridus on riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Kalle Kulbok).
Õppemaksuta hariduse mõiste tuleb sisse Jüri Raidla juhitud töögrupi (Jüri Raidla, Eerik-Juhan Truuväli, Jüri Kaljuvee, Indrek Koolmeister, Tiit Käbin, Rein Lang, Enn Markvart, Jüri Põld, Märt Rask, Heinrich Schneider, Edgar Talvik, Raivo Vare) koostatud põhiseaduse eelnõust, mis esitati põhiseaduslikule assambleele septembris 1991. Sõna „õppemaksuta” esineb ka Jüri Adamsi esitatud põhiseaduse eelnõus ja novembris 1991 koostatud põhiseadusliku assamblee enese eelnõus.
Piir „tasuta” ja „õppemaksuta” vahel pole olnud ilmselt niivõrd kriitiline ja mõjus kui koma asukoht sõnajorus „hukata mitte armu anda”. Vaevalt et õppemaksu toimimist põhiseaduses kui universaalset optimeerimisparameetrit keegi toona üldse silmas pidas. Kuid 2002. aastal avaldatud Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on § 37 kohta lugeda: „Kui riik peab küll üleval vajaliku arvu õppeasutusi ning tagab tasuta õppe, ei ole ta oma põhiseaduslikke kohustusi sellega veel täitnud.”

„Õppemaksuta” ja „tasuta” erinevused on siiski piisavalt suured, et õiguskantsler on pidanud vastama kodanike asjakohastele järelepärimistele, et „õppemaksuta” piir jookseb piki riigi majanduslikke võimalusi ning selles ei peagi sageli sisalduma automaatselt kõik hariduse andmisega seotud kulutused.
Seega, põhiseaduses hariduse osas tänaseks kokku lepitu pole sugugi nii resoluutne, et ühiskond peaks igal juhul prii hariduse tõepoolest tagama. Küll on võimalus lisaks näiteks koolitoiduga seotud optimeerimisele kohustada õpilasi (õigemini nende vanemaid) soetama kindlaid ja kindlates kirjastustes välja antud õpikuid, seda lisaks kinnitatud õppekavale või siis haridusstandardile.

Eesti kool on väheste eranditega omavalitsuse korraldada. Meil on veidi alla 600 üldhariduskooli, teist sama palju lasteaedu ning ligi 80 kutseõppeasutust. Minu teada on tänaseks vaid kahes Eesti omavalitsuses kavandatud koolimajade ümberehitus energiasäästu põhimõttel. Ehk on ka mõne uue koolimaja ehitus sellisena plaanitud. Praegu, tavapärasena ja energiat priiskavalt kasutavana, kulub iga sellise asutuse ühe ruutmeetri ülalpidamiseks 40–50 senti päevas, säästlikus hoones oleks sama kulu vaid ehk 7–10 senti päevas ruutmeetri kohta.

Ühtselt (riigi) hallatav koolivõrk võiks praeguse energiakao säästmisega ja selle hariduse lisarahaks muutmisega paremini toime tulla. Tervikuna hallatud koolivõrk looks selged eeldused ühtluskooli poole liikumiseks (kuigi formaalselt meil see ju nii ongi). Läbimõeldumad ja suurematel hangetel põhinevad õpikeskkondade ning õppevahendite soetused on samuti tee koolikorralduse parandamiseks. Praegu on meil maakoolides alakoormatud õpetajaid, kes saavad kehtiva palgasüsteemi tõttu oodatust vähem raha. Poole või kolmveerand kohaga töötav õpetaja enamasti ei leia (ega peakski otsima) äraelamiseks muud lisatööd. Suuremate linnade õpetajaskond on seevastu sobivama palga teenimiseks koormatud rohkem kui ühe kohaga. Häirituid on mõlemas seltskonnas: ühed alamakstuse ja teised ülekoormatuse tõttu. Siin peitub ühishallatava koolivõrgu teine eelis praegusega võrreldes: õpetajate töökorralduse ning koormuse ühtlustamine, mistõttu saaks ka palgakorraldus õiglasem. Lõpuks, väikekoolid on kohalikule elule üliolulised ja nende tegevus sõltuvuses kahest asjast ehk sellest, kas nende ülalpidamiseks (kütte- ja elektrikuludeks) on raha ja õpetajaid. Üle-eestilise õpetajakutse ning arukaiks muudetud-loodud koolihoonete korral on suurem tõenäosus, et säästlikult toimivasse koolihoonesse suudetakse leida ka seal külakorda käivaid õpetajaid.

Eesti hariduskulutuste tase on aasta-aastalt olnud 7% kandis rahvuslikust rikkusest. See on kõrge ja Põhjamaadega võrreldav näitaja. Kuid kui hindame hariduskulutusi rahanumbrite asemel ostujõu pariteedi alusel, langeme oma hariduskulutustega kohe viimaste hulka: meie avalik sektor panustab hariduskulutustesse kolm korda vähem Soome vastavatest näitajatest ning neli korda vähem Taani avalikust panusest ühe õppuri kohta.
On aga paratamatus, et Eesti ühiskond ei saa ei lähiaastail ega kümnendilgi topelt või ammugi kolmekordselt jõukamaks. Siin ei toimu märkimisväärseid muutusi, kui Eesti energiakulutuste tase jääb kolm-neli korda kõrgemaks Euroopa Liidu keskmisest kütusekulust ühe rikkuseühiku tootmiseks ning kui Eestis tuleb töötunde ühe elaniku kohta samuti pea topelt rohkem kui ELis keskmiselt. Raisatud aeg ja ressursid tähendavad selgelt ja üheselt nii raisatud tähelepanuvõimet kui töö vähest tõhusust. See aga pole parimalgi juhul jõukamaks saamise eeldusi.

Riigi hallatud koolivõrk ja riiklikuna sõnastatud õpetajakutse tooksid koolid välja omavalitsuste rivaalitsemise ja eelarveprobleemide tõmbetuultest, lähemale põhiseaduse vaimule. Kas koolideta omavalitsused oleksid varmamad liituma ja ühishuvisid leidma? Ehk. Kuigi, lõpptulemusena jõuaks ka riigikoolide haldus tagasi omavalitsustesse, kuid siis juba selgemate nõudmiste ning kokkulepetega. On selge, et vastupidisel juhul pole ühtki põhjust, miks loota, et „õppemaksuta” võiks olla käsitletud kui „tasuta”.

Korraldamatusest ja usust ning lootusest, et nii, nagu on kogu aeg tehtud, ongi õige ja ainuvõimalik, on täna saanud raiskamise vanemad.
Avalik (rahva) ootus Eestis, ja tegelikult põhjendatud ootus, on selline, et „õppemaksuta” tähendaks ka „tasuta”. Sellele saaks vastu tulla näiteks põhiseaduse haridusparagrahvi selgema sõnastusega, tõstes sedakaudu sõnades pidevalt prioriteedina kirjeldatud hariduse sellesse seisu ka olulise seaduse alusel. Või siis sisustada „õppemaksuta” sellise tähendusega, mis ei laseks seda kasutada ühe eelarve tasakaalustamise vahendina. Sest milline lapsevanem siis ikka tahaks last nälga või õpikuteta-vihikuteta jätta!. Vajadusel leitakse lisatööd ja nii lisanduvadki aega ning tähelepanu raiskavad lisatunnid, mis muu hulgas vähendavad tähelepanu ja kuulekust ka muude põhiseaduse sätete puhul.

Laske pauk lahti ministrid-koalitsionäärid!

Suve harjast on üle saadud. Mulle on see suvi tähendanud ka kümneid esinemisi energiasäästu teemadel. Ja uskuge, mitte väikestele seltskondadele. Palav ilm ja veel väikesed soojaarved pole huvilisi heidutanud. Nad on tulnud kuulama energiasäästu tähendusest. Nii elanikud, ettevõtjad, arhitektid kui inseneridki on jõudnud lõppkokkuvõttes samadele järeldusetele: energiasäästu toetamiseks-käivitamiseks on tõepoolest päramine aeg.

Tegelikult kordan siinkohal juba varemgi väljaöeldut: Eesti jaoks on majanduskasvu taastamise ja energiaalase (ning ka riikliku) julgeoleku suurendamise tähendusega tegevus võimalikult kiire ning sisuline energiasäästuprogramm. Energiakandjate hinnatõus ja meie kehvalt soojustatud ja planeeritud elukeskkond on see, mis paneb meid muude arukate tegevuste asemel end ilma kütma. Ja eeloleval talvel maksab see (eriti vaesematele peredele) topelt ehk enamgi kui mullu.

Siinkohal veelkordselt üks varemgi esitatud arvutus:

25 miljonil ruutmeetril ühistukorterites elab 1,1 miljonit ühistuelanikku.
Nende korterite energiakulutus on suure tõenäosusega (elekter ja soojus kokku) ca 270 kWh/m2 aastas.
Vedelkütuse ekvivalenti viies tähendab see, et iga ruutmeetri kohta ...see teeb pea 30 liitrit vedelkütust iga ruutmeetri kohta aastas. Seda on palju.

Kui teha süstemaatilised investeeringud hoonetesse:
- soojustada hoone välisperimeeter ning välistada külmasillad
- kasutusse võtta soojapidavate raamidega aknad ning liita nad õhulekkekindlalt aknaavadega
- paigaldada korteritesse soojatagastusega ventilatsiooniagregaadid
- paigaldada katustele suvise sooja vee saamiseks päikesekollektorid
- asendada hõõglambid säästulampidega
- kui veel pole siis paigaldada küttesüsteemi soojusvahetid, muuta radiaatorid termostateeritavaiks (juhul kui need on vaja välja vahetada asendada väikesematega) ja paigaldada akumulatsioonipaagid (ka päikesevalgusest saadud soojuse salvestamiseks).

Nii on võimalik hoone energiakulutusi alandada keskmiselt tasemele 30-40 kWh/m2/aastas.
See kõik ei lähe maksma enam kui ca 3000 kr/m2. Seda täna. Mida kallimaks lähevad materjalid seda kulukamaks see muutub, muide.

Eeldadame, et materjalide hinnatõus on ca 6% aastas (nii on see enam-vähem senini olnud)
Eeldadame, et energiakandjate hinnatõus on 11% aastas.

Siis, juhul kui investeeringuid energiasäästuks ei tehta, kulutavad need 1,1 miljonit ühistuelanikku energia eest makseteks 20 aasta jooksul 400 miljardit krooni!
See teeb 16 000 krooni iga hoone ruutmeetri kohta. Ehk pea samapalju kui maksab uue hoone ehitamine!

Selle kulutuse tulemusena ei parane elukeskkond. Pigem halveneb.

Kui säästliku investeerimise programm kestaks ca 10 aastat tuleks sellesse kulutada ca 100 miljardit krooni.
20 aasta jooksul kulutatud energiaraha oleks sel juhul samuti 100 miljardit krooni. Tekkiva vahe 200 miljardit krooni..ehk siis 181 tuhat krooni iga elaniku kohta, võite kulutada aga hoopis arukamale tegevusele kui ilma kütmine.
Mõelge...see on ehe raha, mille te muidu teeniksite!

Energiakandjate hiinatõusust kasvav majandus on kehvemini kasvanud majandus kui mitmekesisest majandustegevusest kasvanud majandus. Energiahindade tõus ei ole energiasektori maksulaekumist viimastel aastatel märkimisväärselt suurendanud.
vajadus uute tehnoloogiate ja materjalide järele edendab aga kindlasti majandust laiemalt pakkudes märkimisväärset leevendust langevale kinnisvara ja ehitusturule. Enamgi: kui energeetika on suurte ettevõtete tegevusvaldkond siis energiasääst on selgelt ka väikeste ja keskmiste ettevõtete pärusmaa, kus need saaksid olla isegi edukamad kui suured. Just oma paindlikkuse tõttu.

Niisiis...energiasäästu püss on laetud: küttehinnad tõusevad, inimeste sissetulekud kasvavad sellest aeglasemalt, rahva valmidus sellisteks investeeringuteks on kasvamas. Seda valmidust ongi vaja julgustada ja sellele olude kujundamisega kaasa aidata. energiasääst pole ainult inimeste asi vaid see ons selgelt ka riigi energiamajanduse aluste ja riigi julgeoleku asi. Selliste oluliste asjade jaoks pole patt ei laenu võtta ega reserve kasutada....milleks neid siis veel kasutada kui mitte niivõrd kindla ja selge plaani peale?

Härrad-prouad ministrid-koalitsiooniesindajad...laske siis pauk lahti! Energiasäästu pauk.

Peaminister jutlustas taas oma tuumausku

Ansip viitab taas, et tuumaenergia olla süsinikdioksiidvaba alternatiiv fossiilkütustele
«Tuumaenergia on kindlasti arvestatav süsinikdioksiidi emissiooni vaba alternatiiv fossiilsetel kütustele,» sõnanud Ansip valitsuse kommunikatsioonibüroo vahendusel.

Eks ma siis taas osundan sellele, et see väide on meelevaldne.
Olen seda ka juba varem siinasamas oma võrgupäevikus kritiseerinud.

See on parku mõõdukalt sisutu sõnamine ja seda tuleb taas ja taas korrigeerida, kui kõrged riigiesindajad selliseid lauseid välja ütlevad.
Tuumaenergia pole alternatiiv fossiilkütustele aga järgmistel põhjustel:

1. Tänaste tuumareaktorite töötamise iseloom (püsiv ja kiirelt mittereguleeritav võimsus) eeldab nende kompenseerimist elektrivõrgus. Reegel on lihtne: igale reaktorile peab olema samas mahus varuvõimsust. Tuumajõujaam pole selles mõttes mitte varustuskindluse allikas vaid lihtsalt üks vooluallikas. Varustuskindlus teadupoolest tuleneb võrgu, tarbijate ning jõuallikate ühistegevusest.

2. Praktika näitab, et tuumajõujaama rakendamine vähendab CO2 emissiooni kordades vähem kui loodetakse Seda just eelmises punktis mainitud põhjustel:tuumajaam pole iseseisev energiaallikas, mis tagaks sobiliku varustuskindluse.

3. Jätkuvalt on maailmas lahendamata tuumajäätmete pikaajalise ladustamise probleem (pikaajaliseks peetakse kuni 100 000 aastat).

Tuumaenergeetika nõuab paratamatult oluliselt suuremat tähelepanu kui muud energiatehnoloogiad.
Tuumaohutuse tagamine on ka kallim kui muude energialiikide ohutuse tagamine. Paratamatult suureneks ka tuumareaktorite arvu tõustes ka erinevate õnnetuste tõenäosus või ohusituatsioonide arv. Needsamad Rootsi reaktoriõnnetuste näited on veelkordseks kinnituseks, et tuumaenergeetika on jõukohane kogenud ja kõrge tehnoloogilise kultuuriga riikidele.

Tuumaenergeetika probleemid ei piirdu aga loomulikult pelgalt õnnetuste ohuga. Ka jäätmete ladustamine on üheks suuremaks ja sisuliselt tänaseni lahendamata probleemiks. Soomes peetaks skandinaavia graniidikihti piisavalt stabiilseks ning sinna on juba rajatud tuumajäätmete hoidlaid. Neid peetakse ohutuiks kuid need ei ole seda. On teada, et viimase 10 000 aasta jooksul on selles graniidikihis toimunud kümmekond üle 8 magnituudist maavärinat, mille tulemusena on tekkinud kümnete kilomeetrite ulatuses geoloogilisi defekte. Tumajäätmete ladestuskohtadelt eeldatakse aga püsivust kuni 100 000 aasta jooksul. Hiljaaegu on tuvastatud, et viimase 2000 aasta jooksul on toimunud mitmeid äärmiselt tugevaid metaanjää plahvatusi. Neil juhtudel on välise mõjuri (maavärin või ka metoriidipõrge) tulemusena plahvatanud jää-ajast kaljukoobastesse-pragudesse kogunenud metaanhüdraat. Sellised plahvatused on tekitanud nii graniidimurenemisi kui kõrgemaid pinnavorme. Üks on aga selge: muutused graniidikihis on ulatuslikumad ja ettearvamatumad kui on loodetud sellesse kihti tunneleid ja jäätmehoidlaid rajades.

Pigem on fossiilkütustele alternatiiviks arukam tarbimine (see ei tähenda virelemist vaid ikkagi arukate tehnoloogiliste lahenduste laiemat kasutamist) ning erinevate energiamuundamise-salvestamise liikide võimalikult mitmekesises rakendamises.
Kui tuumaenergiat pruukida siis pigem oodakem ära järgmised ja riski ning jäätmevabamad reaktoripõlvkonnad. Rohkem kui oma tuumajaamast tuleks täna siiski rääkida meie ja üle euroopalistest elektriühendustest, et ühishuvis toimiv kauplemine võiks vähendada vajadusi uute energiatootmisvõimsuste järele.

Energeetika teadupoolest on nii tõsine tema, et siin peab ka peaminister lähtuma siiski teadmistest, mitte usust.
Kes selle arusaamaa nõus, võib aga jätkuvalt minna ja anda allkirja selle vastu, et Eesti ei vaja täna toodetava tehnoloogia alusel töötavat tuumajaama.

Metsavarguste lõpp

Metsavarguste lõpp on ka metsa lõpp, kui teoks saavad igatpidi vabameelsed plaanid metsaga toimetamisel. Vargused lõppevadki ju kohe, kui vargus, st keeluvastane võtmine, metsas loomupäraseks muuta. Nii on ju kriminaalsete tegude sagedus ühiskonnas seadusandjaist rohkem sõltuv kui pättidest. Pätiteod jäävad alles, kuid suhtumise teisenemine muudab need pehmemateks.
Muudatused metsaseaduses on metsahoolet tegemas mitte ainult pehmemaks vaid pea olematuks. Ökosüsteemi asemel on Eestis metsast (seaduse mõttes) saamas puiduladu.

Ilmselt olete kuulnud, et sõnal on idamaistes õpetustes keskne koht, lausutav mantra muutvat ilmagi. Erinevad Eesti ministrid ja ametnikud on metsade kohta lausunud mitmeid poeetilisi väljendeid: "Kui mets on küps, tuleb raiuda, muidu mädaneb ära!" ja "Metsa ei saa lasta üle kasvada, sest siis ei mahu palk raamist läbi!". Selliseid näiteid on veelgi.
Eesti metsamajanduse ja -tööstuse "endlösung" on enamiku puude rahaks saagimine-põletamine. Kallid saetööstused ja metsamasinad seisavad jõude ja vahetavad pankrotihaldurite vahendusel juba mitmendat ringi omanikke. Rahaline kapital ei tooda enam piisavalt ja sellesse masinavärki on kohe möödapääsmatu sisse valada veidigi looduskapitali.
Metsatöösturid tahavad jätta muljet, et küps mets on nagu küps tomat, mis kohe-kohe riknema hakkab. Tegelikult pole tomati küpsusel raieküpsusega mingit sarnasust, kuna viimane on teoreetiline ja pidevalt muutuses. Viimane kord detsembris 2006, mil toonane keskkonnaminister kehtestas oma määrusega uued lageraiet lubavad vanused, mistõttu muutusid raieküpseks kümned tuhanded hektarid metsa vanuses, mida aastakümneid käsitleti keskealisena. Seejärel, eelmisel suvel, esitleti metsatöösturite korraldatud raieseminaril RMK poolt männikutes varasematest aastatest kolmandiku võrra suuremal pindalal kavandatud lageraieid. Kuna metsateadlaste ütlust mööda olla raieküpseid metsi saanud järsku palju rohkem, oli kõik seaduslik. Praegu soovitakse raievanuseid veelgi alandada, sest metsateadlased öelnud, et majanduslikult olevat nii kasulik.

Veel ühest metsamantrast, mida ilmselt olete kuulnud: "Metsa juurdekasv on suurem kui raiumine!". Puu ja puit on vaid osa metsas olevast biomassist. Pealegi ei ole metsa kui ökosüsteemi tasakaal kindlasti säilitatav, kui raiutakse okaspuid ja juurde kasvab lehtpuid. Sest kõneldes metsamajandusest, peavad metsatöösturid silmas eelõige okaspuupalgi varumist. Ametlik metsakäsitlus Eestis on nagu anekdoot, kus vindine mees otsib pimedal ajal võtmeid laterna alt. Kaotanud on ta need aga hoopis mujal. "Miks siit?" küsimusele saadakse vastus, et valge on, seepärast.
Kes küll on need metsateadlased, kes sellist kasvu ja kasutuse mehhanismi on õigustanud? Eks holokaustigi aluseks oli veider ja kohatu rassiteooria.

Miks metsateadlased ei kõnele raietest erinevates metsatüüpides? Miks nad ei kõnele metsa kui ökosüsteemi tasakaalustatud kasutamisest? Miks ei kõnele raievanuste alandamisega paratamatult kaasnevatest muutustest ökosüsteemis ja sellest tulenevast vajadusest suurendada rangelt kaitstava metsamaa pindala? Milline on küll nende akadeemiliste prostituutide enesetunne, kes on oma tellimustöödega ette valmistanud hiilivat dendrotsiidi?
Siinkandis on mets olnud pikka aega. Mitte üks ja seesama mets, vaid muutlik ja muutuv. Puude loomulik suremine paarisaja aasta vanuselt ei ole kaasa toonud metsa suremist. Puud looduslikus metsas ongi lihtsalt erineva vanusega, vanemad asenduvad uutega. Metsa tähendus pole mitte ainult kultuuriline või emotsionaalne. Tegemist on ennekõike ühe terviklikuma ökosüsteemiga, millel oluline roll nii liigirikkuse hoidjana kui vete puhastajana. Olgu siis tegu pinna- või põhjavetega.
Teisalt, vaadates metsa töösturi ja majandusolendi pilgu läbi, on see ressurss. Me peame arvet ja põhjendame kalavarude kasutamist. Me peame arvet isegi surnud orgaanilise aine, põlevkivi kasutuse üle. Aga meil puudub selge arvestus ja arusaam metsast.

Eesti praegusest metsandusest on kadumas metsamajandamise kavandamise mõiste, mis üle maailma on tunnistatud jätkusuutliku metsamajanduse asendamatuks osaks. Metsamajandamise kavandamisel on Eestis pikk ajalugu. 18. sajandi lõpus kirjutati Liivimaa kubermangu ametlikes dokumentides, et raiemaht ei tohi olla suurem kui metsade samaväärne taastumine. 19. sajandi lõpus koostati esimene metsamajandamiskava, kus kirjeldati ühe mõisa metsi ja kavandati 10 aasta raied. 1998. aasta metsaseadusega kaotati metsamajandamiskava nõue. Selle taasrakendamine 2004. aastal oli vaevaline ja päris korralikult seda toimima ei saadudki. Kuid selle asemel, et metsaseaduse muutmisega metsamajanduslikku planeerimist tõhustada, soovitakse metsamajandamiskava uuesti kaotada. Vajadus majanduskasvu looduskapitaliga kompenseerida on suur.

Metsa tuleb käsitleda ennekõike kui tervikkooslust, millest on võimalik saada majanduslikult huvipakkuvat tooret. Selle toorme kasutamise kiirus ning mahud ei saa tuleneda mitte majanduse vajadustest vaid ökosüsteemi võimalustest. Globaalselt on inimkond täna käsitlemas kliimat kui terviksüsteemi ning ollakse kokku leppimas kasvuhoonegaaside emissiooni piirangutes. Sellistes oludes on pentsik, kui Eesti riiklik arusaam metsast saab olema "veel kasvava materjali ladu".
Surve metsale suureneb ka huvide mitmekesisuse tõttu. Mitte ainult metsatööstus vaid ka energiatööstus vajab metsa. Taastuvkütusena. See nõudlus kasvatab ka biomassi hinda, mis omakorda suurendab huvi.
See aga tähendab omakorda topelt suurt tähelepanu metsa kui terviksüsteemi suhtes: kütusena on kasutatav ka see, mis täna metsatööstusest metsa maha jääb. Jääb eesmärgiga tagada mulla taasteke ja liigirikkus. Tervikliku programmilise kava ja reegliteta metsamajandus viib selge metsa kui ökosüsteemi pöördumatute muutusteni.
Indoneesias on viimase 15 aastaga raiemahud vähenenud üle kahe korra. Praegu raiutakse seal umbes sama palju kui Eestis, suurusjärgus 10 miljonit tihumeetrit aastas. Seal on veidi teistsugune mets ja veidi teistsugune ökosüsteem. Metsa on seal aga pindalalt 40 korda rohkem kui Eestis. Tuleb arvestada, et parasvöötme metsad on mõnevõrra raietaluvamad kui troopilised, kuid kusagil on taluvuspiir mõlemal. Indoneesias, muide, peab metsamajandajal olema kolm metsamajandamiskava: 50 aastaks, 5 aastaks ja igaks aastaks.

Poole aasta eest sai soovitatud Eesti metsatööstureile Indoneesiasse puidu järele minekut. Nimelt võiks vihmametsadest puitu saada piisavalt ka Eesti vajaduste jaoks. Selleks sobib vihmametsade kaitsja Hillar Muul’i soovituse järgi „nopperaie” - üksikute puude väljavõtmine dirižaabli abil nii, et metsas tekib valgussõõr. Lageraiega kaasneva ökokao ja pinnaseerosiooni asemel võimaldab see kiiret liigirikkuse kasvu. Ja ei mingit massilist tee-ehitust, mille kulude katmine ahvatleb alati lageraiele.

Kahjuks pole olnud sellest huvitatuid. Ju terendas kohalik looduskapitalistlik metsasüst paljude jaoks juba õige lähedal. Ei saa õigeks pidada majanduskasvu tagamist iga hinnaga, eriti ökosüsteemi hinnaga. Omaaegsed investeeringud metsatööstusesse tehti kuhjaga üle toorainevõimaluste. Nõukogudeaegne iga-aastane raiemaht paar-kolm miljonit puidutihumeetrit kasvas lühikese ajaga mitmekordseks. See toetaski investeerimisoptimismi.
Looduskapitalismi olemuse mõistmine käib vahetuil võimukandjail ülejõu. Neile on see looduse muutmine rahaliseks või tootvaks ja mittetaastatavaks kapitaliks iga hinna eest. Siit ka ehk selgitus, miks roheliste esindajaid keskkonnaministeeriumist eemale hoiti. Täna näeme üht: igal hetkel soovitakse loodusest teha kapital mitte seda ei käsitleta kapitalina. Teadusliku maski taha pugenud tellimuskirjutajad on valmis musta valgeks selgitama ning avama uksi nii piiramatule metsaraiele kui kontrollimatule killustikutööstusele karstialadel.

Looduskapitalismi üheks tunnuseks peaks olema looduse kui kapitali jätkusuutlikuna säilitamine ning ökoloogilise pankroti menetlus nende suhtes, kes loodust kui kapitali säilitada ja samaväärselt taastada ei suuda.
On viimane aeg hakata majanduse olemuse muutuste üle aru pidama. Kliima ja keskkonnaga toimuv on märk vajadusest väärtussüsteemi laiendamiseks, avardamiseks ja sisukamaks muutmisest. Ja selles seoses on mets ikkagi mets mitte puupõld.

Kui seaduseähest ikka väga kinni peetakse ehk väike surakas kulub igaühele ära

Esmalt üks omapärane lugu, millelaadseid on ilmselt nii mõnigi lugeja kogenud või pealt näinud.
2. mai öö vastu kolmandat. Päev on olnud päikeseline. Hilisõhtul sadanud vihm on kumma maa ja asfaldi kohale tekitanud uduvine. Suunal Türi-Rapla-Tallinn asub üht öist sõitjat jälgima politseipatrull.Nii kilomeetri jagu Rapla linna sissesõitnult lülitavad politseiametnikud sisse vilkurid ja auto peatatakse teeserval. Kell läheneb poole ühele. Dokumentide kontroll. Esialgseid rikkumisi pole. Auto peatanud naispolitseinik teatab, et sõiduki udutuled olevat liialt eredad. Tohoh...auto on Eestist soetatud ja millele küll selline silma järgi hindamine tugineb. Eredad ududutuled pimestavat vastusõitjaid. Neid muide on päevaselgi ajal sellele teelõigul napilt. Öösel ei ühtki.
Pealegi keelab liikluseeskiir asulas ududtuledega sõidu. See on siis ikka siis kui udu pole ilmselt.
"Jah...oleme ka ise ringi sõitnud ja igal pool on tõepoolest udu" teatab naispolitseinik kui juht seletab, et udutuled on sisse lülitaud just udu tõttu. Siis kinnitab naispolitseinik veelkordselt, et linnas pole sallitud udutuledega sõitmine ning kutsub juhi politseiautosse. Märkuse tegemiseks, nagu ta ise mainib.
Vaikselt valgub rohkem udu ka Rapla peale.

Seadus on seadus. Mis teha. Hoiatuse protokolli täidetakse pikalt. seleks kulub tublilt üle 20 minuti. Lõpuks selgub, et hoiatusest oon saanud trahv. 600 krooni.Autos pabereid täitev politseiametnik teatab, et ta võivat teha kuni 3000 krooni! See 600 on siis nagu erilise vastutuleku märgiks nagu juht arvata võib.
Seadused on palju võimalusi pakkuvad.
Veel enne Rapla piiri ületamist tuleb ohutuse mõttes udutuled taas sisse lülida. Udu on valgunud linnale.

Juhi jaoks algas aga kogu sündmuste omapära sellest, et viie tunni eest on püüdnud toosama autojuht ühendust võtta politseiga. Selleks, et teada anda Viljandi poole sõitvast ja ohtlikke ning kummalisi manöövreid tegevast autost. Häirekeskusest ei reageeritud ega helistatud ka tagasi. Kilomeetrid enne seda kõnet on sama auto kõrval kergelt tuikvel mehepojad just oma põit maantekraaavi tühjendanud.

Juriidiliselt on selle karistamise puhul kõik ja kõigile arusaadavalt korrektne. Mingit kohtuasja pole mõtetki algatada kuna kohus tegeleb
õiguse mitte õigluse ning õiglustundega.
Uuringud viitavad sellele, et meie maanteedel sõidetakse niikuinii piirkiirusest 10-15 km/h kiiremini. Kas siis selmet riigieelarve kulutusi kärpida ei tuleks hoopis agaraid politseipatrulle eelarveauke lappima saata?

Ma poleks sellest sündmusest kirjutanud kuid uus politseiseadus toob juurde õigust kasutada näiteks elektrišokirelvi. Seegi on uus jõu kasutamise õigus ja minu meelest peabki politseinikele olema sedalaadi õigust piisavalt. Kuid see õigus ei tähenda kohustust seda jõudu kasutada. Üks võimalik politseiriigi avaldumisvorm ongi ju selles, et õigust võetakse kohustusena. Ning siit jooksebki õhkõrn piir, millest alates hakkavad inimesed riiki tajumagi politseiriigina.
Minu õiglustunne ütleb, et pole õige uduse ilmaga nõuda udutulede väljalülitamist umbes 1-2 kilomeetrisel uduvabal lõigul kell üks öösel ning trahvida selle nõude täitmatajätmise eest. Kuigi seadus seda võimaldab.
Seadus võimaldab ka politseinikele tulevikus kasutada elektrišokirelva...võimaldab aga ei kohusta. Kas me siis ei peaks kummastama kui mingi samalaadse olukorra puhul teatab politseinik, et kasutas oma õigusest tulenevalt elektrirelva ja et seesma õigus võimaldanuks tal tervelt pool minutit 50 000 volti läbi tabatu lasta aga ta lasi kõigest viistest sekundit.

Õiglustunnet riivav õigusest tuleneva võimu kohatu kasutamine on see mis näribki usaldustunnet. Ja siin pole enam vahet, kas tegu on lõhet ja majoneesi hüvitada laskva ropusuise rahvaesindajaga või juuksekarva lõhki ajava politseiametnikuga.
Õigusest tuleneva voli kasutamine nõuab kõrget õiglustunnet. Stanley Milgram tegi 1960 aastetl USAs katseid, millest selgus, et vaid 10% populatsioonist on valmis inimest ohustava reegli olemasolul valmis selle reegli järgmisest loobuma. Ka siis kui selle täitmist tungivalt nõutakse. Nii oleks mu sooviks, et meie politseiametnikud leitaks valdavalt selle 10% hulgast. Eksperimentaalpsühholoogilised võimalused selleks on olemas.
Nii oleks loomulikult laiemalt võttes ka parem kui meie õpetajadki tuleksid 10% parimate üliõpilaste hulgas.
Usaldus võimu suhtes on igatahes visa tekkima, see usaldus on loomult habras ja laguneb justnimelt selliste piiripealsete toimingute käigus.

Head lugejad...kui teilgi on ette tulnud samalaadseid juhtumisi siis olge head ja andke neist siinkohal teada.
Võimalik, et sedalaadi õiguse ja võimukäsitlused on ütlemata harvad...kust me seda aga teaksime kui ei jagaks sedalaadi juhtumusi.

Lissaboni leping vajaks ehk preambulat?

Põhiseadus ütleb nii:
"§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu."

See on rahvahääletusel vastu võetud ning selles mõttes on see oluline väljaütlemine, seisukoht ja meie ühiskonnakorralduse üks olulisi aluseid.
Räägitakse lõimumisest kuid lõimuma ei peaks mitte isegi niivõrd Eestlased ja venelased kuivõrd eestlased ise. On teatud hulk põhiväärtusi ja ühishuvisid, mille osas me peaks olema sama meelt. Seda ei saa kunstlikult korraldada nagu oli eelneva presidendi algatatud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus. See koosmeel peab kasvama vajadustest. Kui kolmandiku Eestlaste jaoks on Vabadussõja ausaammas midagi, millest erinevatel kaalutlustel suurema kaarega mööda käia pole see plaan just kõige paremini läbi viidud. Kui ka Lissaboni lepe külvab rahvustundlike inimeste hulgas kahtlusi ei ole mõistlik sedagi niisama jätta. On vaja kokkulepet ja lahendust. Ma olen seda meelt, et Lissaboni leppe plaanides pole midagi halba...vastupidi...see selgindab ühishuvisid. Samas, kui välisminister jääb selle leppe riskide kirjeldamisel mõõdukalt kidakeelseks ning üldsõnaliseks pole see võimalik, et paljude jaoks usalduse märgiks.
Loe välisministrile esitatud küsimusi ja vastuseid siit

See on aga valdkond, mis vajab liikumist konsensulikuma otsustamise ja arvestamise suunas...kohe kindlasti.
Nagu peeti sündsaks ja igati kohaseks lisada eesti Vene piirileppele preambula tuleks seda teha ka Lissaboni leppe ratifitseerimisel riigikogus.

Ja see preamula tekst võiks olla näiteks järgmine:

"Eesti osaledes Euroopa Liidus lähtub jätkuvalt Eesti Vabariigi põhiseaduse sätetest ning toimib usus ning teadmises, et mistahes rahvusvahelised lepingud ega muud kokkulepped ei väära Eesti rahva vabadusesoovi. Soovi säilitada kultuuriline ja ajalooline mälu, keel ning viis mõelda ja viis pidada oma põhiväärtustest.
Eesti riigi kultuuriline ja territoriaalne terviklikkus on väärtused, mille ohustatuse ning olemuse üle ei saa otsustada keegi teine kui Eesti rahvas.
Ratifitseerides Lissaboni lepingu kinnitame, et lähtume rahva tahtest võtta mistahes sallitud meetmeid ning toimida Eesti rahva huvides kui nii selle kui Eesti riigi sõltumatus ja iseseisvus ning kodanike vabadus toimida vabadena ja oma kultuuri ning territooriumi säilitades peaks olema ohtu seatud.
Peame kindlaks kinnituseks, et asjakohased küsimused on olemas ning vajavad lahendamist kui sõnaselgelt on selleaslase ohu välja öelnud üle poole väljaütlemisele eelnenud riigikogu valmistel osalenud valimisõiguslikest kodanikest andes oma allkirja vastavale pöördumisel või deklaratsioonile. Sel hetkel kohustub Riigikogu välja kuulutama rahvahääletuse Eesti iseseisvust ja sõltumatust tagavate ning jätkavate ostsute osas."

Selgituseks veel: Eesti...olgu see siis mistahes moel tajutud: kas riigina, kultuurina, ajaloona, püsiväärtustena...on suutnud toime tulla mitmesugustes allutustest ja seostes. Nii on ka Euroopa liit teatav kultuuriline ja majanduslik ühishuviruum ja kuniks need põhimõtted säilivad ei pruugi ka EL seotud lepped ohustada Eestit ja eestlikke püsiväärtusi. Preambula ei oleks mitte lepet eemale tõukav vaid vastupidi meile lisatagatisi andev ja mis peamine: rahvusliku meele hirme leevendav ning nende ohtude vastu samme garanteeriv.
Minu käesolev sissekanne ongi kirjutatud pigem nõu ja soovituste saamiseks. Palun andke siis neid!
Paranduste tegemise tähtaeg ratfitseerimiseelnõusse on:
23 aprill kell 18.00 2008. aastal

Tuumajaam ei ole varustuskindluse tagajaks!

Postimees vahendab peaministri ettekujutust nagu õnnestuks edukate investeeringutega tuumjaama suurendada Eesti kliimasõbralikkust. Mingis osas see ehk ongi nii, kuid siin tuleb siiski teha mõningaid täpsustusi ja jagada selgitusi.
Esmane tähelepanek on muidugi selles, et kõige tõhusam energiapoliitika on kaasajal ikkagi energiasäästu poliitika.

Mida tähendab see peaministri kirjeldatud ootus ja lootus...aga seda, et Soome peab tagama tagamaks meile tuumaelektri 200 MW ulatuses ka enda riigis kompensatsioonivõimsuse 200 MW ulatuses ja sama puudutab Leedut.

Kogu austuse juures peaministri haridusliku tausta suhtes ei ole see ilmselt tema enda väljamõeldis vaid seda on rääkinud talle tema nõunikud või kes teab veel kes.

Asja füüsikalis-tehniline ja lõpuks majanduslik sisu on aga lihtne:
tuumajaam ei taga mitte varustuskindlust vaid on stabiilne vooluallikas, mis toimib hästi kohtades, kus on suurtööstus, mis pidevalt voolu vajab.
Energiasüsteem saab aga toimida (põhjusel, et pole veel piisavalt tõhusaid suurte energiakoguste salvesteid) vaid tasakaaluolekus. St. kui tuumajaama pakutu millegi tõttu välja langeb tuleb see esmalt sekundipealt ja hiljem pikemas ajas asendada millegi muuga. Selliseid olukordi tuleb ette ka tuumjaama korraliste hoolduste käigus ja sõltuvalt jaama tüübist võivad need võtta kuni kuu igast aastast.
Täna kompenseeritakse Eesti energiatootmise muutlikkust Venema energiasüsteemi suurusega ning võimekusega ning see on meieni täna vahendatud Latvenergo (Läti energiaettevõte) kaudu.

Sellest tulnebki üks oluline järeldus: muusse riiki ehitatud tuumajamaa osa ei ole mitte meie tuumajaam vaid pelk finantsinvesteering.
Asjaolu, et meil on osalused Soome ja Leedu tuumajaamades ei taga meile elektrit vaid äärmisel võimalusel dividende.

Leping, mida tehakse sel puhu elektri garanteerimiseks, on ostu-müügi leping. Leping, mille võib sõlmida ka ilma investeeringuta tuumajama...kas pole?

Nüüd küsimus: osalemine 700 MW reaktorivõimsuste rajamisel läheb otsekuludena maksma ca 2,5 miljardit eurot. Ehk siis 40 miljardit krooni ligikaudu. Küsigem siit järmine küsimus: kas energiatootmissüsteemi investeering mõnesse muusse maasse on kõige arukam, kui selle tulemsuena me lihtsalt ostame eist maadest elektrit?

Energiajulgeoleku aluseks on varustuskindlus, mitte tuumajaama olemasolu...need on aga kaks täiesti erinevat teemat.
Suurimat ja pikaajalisemat tulemust süsinikuvabaduse tagamiseks annab aga ikkagi energiakokkuhoid koos taastuvenergeetiliste lahenduste loomisega. Kordan veelkord: ka tuumajaam vaja kompensatsioonivõimsusi, mis ei saa põhineda tuumaenergial. Ja neid on vaja sama palju kui suur on tuumajaama võmsus.

Kommentaariks vahendatult üks tähelepanek vestluselt Ignalina tuumajaama direktoriga, kes tõdes, et kui riigis pole varem tuumajaama olnud on sellesse elektrisüsteemi tuumajama rajamine seotud oluliselt suuremate kultustega. Esiteks kõikvõimalikud administratiivsed ja koolituslikud ettevalmistused ja teiseks vajadus rajada võrgutuge, uusi alajaamu ja kompenseerivad jõujaamu.

Ning veel üks tagasihoidlik tähelepanek. Nimelt räägivad meie tuumapoliitkud-akadeemikud tõestamaks, et just nüüd on õige aeg tuumajama ehitada, sest kõik on neid ehitamas.
See väide puuudtab jah Eestisse tuumajaama ehitamist. Nimelt on sel juhul tegemist müüja turuga...kus ka müüja lausub nii müügi kui tarnetinimused ja ka hinna. Ja see hind ei ole märkimisväärselt madalam muude allikate kombineeritud hinnast.

Ja nüüd veel sellest, mida tähendaks 40 miljardi krooni investeerimine energiasäästu:
Tänane hoonete energiakulu on ca 250 kWh/m2/a.
Need on enamjaolt ühistuhooned, kus elab kokku 1,1 miljonit inimest. Mihuke turg!
Selliste ühistuelamute energiakulu on vähendatav tasemeni 50-70 kWh/m2/a
Elaniku kohta on neis ca 30m2 elamispinda ja ühe elaniku kohta lähevad renoveerimis ja energiasäästu tööd maksma ca 100-200 tuhat krooni.
Nii võib 40 miljardi investeerimisest energiasäästu saada 1,1 - 2,4 TWh energiakokkuhoidu iga aastaselt! Ja selle raha on inimesed valmis pikaajalise ja madalaprotsendilise laenuna tagasi maksma kui riik vaid sellist tegevust toetaks ja sellele kaasa aitaks.
Tõsi...selle 40 miljardi eest saaks tuge vaid 200 - 400 tuhat inimest. Rahavajadus elamumajanduse ümberkorralduseks on aga tunduvalt suurem ca 150 või enamgi miljardit krooni.

Nagu ma mainisin ka energeetikafoorumil: parim viis tarbijapoolse meetmena varustuskindluse tagamiseks on ennekõike energiasääst!

Kuidas mõõta ja näha saadiku tööd?

Mis üldse on see saadiku töö, mida ta teeb? Kuidas sellest mingitki aimu saada?
Kas saadik saab palju või vähe palka? Mis tööd saadik üldse teeb?
Tegeleb seadusloomega, ajab enda või erakonna või valijate asja ja nagu kogu rahvas teab: TÖÖTAB KOMISJONIS või mõnes.
Siis teenib veel lisa küll nõukogudes küll muudes kogudes.
Just komisjon on see, mis tuuakse näitena kui rahvas küsib, aga saalis te ju ainult istute ja vahel ei istu viitki minutit.
Tõepoolest...komisjonides käib töö...õigemini käib komisjonidest üle võim. See ongi see töö.

Uskuge...teil poleks kahju ei neljast ega ehk kahekasastki keskmisest palgast saadikute töötasuks kui toimuks oluline muutus: komisjonide töö muutuks avalikuks. Praegu see nii ei ole. Komisjoni istung on suletud kui komisjon teisiti ei otsusta.
Just komisjoni istung ning töö on see, millel tuleb tagada avalikkuse ligipääs ja osalus. See ei saa puudutada kõiki komisjone...on selliseid, kus aetakse tõepoolest avalikkuse eest kaitstud asju...kuid mitte enamustes.

Riigikogu paljuski kummaline tüli rahvaga leiab lõpu kui riigikogu alaliste komisjonide istungid muuta reeglina avalikeks. Kogu selles sisulises või "sisulises" debatis, mis neis komisjonides sünnib. Nii, et need mõlemad sisud ka avalikult nähtavaks muutuksid.
Ehk leiaks ajakirjanduski vahetumat materjali ja sügavamat kirge, millest lugejat haaravat analüüsi tekitada? Kollaseks muutub maailm informatsioonipuudusel, ehedate suhete ja seisukohtade puudusel...

Warren Buffet loobus tuumjaamainvesteeringust

28. jaanuaril 2008 teatas tuumaenergiafirma MidAmerican, et loobub plaanist luua Idaho osariiki Payette maakonda uus tuumajaam. Firma tõi põhjuseks tuumaenergiaga seotud kehvi majandamisvõimalusi.

MidaAmericani põhiomanik on üleilmse tuntusega investor Warren Buffet. MidAmericani peamine finantseering pidi tulemagi Buffeti ettevõttest Berkshire/Hathaway.
Tegemist on nö uue tuumajaastu ühe suurima loobumisega tuumaenergiainvesteeringust.
Tuumaenergeetikaga on seotud erinevaid lootusi ja investeerimishuviliste poolt veel 3-4 aastat tagasi teatatud kapitalikulud on tänaseks kasvanud 3-4 kordseteks.

MidAmrican Nuclear Energy Co president Bill Fehrman teatas oma kirjas Payette maakonnale, põhjendadaes uue jaama ehitamisest loobumist, järgmist:
"Tarbijad ootava eelkõige mõistlikku energiahinda ning tasuvusuuring näitab, et seda ei pruugi pragusel hetkel sugugi saavutada."

MidAmerican Energy Holding'ile kuulub uhtekokku 20 GW võimses energiatootmisüksusi (ehk tegu on Eesti Energiast 10 korda suurema ettevõttega). Ettevõttel on 6,9 miljonit klienti, kellele tarnitakse nii elektrit kui maagaasi üleilma.

Sellised uudised tulevad siis teistpoolt lompi...oludest, kus süsihappegaasi kvoodid ei tõsta fossiilelektri hinda sedavõrd kui Euroopas ja ometi ollakse olukorras, kus Eesti Energiast 10 korda suurem ettevõte loobub tuumajamma ehitamisest puht majanduslikel kaalutlustel.
Asjaolu, et täna maailmas jätkuvalt tuumajaamu ehitatakse on paljuski seotud asjaoluga, et need ehitamisotsused on tehtud ammu enne kui tuumatehnoloogia kallinemise teele asus. Võtkem või Soomlaste Olkiluoto reaktori näide. Nende "õnn" on muidugi ka selles, et kõrgem hind on lepingute tõttu tootja kanda. Kuid eks kui see hind olude tõttu ka liiga kõrgeks tõuseb, leiab tootja võimalsue sellest loobuda või siis oma kaotus järgmiste tellijate...näiteks eestlaste...lepinguga tagasi teha.

Tervelt 31 Eestit!

Võimaluste hulk valida endale sobilik Eesti aina kasvab.
Mäletate..aastate eest leiutasid sotsiaalteadlased nagu oleks meil koguni kaks Eestit. Väga kaval ja teaduslikult leidlik, kas pole...see kaks Eestit?
Ainult 2 Eestit võime täna öelda, sest sotsiaalne eksperiment on tänaseks tõestanud vähemalt 43 Eesti võimalust Eestis.
See on juba vägevam tulemus.
Millised need Eestid siis on?
1. Need kes on tuumajaama vastu, samba vastu ja palgatõusu poolt
2. Need, kes on tuumajaama vastu, samba vastu ja palgatõusu vastu
3. Need kes on tuumajaama poolt, samba vastu ja palgatõusu poolt
4. Need kes on tuumajaama poolt, samba vastu ja palgatõusu vastu
5. Need, kes on tuumajaama poolt, samba poolt ja palgatõusu poolt
6 Need kes on tuumajaama poolt, samba poolt ja palgatõusu vastu
7. Need kes on tuumajaama vastu, samba poolt ja palgatõusu poolt
8. Need kes on tuumajaama vastu, samba poolt ja palgatõusu vastu

9. Need, kes on tuumajaama poolt, samba vastu aga kellel palgatõusust kama
10. Need kes on tuumajaama poolt ja samba poolt kuid kellel on palgatõusust kama
11. Need kes on tuumajaama vastu ja samba vastu kuid kellel on palgatõusust kama
12. Need, kes on tuumajaama vastu ja samba poolt kuid kellel on palgatõusust kama

13. Need kel on tuumajaamast kama kuid kes on samba vastu ja palgatõusu vastu
14. Need kel on tuumajaamast kama kuid kes on samba vastu ja palgatõusu poolt
15. Need kel on tuumajaamast kama kuid kes on samba poolt ja palgatõusu poolt
16. Need kel on tuumajaamast kama kuid, kes on samba poolt ja palgatõusu vastu

17. Need, kes on tuumajaama poolt, kel on sambast kama ja kes on palgatõusu poolt
18. Need, kes on tuumajaama poolt, kel on sambast kama ja kes on palgatõusu vastu
19. Need, kes on tuumajaama vastu, kel on sambast kama ja kes on palgatõusu vastu
20. Need, kes on tuumajaama vastu, kel on sambast kama ja kes on palgatõusu poolt

21. Need, kes on tuumajaama vastu ja samba vastu kuid kel on palgatõusust kama
22. Need, kes on tuumajaama vastu ja samba poolt kuid kel palgatõusust kama
23. Need kes on tuumajaama poolt ja samba poolt kuid kel palgatõusust kama
24. Need, kes on tuumajaama poolt ja samba vastu kuid kel palgatõusust kama

Ja siis veel, kel ülejäänust kama kuid:
25. Kes on tuumajaama poolt
26. Kes on tuumajaama vastu
27. Kes on samba poolt
28. Kes on samba vastu.
29. Kes on palgatõusu poolt
30. Kes on palgatõusu vastu

31. Need kel kõigest kama

Tervelt 31 erinevat Eestit!

Eestit veel lisaks kui ainult ühes küsimuses seisukohta omada ja siis veel üks Eesti kui üldse mitte mingit seisukohta omada.
Nii tuleb Eestlastele teha vastav rinnamärk, millega end identifitseerida...või t-särk, kuhu tõmbate sobilikku kohta oma ristikese ja toimetate siis edasi vaadates altkulmu neid, kel rist veidi teises kohas.
Ja sotsiaaalteadlased saavad uurimist juurde...ja ajakirjanduse jaoks tekkib kuhjaga lugejarühmi.
Enamgi veel...võiks luua ju parteisidki lisaks...iga Eesti jaoks vähemalt ühe.

Või korraldada siis veel rahvküsitlusi, et iga eestlase jaoks oleks tema oma Eesti.

Ja siit saate teha oma valiku Eestisse vana põlvkonna tuumajaama ehitamise vastu.
Sõltumata sellest kas te olete samba poolt või vastu ja sõltumata sellest, kas teile tundub, et riigikogu laiskvorstid saavad liiga palju või liiga vähe palka.

(Ennu veaparandus oli asjakohane...Eestisid sai kohe tublisti vähem...aitäh!)

Milline on tuumajaama sulgemise hind?

Tuumenergia hinna üle arutades ei vaevuta analüüsima seda, et kui palju läheb maksma äratöötanud jaama demonteerimine ja selle komponentide utiliseerimine.
Esimene demonteeritav ja utiliseeritav jaam ongi seesama Ignalina oma Leedus.
Kuna selle jaama seiskamine ja lahtvõtmine on kokku lepitud Leedu liitumisel Euroopa Liiduga siis osa neist kuludest kaetakse tõepoolest Euroopa Liidu poolt.

Nüüd arvudest:
2012-2013 aastani kulub 2009 aastal lõplikult seisatava jaama demontaažiks ja muuks 1,29 miljardit eurot! (ca 20 miljardit krooni).
Leedu energia juhi väitle kestavad demonteerimistööd ning utiliseerimine kuni aastani 2029. Kogu selle aja vältel onselle tööga seotud ca 1300 inimest (need arvud tulevad vestlusest, mida pidasin temaga 2007 aasta aprillikuus)
Kokku hinnatakse, et see töö võib maksma minna kuni 40 miljardit krooni.
Ehk siis ca 15 kr/W...mis on juba pool soodsalt saadava uue tuumajaama maksumusest ühe võimsusühiku kohta. Loomulikult peab see jaam tööaja jooksul koguma raha ka sama energiavõimsuse asendamise jaoks veel lisaks.

Sama ootab ees ka võimalikku Eesti tuumajaama, kui see peaks kunagi ehitatud saama. Oluline erinevus on aga ilmselt selles, et Eesti jaama demonteerimist ei rahastata mitte Euroopa liidu rahadest vaid see raha tuleb koguda energia hinna sees pikema aja jooksul.
Seegi tõstab tuumaelektri hinda. 30 aastat opereeritava uumajõujaama puhul tähendaks see, et tuleb koguda ca 100-150 EEK iga MWh müüdud elektrienergia kohta. Ehk siis eelnevas postituses kirjeldatud tuumaelektri hinnale lisandub veel ca 6 eurot iga MWh kohta.

Niisiis, kui me korrigeerime Eesti hüpoteetilise tuumajaama toodetava elektri hinna ka demonteerimiskulude katmisega saame tuumaelektri hinnaks:
25,32 Eur/MWh + 6 Eur/Mwh = 31,32 Eur/Mwh...
...ja tuulenergia hind oli selles eelmises arvutuses 31,31 Eur/Mwh.

Vaat sellised võimalikud muutused siis tuumaenergia hinnas kui hakata tähelepanelikumalt analüüsima. Ei mingit kordades erinevust.
Loomulikult võib öelda,e t see on järgmise põlvkonna asi, kust võtta raha vana jaama kokkulappimiseks aga kas saab mõistlikuks pidada laste arvelt elamist?

Minge ja kirjutage alla vana põlvkonna tuumajaamade vastane pöördumine.

Tuuleenergia pole kordi kallim tuumaenergiast!

Kuna see tuumaenergia vaieldamatu odavuse ja tuuleenergia kohutava kalliduse jutt on olnud viimasel ajal valdav kõigis komemntaarides ja tuumakommunaaride artiklites siis lubatagu mul siinkohal väike kommentaar.

Lappenranta Tehnikaülikoolis on tehtud vastav uurimus, millele siinkohal ka viitan. Vahepeal (uurimus on tehtud 2003 aastal ja lähtus toonastest uraanoksidi hindadest) on toimunud muutused materjalihindades ja muuski ning need korrektuurid lisan ka siia.
Siinkohal siis see võrdlusgraafik erinevate elektritootmishindade osas.


2003 aastast, mil see uurimus on tehtud on suurenenud ka uraani hind ca 5 korda!


Siit ka teeme korrektuuri tuumaenergia hinnakomponenti.
Kuna uraanoksiidi hind moodustab vaid osa tuumakütuse hinnast..sellele tuleb lisada veel muundamise, rikastamise ja kütuse valmistamise hinnad siis ei ole reaktorikütuse hind tõsunud mitte 5 korda vaid ca 1,6 korda.
Ehk siis tuumaelektri kütusekomponent ei ole selles kontekstis mitte enam 2,7 eur/MWh vaid 4,32 eur/MWh ja seega tuumaelektri hind kokku: 13,8 (kapitalikulud)+ 7,2 (opereerimiskulud) + 4,32 (kütusekulud) = 25,32 eur/MWh.
Diskuteerimata siinkohal seda, et tõusnud on kindlast ka kapitalikulud (seda on teada näiteks Olkiluoto uue rektori ehtuseltki)

Võrdleme seda siis tuuelelektriga. Nagu esitatud võrdlusgraafikult näete on tuuleelektri hind arvutatud oludes kus tuulikud töötavad 2200 tundi aastas.
See teeb summaarseks efektiivsuseks 25%. Eesti puhul räägime avameretuulikutest, kus kasutusefektiivsus on 40%. Seega peame me meie oludesse sobiliku võrdluse saamiseks nii kapitalikulusid kui ka opereerimiskulusid (kuna need on arvutatud ju võimsusühiku kohta) vähendama 40% : 25% = 1,6 korda.
Seega teeme korrektuuri ka tuuleenergia hinda.
(10 eur/MWh:1,6) + (40,1eur/MWh:1,6) = 31,31 eur/MWh

Nii on tuuelelektri hind soodsa tuulega aladel mitte kordades kallima vaid siiski ainult 1,2 korda kallim.

Ehk: efektiivse tuulekasutusega piirkonnas on tuulelektri hind LIGILÄHEDASELT SAMA mis tuumaelektri hind.
M.O.T.T.

Siinkohal ei võrdle ma ei julgeoleku ega muidki riske, mis tuumajaama puhul on määramatult suured.

Minge ja kirjutage alla vana põlvkonna tuumajaamade vastane pöördumine.
Palun!

Koalitsioon jääb püsima...laipade, vigastatute ja haigete hinnaga.

Täna oli riigikogus arutelul alkoholiseaduse eelnõu .
Moel või teisel läks eelnevalt majanduskomisjonis läbi roheliste ettepanek, et alkoholimüük oleks lubatu Eesti territooriumil kell 10st kuni 22 ni. Ilma, et omavalitsused saaksid müügiaegu soodsamaks muuta.


Pildil: Võimurakondade juhitud rahvas võib rahus edasi juua...viin on jätkuvalt ja kogu aeg saadaval!

Õhus oli juba varem tunda, et liberaalset ilmavaadet propageerivale Reformierakonnale ei meeldi asjaolu, et viinamüüki piiratakse. Nimelt pidavat inimesed kogu aeg juua saama ja see olevat igaühe enda asi kuidas ja kus tarbida. Hmmm...huvitav jah kuidas sõltlased hakkavad ise oma sõltuvust piirama? Sellele hüpoteetilise eneseparandusmehhanismi kohta ei ole mina senini veel selgeid vastuseid saanud. Kuigi mõnede väiteil pidavat see olemas olema.

Täna siis toimus riigikogus toiming mida tuleb nimetada ehedaks politiliseks mustkunstiks. Kui avalikkus nägi seda kuidas sotsialistidele ja IRLile see eelnõu kohe mitte ei meeldi olid reformierakonna emissarid/komissarid oma töö juba teinud. Nagu mustkunstiga ikka: kui teie arvate et tehakse trikki on see selleks hetkeks juba ammu toimunud.
Fakt on aga see, et ainus erakond, millisele alkoholipiirangud kohe üldse ei meeldi on reformierakond. Vaat nüüd on raske hinnata kuivõrd kiiduväärseks sellist teiste kätega oma tahte realiseerimist antud juhul pidada...tähelepanuväärne on see aga kindlasti.

Sotsialistidest esines riigikogu ees Nestor ja ütles, et tema teeb ettepaneku eelnõu tagasi võtta kuna alaealiste töötamine alkohoolsete jookidega pole ikka päris täpselt reguleeritud.
Muu hulgas mainis ta:
"Teine ja isegi tõsisem põhjus on see, et kõik need, kellel on olemas koalitsiooni kogemus, teavad seda, et vastu saab võtta neid seadusi, milles on kokku lepitud. Antud eelnõus on üks paragrahv, kus valitsusliidu osapooled omavahel kokkuleppele ei ole jõudnud. Selleks, et mingi kokkulepe saavutada, tuleb lihtsalt aeg maha võtta. Seetõttu ma teen ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada."
Jutt oli arvatavalt sellestsamast müügiaegade punktist.

Tagasivõtmist toetas ka IRL. Mart Laar võttis oma asjakohase esinemise kokku nii:
"Samas on olemas siin kaks aspekti, esiteks on sotsiaalminister lubanud märtsis tõesti meie ette tulla tervikliku alkoholipoliitika ettepanekutega, mis võtavad kõik need erinevad teemad kokku ja arutatakse need läbi. Mis on aga meie veel olulisem, on see, mida ka härra Nestor mainis, ehk töörahu valitsuskoalitsioonis. Kuna pole mingisugune saladus, et see küsimus on tekitanud tugevaid pingeid, on meie seisukoht seda ettepanekut, mida me äsja härra Nestori suust ka kuulsime, nimelt selle eelnõu lugemine katkestada selleks, et omavahel kõik asjad rahulikult läbi rääkida – seda meie saadikurühm toetab."

Reformierakond oli seejuures ära teinud kogu telgitaguse töö ja tagasi see seaduseelnõu võetigi. Väga suure tõenäosusega selle aasta jooksul ei toimu ühtki olulist muutust alkoholipoliitkas ja alkoholitarbimise tegelikkuses.
Täna...nagu aru sain...jäi püsima koalitsioon. Mille nimel? Kellegi jaoks ilmselt selle nimel, et keegi teine võimule ei saaks. Aga millise hinnaga püsib koalitsioon: viina järelmõjude hinnaga...võib täna öelda.
Kõik kes te purjus pättidelt peksa saate, kes te roolijoodikute tõttu avariidesse satute, või kelle lähedased hukka saavad, kõik kes hommikuse peaparanduse tõttu tööõnnetustes viga või hukka saate...te kannatate ja hukkute koalitsiooni püsimise nimel. Väga patriootlik tegu ju!
Huvitav, kas pidevalt mõõdukalt purjus või aeg ajalt tugevamalt jokkis rahvast on tõesti lihtsam juhtida? Huvitav kas see on (koalitsiooni) töörahu, mis püsib tegelelikult tervise ja elu hinnaga?

Lisalugemist:
10 liitrit puhast alkoholi iga Eesti elaniku kohta päevas tähendab muu hulgas, et sellest on maha arvatud ca 3 l puhast alkoholi inimese kohta...mille eeldatavalt turistid ära kannavad.
See tähendab ka seda, et kui alkoholitarbijaid on ca 700 000 (mitte kogu rahvas) siis igaühe eist päev sisaldab kas liitri õlle või 140 ml viina äratarbimist. Ehk...rahvas ongi pidevalt mõõdukalt jokkis!

Kliimalaiskvorst Eesti

Teame, et Euroopa liidus on mõnede peades kujunenud mitmel kiirusel liikuva Euroopa idee. See pole saanud peavooluks. Nüüd ühtäkki on samalaadne ilmapilt koondumas Eestis. Ei, mitte et me kuhugi ja kangesti kiirustada tahaksime. Hoopis maha jääda tahame. Millest siis?
Aga loomulikult tehnoloogiamuutustest, mis viiksid kliima ja keskkonnaseisundi muutustega arvestava majanduse suunas.
Eesti, riik, milles on juurtatud oal ajal kiirel just uued infotehnoloogiad on osutumas keskkonna ja kliimatagurlaseks. Õigemine paistab, et me soovime selleks lihtsalt jääda tegemata ühtki sisulist muutust.

Hetkest kui Kyoto lepe oli sõlmitud ja Eesti ka sellega liitunud (see juhtus 1997 aastal!) on selge, et süsinikuringesse arukamalt suhtuv energeetika on möödapääsmatu. Nii nagu on möödapääsmatud ka energiakokkuhoid ja nagu on möödapääsmatu ka hajutatud ning soojuse ning elektri koostootmisele orienteeritud energiasüsteem.
Kordamaks juba palju kordi korratut: Eestis läheb põlevkivis olevast energiast tegelikkuses kaotsi ca 85%! Seda ennekõike suure ja ühte kohta keskendatud ning põlevkivi vahetul põletamisel põhinevate elektrijaamade tõttu. Ainuüksi soojust raiskame me põlevkivist elektrit tootes üle 10 miljardi krooni väärtuses igal aastal! See on fakt ja selle ignoreerimine, kas lollus või selge pahatahtlikkus või siis ülisuur rahaline huvi samasugust tegevust jätkata.
Lisaks raiskamisele kaotatavale väärtusele hakkame tulevikus aina enam kaotama rahalisi vahendeid ja võimalusi Euroopa Liidu jagatavate kasvuhoonegaaside kvootide tõttu: kautades kvoodid ebaefektiivseks põletmaiseks jääb nende eest raha saamata.

Juba aastate eest valminud ja valitsusele teada olev uurimus kinnitab, et põlevkivielektri kaudsed kulud, mis tuleb ühiskonnal moel või teisel tasuda iga kilovatt-tunni elektrienergia tootmisel põlevkivist, on ca 2,5 krooni. Jäävusseadused toimivad ka majanduses ning on selge, et see on vaid aja küsimus, kui kliimast ja keskkonnast hooliv kogukond (mida Euroopa Liit ju on) need arvutustest teada olevad kulutused ka sisse nõuab...või!!!
Või tuleb teha panustusi energiasektori kliimasõbralikumaks kohandamiseks ja õige ruttu.

Tänane valitsuse ametlik poliitika on välja näidanud mida soovitakse teha. Selge plaanita ja võib öelda, et põlevkivimaffia (põlevkivisõltlastest ettevõtted, akadeemikud ja insenerid ühisrindena) toel soovitakse esitada ultimatiivseid nõudeid Euroopa Liidus suunas, et meile antaks jätkuvalt õigus rasikaval moel kasutada põlevkivi. Väited nagu uute põlevkivikatelde kasutussevõtt parandab märkimisväärselt põlevkivi kasutusefektiivsust on otsene bluff...see oleks umbes sama hea kui öelda, et valgeks värvitud aurumasin töötab oluliselt paremini kui mustaks või pruuniks värvitud aurumasin.

Jätkuvalt kulutame me 4-5 korda rohkem energiat ühe krooni teenimiseks kui Euroopa liidus keskmiselt. Praeguses majandusleebumises pole lootustki, et meie tööviljakus ja eksportpotentsiaal 4-5 kordselt tõuseb. Selles kontekstis rääkida sellest kuidas Eesti elektritarve ja energiatarve jätkuvalt ülespoole liiguvad on uskuda, et rasikamine saab jätkuda. Ei saa.
Energiasääst eestis on võimalik ja sellele tulebki keskenduda ühe selge lahendusena.

Teiseks soovunelmaks on asjaolu, et äkki õnnestub meil ehitada omaenda tuumareaktor. Aastaid on üritatud Leedule ja Soomele külje alla nihkudes tekitada nendega mingitki tuumaalast koostööd...see on tänaseks selgelt läbi kukkunud.
On inimesi, kes arvavad, et Leedu seimil õnnestub valitsusele peale käies sundida neid algatama plaani, et Euroopa Liit siiski salliks Ignalina jõujaamas selle allesjäänud reaktori edasitöötamise määramatu aja jooksul. Seda hoiakut on kasulik toetada ka põlevkivi arulagedast kasutamisest vaimustunud Eesti valitsusesl. Miks? Aga juhul kui Leedul õnnestub end eristaatusse mängida (sada luba Ignalina jaama jätkamiseks) saab Eesti valitsus samuti esitada nõudmisi, et vaadataks ümber meie enda energiapakett, mis allkirjastati Euroopa liiduga liitumisel.

Eesti on valimas energeetika umbteed, milleks on senise ebaefektiivse põlevkivienergeetika jätkumine.
Lahenduseks peaks olema jõulise energiasäästu programmi käivitamine, millega ühistute renoveerimisi ja tehnoloogiauuendusi toetades vähendada kuni 3 korda soojuskulusid.
Ehitusseaduse ja seonduvate määruste kohandamine nii, et alates 2009 aastast ei saa Eestis ehitada ja kasutusse võtta hooneid, mille energiakulu (elekter, soojus, vesi ja sõnaga kõik kokku) ületaksid 70 kWh/m2 aastas. Ning et oleks loodud maksusoodustus ja toetusmehanismid neile kes loovad elamuid, mille energiatarve jääb alal 25-30 kWh/m2/a. Praegu ons ee energiatarve vanadel hoonetel kuni 400 kWh/m2/a ja isegi rajatavatel uusehitistel 200 ja üle selel.

Tuleb luua oma sünteetilise gaassi tööstus, mis põhineks põlevkivi ja biomassi gaasiatmisel. Teha selels valals koostööd Läti ja Leeduga. Juurutada elektri ja soojuse haja ja mikrotootmise tehnoloogiad. Luua ühendus Rootsi ja põhjamaade energiasüsteemiga (mahus 1-2 GW). Luua võimalikult kiired õiguslikud eeldused priikütuste (tuul ja päike) masskasutusse võtmiseks.

Just see tegevus looks meile õigused ja võimalused võrdsetel alustel kasutada kasvuhoonegaasi kvoote. Euroopa on ennekõike ühiste väärtuste piirkond. Senine võimuliidu harrastatud keskkonna, kliima ja energiapoliitika on aga silmakirjalik ja sisulisi lahendusi vältiv.
Enamgi...see on tee majanduslikku ummikseisu, kus tööviljakus püsib jätkuvalt madalal ning täna olemasolevad investeerimisvõialused uude energeetikasse hääbuvad.

Raha või Eesti?

Ansip pidas Tartus kõne. Kritiseeris vabariigi aastapäeva puhul pisikesi intriigimeistreid ja kinnitas, et tema valitsus küll ei võta vastu defitsiidiga riigieelarvet. Ja siis veel: tema nimelt ei tahtvat elada laste ja lastelaste arvelt.
No vaat-siis...ega me oma lastelastele raha ei kogu. Ikka haridust, kultuuri, võimalusi...ja see kõik ei ole kogutav rahana vaid ehedalt: hariduse ja kultuurina ikka. Ja muidugi peame me hoidma keskkonda, loodust...need on põhi- ja püsiväärtused, mitte raha.

Ja just keskkonnaraiskamist jätkuvalt harrastades elabki Ansip ja tema valitsus meie laste arvel. Elab meie laste ja nende tervise arvelt rääkides ka sellest kuidas alkoholireklaami keelamine ja müügiaegade piiramine on meeletu hoop inimeste vabaduste pihta. Ei ole...see on hoop meie laste tervise pihta.

Meie laste arvelt elamine on see kui minna nõudma Brüsselist õigust kasutada jätkuvalt samal moel ja ebaefektiivselt ja keskkonda kahjustades põlevkivi nagu siiani tehtud on.
Meie laste arvelt elamine on ka see kui kavandada Eestisse tuumajaam ja see valmis ehitada: meil on on napi julgeolekuvõimega muudki teha kui valvata ühe järjekordse julgeolekuriski järele.

Ei peaks vist üllatama, et Ansip ei suuda ka Eesti Vabariigi 90 aastapäeva kõnes kõneleda muust kui rahast. Kurb.
Külmutada investeeringud koolidesse ja koolihariduse kvaliteedi paranemisse....see on laste arvelt elamine. Kitsast ilmapilti tulevikus kroonidega laiemaks ei venita.
Laste ja lastelaste arvelt võlgu elada on sündsusetu nagu on sündsusetu nende arvelt ka koonerdada.
Täna on see hetk, mil me peaksime panustama energiasäästu, et parandada oma julgeolekulist olukorda.
Täna on ka viimane aeg kohendada hariduskorraldus selliseks, et kultuur laiali ei pudeneks.
Valikutes raha või Eesti tuleks olla ikka Eesti poolel, mitte öelda, et olles raha poolel olemegi Eesti poolel.

Sügava innovatsioonipuude ravimisest

Majandusminister vaevus taas kurtma selle üle, et meil pole ei innovatsiooni ega miskit. Ei ühtki olulist brändi, mida müüa ja näidata.
Postimehes unistab minister, et tahaks kohe minnaja ära võtta 500 miljoini inimesega turu

Siinkohal annaks siis head nõu kuidas selline tulemus saavutada. Võtke seda kui head käsiraamatut...ka sina Juhan!
Loomulikult pole tegemist vaid majandusministrit pudutavate sammudega vaid sootuks laiema tegutsemiskavaga...

Retsept nr. 1

Hariduskorralduse jätkusuutlikuks muutmiseks
1. Anda õpetajakutse vaid neile, kes on õppetulemustelt oma eriala esimese 10-15% hulgas ülikoolides.

2. Alustava kooliõpetaja alampalk 18-20 tunnise õpetamiskoormuse juures nädalas peaks olema riigi keskmine palk.

3. Hariduses tuleb kokku leppida SKT suhtes fikseeritud kulude kandmise mehhanism, nii nagu oleme püüdnud teha NATO liikmelisusega seotult kaitsekulutustega

4. Koolid peavad kuuluma kas riigile või siis omavalitsused peavad kasvama vähemalt 10 korda suuremateks (liitumise teel). Enamustele praegustest omavalitsustest käib jätkusuutliku hariduse korraldamine paraku üle jõu ja selle all juba kannatab hariduse kvaliteet.

5. Õpetaja peab olema vastava kutseseaduse (hetkel veel puudub) riigi palgal olev töötaja, kel on nii streigõigus kui sotsiaalsed tagatisedki.

6. Ülikoolides tuleb kaotada õppemaksud ning ülikooliharidus peab olema kõigile kättesaadav ka majanduslikult.

7. Pigem tolereerida üliõpilaste arvu vähenemist ja seda kõrgemte tulemusnõuete kehtestamisega õppimisele.

8. Sisse viia rikkalikud stipendiumid loodusteaduste ja inseneriteaduste ning pedagoogika üliõpilastele.

9. Muuta ülikooliseadust suurendades ülikoolide sisemist demokraatiat ning selle akudu ka akadeemilist vabadust.

10. Tagada end tõestanud õppejõududele aj inseneridele rikkalikud loometingimused Eesti ülikoolides ja kutsuda siia kõrgtasemel välisõppejõude luues neile siin vajalikud loome ja õpetamistingimused.

Retsepti mõju on pikaajaline aga tagab, et näiteks 15 aasta pärast ei peaks majandusminister esinema samasuguste kurtmistega nagu ta neid praegu teeb.

Retsept Nr. 2

1. Muuta Etevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaadri ja tegutsemispoliitikat. Vaja on riskivalmimat ja tehnilise ja loodusteadusliku taustaga kaadrit, kes oleks iseseisvalt suuteline analüüsima tehnoloogia arengusuundi ja võimalusi.

2. Põlevkvikasutuse mahu vähenemise planeerimine ja energiasäästu reeglite karmistamine (Juhan, muuda enda määruses nr. 258 olevad energiasäätu klriteeriumid 3-4 korda karmimaks!), mis toob kaasa innovatsiooni käivitumise energeetika valdkonnas ja energiat säästva ehitamisele ja renoveerimisele edueelduste loomist. Nagu olete tähele pannud ei tõuse energiahind Eestis mitte taastuvenergeetiliste ja enrgiat säästvate lahenduste kasutamise tõttu vaid selle tõttu et neid ei kasutata. Nagu olete tähele pannud ei tekita mitte tuule puudumine Eestis elektripuudust vaid vastupidi...seda tekitab tugev tuul. Muide, põlevkivis olev orgaaniline aine on samal moel mikroorganismidega maetaani sisaldavaks gaasiks muudetav nagu sõnnik või solkki! Gaas aga tähendab võimu...vähemalt siinkandis.

3. Leiundustegevus ja leiutajad on üks osa kultuurist. Tehnilisest kultuurist ning nende tegevust tuleb toetama asuda. Kasvõi lihtsa mehhanismiga: iga registreeritud kasuliku mudeli eest tuleks tasuda riigil ca 10 000 - 20 000 krooni loomepreemiat...juhul kui leiutajal puudub muu sissetulek vms.

4. Käivitada sütemaatiline tehnoloogiasiirde programm just energiatehnoloogiate vallas...miks seal? Aga seetõttu, et Eesti energeetika investeeringuvajadused, et sovelduda kliima ja keskkonnajulgeoleku problemaatikaga võivad küündida kuni 100 miljardi kroonini! Energeetika ja mobiilsussektorite osakaal nii SKT-s kui müügikäivetes on märkimisväärsed. Tegemist on ka julgeolekuliselt oluliste teemadega. Üheks selle plaani osaks võikski saada tehnoloogiliselt läbimõeldud ja järgima ahvatlev ökolinn. Ö-riik on e- riigi loogiline jätk ja selle üldistus.

5. Jagada süsihappegaasi kvoot mitte enim saastavatele ettevõtetele vaid märkimisväärses või kogu ulatuses kodanikele. See on eelduseks igaühe-tasemel energeetilise innovatsiooni käivitamiseks.

6. Muuta valitsussektor ise innovatiivseks: sõitke elektriautode, hübriidautodega, rakendage energiasäästuprogramm tehnoloogilise innovatsioonina eelkõige riigisektoris (alustada võiks ka riigikogust, kus siseruumide temperatuur on pragu ca 25 kraadi!)...esitada riigihangetele karmid energiasäästu nõuded.

Selle retsepti mõju on kiirem kui eelmise mõju...raviskeeme 1 ja 2 võib koos kasutada. Lisaks veel erinevaid innovatsiooniteraapilisi võtteid nagu:
- alternatiivbörsi loomine
- ppp mudelitele parema õigusliku aluse loomine (praegu , nagu teatte on private-public-partnership lahendused reeglina seotud kas jokk-mehhanismidega või lihtsalt labaste altkäemakuskeemidega..riigi paksem rahakott aga tõmbab ettevõtjaid ja arukas oleks see tõmme innovatsiooni teenistusse rakendada)

Aga head lugejad-kommenteerijad..teiegi retseptid on alljärgnevalt teretulnud. Ehk saab üheskoos hea plaani kokku panna.

On märgata haridusrevolutsiooni algeid!

Täna toimus Tallinna hariduskolleegiumis ümarlaud, millel osalesid need kes Noored Kooli SA ettevõtmisel käisid üle Eesti koolides tunde andmas. Kirjutasin enda kogemusest ka siinsamas mõne päeva eest.

Tahaks siinkohal jagada üht lootust, mis selle ürituse käigus kujunes. Mõistagi arvas kohaletulnud haridusminister Lukas, et haridus vajab rahu ja stabiilsust. Ses osas on tal mõistagi õigus. Vajab jah. Aga ega väljakujunenud hariduskorralduse inertsist tulenev suund ei pruugi just kõige õigem olla. Nüüd võimalikest ja arukatest muutumisvõimalustest meie hariduskorralduses.

Heateo sihtasutuse juht Artur Taevere refereeris üht uuringut, mille kohaselt annab parima õpetajaskonna see kui üliõpilasist vaid 10% edukamatest on võimalus ja õigus õpetajaametit pidama hakata. Tõsi...selle lisaeeldusena on OECD maade praktika ka see, et ametiga algust tegev õpetaja saab palka 95-99% SKT-st inimese kohta (vastavas riigis siis). Meie oludes tähendaks see nii 13-14 tuhande kroonist brutopalka.
Hea nõue, kas pole? Küsisin siis koha peal Tartu Ülikooli rektorilt Alar Kariselt , kas Eesti ülikoolidel oleks valmidus kokkuleppeks, et õpetajakutset ei anta kehvematele kui näiteks esimese 15% õpitulemustega üliõpilastele. Ta lubas selle teema tõstatada s.a. veebruari lõpul toimuvas ülikoolide rektorite nõukogu istungil.
Kui ülikoolidel jaguks kompromissitust selline otsus teha ja haridusministeeriumi laiendada õpetajaiks õppijate stipendiumiprogramme oleks ümberkorralduste doominokivide rivi liikvele lükatud. Ahelas järgmine olekski õige pea õpetajatele palgamaksja: ülikoolide kõrged nõudmised tekitaksid omakorda nõudmiste ahela jätkumise. Õpetajana koolitet inimesed nõuaksid korralikke töötingimusi ja tasu..nagu korralikult koolitatud ja võimekatele inimetele kohane. Koolid saaksid korralike ja võimekate inimeste tööletulekult nõuda ka paremat taset juba olemasolevatelt õpetajatelt. Omavalitsused peaksid selgemalt mõtlema hakkama oma liitumisele kuna näiteks 4-5 omavalitsuse töötajate optimeerimine annaks rahaliste vahendite kokkuhoiu, millest korralikele ja võimekatele inimestele ka enam palka maksta jne jne.
Tänaseks on see doominokividest uue hariduse pilt juba enam vähem valmis laotud.
2008 aasta veebruari Eesti ülikoolide rektorite nõukogu istumisest ja seal sündivast otsusest võib tõepoolest saada pöördepunkt Eesti hariduskorralduse tõsiseks muutuseks.

Millest seal aga veel juttu oli:
Taas tuli päevakorda idee, et meie hariduskulutused peaksid kujutama endast kokku lepitud protsenti majanduse mahust (SKT-st). Kah hea ettepanek hariduskorralduse jätkusuutlikkuse tagamiseks nagu arusaam ka sellest, et õpetajaskonnal peaksid olema paremad esindajad ametiühinguiski.

Ja loomulikult vajaklsid õpetajad selgemat tunnustamist ja väärtustamist...seda südamest ja sisuliselt tulevalt, mitte nii nagu mõne aasta eest juhtus Viljandimaal, kus õpetajale tegi omavalitsus toreda ja meeldejääva kingituse. Nimelt sai too õpetaja kongituseks kohustusliku lillekimbu ja sellel lisaks veel üliväärtusliku kogumiku eelneva aasta ümber Viljandi järve jooksul osalenute nimekirjaga ja jooksuaegadega.

Ma ei arva, et eelnevalt kirjeldatud ülikoolide otsus oleks mingi imerelv kuid selge on see, et haridusküsimuses tuleb hakata tegema kompromissituid valikuid. Nii rahastamise osas kui õpetajate haridustaseme ja suutlikkuse osas. Kompromissitus tähendak sel puhul muidugi ka paljust loobumist...mingist osast riigi hangitavast ehitusteenusest näiteks. Aga ehk see ongi mõistlik ja võimaldab vahepeal, kui haridus uue hingamise saab, rakendada siis säästlikuma ehitamise kohustuse.

Maja "mürgitünni" otsa

Balti jaama taga oli kunagi selline asutus nagu Kalinini Nimeline Elektrotehnika tehas. Vahepeal nimetati see RAS Esteliks ja tänaseks on saanud sellest territooriumist ühe järjekordse kinnisvaraarenduse tallermaa. Tänaseks on kinnitatud selle ala detailplaneering...loodetavalt alltoodud asjaolusid teadmata.
Sinna on plaanitud pilvelõhkujaid ja mida sinna veel kavandatakse. India kapitali kaasates nagu väidetud on. Ühesõnaga tegemist on elu ja äripiirkonnaga...kahjuks aga mürgitünni otstas. Sellele viitavad ka juba 13 aastat tagasi tehtud pinnaseuuringud sellel territooriumil.

Aga omal ajal tehti selles tehases nii pooljuhte kui ka elavhõbedal põhinevaid alaldeid. Radioaktiivse koobaltiga kiirituskamber, mida ma isegi teadurina olen kasutanud, rändas juba aastate eest Lätti, kui õieti mäletan. Aga elavhõbe on jätkuvalt seal pinnases. Tootmisjäägina.
Tehases töötanud inimesed...elavhõbeda tsehhis töötanuist on elus vaid vist üksainus inimene...mäletasid, et kui kaevati kaablikraav tsehhi lähedusse siis sillerdasid järgmisel päeval elevhõbeda piisad otse kraavipõhjas.

Jutt jutuks kuid juba 1995 aastal tehti kogu Esteli ala kohta põhjalik keskkonnaseisundi uuring. Vaevalt, et tänaseks selles uuringus toodud näitajad muutunud on.
Töö klannab numbrit 8645X. "Ras Esteli Territooriumi Keskkonnaseisundi Uuring" ja uurimuse on teinud REI (J. Kärk, U. Järve ja K. Riet)
Tegemist on põhjaliku tööga, mille analüütilised osad on kõhedusttekitavad arvestades asjaoluga, et täna toimub selles piirkonnas arendustegevus, mille tulemusena saastunud pinnast teisaldama, ladustama ja kasutama asutakse.

Endise elavhõbeda tsehhi läheduses on pinnases mõõdetud elvahõbeda sisalduseks 12 ja 26 mg/kg!. Töös on mainitud, et saastunud pinnasekihi paksus on ca 1,7 m. Selliselt sastunud ala suuruseks on ca 7000m2 ehk vaid sellel ala võib pinnases olla kuni pool tonni elavhõbedat. Rääkimata ülejäänud territooriumist, milles võib lisanduda veel teine samasugune kogus seda metalli.

Väljavõtetena sellest tööst veel tähelepanekuid:
Kaadminumi sisaldus pinnases: 0,1 - 3 mg/kg
Plii sisaldus: 1,7 - 8000 mg/kg
Kroomi sisaldus: 2,3-35 mg/kg
Nikli sisaldus: 0,8 - 30 mg/kg
Vase sisaldus 1-2800 mg/kg
Naftaprodukte 128 - 148 000 mg/kg

See oli siis olukord 1995 aastal...mitte linn, ütleks seepeale, vaid ohtlike jäätmete ladestuskoht.
Tegemist on ohtliku piirkonnaga, millest pinnase ümberpaigutamine võib need jäätmed liikvele ajada ning see kant ohustab kindlasti juba praegu ümbruskonda kõnelemata sellest, et mis on ohud neile, kes seal elama hakkavad.
Eks levitage seda teadet siis oma tuttavate ja sugulaste hulgas ja loodetavalt jõuab see teadmine lõpuks ka linnavõimude ja keskkonnaametnikenigi.