Ansip ja aurik

Võib juhtuda, et eelaoleval nädalal paneb valitsus riigikogu valiku ette: kas meie ja meie eelarve või mitte midagi. Ei mingit arutelu rahanduskomisjonis seotult eelarvekärbetega. Valitsusel on seaduse mõttes see võimalus, et siduda usaldus mingi seadusakti vastuvõtmisega...antud juhul siis eelarvekärpega.

Kahjuks oleme näinud, et valitsus ei ole teinud märke märkama...tõusumärke ei ole analüüsitud muude märkidega ja tõusu on peetud edu jätkuvuse kinnituseks. Tänaseks oleme kogenud, et see ei olnud nii.
Nüüd peetakse kärpeid majanduskriisi lahenduseks ja ei märgata, et vaidkärped ei saa ühelgi moel majandust kriisist välja juhtida. Ka tegusid on vaja aga neid ei taheta, ei suudeta või ei osata teha.

Moodsaks sõnaks täna on saanud innovatsioon...kuid vabandust, kuid tehnoloogilise innovatsiooni näol ei ole tegu kondoomiga, mida aidsi ennetamiseks koheselt kasutada saab. Innovatsioonile tulnuks mõelda ja selles suunas tegutseda juba kümnekonna aasta eest ning mitte luua loomult bürokraatlikuks tupikuks muutnud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust, mis on loomult raha põletav madala efektiivsusega aurumasin, millest aeg-ajalt armastatakse mingit ilupilti maalida.

Tegemata tegude register on paraku pikk...
Paraau pole hetkel ka mingit lootustki, et eelarvekärpeid teinud valitsus oleks suuteline tegudeks, mis raskeid olusid leevendaksid ja väljapääsu toodaksid. Mõistmise ja tegude inerts on selleks liiga suur.
Kui veel paar aastat tagasi olnuks eksporti toetav tegustemine andnud majandausele ehk tugegi siis täna on ekspordist rääkimine ja sellele lootmine küll pigem valu leevendav oopiumiannus kui tulemusteni viiv tegevusalgoritm. Ekspordist saab rääkida siis kui maailmaturud taastuma hakkavad...milline saab aga olema uute turgude iseloom ja struktuur ei oska täna küll keegi aimata.
Tänane jutt peaks seega olema keskendunud rohkem sisemajanduses usalduse taastamisele ja nö omavajaduste katmiseks vajalike tehnoloogiate ning ettevõtluse toetamisele...kas me aga kuuleme midagi sellist koos selle kangelasliku kärpepaketiga. Vastus on: "Ei kuule."

Eelarvekärped on sündiunud erakondlikus rivaliteedis, vihas, võimukiskluses ja kes teab veel millistes oludes. Ei mingit erilist loomisrõõmu ega innovatiivsust. Miks selline seadusse valatud äng peaks üldse mingit usaldust tekitama. Ei tekitagi sest kahjuks on tegemist pooliku ja tulevikuta lahendusega.
Poel ka võimalust arvata, et see edaspidi teistmoodi saaks olema.
Nii väärivadki kõnealused kärped punast tuld ja ennekõike selle tõttu, et valitsus neid kärpeid oma usaldusega siduda soovib.

Meie igapäevast prügi anna meile tänapäev...

...ehk rämpsu ja sodi evangeelium.

Ehk kuulsite teiegi, et Eesti energiatootjad kurdavad, et prügi on vähe. Ei saavat seda piisavalt, et rämpsu põeltada ja seda meile energiana tagasi müüa.
"Meie igapäevast prügi anna meile tänapäev, õnnistatud olgu su teod, oo tarbija, ja rohkem prügi tulgu, nii linnas kui maal, nii kodus kui ka tööl."

Sellise mõttelise palvega alustavad oma töid ja tegemisi kõik prügifirmad...ja aina enam ka energiafirmad. Ime on sündinud. Nüüd on Eestis olemas ka prügimajandus. Kujutate ette – majanduse eesmärgiks on kosuda nii käibes kui ka tegevusmahus. Lepete ja reeglitega on saavutatud olukord, kus tarbija on kohustatud olema kliendiks prügimajanduse struktuuridele ja lisaks oma rahuldatud vajadustele rahuldama ka arvukate prügiettevõtete kasumiootuse. Paraku pole prügiettevõtete kasumiootusel palju pistmist keskkonnahoiuga. Nemad lähtuvad ikka kasumiootusest. Meie seaduste järgi muudmoodi ei saagi. Kui oled äriühing, pead tootma kasumit. Kui ei tooda, lülitatakse sind välja.

Prügileping sunnib prügi tootma
Kui on olemas jäätme- ja prügimajandus, siis peab ettevõtluse tervikloogikat silmas pidades olemas olema ka prügi ja soditurustus. Ja ongi. Selleks on nendesamade prügiettevõtete avalike suhete korraldajad nagu ka arvukad tublid ametnikud. Möödunud aastate jooksul on nad meid veennud, et sellist inimest, kellel üldse prügi ei teki, polegi olemas.
Keskmise prügitekitaja järgi on majaomanikud ja korteriühistud sõlminud ka kohustuslikud "prügikastilepingud". See leping on üks olulisemaid soditekke mootoreid. Nüüd on sellele lisandunud kohustus prügi ka sorteerida. Ja ega siis prügivedaja vii kogu sorteeritud sodi minema.

Osa asjade jaoks peate te ise leidma linna pealt koha, kuhu need sokutada. Hügieenireeglite elementaarne alus on hoida sodi inimesest eemal. Nüüd siis hakatakse prahiga koos nii bussides kui ka autodes reisima! Kodaniku mõõdupuuks on nii prügitekitamse võime kui ka kohustus. Kuhu aga jääb siis arusaam väiksemast halvast keskkonnamõjust? See teadupoolest ei saabu mitte ainult sodi sorteerimisega, vaid ka selle hulga vähendamisega.

Küsite kindlasti, kas olen siis prügi sorteerimise ja materjalide taaskasutuse vastu? Kaugel sellest. Mina olen prügimajanduse vastu, sest majandustegevusena muutub jäätmekäitlus paratamatult iseennast taastootvaks tegevuseks. Eesmärk peaks aga olema jäätmehulkade vähendamine, mitte nende suurendamine, kuna on olemas prügimajandus. Praegu on prügimajandus ligi kahemiljardilise aastakäibega ettevõtlusvorm, mitte vaba, vaid kodanikele pealesunnitud ettevõtlusvorm. Kaubalis-rahalised suhted ei ole aga paraku kõikide küsimuste lahendamiseks sobilikemad.

Rämpsumajandus kosutab küll rämpsuäri käibeid kuid nagu isegi näete: surve tarbimise kasvatamisele kosub samavõrd. Rämpsumajandus on muutumas asjaks iseeneses ning selle tulemuseks on majandusprotsessi väärastumine. Milleks muuks seda energiaettevõtete kurtmist ikka pidada. Loosung "Rohkem prügi=rohkem odavat energiat!" on aeg asendada arusaamaga, et mõõdukam tarbimine ja vähem sodi vähendavad ka energiavajadust

Ennustus: kärped tapavad!

Kohe selgitan miks:
Alles see oli kui oli vaja kärpida natuke. Majandus oli veidi kokku kuivanud ja seetõttu oligi vaja veidi vähem laekunud maksude kompenseerimiseks veidi vähem ka kulutada.
Välk ja pauk...siis selgus, et tegelikult on majandus veelgi rohkem kokku kuivanud. Ja siis oli veelgi rohkem vaja kärpida...ja uskuge nii see jätkub ja jääbki jätkuma kui ei taibata põhilist: riigieelarve aluseks ei ole mitte riigieelarve vaid eelkõige majandus. Ja enamgi veel vaid riigieelarve kuludega tegelemine ei mõjuta suure tõenäosusega majandust sedavõrd kui kärpijad seda ette kujutavad.
Täna oli rahandusminister Padarilt kuulda, et ehk pole isegi 15 miljardit krooni kärpimise piir.
Võin rahandusministrile kinnitada, et loomulikult ei ole, sest valituse tänane tegevus ei ole ühelgi moel seotud peamisega...nimelt majandusse usalduse sissepuhumisega. sellega poela aga veel algustki tehtud.

Teisipäevasel kohtumisel peaministri juures tutvustasid nii Eesti Panga kui Rahandusministeeriumi esindajad erinevaid tulevikuvaateid, mille ühine nimetaja oli ega-me-ise-ka-täpselt-tea-kuhu-see-kriis-jõuda-võib.

Tegelikult teame ikka küll. Kolleegid, kes just lähhtusid Moldovasse teatasid, et seal poel näha mingeid majanduskriisi märke. See tase kus majanduskriis ära kaob on siis SKT tasemele ca 4000 USD inimese kohta...meil peaks see olema täna 20 000 USD inimese kohta.

Arvestades asjaolu, et majandusprognoosid, mida lähituleviku jaoks alates eelmisest aastast tehtud, on reaalsusega võrreldes osutunud kordi möödaolevaiks ei saa ka täna nö pessimistlikku ennustust 10% majanduslanguse kohta pidada paikapidavaks. Seda enam kui valitsuse poolt ei tule majandusprotsessi ei emotsionaalseid või sisulisi sisendeid langeb majandus veelgi enam norgu ja ei lase maksuameti suuna nii palju füüri kui loodetud.

Kärbivad oma valitussektori kultusi kõik riigid, ka näiteks Kanada kuid neilgi on jaksu ja aru suunata miljardeid dollareid just energiasäästu...aga meil? Kärped ja arukad turgutused käivad käsilkäes.

Kärpides riigimasina kulusid peab tekitama majandusele emotsionaalseid ja sisulisi sisendeid. Lihtsalt peab, sest vastupidiselt süveneb nii emotsionaalne kui majanduslik depressioon...ja kaugel see 4000 dollarit inimese kohta siis ikka on.
Krokodillid võivad üksteise võidu oma sabad kaelani ära süüa kuid ainus, mis sellest saame on sellest rääkivaid uudiseid.
Krokodillidel on aeg sugu teha ja munema hakata. Loodetavalt kuldmune...aga hõbedastestki oleks juba abi.

Kärpida, kärpida, kärpida!?

Kas kanad kosuvad kui nad üksteise tagapaledelt suled ja liha ära nokivad? Vaevalt.
Kulude kokkuhoidmine on nälja ajal tõepoolest nagu püksirihma pingutamine. Küsimus pole ju mitte selles, et oleks vaja pükse üleval hoida. Ilmselt on need püksid ammu juba müüdudki vaid jutt ongi püksirihmast, et seda vatsa ümber tugevamalt kokku tõmmata, et näljatunne niiväga ei pitsitaks. Selge on aga see, et püksirihm vereringesse toitu ei anna ning kärbete otsa me kõngeme kui uut usaldust ei tekitata ning majandust samas ka käima lükkama ei asuta.

Majandus ei ole mitte inimesest sõltumatute arvude jada ning kursside muutuste kiirused ja suunad vaid tegemist on ennekõike väärtustega seotud protsesside kogumiga, mis oma loomult on ülimalt emotsionaalne ja kirglik. Pigem hormoonid kui valemid on need, mis hoiavad majandust oma aluses toimimises. Selles osas sarnaneb ju majandus enim just paljunemisegi aluseks oleva kirega.
Majandusprosssi toidavad nii usaldus, lootus kui võimalused...kuiv kärpimine ilma erutust pakkumata viib läheduskriisidele omaste tulemusteni. Paratamatult ja kindla peale.

Milles aga on majandustegevuses siis see erutust tekitav moment? Loomulikult on see võimalus teenida kasumit...teha seda rohkem ning elegantsemalt kui ümberolijad seda teevad. Seda muide nii majandusliku kõrgseisu kui languse ajal.

Seda võimalust aga kärpimiskires riigijuhid märkama ei kipu. Mitte, et kriisi ajal valitsemise ja avaliku sektori kulusid kokku ei peaks hoidma aga majandust tuleb ikka turgutada kah. Ja kriisi ajal võtab majandus turgutusest kohe tuld. Nagu truu koer täidab käsku teades, et käsutaja taskus on ihaldusväärne toiduraasuke.

Kui veel aasta paari eest vilistas ehitaja selle peale kui klient kurtis, et maja umbne, ei pea sooja ja tagatipuks kipub hallitama siis täna piisaks vaid täpsemast kirjeldusest, mille eest raha või tagatisi antakse: korraliks hoone kerkiks kohemaid. Sama puudutab ka energiasäästu: soov kasumit teenida paneks ehitajad ja kinnisvaraarendajad.

Kui riigikogu jaanuari lõpul arutas eelnõu, millega valitsust oleks kohustatud ehitiste energiasäästuks andma 10 miljardi krooni eest tagatisi ei edenenud asi mitte kuidagi. Asja võttis selgelt kokku riskidega harjunud olümpia ja ärimees Toomas Tõnisete, kes eelnõu ühe esitlejana tunnitas, et eks alati ole raha jagamine tunduvalt lihtsam kui teha tulevikku suunatud otsuseid. ning, et arutelust jäi tõesti kumama, et eelnõu sisusse ei ole paljud süvenenud.
Aus ja täpne vastus!
Kui ettevõtjal pole võimalik riskimata rikastuda siis ei ole see võimalik ka riigil tervikuna.

Tavapärases menetlushoos jäeti märkamata ka asjaolu, et vaid tagatise lubamine kasvatanuks asjatundjate arvates ehitusturgu igakuiselt 100 miljoni krooni võrra...eks ikka sellesama kasumikire tõttu.
Poole aastaga võinuks kasvada ehitusturule antavate laenude maht tänaselt 300 miljonilt kroonilt kuus paari kolme miljardini. Ja seda hoopis uuel moel: nii, et renoveeritud või ehitatud kodude energiakulud oleksid kukkunud 4-6 korda!
Märkmata jäeti ka asjaolu, et riskantseid laene (ehk neid juhte kui lubatud tagatist kasutama oleks pidanud) olnuks mõne aasta jooksul vaid 4% tagatiste summast.

Või võtame teise paratamatu lekkekoha, meie siiani veel leigepoolselt soojas riigivannis. Ja loomulikult on see põlevkivimajandus.

Lihtne tekstülesanne: kui iga põlevkivist toodetud kilovatt-tunni elektrienergia kohta peab ühiskond tegema 2 krooni kaudseid kulutusi, siis kui palju lisakultusi tuleb teha 7 miljardi kilovatt-tunni elektrienergia tootmisel?
Iga kui koolijüts teab, et see on 14 miljardit.
Kas seda teab ka majandusminister, rahandusminister või peaminister. Või, mida arvate teie, mida vastavad need ministrid kui neilt see küsimus küsida...
Kahjuks on nii tänane kui kõik eelnevadki valitsused ignoreerinud seda aritmeetilist tüsiasja ja seda kolme ütlemata lolli argumendiga:
- põlevkvimajandus on oluline sotsiaalsete pingete leevendamiseks (on need siis leevendunud?)
- Eesti majanduse edueelduseks on odav elekter (kas meie majandusega on vaatamata siinkandi odavaimale elektrile kõik hästi?)
- energeetikas ei saa teha muutusi üleöö (kas selle lause kordamine terve taasiseseisvutud 18 aasta jooksul ei tundu tobe?)

Võidujooks kärpimise nimel ilma ühtki usalduse taastekke lahendust pakkumata või selle peale mõtlemata on minu meelest vastutustundetu. Kärpimine ilma uute arenguideedeta on lihtsalt pikem tee võimalike ebamugavate tulemusteni, millest üheks on kindlasti ka see-asi-mida-presidendi-sõnutsi-on-kohatu-suhu-võtta-ja-sellest-rääkida (loe: devalveerimine).

Tahame või mitte kuid rasketel aegedel pelk kärpmine ilma usalduse kaudu majanduslikku kirge tekitamata viib riigiaparaadi taga istuja näpud paratamatu järjekindlusega klahvide ctrl-alt-del peale. See on enam vähem sama tulemus, mis kärpimata jätteski...ja pärast klahvivajutusi ilmuvad mustale ekraanile esimese tekstina...veel enne riigiaparaadi kõlarist kostvat hümni ja sinimustvalget lippu ekraani keskel: "devaluation in progress" ja selle järel siis mingi protsendinumber.
Ja kui siis küsitakse "Kes tegi?" on vastus nagu ikka: "Ise tegi!"

Tallinna linnahallitus vajab tõsist tuulutamist

Fotol: Võimalikud Tallinna linnahallituse liikmed, kes on kogunenud Erika tänava munitsipaalmajja.

Majad hallitavad tellijate, projekteerijate ja ehitajate lollusest ja vastutustundetusest. Üllatusega lugesin, et Tallinna abilinnapea Eha Võrgu arvates hallitab Erika tn 11 asuv munitsipaalmaja elanike hooletuse tõttu. Elanikud ei tuulutavat maja piisavalt.
Maja läheb aga hallitama eelkõige rumala ja harimatu tellija, asjatundmatu ning vastutustundetu projekteerija ning samasuguse ehitaja koostöös. Märkimisväärse seenkahjustusega ehitise puhul aga ei aita kindlasti "puhtaks nühkimine". Võib juhtuda, et maja konstruktsioonid tuleb täiel määral avada, et seentest külalistest lahti saada.

Tallinnas on seenkülaliste saabumine juhtunud samal moel nagu veel arvukates majades üle kogu Eesti.
Antud maja puhul on hädade põhjus aga lihtsalt aimatav ja see on puuduv ventilatsioon ning iluremont.
Veeaur ei teki mitte ainult vanni käies vaid paraku ka hingates. Hingamisel tekkib meie kehasse toiduna manustatud orgaanilisest ainest hapniku manulusel süsihappegaas ja vesi.
Hoone aga peab olema kavandatud ja ehitatud nii, et see veeaur ka hoonest minema juhtida.
Ilmselt antud juhtumil hoone renoveeritud ilma märkimisväärse ventilatsioonisüsteemita ning ka moel, et seiseseinad on kaetud kipsplaadiga ja ilmselt selliselt, et veeaur tungib küll kipsplaadi ja seina vahele ning kondenseerub seal kuid ei pääse sealt enam välja.
Hallituse rohkus hoones võimaldab arvata, et kipsplaadiks on ka niisketes ruumides olnud selleks mittesobiv materjal ning seenorganismid on asunud einestama kipsi katva papiga nagu ilmselt ka vanale seinale kinnitatud puuraamistikuga, mille külge on kinnitatud kipsplaadid.
Seenorganism vajab eluks süsinikku ja seda on suuteline ta hankima nii puidust kui paberist nagu ka näiteks lubjakivist või lubjamördistki.
Seinetesse on aga kogunenud juba märkimisväärne hulk niiskust sest ka hoone välisseinal on näha nii seenorganismide jälgi kui mõnede fotosünteesivategi organismidegi jälgi.

Selline munitsipaalmaja on aga ilmsekas näide teadmatusel ja oskamatusel põhinevast majandamisest.
Kõnealused seenorganismid pole sageli mitte ainult ebaesteetlised vaid üsna sageli on tegemist ka ülimürgiseid toksiine tootvate olenditega. Rohelise pealinna ilmgo läheks muidugi vetikatega kaetud maja ja seenetanud siseruumid ehk omapärase irvena kokkugi.
Tegelikult on aga lood nii, et Tallinna linnavõim vajab ikkagi tõsist tuultamist, et asjatundlikkus saaks sedalaadi rumaluse asemele astuda.
Tada on Helsinki ja Tallinna ühinemisplaanid...Talsinkikiks või Hellinnaks. Räägitakse ka raudteetunneli ehitamisest kahe linna vahele. Samas on juba astutud samme, et Tallinna LInnavalitsust võiks rahumeeli hakata nimetama Tallinna Linnahallituseks.

Eelolevad linnavolikogu valimised on loodetavalt siiski ka tuulutusideest kantud.
Tallinn seenevabaks ja tuulutatuks...nii otse kui kaude!

Kuidas majandusraskustes toime tulla?I osa: rööpraha

Kuidas siis toime tulla?
Harrastada heategevust ja ühistegevust loomulikult. Seda tulnuks tegema hakata õigupoolest juba varem. Praegu on olukord natuke sedamoodi, et heategevuse harrastamisega on tuli takus. Ja miks?
Eks ikka seetõttu, et kui rahas mõõdetavad väärtused, raha ise ja selle kättesaadavus ära kaob jäävad alles inimsuhted. Just inimsuhete loomust näeme me kriisis. Kuivõrd on valmis inimesed teineteisest pidama ja üksteist aitama kui pole enam niivõrd võimalik suhteid rahas mõõta...see on ühiskonna tugevuse alus.

Minevikku ei saa muuta ja seega on tänane olevik see, mis meil minevikust võtta. Vaid ja valdavalt kaubatehinguile keskendunud lähiminevik lubab seega oletada, et kaubanduslike suhete hajumisel näeme meile vähemeeldivat poolt.

Head teod ja sotsiaalne sidusus on vajalikud ühiskonna toimimiseks. Piltlikult: keegi peaks kas siis kui selle eest raha maksta pole koristama tänavaid, aitama lastel toime tulla kolitöödega ja õpetada neile miskit lisaks (kui vanemad seda millegi tõttu ei tee või ei oska), keegi peaks aitama näiteks pensione koju toimetada kui see riigiteenus liialt kulukaks osutub jne jne. Loomulikult pole need ainsad ühiskonna heategevuslikud alustalad. Need on päevakajalised näited vaid.

Siin aga astubki mängu rööpraha. Väärtusmehhanism, millega tasustada häid ja ühiskonnale kasulikke tegusid oludes, kus me pelgame, et vastastikune heasoovimine ja abistamine ei pruugi olla loomuomane käitumine. Võib öelda, et rööpraha on üks harjutustest kuidas ühiskonnas koos õppides muutuda loomult heategijaiks.

Kuidas rööpraha toimib?
Nagu tavalisel rahalgi on rööprahalgi oma emitent.

Ja muidugi vahepalana: rööpraha ei ole talongikaubanduse element. Talongid on piiratud kaupade jagamiseks lõpliku hulga inimeste vahel, kellele igaühele muidu neid kaupu eijätkuks. Rööpraha seevastu oleks mõeldud ühiskonnale kasuliku tegevuse mõõtmiseks ja selle üle arve pidamiseks. Seda paraku pole kunagi piisavalt.

Rööpraha emitendiks võivad olla vabaühendused, mil ühiskonna jaoks oluline asi ajada, omavalitsused jne jne. Kõik kes oma tegevuse ja seisukohtadega ning tegevusega on tõestanud, et ajavad asju üldises (ning loomulikult heas) huvis.

Miks peaks keegi olema huvitatud rööpraha saamisest?
Eks seetõttu, et keegi teine peaks olema siis valmis rööpraha eest pakkuma mingit teenust. kas osaliselt või täielikult. Eks ikka need, kes täna oma kaupa täies mahus raha eest pakuvad ja allahindluste peale mõtlevad. Nii täis- kui allahinnatud kaubast võiks osa olla makstav rööprahas. Miks? Aga ikka selleks, et head teod ühiskonnas säiliksid.
Rahaliste annetuste tegemine pole meiekandis laialt harrastatav tegevus. Päevasele ajala paar rööpraha eest külastatavat kinoseanssi, lõunasöök poolenisti rööpraha ja poolenisti pärisraha eest, koopiateenused 80% rööpraha ja 20% pärisraha eest jne jne. Tulemeuseks on, et võidakse hakata head tegema.
Pensionipõlvel kooliõpetaja õpetab lastele käsitööoskusi või annab järelaitamistunede...kohalik omavalitus maksab selle eest rööprahas....selline on rööprahakasutuse võimalik ahel. Neid on aga veelgi rohkem. Tehtud heateod on kõigile näha ja teada...kohalik ettevõtja pakub selle Eest osalt või täielikult kaupu ja teenuseid. Nii pole heategijaks vaid heategija vaid ka rahalises väärtussüsteemis osaleja. Rööpraha võib olla nii kohalik kui praegustes oludes ka üle Eestiline. Elektrooniline valmisolek rööprahaks on Eestis olemas. Rööpraha võiks toimida kas pangakaartidel (sõltub pankade lahkusest ja kaasatusest) või olla ID kaardi põhine. Müntide ja sedelite trükkimiseks puudub vajadus.

Kas see on maksupettus või võimalus maksupettuseks? Vaevalt...see on maksustamise mõttes allahindlus. Aga mitte ostmise tõttu vaid heategemise tõttu tekkiv allahindlus.

Rööpraha pole kindlasti ainsaks päästerõngaks majanduskriisi ajal. Loodetavalt annaks rööpraha aga võimaluse kosutada sotsiaalset ja teineteise märkamisel põhinevat kapitali.
Et rööpraha pole mingi kummaline harvaesinev talongikummitus soovitan siinkohal lugeda järgmisi artikleid ja kodulehekülgi:
Päev pärast rahavahetust
Rööprahad maailmas

Kui te ise olete ettevõtja, kes sooviks sellise rööpraha eest kaupu müüa või soovite Eestis rööoprahanduse tekkele õlga alla panna siis võtke minuga ühendust:
marek.strandberg@gmail.com
55520108

Parem juba omadele võlgu olla!

Laenuvõtmise asemel väljastpoolt tuleks hoopis rahvale pakkuda riiig vlakirju. Nii on rasketel aegadel ikka tehtud.

Uudistest on kuulda olnud, et valitsusel on näpud nüüd sedavõrd põhjas, et vaja hakata riigimasina ülalpidamiseks laenu võtma. On arvatud, et raskel ajal võib see laenuprotsent kuni 10 olla.
Rahapuudus on aga suur ning võib ületada isegi 10 miljardi krooni piiri. Seega tuleks sellise kõrge laenuprotsendi puhul ligi miljard krooni aastas maksta laenuandjale vaid protsenti. Majandus peaks selleks kosuma umbes kahe miljardi krooni jagu..ehk siis kasvu peaks olema protsendi võrra aastas (ehk siis ühe protsendipunkti jagu rohkem kui loodetud..õigemini kardetud)

Täna on Eestis eraisikute hoiuseid 60 miljardi krooni jagu. Tegelikult loodavad ju kõik, et tulevikus paremini lähevad. Ka rahvas, muidu ostetaks säästude eest laeva ja lennukipileteid juba ning pakitaks asju.

Rahapuuduse lahendus ei oleks laenuvõtt neilt, kes Lehmani ja vendade ja muude sellide ärakadumisel alles jäid vaid ennekõike võlakirjade müük omaenese kodanikele. 10% see on ikkagi märkimisväärne kasvik ja kui riik seda lubab on see lootustandvam ja kindlam kui oma savist pensionisammast vaadata ja selle kahanemisele ohkega vaid kaasa tunda.

Eks see Eesti võlakirjade ost oma kodanike poolt näitaks ka usaldust riigi vastu. Ei mitte valitsuse vaid just riigi vastu. Sedagi oleks hea teada kui suur see usaldus siis tegelikult on, eks?
Lisaks oleksid emiteeritud võlakirjad ka võimalus riigisektoris faktiliseks palgakülmutuseks ja isegi langetamiseks. Arvan, et eenamus riigiteenistujaist oleks valmis ka vabatahtlikult osa oma palgast täna võlakirjades saama ja sellega jooksva eelarvelise rahakulu väikemaks viima. Küll tuleviku kohustuste arvelt aga kui neid kohustusi niikuinii võetakse siis võetagu juba oma rahva ees.

Uus majandsus kui sotsiaalne innovatsioon

Lõppenud aasta üheks keskseks teemaks oli loomulikult majanduskriis. 2008. aasta lävel oli enamus nii Eesti kui maailmagi jõulisemast avalikust arvamusest seda meelt, et mingist kriisist pole jälgegi ja ehk tuleb mõõdukas korrektuur kasvunäitajatesse. 2008. aasta lõpp on täidetud nii kriisijuttude kui vastava tegutsemisega.

Samas on teada, et majandus ongi oma edunäitajates võnkuv: tõusule peabki järgnema langus ja siis uus tõus. Ergutavate ning pidurdavate jõudude vastastikune, ja ajas veidi nihutatud toimimine, kutsubki arusaadavalt esile võnkumisi. Just nii (väga üldistatult) see majandusprotsess käibki. Vähemalt on siiani käinud.

Majandussuhted ja reeglid on aga inimtekkelised. Me saame küll sünniga kaasa teatavate reflekside ja reaktsioonide neurobioloogilise kogumi, kuid mitte teadmist väärtussüsteemide kohta. Väärtussüsteemid ja erinevad väärtuste vahetamise reeglid on selgelt inimeste endi loodud. See on tavapärase suhtlemiskultuuri ja sõnakasutuse osa. See on ka paljude filosoofiate oluliseks osaks.

Majandus ja rahanduskokkuleppeid saab ja tulebki käsitleda kui mängureegleid. Need reeglid lepitakse üldjoontes kokku iga majandusperioodi alguses ning neid reegleid suvatsetakse mõõdukalt ka selle majandusajastu jooksul muuta ja teisendada. Just need kokkulepitud reeglid, kui sotsiaalne programm, loovad võimalusi tehinguteks, väärtuste ja varade ümberjaotumiseks ning kõigeks muuks, mida mõistetakse rahanduse ja majanduse nime all.

Maailma tänase kriisiga päädinud majanduse programm käivitati 1970. aastate alguses, kui muutusid vabaks rahakursid. Algas lihtsalt kättesaadava laenu ja hõlpsalt kulutatava raha ajastu. Varemalt olemas olnud krediitkaardid said sel perioodil magnetribad, need liideti üleilmselt toimivasse elektroonilisse süsteemi ning masstarbimisele olid loodudki kõik vajaminevad eeldused. Algas tulevikulootuste arvelt elamise ajastu.

Hõlptarbimine suurendas vajadust tootmise järele ning selle paratamatu tagajärg oli aina kasvav ja kasvav keskkonnakasutus ning mõju loodusele. Pea 40 aastat pärast selle ajastu algust tõdeb Maailma Looduse Fond, et inimkonna keskkonnakasutus ületab ligi kolmandiku võrra seda, mida Maal meile pakkuda on.

Eestis elanud baltisakslane Jakob von Uexküll (1864-1944) esitas arusaamad, millest on välja kasvanud biosemiootika: ökosüsteemi, liikide ja isendite käitumise märgilise sisu märkamine ning selle uurimine. Need märgilised suhted, mis käitumist ja toimimist mõjutavad võivad olla nii bioloogiline kaasapanu kui ka "oma väljamõeldis". Just inimtegevuse puhul on see endatehtud komponent liigilises käitumises tähelepanuväärne. Selle roll ja jõud on tänaseks muutnud inimese Maal valdavaid muutusi esile kutsuvaks liigiks. Ja loodud majanduskokkulepete süsteemi ei saa selles osas kuidagi alahinnata.

Juba mainitud Uexkülli lapselaps, samuti Jakob von Uexküll, on näiteks Maailma Tuleviku Nõukogu ellukutsuja, mille rolliks ongi ennekõike just märgiliste mõjustuste kaudu inimtegevust Maa ökosüsteemi võimalustesse ära mahutada ja mitte elada tulevikulootuste arvelt. Vastupidiselt sellega, mis on praeguseks lõppenud majandusajastu aluseks.

Mitte niivõrd keelud ja käsud, kui just üldlepitud mängureeglid on need, mis läbi majanduse ja rahanduse kujundavad inimeste mõju ökosüsteemile. Just seda tõsiasja on vaja arvestada järgmiste inimeste peades ja ühiskonnas töötava programmi loomisel.

Täna veel toimivad reeglid on võimaldanud välja mõelda väärtusi, mille ainsaks aluseks on lootus, et tulevikus tarbitakse aina rohkem ja veelgi suurema piiritunnetuseta.

Siinkohal võime vaid aimata järgmise majandusajastu põhimõtteid:
1. Koostöö ja ühistegevus konkurentsi asemele või siis vähemalt lisaks.
2. Kapitaliarvestuse mitmekesistamine looduskapitali ja sotsiaalse kapitali arvessevõtmise kaudu... ja loomulikult sellest tulenev võimalus sotsiaalses ning ökoloogilises pankrotis olevate ettevõtete lõpetamiseks.
3. Raha (liig) vaba liikumise pidurdamine selle riikidevahelise liikumise maksustamise kaudu (Tobini maks). See võimaldaks tasakaalustada virtuaalmajanduse ahvatlusi ning lasta rahal leida jätkusuutlikumaid investeerumiskohti.
4. Ühtsete keskkonna ja humanitaarstandardite kehtestamine vabakauplemisse minevate toodete tootmisele.

See on vaid väike valik neist võimalustest võimaliku uue majandusmängu reegliteks. Aga uusi reegleid on kindlasti vaja. Iga inimese kohta on tänases maailmas üle 1000 tonni muud elusat ainet. Tänased tehnoloogiad ning energiaressursid võimaldaksid seda pöördumatult ümber korraldada. See, kas selline pöördumatu ümberkorraldus aga juhtub või mitte, ongi inimeste omavaheliste kokkulepete küsimus.

Need uued kokkulepped ongi üks suurim innovatsiooni väljakutse eelolevaks ajaks. Just nendesse uutesse mängureeglitesse panustataksegi järgmise majandusajastu inimkonna mängukirg.
Ka Eestis on põhjust innovatsiooniaastal toimida innovaatiliselt ühiskonda kohandades ja luues. Sularahaga hädasid kinni toppida pole võimalik. See käib nii ettevõtete kui laenuhädaliste kohta.

Kas valitsuses on lits?

Õigemini küll "valitsuses" on "lits" ja hoopis selle tõttu kui te näiteks võrgulehel
www.hiiumaa.ee kirjutate kommentaariumisse sõna "valitsus" ilmub selle asemel hoopis "vaxxxus"
Korralik tehisintellekt, kas pole, poliitiliselt kallutatud või siis hoopiksi korrektne ja puha.
Kui soovite kirjutada näiteks, et "see mees on täielik türann" või "meil on selle küsimuse lahendamiseks mitmeid tarkusi" annab kõnealuse kommentaariumi tehisintellekt teile selge tulemuse...nagu arvata võite.
Õnneks on tegemist vaid automaatse tsensorprogrammiga, mis vajaks segaduste vältimiseks veidi kohendamist.

Tehisintellekti on põhjusta kahjustama hakata aga siis kui vaatate oma pangakontot ja sellelt on kadunud kenake summa raha. Asja edasi uurides ja koju jõudes aga selgub, et teie endi kodumasinad on sellega hakkama saanud: triikraua mahitusel on mikrolaineahi ja külmkapp kokku leppinud ja poest üht-teist koju tellinud. Avastate, et kogu kraam on ka külmkappi pandud...selgub, et igapäiselt mööda põrandat suristav robot-tolmuimeja on postitöötjale te majaukse avanud ja turvakoodi maha võtnud...

...vaat siis on põhjust arvama hakata, et äkki võib tegu olla tehisintellektiga.

Vaesed rikkad hiidlased ehk igamehe-energeetika võimalikkusest

Taas üks tähelepanek seotult tuuleparkidega. Möödunud päevadel peetud arutlustes on kommenenteerijad kurtnud, et investorid tulevad hiidlaste koju ja võtavad neilt ära võimaluse ise oma tuule pealt tulu teenida. Samas on kurdetud, et kust see raha võtta, et ise investeerida ja tulu teenida.
Hiiumaa...nagu välja tuleb...on üks autostunumaid kante Eestis:
10 000 elniku kohta on registris 9000 autot!
Ühtlasi on see ka kinnitus hiidlaste tegeliku investeerimisvõime kohta: isiklikesse sõidukkitesse, kui eeldada, et Hiiumaa keskmise auto vanus on ca 8 aastat ja arvata võib, et keskmine hind ca 60 000 krooni. Nii on hiidlaste investeerimisvõime tänaseks olnud oma sõidukiparki 540 miljonit krooni! Selle raha eest on soetatud energiamuundureid kokku 3 GW võimuses.
Loomulikult ei saa sama raha eest samal hulgal elektri tootmiseks vajalikke seadmeid ja süsteeme kuid igal juhul näitab võime soetada auto tegelikult ka võimet ja valmidust investeerida ka energiamuundamisse.
Sõiduk pakub vaid personaalset mugavust ning on äratasuv abivahnd vaid taksona, veokina või bussina ja muu sellisena. Investeering energiatootmisse on aga õige toimetamise korral igati tulus tootes kindlasti paremat kasvikut kui pangadeposiit.
Seega võimalus taastuvenergiaühistuid luua on omamoodi tõestamise leidnud...head pealehakkamist! Kui nõu ja abi vaja on võtke ühendust.

Hiidtuulepargid ja üldine maripuundus.

Tuuleparkide teemast ei saa üle ega ümber. Toimuv (vaidlused Hiiumaal ja taastuvenergeetiliste ning energiasäästu investeeringute pärsitus) näitab veelkord ja väga valusalt kätte selle, et tegelikult pole Maripuu mitte ainus maripuu valitsuses. Tuuleparkide asjus on maripuudeks osutunud aga ministrid Parts ja Tammkivi.
Ette teada, selgitatult ja hoiatatult on räägitud (no vähemalt mina isiklikult ja kogu roheliste kamp takkaotsa...nii poliitilised kui mittepoliitilised) et:


1) taastuvenergia muutub Euroopa liidus kindlasti oluliseks ja keskseks teemaks ning see on oluline ka Eesti majanduse jaoks


2) taastuvenergia temaatika nõuab riikliku planeeringut kuna tegu on laiemalt maakasutust ja keskkonnakasutust puudutava küsimusega.


3) üleriiklike planeeringute puudumine taastuvenergia vallas on sotsiaalsete konfliktide allikas ja viib paratamatult ka investeeringute luhtaminekuni


4) ükskõiksus taastuvenergeetika temaatikas viib investeeringute ärajäämiseni oludes, kus Euroopa liidu vajadus taastuvenergia osas on poliitiliselt kokku lepitud ning Eesti olud taastuvenergeetilise innovatsiooni jaoks on imehead


Mainitud teemade sihipärane vältimine viimase pea kahe aasta jooksul on loonud olukorra, kus selgeid ja otstarbekalt suunatud taastuvenergeetilisi investeeringuid Eestisse ei saagi tekkida.
Loomulikult on igaüks, kes selleks huvi üles näitab ja võimalusi kasutab, suuteline oma isikliku elamise üle viima tuulegeneraatorile ja päikepaneelidele, mis siis akusid laevad ja millest läbi muundi saavad elektriseadmed oma vajaliku voolu. See lahendus maksab keskmise auto hinna ja võiks kõne alla tulla tõesti osades majapidamistes. Nendesse majapidamistesse ei tule aga kindlasti investeerima mõni teine...vähemalt esialgu on see koduomanike endi mure.


Euroopa Liidus on olemas hoiak, et 2020 aastal soovitakse taastuvenergiat näha 20% ulatuses kogu energiapoost. See tekitab turgu ja ootusi. Sama EL on kujundamas suure tõenäosusega olukorda, et fossiilkütuste põletamiseks on vaja soetada kvoote ja seda juba edaspidi pigem oksjonikorras. Nii on iga taastuvenergiaallikas teretulnud...seda aga ühel tingimusel: kui taastuvenergiatootmine on õigetel alustel püsti pandud.


Millised on aga need õiged alused?


1. Mitte tuulepark ei taga taastuvenergia tootmist vaid ennekõike tuulepark terviklikult toimivas energiasüsteemis teeb seda. Täna võib arvata, et võib ette tulla ka tuuleparkide ehitusi, mis apelleerivad konjunktuurile. Soetatakse maa, korraldatakse planeering, tehakse keskkonnamõju hindamine ning hangitakse ehk ka ehituluba ja esmased kokkulepped põhivõrguga ning projekt müüakse maha. Kuna on tuulenergeetika buum, siis osad sellised toimingud on kindlasti loomult samad nagu keset põlde kavandatud kinnisvaraarendused, mis loodi suure nõudluse perioodil. Täna hallitavad need lahendused keset põlde ilma ühegi elanikuta. Tuulenergeetikas ja taastuvenergeetikas on enam vaja just seda, et investeering ja investeerijad tagaksid pühendumise just energia ja just taastuvenergiatootmisele ning, et see energia säilitaks oma taastuviseloomu. See tähendab aga ennekõike seda, et vajadus loodava tuulepargi järele ning investori poolt arvatava(sihiks võetud) turu jätkusuutlikkus peab olema ilmne ja nähtav.
See annab ka kohalikule omavalitsusele võimaluse muuta turu olemasolu ja selle jätkusuutlikkuse tõestatus oluliseks osaks planeeringute kinnitamisel: ei saa ju loota, et turu puudumise või ilmselge kaotusriski tõttu kasutuseta jääv tuulepark ilma rahavoota risuks ei muutu. Väide, et sellesse investeeritakse ja on investeeritud palju raha, antud juhul ei päde. Ka põldudel hallitavate majakökside sisse on samuti investeeritud palju raha...neid aga hukutas ebaselge või liialt ajutisena kavandatud eesmärk. Ka tuuleparkidega võib nii minna kui keskendutakse vaid varaarendusele, mitte energiatootmisele.


2. Õige alus on loomulikult ka energia õige hind. Taastuvenergiat tänane seadusruum soosib. Kokkuostuhind on kõrge. Seda ei maksa kinni mitte kõik maksumaksjad vaid küll kõik energiatarbijad...seda küll osas, mis taastuvenergia läheb siinses elektrivõrgus kasutusse. Investeerida on aga mõtet tootmisse, kus kauba hind tagab investeeringute tootluse. Seetõttu on Eesti energiasüsteemi poolt osad välja öeldud motiivid ja tegelikult ka konkurentsiameti tegevus (endise energiaturu inspektsiooni tegevus) olnud investeeringute eemalehoidmine Eesti energiaturult. Miks? Aga nad on võidelnud igati madala elektrienergia hinna eest. Esmapilgul võib tundagi, et odav elektrienergia hind on tohutu eelis kõigi jaoks. Seda kahjuks esmapilgul kuna loomult on tegemist turumoonutusega, riigi poolt elanikele antud vale signaaliga. Ka igaühe isiklikus plaanis ei ole hea nautida mitte energiaühiku madalat hinda vaid toime tulla võimalikult väikse hulga energiaühikutega aasta jooksul. Nii ei tekita kaks korda kõrgem energiahind oludes, kus seda kolm korda kokku hoida mitte makseprobleeme juurde vaid hoopis vähendaks neid. Samas pole ilma kõrgema energiahinnata või selle hinnatõusu möödapääsmatuse mõistmiseta loota, et säästmisvajadust mõistetaks. Nii mõistetaks kui sellesse investeeritaks. Ma ei kutsu siinkohal mitte hindu tõstma vaid eelkõige eemaldama need takistused, mis hoiavad elus turumoonutused. Üks suuremaid turumoonutusi on aga kindlasti kaudsete kulude arvestamatajätmine elektrihinnas: nii on tänases Eestis kodudesse jõudev elekter ühiskonna jaoks aga oluliselt kallim, sest iga kilovatt-tunni eest tasub ühiskond kaudsete kulutustena (tervisekahjude, keskkonnakahjude jne eest) elektrihinnale peale kuni 2 krooni! Kolmekroonine põlevkivielektri hind aga paneks juba mõtlema, kas pole? Kümnel tuhandel Hiidlasel kulub kokku aastas kuni 100 miljonit krooni, et ülal pidada põlevkivienergeetikat...sama raha võiks ju kuluda millegi väärtuslikuma peale, kas pole?


3. Õige alus on ka see, et mistahes tehniline rajatis...olgu see siis tuulepark või loomalaut...peab olema rajatud nii, et selle jaoks keskkonnasõbralikkuse, majandusliku jätkusuutlikkuse ning positiivse sotsiaalse mõju korrutis oleks maksimaalne. Üks nulline tegur juba välistaks kava.
Majandusliku jätkusuutlikkuse puhul on aga vaja selgelt eristada lootust jätkusuutlikkuseks ja tegelikku jätkusuutlikkust. Kui tuleme nüüd tagasi nendesamade Hiiumaale kavandatavate tuulehiiglaste juurde siis on loomulikult võtmeküsimuseks nende toodetud elektrienergia stabiliseerimise küsimus. Loomulikult võib loota, et ehk lähimad 5-10 aastat toovad akud ja superkondensaatorid, mis võimaldavad energialiia salvestamist ja siis muutuva tuulikud tõepoolest võrku stabiilset elektrit tootvateks seadmeteks. Tõenäosus selleks on vägagi suur, sest vähema naftakuluga hübriid või siis päris-elektriautode tootjad tekitavad suure nõudluse selliste salvestusseadmete järele. Täna aga selliseid lahendusi pole ja tuulikut sellel lootusel püsti ei panda.
Selle puudumisel on aga stabiliseerimiseks järgmised võimalused ning nende kombinatsioonid: Põhjamaadega tugevamalt seotud elektrivõrk ja näiteks Rootsi hüdrojaamade kasutamine Eesti elektri stabiliseerimiseks, gaasiturbiinjaamad ning oma pumpelektrijaam.


Esimese lahenduse puhul on olemas paratamatu ülempiir Eestisse kavandatava tuuleparginduse suurusele. Energiajulgeoleku üheks aluseks on nii tootmise kui võrguühenduste mitmekesisus. See loomulik ülempiir ongi tingitud loomupärasest vajadusest mitmekesistada ka energiasüsteemi Rootsis...hinnatult jääb see loomupärane ülempiir 1,5 GW taastuvenergeetiliste Eestist tulla võivate elektrivõimuste juurde ja vastava võimsusega kaabliühenduse juurde. Selle piiri ületamisel tuleb aga arvestada järgmist: Rootsi suurimal hüdroenergiatootjal (Vattenfall) on omad tuuma- ja söejaamad ning tuulepargid ka Saksamaal ja needki vajavad tipukoormuste katmist kiirelt vabastatavatest allikatest (hüdrojaamadest). Eesti poole liiguks see stabiliseeriv energia vaid juhul kui hind tunduks atraktiivne (või oleks mingi muu kokkulepe Eesti ja Rootsi vahel) ja hind hakkaks tunduma atraktiivne vaid siis kui ühiskond lõpetaks elektrienergia näiliselt odava hinna nautimiseks sellele kaude pealemaksmise.


Gaasiturbiinjaamade kasutamne vähendab selgelt tuulelektri taastuvallika mõõdet. Selleks, et ka gaasiturbiinidega säiliks elektrienergia taastuviseloom võimalikult suurel määral peaks see gaas olema samuti taastuva iseloomuga. See aga tähendaks biomassi mikrobioloogilise või pürolüütilise gaasistamise käivitamist Eestis. See, muide, oleks otstarbekas ka sõltumata tuuleparkidest.


Oma pumpjaama rajamise puhul on aga üheks oluliseks takistuseks seesama hinna ja turumoonutus, millest korduvalt juttu on olnud...sisuliselt takistab see ka oma gaasitootmise käivitamist ja üleüldse energiaturu kujunemist Eestis..ehk teisisõnu: vaatamata näiliselt liberaalsele majandusmudelile elame me energiakommunismi meenutavas olukorras, mis ilmselt koos korruptsiooni ja kõikvõimalike kartellilepetega on olnud üks tegelikke sisulisi põhjusi, miks Eesti majandus sedavõrd kipakaks on jäänud. Energiaturgu ning tootmist on käsitletud Eestis kui mingit rahvuslikku vabaduse eest võitlevat soomusrongi, mille peamiseks eesmärgiks on tarbijatelt küsitava energiahinna madalal hoidmine. See on olnud meie tänaseks realiseeruma hakanud majandusliku suitsiidi üks alustalasid.


Millised on siis aga soovitused tuulenergeetika arenguks kui loo alul mainitud võimulodevusest ühtki üleriigilist ja investeeringuid sisuliselt suunavat kava ei ole ja julgen arvata, et selle valitsemiskomplektiga ka ei tule. Või kui tuleb siis lootusetult hilinenult.


1. Hakake looma omi taastuvenergia ühistuid, mille eesmärgiks on osaliselt või täielikult katta kogukonna enda vajadus energia järele ja saada selle käigus hüvena just madalam või siis üle pikema aja garanteeritud ja stabiilne energiahind. Ülejääk müüa loomulikult võrku...sellise tegevuse tulusus (arvestades nii madalamat hinda kui rahalist tulugi) võib olla 10-15%...parem kindlasti kui raha panka paigutades või lähiajal muud äri ajada üritades. Kuid samas ei maksa eriti toetuda/loota võrku müümise tulususele kuna võrku müümine eeldab ka valmisolekut võrgu töös hoidmise nimel tehtavaks koostööks selleks seatud reeglite järgi.


2. Algatage ise või nõudke omavalitsustelt taastuvenergia teemaplaneeringute algatamist ja tsoneerige omavalitsuste jõu ja rahva tahtega ära maaalad, kus taastuvenergeetikat rakendada (tehke ära riigi tegemata töö). Kehtestage ka keskkonna, kogukonna ning majandusliku jätkusuutlikkuse nõuded neile planeeringutele.


3. Juba algatatud planeeringute puhul nõudke selgelt taastuvenergeetika sobivuskriteeriumi (TES) täitmist:
TES = keskkonnasõbralikkus x positiivne sotsiaalne mõju x majanduslik jätkusuutlikkus


Majandusliku jätkusuutlikkuse puhul keskenduge neile argumentidele ja väidetele ning nende tõestusele, mis lähtuvad just investori soovist ajada energia mitte kinnisvaraäri. Tundke üksikasjadeni huvi selle vastu kuidas oludes, kus tegelikult veel puuduvad ühendusvõrgud riikide vahel kavatseb investor energiatootmisele pühenduda. Taastuvenergiaäri majanduslik jätkusuutlikkus on ka ainus võimalus vähendada sellesama tegevuse keskkonnamõju.
Saaremaa süvasadam ju rajati samamoodi ebaadekvaatsetele turuootustele apelleerides ja tänaseks on tegu üksjagu kasutu betoonlasuga Küdema lahes: ei töökohti ega reisijaid ega turismi raketina taevasse sööstmist. Suurte tuuleparkide rajamisel tuleb vältida samu võimalikke arenguid.


Sedalaadi energeetiliste suurprojektide (nagu Hiiumaa või muudki tuulepargid) tekitatav võimalik problemaatika ei tulene mitte kapitali päritolust vaid selle raiskamisest ja pillamisest lootuses, et soodsatesse oludesse algatatud kava on igal juhul kallimalt maha müüdav. Probleemiks pole mitte Vene, Kanada või Hiina päritoluga kapital vaid see, kas selle paigutaja soovib keskenduda kinnisvara või energiaärile.

Tuulealune maa

Hiidlased koguvad allkirju tuuleparkide vastu? Kas tõesti võiks see võimalik olla kandis, kus kõige nähtavam ja tuntavam energiaallikas ongi tuul, mida mitte ainult ei võiks vaid suisa tuleks kasutusse võtta - niivõrd laialt, kuid samas arukalt, kui see võimalik on?

Hiidlased ongi ju mere- ja tuulerahvas. Ajaloost on hea teadmine ja näide ühest teisest mere- ja tuulerahvast – hollandlastest. Nemad võitsid merelt maad, sest tuulikud andsid võimaluse pumbata vett tammide tagant avamerre. Lisaks viljajahvatamisele. Merekauplejaiks said nad samuti tänu tuulikutele. Nimelt leiutati saeraam, mis võimaldas massiliselt ja täpselt palkidest laudu saagida ning selle käitamiseks kasutati tuuleveskit. Tuul tegi hollandlastest mererahva... mererahvama kui britid, kus laevaehituses kasutati käsisaage, millega korralikust palgist ühe lõike tegemine võttis pool päeva kui mitte enam. Tuul, kui prii kütus, on olnud edu eelduseks möödanikus ja saaks seda olla ka tänapäeval. Ka Eesti jaoks.

Mistahes räpakalt tehtud ja kavandatud asi tekitab pahameelt. Ei saa teha lihtsalt õigeid asju...neid polegi olemas...õigel asjal peab olema ka õige aeg ning õige koht.
Tuulikute ja taastuvenergeetika aeg on selgelt käes ning laiemas mõttes on ka koht ju õige: Lääne-Eesti tuuline saarestikuala. Kehvad lood on aga konkreetsete vundamendikohtadega, sest jätkuvalt puudub Eestis taastuvenergeetika teemaplaneering ja sellega seotud regulatsioonid. See ei puuduta mitte ainult tuult vaid ka näiteks biomassi kasutust. Kui ühiskonnas pole kokku lepitud, millistelt aladelt korjatakse taastuvenergiat siis on selge, et tüli tuleb majja. Kui pole kokku lepitud, millisel moel neile aladele ehitama saab hakata, on taas võimalusi tüliks kui palju.

Kogukondadel on oma püsiväärtused ja arusaamad ning nendega tuleb paratamatult arvestada. Kogukonna huvisid eirava planeeringu ja majandamise ilmekas näide on Steri radioaktiivse allikaga steriliseerimiskeskuse rajamine Sauele Alliku külla...kohalike huvide arvestamata jätmine päädis ettevõtte pankrotiga.

Suure tõenäosusega on ka Hiiumaal aetud asju täiesti seaduse järgselt. Nii ongi hiidlasi enim hirmutava Raunisaare arendatava tuulepargi keskkonnamõju programmi koostamise koosolek juba järgmisel nädalal. Samas on ettekujutatavad muutused kohalike elanike jaoks sedavõrd märkimisväärsed, et see teema vajab paratamatut laiemat selgitamist.

Ka hiidlastel on täna suurepärane võimalus endilgi investeerida tuulenergiasse. Kas äriettevõttena või näiteks energiaühistuna, mille eesmärk võikski esmalt olla just oma tarbeks kohaliku ja kütusehindadest sõltumatu elektrienergia saamine. Sellised tootmisühistud toimivad meile kõige lähemal Rootsis, kuid selliseid on mujalgi.

Kõige selle puhul on üldiselt arusaadav ja vastuvõetav planeering loomulikult võtmeküsimus. Ei saa õigeks pidada, et suuremahuliste energiaprojektide, ka taastuvenergeetiliste projektide, planeeringuid algatatakse vaid siis, kui mõni ettevõtja selle vastu huvi tunneb. Kui valitsus näitab siinkohal üles leigust, saaksid samalaadse planeeringu ju korraldada omavalitsused ise. Näiteks Saaremaal ja Hiiumaal ühiselt. See oleks selge signaal ka mistahes ettevõtjaile-investeerijaile ning just sellise tervikplaneeringuga oleks loodud eeldused tülivabaks taastuvenergeetikaks Eestis.

Eesti põlevkivienergeetika selgelt mõistetavaks alternatiiviks ongi taastuvenergeetika: oma bioloogilise ja sünteetilise gaasi tootmine ning selle kasutamine koostootmisjaamades, tuulenergia kasutamine koos Eesti ja muude lähiriikide kaabliühendustega saavutatud ekspordi ning stabiliseerimisvõimalustega, vähesel määral ka põlevkivikasutus ja võtmeteemana loomulikult energiakokkuhoid.

Taastuvenergeetika ning energiasäästu vältimine liigutab meid aga paratamatul tuumaenergeetilise Eesti suuna. Eestis suunas, kuhu hakkavad kogunema jäätmed, mille probleemid paneksime järeltulevate põlvede kaela tuhandeteks aastateks. Kui lähema 5-8 aasta jooksul luua olukord, kus taastuvenergeetika oleks valdav ning Eesti energiasüsteem oleks stabiliseeritud ja kauplemisvalmis kaabliühendustega Rootsi ning Soomega, kaoks tegelikult vajadus tuumajõujaama järele. Seda teatakse ning paljusid tegematajätmisi taastuvenergeetika vallas saab aina selgemalt põhjendada just antud motiiviga.

Kuna tänaseks pole koostatud ei avamerealadele tuuleparkide ehitamist reguleerivat seadust (vaatamata majandusministri lubadusele, et see valmib juba eelmise aasta viimases kvartalis) nagu pole koostama asutud ka taastuvenergeetika üle-riigilist teemaplaneeringut, hoitakse sellega Eestist eemal kümnete miljardite kroonide ulatuses energiainvesteeringuid. See on paratamatult poliitiline otsus, mis loob soodustingimusi just tuumaenergeetika jaoks. Viimase aasta jooksul on tuumaenergiat ja tuumajäätmeid puudutavaid regulatsioone võimuliidu poolt vastu võetud rohkem kui taastuvenergeetikat puudutavaid.

Sellises sihipärases arukatele investeeringutele reeglite kehtestamata jätmises ei kaota mitte ainult hiidlased vaid kogu Eesti.

Ah jaa… ja loomulikult head innovatsiooniaastat kõigile... loodetavalt pole innovatsiooniaasta mitte järjekordne innovatsioonist rääkimise aasta vaid tegude aasta. Kasvõi Eesti taastuvenergeetilisemaks muutmise osas.

Räpase pärandi vastu

On arvamus, nagu suur hulk odavat energiat aitaks inimkonna ummikteest. Näiteks siis, kui see üüratu hulk energiat toota tuumade lõhustumise energiast või püüda kinni kogu süsihappegaas, mis fossiilkütuste põletamisel tekib. Kas see tooks tagasi tasakaalu inimese ja looduse vahel? Vaevalt...see oleks üks järjekordne põhjus enam ning enam toota ja tarbida.

Tuumaenergeetika suurimaks probleemiks on just tuumajäätmed: kas mattes või mitte mattes ei tea me tegelikult seda, mis neist saab 100, 1000 või 10 000 aasta perspektiivis.
Igal juhul on tuumaenergeetika täpselt samal moel nagu fossilkütustegi kasutamine tuleviku arvelt elamine. Tuumjäätmed on paratamatult meie räpane pärand järgmistele põlvedele. Ka maa alla maetuna. Täna avastavad arheoloogid kaevamistel mõne sajakonna aasta vanuse majavundamendi ja on sellest üllatunud. Keegi ei mäleta seda enam. Soomes laiendatakse seotult tuumjaamade lisandumisega Tuumajäätmete hoidlat Olkiluotos. See on saja aastane projekt. majanduslikus mõttes. Kas aga selle projekti algatajad suudavad selel aja jooksul kanda vastutust sündiva ees. Loomulikult mitte sest tegelikult matekase seal 400 meetri sügavusele ühtekokku 12 000 tonni radioaktiivseid jäätmeid isegi mitte tuhandeks vaid tervelt saaks tuhandeks aastaks.

Sedalaadi keskkonanmõjusid ei saa hinnata tehnolooglislet nii nagu seda tehakse ja mida tutvustati ka eilsel koosolekul Keskkonnaministeeriumis. Sedalaadi keskkonnamõjule tuleb anda selgelt eetiline ning moraalne hinnag. mida aga loomulikult ei teha. Sest järeldus oleks üks: me tekitame järeltulevatele põlvedele määramatult toimiva räpase pärandi. Kas kõnealune keskkonnamõju hindaja on suuteline sisuliselt prognoosima mis võim ja milline rahvas elab Soome aladel 100 aasta pärast...loomulikult mitte. Ammugi pole võimalik seda ennustada 1000 või 10 000 aasta perspektiivis.
Inimesed unustavad tehtu palju kiiremini kui 100 aastaga. 1000 aasta pärast ei pruugi olla enam mingit mäelstust tuumajäätmete olemusest ja ammugi ei saa me kindlad olla, et inimkonna areng Maal jätkub ilma vahepealsete kultuurikadudeta.

Pange tähele, et me tänaseni ei tea täit tõde Egiptuse püramiididegi koha ning nendes varjuv oht on vist õnneks seotud vaid seal muumiaid õgivate seenorganismide ning nende tekitatavate toksiinidega. Täna on Maailmas sadu tuhandeid tonne matmist või kasutamist ootavaid tuumajäätmeid. Moraalitu oleks neid juurde tekitada ja seetõttu on moraalitu ka Eestis aina süvenev hoiak, et me vajame oma tuumajaama. Ei vaja. Ja seda mitte isegi majanduslikel või tehnoloogilistel (kuiga ka need välisatavad nii tuumjaama võimalikkuse kui vajalikkuse Eestis) põhjustel vaid just eelkirjeldatud eetilistel põhjustel.

Kuna kõiki neid eetilisi tulevikuprobleeme ei saa vältida tuumajäätmete hoiustamistehnoloogiatega...olgu need jäätmed maetud maa alal või kuhu tahes (järgnevad tsivilisatsioonid võivad olla ju sama uudishimulikud ja kaevamishimulised kui meiegi!) siis on seda võimalik vältida vaid ühel moel: uute tuumajäätmete tekitamise lõpetamisega. Mis tähendab ka praeguse tehnikka tasemega toimiva tuunmaenergeetika paratamatut lõpetamisvajadust. Põhjus ei ole mitte tehnoloogiline vaid selgelt eetiline.

Me ei tunneta oma tegevuse piire ja oleme neist hoogsalt üle astunud. Inimkonna kinganumber on kolmandiku võrra suurem kui Maal meile astumisvõimalusi pakkuda on. Tõepoolest...iga inimese kohta Maal on "kõigest" tuhat tonni muud elusloodust ja täna on inimeste energia ja tehnikakasutus sedavõrd äge, et selle tuhande tonni teisaldamise ja teisendamisega tuldaks toime mitte eluaja, vaid vajadusel ju loetud päevadega. See aga pole otstarbeks, see pole mõistlik ja see pole meie endi eluspüsimiseks vajalik. Just seetõttu on põhjust seda tuhandet tonni elusainet pidada ja olla lasta, mitte ümber kujundada.

Just see elusloodus loob veel ja jätkuvalt meile sobiliku atmosfääri, magevee ning viljaka mulla börsi, turu ja valitsuste vahelesegamiseta. Nii võiksid asjad jäädagi. Ja oma energiagi peame ammutama moel, mis nii sedasama loodust kui kõiki inimpõlvi võimalikult vähe ohustaks ja kahjustaks.

Küll saevad...küll saevad!!

Koalitsiooni loomusel on ammendumise märke. Mis loomulikult ei tähenda, et nägu ei võida taas puhtaks pesta (loomulikult antud lubadustest) ja mühinal uuesti edasi minna...ikka võimu nimel, mis tekitab täiesti tavatu koostöövaimu. Seda on raskem sõnades kirjeldada kui pildis joonistada...eks hinnake ise.



Aga kuidas siis olla kui sotsiaalminister, kes on keeldunud korrigeerimast oma müramõõtmismäärust nii, et inimesed, kes elavad kortermajades saaksid aknaid avada ilma, et sissetungiv müra neid kurdistavalt häiriks? "Ei", ütles Maripuu ettepaneku peale, et müra mõõtmine võiks toimuda sellistes ruumides mitte suletud vaid avatud akendega. See oelevat ettevõtlusele liigseid kulusid tekitav. Nüüd neid kulusid pole aga pole varsti ka ettevõtteid. Küll on aga inimesed oma müraprobleemiga.

7000 inimest on pea neli kuud ilma oma ainsast toetusest. Ministrile oli see probleem teada 2008 aasta oktoobrist. Tema huviks ja vaevaks oli aga hoopis oma töötajate ja infosüsteemide proovilepanek. 7000 inimese kannatuse arvelt, millest sotsiaalministril aimugi ei ole. Samal sotsiaalministril, kes mõne kuu eest esines kirikutegelaste ees väites kui kristlik on reformierakond ja selle poliitika. Tee teisele seda, mida tahad, et sullegi tehakse. Mäejutlusest, teate küll...kas tõesti on pr. Maripuu soov loobuda oma nelja kuu palgast?

Võis siis sotsialist Padar, kelle soolod on valitsemisrahvast ilmselt mitemid kordi proovile pannud...nagu see viimane tubli mõtegi (õnneks veel mitte tegu) laenuvaegusi riigi rahaga leevendada.

Ja siis veel sõbralik paar Parts ja Tammkivi, kelle asi oli (vastavalt võimuleppele) teoks teha taastuvenergeetika teemaplaneering. Just selle palneeringu puudumine on see, mis paneb inimesed kõige tuulerikkamas kandis...Hiiumaal...toimetama tuuleparkide vastaselt. Ja õige kah...sest mõned neist parkidest trügivad nii koduõeue kui on lihtsalt puhta ahnuse kehastused.
Ja selle kõige juures suudab triumviraat aeg-ajalt õhku paisata õõnsaid hüüatusi kodanikuühiskonnast ning selle olulisusest.
Huvitav, kauaks oksa jätkub?

Kõppu tuumajaam ja tuulikud minema!

Nagu teate käib praegu Hiiumaal allkirjade kogumine tuulikute rajamise vastu. Eesti kõige tuulerikkama ala elanikud ongi andmas allkirjakogujate veidi ühekülgsete juttude peale allkirju tuulenergeetika edendamise vastu Hiiumaal.
Siinkohal üks vestlus, milline võinuks aset leida kui hiidlastel oleks rohkem aega allkirjakogujalt küsimusi küsida ja täpsustusi nõuda:

Allkirjakoguja: Kop-kop...kas te allkirja annaksite nende va tuuleparkide vastu siin Hiiumaal?

Talumees: Miks?

A: Teate, need on venelastega seotud ja keegi on neist saanud ka Putini käest autasu!

T: Tõsi või?

A: Tõsi jah, ja peale selle on neil niipalju raha, et nad ehitavad siia väga palju tuulikuid ja kogu elekter läheb siit hoopiski Venemaale...

T: Kogu elekter?

A: Jajah...

T: Aga kuidas? Elekter on täies ulatuses Venemaale viidav ainult patareidena, ega nad ei kavatse siis patareisid tootma hakata?

A: Mina ka ei tea aga pidi venemaale minema.

T: Kuulge, elektrit saab niipalju toota kui seda tarbitakse ja kas see pole mitte hea kui meilt kaupu...milleks ka elekter on....välja viiakse.

A: Ma ei tea aga see kahtlane Vene taustaga firma on tegelikult hoopis huvitatud Hiiumaast kui piiritsoonist...vaat sedasi on lood.

T: Piiritsoonist...mis piiritsoonist? Euroopa piir jookseb ju läbi Peipsi, mitte Hiiiumaa...ahoi!

A: Aga ikkagi on ohtlik...venelased mõistate ju küll, millest ma räägin...

T: Teate ei mõista...kas need on siis mingid luurajad või?

A: Jah...pole välistatud...kindlasti võivad need ka luurajad olla.

T: Kuulge, aga miks te siis KAPOsse ei lähe ja oma andmeid nendega ei jaga?

A: Mis nüüd mina...ma olen väikene tegija...aga kas allikirja anante?

T:Mis hea pärast?

A: No mõelge ise...müra ja vibratsioon jäävad ju siia aga kogu elekter läheb ju välja see ei ole ju teie huvides, eks?

T: Ei saa ma aru...kui mul raha oleks ehitaksin ise kah tuuliku või läheks sinna osanikuks, kui saaks?

A: Aga see visuaalne reostus ja puha...?

T: Kuulge teie, kui ma toitu teen siis poole tunni jooksul keerab mu elektripliit soojaks õhuks sedavõrd põelvkvielektrit, mille tulemusena keeratakse tuksi neli pange täit puhast põhjavett...kas te seda teate üldse kuidas me praegune elekter saadakse. Kliima ja tervise ja keskkonna arvelt....ja pealegi maksame me kilovatt-tunni põlevkvielektri eest jhaigekassast ja riigikassast pea kaks krooni peale...pagan, ma ütlen.

A: Ei tea...aga kas allkirja anante? See põlevkvi teema on hoopis teine asi....

T: No kus ta teine asi on...ikka sama asi ju. Kui tuulest elektri teha siis põhjavesi ju raisku ei lähe ja kui tuulikud kaldast eemal meres, mis kahju nad mulle siis teha saavad. Pigem kasu ju...

A: Ei ole seal mingit kasu...ainult kahju...

T: No kui mõni tuulikuehitaja pakuks aktsiaid või muul moel osalust näiteks nagu Rootsis ja Saksamaal on tuulenergia ühistud...no ikka ostaks küll. Prii kütus, teie venelane ju tuult kinni keerata ei saa...eheh

A: No, kuidas ma nüüd ütlengi, need on kauged maad, seal ei ole venelasi.

T: Mis venelasi...kas venelane ei võigi äri ajada või teie meelest on iga venelane kohe luuraja?

A: Võib olla küll...kes seda teab...

T: Kuulge, kas teile ei tundu, et te võiksite oma kuplialust kontrollida lasta...

A: Ei tundu, kas peaks või?

T: Ahhh...eks te ise tetate....ja muide, kui me täna ütleme, et siia ei või tuulikuid tulla siis kust me siis seda puhtamat energiat võtma hakkame? Ahh?

A: Ma ei tea...aga tuulikuid saab ju ka mujale teha.

T: Mujale...mujale...siia ju saaks ka kui veidi arukamalt ja läbi rääkides teha.

A: Ja siis on võimalik veel tuumajaam teha...olen kuulnud, et varsti on olemas sellised pisikesed tuumajaamad...

T: Tuumajaam...mis juttu te nüüd ajate...?

A: No see võiks tulla näiteks kuhugi mandrile.

T: Mandrile? No vaadake ise kus Soomes tuumajaamu rajatakse: inimasustusest eemale...Läände...saarte peale. Nii vaadates
võiks jah üks tuumajaam tulla teie jutu järgi kuhugi sinna Kõpu kanti...vesi on priilt käes ja kui plärtsaka paneb siis ei jõua saast mandrini.

A: No aga ega need uuemad tuumajaamad niisama ju ei plahvata, need on ikka väga kindlad...

T: On või...?

A: On jah!

T: Aga kust te seda teate?

A: Meil kooltusel räägiti...ups...

T: Mis koolitusel? Te ju olete siin tuulikute vastu allkirju kogumas....

A: Mnnnn...nojah..nii tuleb välja...

T: Aga ega teil teises taskus pole äkki paberit, millega te kogute tuumajaamale toetusallkirju.

A: Ei ole...aga ega Eesti ilma tuumajaamata toime ei tule...

T: No jah...seda ma arvasin, et selle mesijutu taga on ikka midagi muud kah.

A: No aga ei saa ju muud moodi!

T: Kurrat, vaadake, et te mu õuest minema saate...muidu lasen koerad kallale...

A: Lähen juba lähen juba...aga kas äkki ikka kirjutate alla?


Ja laiemaks selgituseks veel: tegelike hädade põhjuseks on valitsus, kus pole suudetud varsti kahe aasta jooksul valmis teha koalitsioonilepingus kokku lepitud üle-Eestilist taastuvenergia teemaplaneeringut, mis oleks arukalt tsoneerinud kogu Eesti taastuvenergia tootmise mõttes.

Võlareform!

Kui juba siis juba. Miks peaks arvama, et raskustesse sattunud laenuvõtjad on ainsad probleemide käes vaevlejad tänases Eestis. Rahandusminister Padari arvates peaks osasid laenuvõtjaid, kel raske, riik aitama. Aga ehk hoopis kõigile võrdselt võlaleevendust. Ära lollitet SMS laendajad ja muidu liiakasuvõtjate küüsi sattunud...kas nemad on vähem tuge väärivad. Rahasüsteemi virrvarr on sedavõrd ulatuslik, et siin kosmeetikaga ei pruugi enam midagi korda saata. Vaja on radikaalsust. Radikaalset võlarahu näiteks.
Kristlikult ja seaduse alusel: alates 1. märtsist 2009 kustutakse kõik võlad ja nõudeõigused. Ka maksuameti omad. Ctrl-Alt-Del ja läheb uuesti lahti. Nüüd aga juba ettevaatlikumalt ja tasakaalukamalt. Tasakaalu mõttes võiksid pandid ja hüpoteegid üle mina võlausaldajatele ja veel maksmata kaubad kaupmeestele tagasi.
Sellist võlareformi mõtet avaldas eile õhtul üks vestluskaaslane.
Aga tõepoolest, mis oleks kui.....!?

Katk!

Palute pangal sulgeda oma kaotatud krediitkaardi. Nad sulgevadki, aga mitte selle, mis teil kadunud on. Ilmselt ei saanud telefoni otsas olev teenindaja teist õigesti aru.

Tellite söögikohas hommikusöögiks omleti. Pool tundi hiljem teatab ettekandja, et omlett olevat otsas. Otsas? Kas omletti tehakse mingis tehases või meisterdatakse muul moel masstootena. Kuna olete raha ära maksnud ei saavat seda ka tagastada.
Tellite midagi omleti asemele...see on kallim. Ettekandja käib te juures kolm korda raha juurde küsimas. Hinnavahe tõttu ja selle tõttu, et ta ei oskavat hästi arvutada.

Viite auto parandusse. Lähete järele. Sekretär ulatab teile autovõtmed ja ütleb, et auto on korras ja võite ära sõita. Istute autosse...see ei käivitu. Avate kapotialuse ja sealt puuduvad nii aku kui mingi karp, mille juhtmed vedelevad mootoriosadel. Lähete tagasi. Öeldakse, et nemad ei tea midagi...neil auto ikkagi sõitis. Pärast pooltteist tundi vaidlust tuleb ikkagi välja, et remont pole veel lõppenudki. Aga raha te tagasi ei saa...raamatupidamise süsteem olevat selline. Lähete taas nädalateks ooteseisundisse kuni mingi vidin mingist Hollandi vahelaost pärale jõuab. Kui seda üldse on tellitud!

Superpoe kassapidaja sõrmleb jõuluostu kahetuhandesele arvele rahumeeli juurde paar sigaretipakki...algul eitab ja pärast lubab siis selle kogemata juhtunu tagasi arvelda. Ta oli midagi sassi ajanud.
Keegi unustab midagi...keegi üritab teid veidke tüssata...keegi teeb veel midagi teist, kolmandat või neljandat. Need on vaid väike hulk näiteid isiklikest ja teiste kogemustest. Need on näited, mida on viimase paari-kolme kuu jooksul ette tulnud aina sagedamini ja sagendamini.
Need on näited, mis mõõdavad nii usalduse kadusmist, pisipättuste hulga kasvamist ja muud sellist.

Kui selle võrgupäeviku lugejailgi on samalaadseid tähelepanekuid siis kommentaaririda on see koht kuhu neid üles tähendada!

See on nagu Albert Camus' "Katk"...algul on üksikud surnud rotid tänaval ja hiljem terved inimlaipade virnad. Ja kummalisel moel inimene on suuteline leppima selle veidrusega (kuigi see ei lõpe paljude jaoks just kõige soodsamalt). Tuleb märgata märke: aasta lõppes ja uus algab lagunemise ja laokiloleku märkidega.
Kas kriis kulmineerub sotsiaalseks katkuks? Sotsiaalse katku vastu on ainus kaitse sotsiaalne immuunsüsteem...sotsiaalne kapital kui soovite. Need on need usaldus ja inimsuhted, mis ka raha ning heaolu haihtumisel alles jäävad. Kui on midagi alles jäämas.
Kriisist katkuni on loodetavalt aega. See on aeg, mille saame kasutusse võtta sellesama sotsiaalse kaitsesüsteemi kujundamiseks.

Selleks sotsiaalseks kaitsemehhanismiks on ühistegevus nagu ka heategevus ja vabatahtlik töö.
Selle kaitsemehhanismi elementideks on näiteks rööpraha juurutamine ühiskonna jaoks vajalike tööde tegemiseks, mille eest ei suudeta enam pärisrahas maksta. Rööpraha, mis püsib lootusel, et leidub ettevõtjaid, kes oma kasumivajadusest loobuvad (kasvõi osaliselt) ja osalt siis kaupu ja teenuseid ka rööpraha eest müüma hakkavad.
Selle kaitsemehhanismi osaks on ka otsedemokraatlik valitsemine ...esialgu siis omavalitsuste tasemel.
Selle kaitsemehhanismi elemendiks on kindlasti ka teadmine, et veel sündimata põlvede arvelt elamine pole sünnis.
Kas seda viimast ikka mõistavad need, kes arvavad, et küsimus kliimamuutuste ja inimtegevuse seistest on pelgalt poliitiline häma? Kas seda mõistavad need, kes ütlevad, et Eesti jaoks on innovatiivne rajada võimalikult ruttu tuumajaam. Arvestamata sellega, et tuumajäätmed jäävad ju tuhandeteks aastateks meie järeltulijate riskiks. Arvestamata sellega, et neist jäätmetest ei pruugi keegi enam tuhkagi mäletada juba saja aasta pärast.

2009 aasta peaks või võiks olla siis koostöö ja innovatsiooni aasta. Või saab sellest Eestile omaselt innovatsioonist ja koostööst intensiivselt rääkimise aasta? Tahaks loota, et mitte.
Selleks meile kõigile soodsat aega ja head tahet!

24 x 7 jõulud

Kinkimise soov on inimesel ju suisa veres. See on seal pidevalt ja mitte ainult aastalõputi, sünnipäeviti või muudel tähtpäevadel. Absoluutne õnne valem ongi ju pidevalt kõigile head teha.
Selgemalt asju vaadates on aga paljudel kinkimistel siiski vahetustehingu maik ning ilme. Mis parata...selline see inimloomus juba on.
Kinkimisest kõneldes ei saa me üle ega ümber raha kui vahetusväärtuse olemusest. ilmselt olete teiegi, head lugejad, kuulnud jutte sellest kuidas raha tekkinud olevat. Et siis kuidagi niimoodi, et keegi, kes oskas kirveid meisterdada oli neid juba terve kuhja valmis teinud kui märkas, et kõht on tühi ja nii olevatki asunud kirveid lamamste vastu vahetama. Siis tulnud aga keegi, kes nuputanudki välja universaalse vahetusväärtuse: raha. iseasi muidugi kuidas sellisel ajal kui enamus ajast kulus just elus püsimiseks ja toidu hankimiseks oli kirvemeistril niipalju aega, et valmis meisterdada tema enda vajadusi ületav hulk raieriistu? Ta oleks selle nikerdamise käigus ju nälga jäänud ja selle kätte otsadki andnud.

Tõenäoseim seletus raha kui vahetusväärtuse tekkele on aga hoopis muus. Nimelt harrastavad pärdikud üksteise karvadest satikaid otsida. Muide, ka siis kui neid seal üldse pole. Aga ikka otsivad. Ja tulemuslikult: kui see, kellelt otsustatakse juhtub süüa leidma siis jagab ta toitu ennekõike ja suuremas koguses nendega, kelle satikate otsimisajad pikemad. Võite seda pidada tallalakkujate eelistamiseks või pühendusmusest pidamiseks...kuidas keegi...aga pigem tekkib raha just sellellaadsest pärdikute käitumisilmingust. Inimühiskonnas ei jää see tänuvõlg mitte meelde vaid siis vahetusväärtusena paberile, metallile või digitaalmaailma.
Nii, et meie veres, geenides ja evolutsioonilises kogemuses on ilmselt õige vähe altruismi ja kui me seda mingitest kaalutlusest soovime seal näha siis osutub see ikkagi teatud mõttes teeneks, mille vastuteene võib avalduda sootuks üldisemal tasemel. Näiteks soodsates ökoloogilistes oludes.

Nii ei peaks ka ametniku taskusse unustatud rahapakk või märkmiku vahele unustatud kinkekaartki olema ju midagi muud kui altruismi täiesti tavapärane avaldus. Ikka lootuses, et sünnivad soodsamad majandusökoloogilised olud. Tavaliselt sünnivadki ju.

Korruptsioon kui nähtus, nagu aru saate on ilmselt sügavate juurtega ja pika ajalooga. Huvi selle vastu ei tunne mitte ainult politsei, prokuratuur ja kohtud vaid ka teadlased. Mõistagi on paju korruptsiooni ja sellelaadseid ilminguid ka teaduses ja selle rahastamises eneses. Kuni Nobeli teaduspreemiateni välja, nagu viimasel ajal kahtlustatakse. Aga samas on ka korruptsiooni ennastki piisavalt uuritud. Kui nähtust.
Seda on teinud nii professionaalsed teadlased kui asjaarmastajadki. Näiteks üks Eesti ettevõtjagi, kelle katseprotokollide ülestähenduse tõi ära 17. detsembri 2008 ajaleht "Postimees".
Uskudes katse läbiviijast harrastusteadlase enda väiteid selle kohta, et tegemist ei olnud mitte sooviga astuda korruptiivsesse tehingusse vaid teha lihtsalt katset saame me enneolematu kogemuse just kaitsepolitsei ametnike üles tähendatud katseprotokollist. Peetud dialoog erineb tavapärasest artikuleeritud kõnest. Erinevate häälitsuste rohkus ning selgelt välja kujunemata artikulatsioon ning grammatikagi viitavad selgelt asjaolule, et korruptsiooni juured võivadki olla juba pärdikute juures...kui meist evolutsiooniliselt mitte kaugemalgi. Näiteks lameusside ja käsnade juures, keda peetakse meie geneetilisteks esivanemateks.

Ütleme ausalt...täna ei teaks me ilma katsetavate harrastusteadlasteta ei korruptsiooni olemasolust ega selle peenematest mehhanismidest nagu ka päritolust. Sadu ja sadu õnnestunud maatehinguid ja planeerimisotsuseid ning rendileppeid ja erastamisi on Eestis toimunud tänu iidsele ökosüsteemsele mehhanismile. Kurb on vaadata kuidas kaitsepolitsei, prokuratuur ja kohtud on nagu püha inkvisitsioon oma alatute meetoditega kaasaegsete giordano brunode ja galileo galileide kallal oma väge pruugivad, kelle siiraks sooviks on välja tuua iidne tõde.

Jõuluvana, kinkija, heategija, üllasmees...nimetage kuis tahate...on meie geneetilisse koodi sisse kirjutatud ning see otsib meist väljapääsu 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Laskem kinkimiskirg kapist välja. Kas saab ja tohib niivõrd julmalt käsitleda selle loomuliku ja ürgse kire kütkes olijaid? Tõsi...selle kirega liialdamine võib lõppeda pärdikuks, tallalakkujaks või lihtsalt pätiks muutumisega aga ega siis jõuga tõe vastu saa.

Kaubandushoroskoop 2008-2009 vahetuseks

Liikusin kaubandusse. Üllatusin. Kaubad enamjaolt ikka samade hindadega. Kallid loomulikult. Allahindlussildid puudutavad vaid seda kraami mida ei osteta. Ei osteta ka siis kui need on alla hinnatud.
Kaupmehed arvavad, et jõuluajal saab veel müüa hea hinnaga ja siis teha järelnopet jõulu- ning aastavahetuse järgsel allahindlusajal. Nii nad vähemalt on rääkinud.
Ennustus on aga selles, et noppeaega ei tule. Kui siis peaksid olema kõik kaubad sel aastalguse allahindlusel maksma 1 või 10 või äärmisel juhul 100 krooni. Inimeste säästud ja sms-tengelpungadki on aastaalgul tühjemast tühjemad.
Ennustus ongi selles, et sedapuhku lõppeb inimeste rahaline võhm nii aastavahetuse paiku ja müüginumbrid jäävad kokkuvõttes ligi veerandi kuni kolmandiku võrra madalamaks kui 2007 aasta jõulude ajal.

Ettevõtja, kes veel järgmisel aastalgi tahab elus püsida peab lähtuma iidsest põhimõttest: "Cash is the king!" ja kasutama ostlejate jõulu- ja aastavahetuse kulutamisvalmidust ning hindama tooted allla soetushinnale või veelgi madalamale. Need kes seda ei tee on paratamatult aasta alguses rahatud ja mõne aja pärast ka õnnetud...arved vajavad maksmist. Teadupoolest maksumateile aga sukkades, sokkides ja talvemütsides ning legoklotsides makse maksta ei saa...nagu ei mistahes teiselegi võlausaldajale.

Selline ennustus siis selleks puhuks. Mitte, et ma nüüd tarbimist taga kihutaks aga hea oleks kui poode siiski ka 2009 aastal mõned alles oleks. Kasvõi parema konkurentsi huvides.
Nii, et ravige ennast garanteeritud rahapuuduse vastu, härrased ja prouased kaupmehed, koheste ja priskete allahindlustega. 50% kogu kaubale oleks nagu miinimumtase ja rahanappusest tulevad edukat välja need kes sellest piirist üle ja soetushindadele üsna lähedale liiguvad.
Häid kaubanduslikke jõule ja kaubanduslikku aastalõppu...uuel aastal on mõneks ajaks kaubanduse lõpp!

Demokraatia ja rämpsdemokraatia.

Erinevad sisuliselt prahiks osutunud väärtpaberid börsidel on olnud majandusliku kulutule mootoriks üle kolme viimase aastakümne. Mida polegi ju nii vähe kuid tänaseks annavad börsikaminas sooja vaid nende väärtpaberite servades vingerdavad hõõgvel ussikesed. Võhm on otsa saanud.

Veel hiljaaegugi oldi võimalike kehvade aegade raviks Eestis taluma ka karmi kätt: keegi peaks tulema ja asjad õigesti paika panema! Kaua me kannatame seda tüütut demokraatiat?
Tänaseks on kehvad ajad tiksuma hakanud. Karmi käe asemel aga...üllatus, üllatus...kostub aina sagedamini sootuks uusi väljaütlemisi: pöördutakse rahva poole. Küll selleks, et teada anda, et rahvas võiks riigi huvides vähem kulutada ja rohkem kokku hoida aga ka selleks, et teavitada rahvale, et nüüd on neil võimalus otsuseid teha. Õige kah! Eks hädade suurus ja ulatus ole selline, et ka karmi käe senised kuultuajad saavad aru, et nüpelda sellistes oludes rahvast rusika või nuiaga, kraavi jooksnud majandust see tee peale tagasi ei upita. Sestap on see kõva käsi ka mõneks ajaks ehk unustatud.
Ja selle asemele on astumas rämpsdemokraatia: rahvale antakse valida kumb plaan aina napimaks muutuva eelarvemolli juurde lasta. Kas püüne või katel, kui võtta see viimane pealinna juhtum.
Loomulikult on tegemist oluliselt leebema looga kui nalajandis Valgevene kohta, milles kirjeldatakse samuti otsedemokraatlikku lahendust sealmail:referendumil, nimelt, päritakse: "Ega te ei tea mõnda põhjust, miks president Lukašenka ei peaks jätkama?" ja vastusevariandid: "Jah, ei tea" ja "Ei, ei tea."
Aga eks see näiva demokraatia taha pugev diktatuur hakkagi peale mingist esialgu kummalisest mõtteveidrusest. Lõpuks on aga nagu Venetsueelas, kus samuti on ametlik otsedemokraatia...kuid paraku on selle rakendamispraktika napp ja näib napiks jäävatki.

Teadmatus nii otsedemokraatia kui siduvate referendumite tegeliku tähenduse kohta on see müütide allikas, millest voogab võimalusi kõikvõimalikeks oludeks. Neil headel või ütleme siis parematel aegadel on otsedemokraatia tont, millega hirmutada, ning öelda, et kui te rahvale otsustusõiguse annate siis küll te alles näete millised manipulatsioonid, seatembud ja häälteostmised siis sündima hakkavad! No millised siis? Ega's hullemad kui iga nelja aasta tagant? Ikka samasugused ja pigem vähemas mahus sest himuraimgi võimutaotleja ei leia niipalju toetust sellist plakatite paraadi pidevalt korraldada.
Esindusdemokraatiagagi on ju see lugu on paljud selle nautijad peavad Põhiseaduses kõrgeima võimuna nimetatud rahvast tobukesteks, kelle vahetusse kasutusse võimu andmine olevat suisa ohtlik. Rahvas pidavat nimelt väga rumal olema! Huvitav, kas ka siis kui rahva tarkuses kahtlejad oma mandaadid saavad?
Nüüd on teine aeg, raha napib, võimalusi napib, lootusi napib ja vastutada on vaev. Siis sobib kuidagi pehmeid näivaid otsedemokraatlikke küsimusi küsida ja öelda, et see see rahva vahetu tahe ongi.

Linnuke internetiküljel kahe võimaliku valiku vahell on aga nii demokraatiast kui otsedemokraatiast sama kaugel kui nelinurkseks lõigatud kuivanud lehmakoook mikroprotsessorist. Tõsi, mõlemad näevad kandilised välja ja väga suure tõenäosusega võib mõlema sisemuses ka midagi toimuda.

Hea demokraatliku ning ennekõike otsedemokraatliku tava alus ei ole mitte võimu küsimus rahva suunal (millele siis vastused ette on pakutud) vaid rahva enese võimalus sõnastada tahte sisu ja see siis ka realiseerida. Koguda allkirju täna, kas koduõue läbilõikava kiirtee või inimeste elupaikadesse rajatavate paekivi või liivaaukude või mõne niisama mõttetuse vastu, on muutunud selle rajamisest huvitatute jaoks pilkeobjektiks. See on vaat-et kodusõja või siis selle künnise olukord. Valdavalt on see õnneks muidugi valmidus vaimseks kodusõjaks, kus rahvale vastaspooleks esialgu neid nörritav omavalisus, riik või siis ettevõtja. 1848 aastal oldi Šveitsiski tõsisema sisetüli oht. Puhkenud ja tagantjärgi kodusõjaks kutsustud kuuaajases relvastatud toimetamises sai hukka sadakond inimest ja neistki enamus relvakasutusvigade tõttu, mida kaasajal sõbrakuuliks kutsutakse. Igatahes Šveitslased oma põhiseaduse otsedemokraatlikuks kohandasid ja tänaseks on sellest ajast korraldatud üle 530 üleriikliku siduva referendumi. Neist üle 160 on olnud otsesed rahva omaalgatused, millest vaid 8% on rahvahääletusel toetuse leidnud. 190-st kohustuslikust referendumist (võim peab põhiseaduse järgi rahva arvamust küsima) on ligi kolmveerand ka selle rahvatoetuse saanud. Kusjuures aasta-aastalt on toetuse saamise osakaal kasvanud (loe: võim on õppinud rahvaga arvestama ja inimesi sisuliselt kaasama). Kuna Šveitsi põhiseadus annab ka õiguse rahvahääletusel vastuvõetud seadusakt vetostada on seda ka 150 korral pooltel juhtudel ka tehtud.

Otsedemokraatia võib tunduda mõne jaoks kallis ja mõne jaoks kohmakas kuid väikese rahava jaoks on see olnud viis nii raskeid aegu üle elada kui headel aegadel ka rumalusi vältida. Eesti esimeseski põhiseaduses võeti Šveitsi omast mõõtu kuid ju see mõõduvõtt jäi napiks ja kehvadel aegadel kaldusime rohkem selle kõva käe, karmi korra suunas kui rahva usaldamise suunas.
Šveitsi sõjalise totaalkaitse põhimõtet ja ülesehitust on sageli toodud võimaliku eeskujuna Eesti jaoks. Riigikaitsest on relvastet rahvas vaid üks osa. Suurem osa kaitstud riigist tuleb sellest kui rahvale võim vahetumalt ning selgemalt kätte anda.
Võimalik, et Šveitsist kopeeritud põhiseaduse korral oleks olnud võimalik välistada karmikäelist ja demokraatiat enese alal rullivat omavaoli ning baaside lepingust kasvanud okupatsioonigi. Ajalugu pole aga eksperimentaalteadus ning ainus mida me teha saame on teistest väärtushoikautest luua elukeskkonda endale ja aja lugusid järgmistele põlvedele.