teisipäev, 15. märts 2011

Fukushima õppetund ja paremad masinad


Täna saab öelda üht. Inimene ei pruugi olal nii leidlik, et ette näha kõiki riske ja probleeme, mida võib ette tulla tema enda ehitatud masinatega.
Isegi kui mingeid hädasid on võimalik ette näha siis hulgikaupa kaela tulevad hädad pärsivad võimaluse lahendada probleeme nii nagu paberil ja plaanides eelnevalt kirja pandud.

Enamgi veel. Mõelge veidi (nüüd siis tuumajaamast) tegemist on ju küllaltki kindla ja määratud ülesehitusega seadmega. Mida ma silmas pean? Aga seda, et nii palju kõikvõimalikke riske ja hädasid, kui suudetakse ette näha ja neile lahendusi välja mõelda (need lahendused ei pruugi aga toimida…sest keegi neid ju töötava reaktoriga katsetama ei hakka)…siis need lahendused keevitatakse ja valatakse kokku.
Kui olud muutuvad siis paraku jääb masin ikka selliseks nagu see välja mõeldi.

Isegi vanglast suudab inimene põgeneda. Ka kõige moodsamast, kuigi selle vangla on loonud oma ala asjatundjad. Nii on ka tuumajaama või mistahes muu seadmega: inimlikud vead ja ettenägemisvõimetus külastab meid kõige ebameeldiamal ajahetkel. Seda enam kui vastaseks on loodus kõigi oma ettenägematte seoste ja juhustega.

Tõsi ju on, et ka lennukid kukuvad alla ja inimesed hukkuvad. Kas peaksime lendamisse suhtuma kriitiliselt? Võib aga vajadust pole sest lennuki mahakukkumise tulemuseks on rusud. Need ei kiirga, nendega ei tule ettevaatlikult toimetada kümneid aastaid, lennukatastroofi lähedal olnuid ei ohusta kiiritushaigused ega muu seelaadne.
Lennukatastroofis kaotame inimelusid aga mitte keskkonda ja eskaleeruvalt uusi inimelusid.

Nii näibki mulle, et saame aina selgemalt juba täna sõnastama hakata ohutu energeetika alustõdesid. Või mistahes ohutu tehnoloogia alustõdesid.
Ja see põhimõte peaks olema, et meie kasutuses olev tehnoloogia peaks selle rivistlangemisel muutuma kiiresti ja kohe inimesele ja elule ohtutuks: kui tolmuimeja läheb katki siis on teil toanurgas katkine tolmuimeja. Te ei pea kutsuma päästeametit ega kuulutama välja kriisiolukorda.

Tuumajaamade pimesipooldajad võivad nüüd öelda, et kusagilt peab ju tolmuimeja ka oma elektri saama. Loomulikult. Näiteks maja katusel oelvatest päiesepaneelidest. Kui linnud need täis roojavad, näietks, katkeb küll elektrivool aga taas saab ise harja ja veega need paneelid töökorda seada. Ei mingit rahvuslikku katastroofi. Talvel lume maha ajamiseks tuleks ehk kutsuda alpinistikogemusega tegelased, et mitte suurendada päikesepaneelide tõttu katuselt surnuks kukkunute arvu. See on taas argument tuumalobby kasuks, nagu arvata võite.

Isegi kui miski õhku lendab, oletame, põlevkivelektrijaama katel. Siis seegi masin jääb pärast pauku üsna rahulikuks ja loiuks. Pakub huvi küll piltnikele ja ohutusametnikele aga kah ei midagi kriitiliselt edasiarenevat nii nagu näeme seda täna Fukushima tuumjaamade puhul.

Kõik tuumajaamapooldajate väited selle kohta kuidas kohe, kohe rakenduvad mingid automaatsed süsteemid, mis meid kohe kaitsma hakkavad on sageli vürtsitatud parraja portsu lootusega. Seda kuni jala pealt välja mõeldud müütideni välja, mille ilmekas näide on järgnev:

"Tšernobõlis omal ajal reaktor jahutussüsteemi tõrke tõttu lihtsalt plahvatas. Jaapani reaktori puhul juhtub aga see, et ta sulab all olevasse suurde basseini ja kattub automaatselt betooniga," rääkis majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsel Einari Kisel "Aktuaalse kaamera" erisaates.

Seda ei ole võimalik ette heita. See on inimlik lootus, et keerulised ja inimese enda loodud lahendused ei peaks meid kahjustama. See ei ole aga kahjuks teadmisel põhinev lootus.
Täna me oleme kõike seda näinud. Enamgi, samu probleeme on inimse ühe teise leiutise, interneti, tõttu näinud kõik inimesed ja otsustajad.

Täna on kaalumise koht, kas Eesti jätkab lootmist, et keegi kusagil suudab üles ehitada kõikidest ohtudest vaba tuumajaama.
Inimmõistus ja inimese käed eksivad isegi ülimalt tähelepanelikult toimides. Pole parata.
Ohutu enegia ja ohutu elu tuleb masinatest, mis rikki minnes ei hakka elama oma, masinate,< elu. Elu, mis meie eludele on ohtlik.

esmaspäev, 14. märts 2011

Tuumamale omapäradest

Malemäng. Keskmine malemängija jääb enamjaolt alla tipp-meistrile. Tuumareaktoreid projekteerivad keskmised oskajad ja nad peavad "malet mängima" oma ala tipuga - loodusega.
Loodus pole oma juhuste üüratus pagasis Jumalikult heasoovlik vaid lihtsalt loodus.
Tuli on Jaapani malendeile juba peale tõmmatud. Matist vingerdtakse veel kuidagi välja. Kas me tahame Eestis sellist malet mängima hakata?

pühapäev, 13. märts 2011

Veel tähelepanekuid tuumaenergeetika osas


Oskate ehk leida põhjust, miks tänaseni ei näe me ühtki ei satelliidi ega aerofotot õhku lennanud Fukushima reaktoritest?
Miks me juba loeme tekste ja kommentaare selle kohta, et Jaapan on Jaapan ja eetsis tuumjaamadega neid probleeme pole?
Miks me oleme rahulikud kui loeme uudst selle kohta, et Jaapanis on otsustatud ookeaniveega jahtada reaktoreid? Kuhu see vesi edasi läheb?
ookeani loomulikult. Ja see kõik toimub teadmises, et tseesium 137 isotoope on leitud reaktori ümbrusest. Cs137 poolestusaeg on 30 aastat. See saaste püsib keskkonans 300 aasta jooksul.
Ka osa meie toiduahelast on setud Vaikse ookeaniga muide.

Kuidas müükase tuumajaamu?
Aktiivse aga viisakalt varjatud tuumalobby kaudu muidugi. Selgtused, lõunasöögid ehk, külaskäigud veel mitte plahvatanud ja puhastesse ja ilusatesse tuumajaamadesse jne jne.

Iga asja müümist tuleb reklaamida. Kas te näete avalikke tuumareaktorite reklaame? Ei näe. Järelikult toimiub see reklaamitöö mitte nii avalikult. See ongi lobby.

Ma arvan, et Eestisse on saabunud aeg, kus me vajame uut avalikustamislainet: nimelt seda, et avalikustada nii ministrite, riigiametnike kui parlamendisaadikute kohtumised ja kohtumsigraafikud lobby-tüüpidega või tööstusegi esindajatega.
Lobby näikse meid mõjutavat rohkem kui rahva tahe.
Mida arvate?

laupäev, 12. märts 2011

Jaapanis ei mõrvata delfiine ja seal ei lenda ka tuumareaktorid õhku


Ka meie meedias on viimastel tundidel pajatatud, kuidas tegelikult polevat asi nii hull ühti. Reaktori korpus olla veel terve ja puha.
Võimalik.
See on Jaapani ametlik seisukoht.
Jaapani ametlik seisukoht oli ka selles, et seal ei tapeta delfiine ja et elavhõbedast nõtetavat delfiniliha ei pakuta koolisöögiks.
Ometi olid asjad hoopis teistmoodi.
Mäletate ehk filmi Abajas (The Cove), kus sellest pikalt juttu.
Pigem tasub Jaapani ametivõimude suhtes kerget kahtlusefooni hoida kui neid uskuda.
Elame näeme..kihla vedama ei hakka aga märkide tähendust tasub tähele panna.

Tere tuumareaalsus

Sel aastal möödub 25 aastat Tšernobõli tuumajaamakatastroofist.
Seda õnnetust likvideeris kokku üle 600 000 inimese.
Reaktor oli Ukrainas ägedam ja ohtlikum kui Fukushima 1970 aastate paiku ehitaud ja nüüd õhku lenannud keeva vee reaktor.
Selles on tavaline vesi nii soojakandjaks kui neutronite aeglustajaks. On selge, et kui sellest masinast vesi kaob on aja küsimus kui masin plahvatab ja kokku sulab.
Tseesiumireostus, mida sealt leitud on viitab sellele, et masin on ikka kapitaalselt katki.
Üles sulanud näiteks.
Ma arvan, et me peame oma tuumaunistust revideerima.
Nii 2. kui 3. põlvkonna tuumajaamad ei ole meie jaoks. Järgmine põlvkond ehk oleks.
Kujutlege vaid kui tuumajaamade tihedus kasvaks kordades ning ka õnnetuste sagedus seega.
Kus on need tuumaõnnetuste likvideerijad….
…ja veel, kõik need , kes arvavad, et kuna Sosnovõi Bor on niigi ohtlik ja seetõttu võiksime ka ise tuumajaama teha mõelge:
Kui teie naaberkorteris on narkomaan, kes süstib end kaks korda päevas, kas teile tuleks siis pähe mõte, et võiks ise ehk kord kuus süstida.

Ja kuulan siin praegu Kuku raadiot, kus Eesti Energia nõukogu liige Kilk räägib kui ilus ja puhas on Olkilouoto tuumajaam.
Kilk, kulla mees, ka Fukushima jaam oli enne maavärinat ja plahvatust täitsa korralikus seisus.

Kuldid rukkis

Vahetult enne valimisi tabas avlikkust huvitav uudis VEB fondi võlanõude kukkumisest riigi kaela.<
2000 aasta paiku oli selles fondis nõudeid nii 20 miljoni dollari jagu.
Mälu järgi, vabandage kui eksin.
Kohus on nüüd käskinud selle raha riigil välja maksta.
Intresside ja viivistega. Aga miks ka mitte koos kahjunõuetega. Kujutage vaid ette, mis ärid on ummikuisse jooksnud vaid rahapuudusel:)
Ja milliseid nõudeid nende eest esitada saab.

Kas kuulsime aga valmisdebattide vältel ühtki küsimust selle kohta?
Loomulikult mitte.
VEB fondi küsimus on olnud varsti paar aastakümmet tabuteema. Selelga on seotud olnud nii valituste kui Eesti Pangagi tahtmatus asju ajada.

See on ju küsimus eelarvest.
Ja 2011 aasta eelarves seda raha pole. Kuigi eelarve kavandamise hetkel oli see teadmine kohtuotsse kohta olemas.
Valimispäeva eelsel debatil me seda küsimust ju "tippajakirjanke" käest ei kuulnud. Kordagi. Kuigi nende enda uudiskanal oli selle uudse ehk esmaseid eetrisselaskjaid.
10% laenuintress on 20 miljonist dollarist teinud poolsada. Mida teevad aga viivised?
See summa ei ole riigieelarvele märkamatu.

Huvitav teema igatahes.
Loodetavalt pingeliste koalitsioonijuttude käigus küsivad ka ajakirjanikud selle "taskuraha" kohta.
Miks küll see huvitav teema valimiste ajal kõne alla ei tulnud?

neljapäev, 3. märts 2011

laupäev, 26. veebruar 2011

Ootan EMORilt ja BNSilt korrektsemaid mõõtmistulemusi

Täna kirjutasin BNSi ja EMORi juhtkonnale kirja, kus palun täpsustada nende mõõtmistulemusi seotult erakondade toetusega ning lisada neile nii kümnendkoht kui vea ulatus.
See oleks igati korrektne sest mitahes teaduslikule käsitlusele apelleeriv müütmis või hindamismeetod peab sisaldama ka võimalust kirjeldada mõõtmisvea ulatust.

Kiri ise on selline:

Lugupeetud EMORi ja BNSi esindajad.

Pöördun teie poole järgmise palvega.
Nimelt on BNS tellinud ja TNS EMOR avaldanud erakondade toetusprotsente, mis on saadud küsitluse tulemusena.
Iga mõõtmine, isegi selline loendamine, nagu viiakse läbi erakondade toetusprotsente uurides, sisaldab mõõtmisviga.
Viga, mis on andmete ja meetodi iseloomust lähtuvat arvutatav.

Mistahes mõõtmistulemusi on alati korrektne avaldada koos mõõtmisvea äratoomisega ning juhtudel kui mõõtmise iseloom seda nõuab ka vajaliku hulga koma järel olevate kohtadega.
Kuna 800 valimi puhul on üks inimene vastav 0,125% on ilmselt korrektne avaldada uuringutulemused kui need pretendeerivad teaduslikule mõõtmisele, ka vähemalt kümnendkoha täpsusega.

Käesolevaga kutsungi teid üles esitama andmed ning arvutus- ja mõõtmistulemusi teaduslikus mõttes korrektselt ning esitama erakondade toetusuuringu tulemused vähemalt kümnendkoha täpsusega ning mõõtmistulemuste puhul näitama ära ka vea (näiteks standardhälbena).

Lugupidamisega
Marek Strandberg
55520108

pühapäev, 6. veebruar 2011

ON AEG HARIDUSREVOLUTSIOONIKS


Kas me vajame pelgalt tasuta haridust või siiski inimloomust mitte kastistavat haridust?

Kas mineviku detailideni teadmine on täna tulevikus toimetuleku eelduseks?

Oskame me üldse arvata, mida ja kuidas peaks koolides õpetama?

Hariduses on revolutsioone ennegi toimunud. Suurim neist vast siis kui tööstusrevolutsiooni ajal kogutavatest maksudest hakati ülal pidama koole kõigi jaoks. Valgustusajastu uued ideed ja masindatud ühiskonna vajadused leidsid ühise lahenduse just avalikes koolides. Koolides kus tõesti hakata jagama haridust ja teadmisi kõigile. Tõsi, meetodil, mis sarnanes masstootmisega ja mis on kasutusel valdavalt tänini ja mille suhtes on olnud kriitilisi sõnavõtjaid kogu aeg: kas tõepoolest on kõigile ikka nii põhjalikku haridust vaja. Nagu kõiks sooviksid jõuda ülikoolidesse ja saada seal õppejõududeks-teadlasteks.


Nii vaimse valgustuse kui tööstuse ootustest ja vajadustest kasvanud haridussüsteem koolitas ja koolitab siiani kahte suuremat klassi: akadeemilist rahvast ja töölist-teenindajat. Viimaste kümnendite praktika viitab aina selgemalt, et kool ja diplom või teaduskraadki ei tähenda ammu enam garanteeritud tööd.

10-20 aasta jooksul on muutused inimese enda loodud tehiskeskkonaski olnud märkimisväärsed. Internet on muutnud inimesed meie endi aju võimsusega lähedase süsteemi elementideks. Me ei oska väga selgelt ette kujutada, mis juhutub ses vallas järgmise 10-20 aasta jooksul. Nagu oleme kogenud, ei tea me ju ka seda, mis sünnib majanduses ühe või ammugi siis viie aasta pärast. Ometi õpetatakse koolisüsteemis minevikukogemusse sukeldudes neid, kes peavad oma teadmistega neis muutlikes oludes toime tulema.

Sünnilt ja koolieelselt on kõik ju enamjaolt geniaalsed. Koolis muutub kõik. Kujuneb välja maatriks õigetest ja valedest vastustest valitud küsimustele. Nii intuitiivselt kui ilmselt ka faktiliselt rändab kaduvikku suur hulk loovusest ja intellektuaalsest kohanemisvõimest. Kuidas muidu, kui on vaid valitud hulk õigeid küsimusi ja neile vaid lõplik hulk õigeid vastuseid. Tegelikkuses pole samale probleemile mitte ainult mitmeid vastuseid vaid probleemi ennastki võib püstitada mitmel moel. See pole aga koolikorralduse loomulik osa. Avatust hakatakse inimestele taasaõpetama siis kui nende koolisüsteemis suletuks muutmise tulemusena on nad oma tegevuses ummikusse jooksnud.

Pole võimalik ette kujutada elukestva õppe olemust, kui meie koolikorraldus kaotab avatuse juba esimeste kooliaastate jooksul. Mis see elukestev õpe muud on, kui võimekus näha probleeme erinevate külgede pealt ja leida võimalikult mitmekesiseid lahendusi otsuste jaoks.

Hariduskorralduse reformide möödapääsmatusest kõnelenud Ken Robertson on osutanud kõige muu hulgas ka näites sellele, et kontsentreerumishäirete raviks manustatavad ravimid on muutunud USA-s laste lausa igapäiseks toidulisandiks. Hüperaktiivsusega kaasnev tähelepanuhäire on allutatud sisuliselt uimastavate aintega nii-öelda kontrollile. Äkki peaks selliste "rahutute" õpetamiseks kasvatamiseks kasutama hoopis intensiivsemiad ja loovamaid koolitusmeetodeid?

Äkki on põhjust usaldama hakata loomevõimelisemaid ja andekamaid õpetajaid sest kust see avatum ja mitmekesisemat õpet andev kool ikka tulla saab kui sellistest õpetajatest?

Vananev Euroopa ja Lääs (Jaapangi läänestununa nende hulgas) on paljude tõlgenduses jätkusuutmatu. Väidetakse, et sellisel moel ei tulda toime ei suure hulga lihtsamate töödega ega suudeta maksta ka edaspidi pensione. Majanduslikult ja demografiliselt kosuv Aasia, pidavat olema hoopis edukuse ja arenemise märk.

No ei ole. Vaid haridus ja võime maailmast aru saada on jätkusuutlikkuse alus.

Need oskused on vananevas Läänes välja arendatud ja see annab lootust jätkusuutlikkuseks. Pensionisüsteemi pole aga parimal võimalusel lootustki päästa. Just sellesama vananemise tõttu. Töö iseloom, kus nooruses rebitakse “end rihmaks”, peetakse üleval pensionäre ja pensionile jäädes oma tervisehädasid ravima hakatakse, on otsa saamas. Asemele tuleb sellele aga töökorraldus, kus kõik töötavad ja teevad jõukohast tööd terve elu vältel. On ka loomulik, et lihtsamad tööd siirdab vananev ühiskond masinate kätte.

Nii ongi, et ainsaks viisiks vananeva ühiskonnana ellu jääda ja areneda on võimalikult ruttu muuta hariduse sisu. Mitte napimaks ja lihtsamaks nagu teadmiste üüratu hulga juures arvatakse vaid hoopis loovamaks. Minu laste põlvkonna eluiga küünib sinna 80-90 aasta kanti. Nende lastel ilmselt 100 ja üle selle aasta kanti. Nooruses saadav haridusimpulss peab võimaldama sellise aja jooksul toime tulla. Õppimine ja õpetamine peab toimuma õpilasele arusaadavas elemendis ja viisil. Tantsuandekas ja -himuline ei pidavat saama mõeldagi muul moel kui liikudes.

Elu ja inimmõte oma kirevuses tekitab nii lähemas kui kaugemas tulevikus olukordi, millesse Pisa haridustestid ei mahu.

Loovust toetav koolikorraldus ei tähenda kindlasti teadmiste või teaduse eiramist, matemaatika põrmu tallamist ja füüsika ning keemia peale sülitamist.

See tähendab ennekõike küsima õppimist, mitte teadaoelvatele küsimustele teadaolevate valikvastute hulgast selle õige leidmist.

Meie füüsikaline maailm näib olevat kummaliselt ja veidralt mitmekülgne ja kaugelt mitte üheselt mõistetav, ammugi siis inimeste enda loodud maailm pole üheselt mõistetav.

Nii Eesti kui kogu meile lähedase inimkultuuri jätkumise eeltingimuseks pole mitte ainult vanemate rahakotti vaid ka õppija enda loomupärast loovust ja uudishimu säilitav hariduskorraldus.

Tõsi ju on, et on ka andekaid, keda koolikorraldus kasti suruda ei suuda. Kastitamata andekust on aga oluliselt rohkem vaja.

ON AEG: aju vabaks!

laupäev, 29. jaanuar 2011

VALIMISSTUUDIO OMAPÄRADEST ehk soovitusi tasakaalustatumaks saatejuhtimiseks.

Panin valimisstuudio majandusteemalises saates tähele, et saatejuhtide meelest kõnelnu ma paljuvõitu.
Vaatame aga asju siis mõõdetud kujul.
Huvitav tähelepenek on tehtud selle möödunud majandusteemalise valimisstuudio kohta, kes ja kui palju siis rääkida sai:
10 korda ja 11 minutit 38 sekunidt rääkis Kadri Simson
14 korda ja 11 minutit 38 sekundit rääkis Urve Palo
9 korda ja 11 minutit 16 sekundit rääkis Juhan Parts
13 korda ja 9 minutit ja 13 sekundit rääkis Jürgen Ligi
8 korda ja 8 minutit ja 11 sekundit sain kõnelda mina…ehk siis kaugelt mitte esimene lobasuu
6 korda ja 5 minutit ja 27 sekundit rääkis Iseseisvuspartei esindaja
3 korda ja 4 minutit ja 17 sekundit rääkis Rahvaliidu esindaja
3 korda ja 3 minutit sai sõna Kristlike Demokraatide esindaja.
26 minutit jäi siis tulede ning vilede ja saatejuhtide ja kommenteerivate ajakirjanike peale.

Noh ütleme ausalt, et pea neljakordne jutumahtude erinevus on küllalt märkimisväärne. Märkimisväärne erinevus, et küsida kui õglaselt siis saate juhtimisega toime on tuldud.
Kuulda 11 ja pool minutit juttu sellest kuidas neljarealine maantee Vene piiri äärde lahendab nii tööpuuduse kui vaesuse on loomulikult üsna tähelepanuväärne oskus saate juhtimisel.
Ehk oligi plaan hirmutada?

Aga minu jaoks on olnud üllatav see, et mida küll mu napist esinemisest on välja loetud.
Arvukad artiklid, mida on kirjutatud seda saadet vaadates ajakirjanike ja asjatundjate poolt on minu meelst paras ülepingutus.
8 minuti ja 11 sekundiga jõuab inimene välja öelda nii umbes 1700-2000 tähemärki…vabandust aga selle napi jutuga ei jõuagi suurt miskit edastada. Isegi kirjaliku tekstina. Seega on kõikvõimalikud analüüsid teemal mida-oleks-tahtnud-kuulda-ja-mis-rääkimata-kõi-jäi ilmselt täiesti kohatud.
Loodetavalt mõõdetud olukord parandab edasiste saadete esinejate võrdust ja kvaliteeti.
Nagu ülaltoodud mõõtmisandmetest näete lobisesin ma täiesti keskmisel moel.
Mõnd tulnuks enam taltsutada ja teistele jälle rohkem sõna anda.

esmaspäev, 29. november 2010

Tee ise energia-audit: 1 kg jääpurikat katuseserval näitab, et katuse kaudu kaob 5 krooni jagu soojust igakuiselt.


Selline 8,5 kg raskune jääpurikatekomplekt näitab,et selle katuse kaudu lahkub talve jooksul 210 krooni jagu soojust. Päris kallis ilu, kas pole?


Jääpurikas pole ju muud kui kinnitus selle kohta, et vaatamata külmale ilmale muutub katusele langenud lumi veeks ja katuseräästani valgudes külmub see veekogus taas ära.
Iga jääpurikas on kinnitus majast lahkunud soojuse kohta.
Murdsin minagi eile katuseräästast pea endapikkuse jääpurikakomplekti.
Kaalus see 8,5 kilo.

Eelmisel päeval enne suure saju algust seda purikat seal polnud. Niisiis võiks eeldada, et ööpäeva jooksul see sinna tekkida ka võis.
7 miinuskraadi keskmiselt tähendab ka seda, et katusest pärit soojus peaks esmalt lume (jää) veeks sulatama: 7 kraadi võrra on siis vaja lund soojendada siis jääst vesi sulatada ja võimalik, et veidi veele kah temperatuuri juurde anda.

Ühe sellise purika moodustumiseks vajalik soojushulk on seega:

(lume soojenemine (2,11 kJ/kg/k x 8,5 kg x 7 K) + jää sulamine (330 kJ/kg x 8,5 kg) + vee soojenemine (4,19 kJ/kg/K x 8,5 kg x 0,5 K)) = 3063 kJ (0,85 kWh)

Eeldusel, et kõik need tingimused säilivad (ehk siis keskmine temperatuur -7 C kraadi jms) ja et see jääpurik on tekkinud ööpäeva jooksul ja et pool soojusest jääpurika tekke jooksul hajub mujale on võimuseks, mis hajub:

0,85 kWh : 24 h : 50% = 71 W

ja kuu jooksul kaob selliselt katuselt iga 8,5 kg jääpurika kohta seega

(71 W x 24 h x 30 pv) : 1000 = 51 kWh.

Sõltub, millega te kütate aga linnaoludes näiteks soojahinnaga 800 kr/MWh annab iga kilogramm jääpurikast kinnitust sellest, et teie katuse kaudu kaob:

(800 kr/MWh : 1000) * (51 kWh/kuus : 8,5 kg) = 4,8 kr/kuus

Vähemalt!

Eks õhutemperatuur kõigub ja külmema ilmaga on soojakadu suurem ja soojema ilmaga väiksem aga hea ja paks lumi katusel ja selle saju järel tekkinud jääpurikad on igatahes hea indikaator selle kohta, et maja soojapidavusega pole kõik korras. Soojust kaob loomulikult sellest katusest ka siis kui teil räästast purikaid alla ei ripu.
Ja loomulikult näitab purikateke soojaleket vaid sellest kohast kuhu lumi peale sadanud. Sooja lekitav katus pole aga tõenäoliselt ainus soojalekke koht.

Nii, et pidage siis silmas…kui korjate kilogrammi jagu jääpurikaid katuseservalt tähendab see umbes viiekroonist kulu igakuiselt. Ja seda kõigi talvekuude jooksul.
Loomulikult ei ole kõik katused automaatselt energiasäästlikud kui neist ei ripu jääpurikaid…võib juhtuda, et sellisele katusele ei ladestu näiteks piisavalt lund vms.
Purikaid alla toksides võiksite need prooviks ju üle kaaluda ja selle siis 25 korrutada (5 kr/ kuus x 5 kuud). Kui rahanumber märkimisväärseks osutub tasub kindlasti energiasäästulahendustele mõtlema hakata.
Ja pealegi on purikad vaja kaaskodanike ohutuse mõttes katuselt niigi alla ajada.

Kõik paremad jääpurika-auditi mudelid muidugi teretulnud!

pühapäev, 28. november 2010

Kas mujal kah sel moel sõnavabadust piiratakse?

Eelolevas postituses küsis üks anonüümne isik mu käest, et ka mujal on samalaadseid seadusi või on Eesti selles osas tavatu?
Toon siin siis mõnede riikide asjakohastest seadustest näiteid.
Inglisekeesed...aga ehk saate aru. Tõlkima ei jõua hakata.
Mõistagi on tegu paljudel puhkude ajalooliste rudimentidega ja Norras pole ka teada, et seda seadust oleks rakendatud.
Samalaadseid seadusi on ka Ladina Ameerikas, Aafrikas ja Aasias kuid seal on need sageli tõesti riigivõimu meelevalla õigustamiseks toimivad. Eesti kohtupraktika ja suhtluspraktika aga näitavad ilmselt lähajal, kas see seadus, mis Riigikogus vastu võeti on liiast või just asjakohane.
Esimene märk, mida kna seaduse toimimisest kuulsin oli möödund laupäevane Keskpäevatund, kus Rein Kilk avaldas arvamust, et hr. Rahumäe kohta on fotod Äripäevale edastanud meie mõni julgeolekuasutus ja seepeale oli Äripäeva toimetaja saatnud asjakohase täpsustuse sms-ga, et nii see ei ole.
Kilk vabandas seepeale saate ajal. Võimalik, et teatava irooniaga, aga see kuulub asuatav kultuuri esmase õppimise juurde.

Kui nüüd küsida, et miks siis Eestis selline seadus rakendatud on. Üks võimalik vastus on see, et meil siiski puudub mõisliku viisakuse ja austuse piisav praktika avalikus suhtlemises. Küsimus pole ainult hpiakust riigiametnike suhtes...mis on mõnede riikide seaduste peamine kaitseobjekt...küsimus on inimese au ja väärikuse ulatuslik löögi alla panek ajakirjanduses ja sellega tihedalt seotud kommentaariumites.
Kui sõnavabaduse lihtsaim avaldumisvorm Eestis on kahjuks laussõim, on raske näha selle rolli laiemalt kui sõimaja teraapiline rahustamine. Sõimaja võiks end teraapiliselt rahustada ka kammerlikemates oludes kui avalik meedia. Sõnavabadus võiks põhineda kultuuriliselt paremini sidustatud tekstidel.

Kunagi eeldas kirjastaja Hans H Luik, et nii delfi.ee kui kunagi olnud portaal mega.ee kujunevad kollektiivseks ajuks. Võinuks ehk kujunedagi. Kujunesid aga esialgu pigem kollektiiveks pärasooleks...kahjuks. Kõik sotsiaalsed eksperimendid ei lõppe alati loodetud tulemustega.
Kollektiivseks ajuks on kujunenud ehk internet tervikuna, mitte mõned kommunikatsiooniportaalid.

Ma arvan, et Eesti Ajalehtede liit on oma väljapoole suunatud kaebustes targu ära jätnud kokkuvõtted sellest laussõimust, mis saab kommentaariumites osaks tekstides kirjeldatud isikutele või sündmustele.
Ma usun, et selline viha ja põlguse väljaelamine on kultuuriliselt tavatu kogu demokraatlikus maailmas. Aga võimalik, et eksin.
See Eesti seadus loob mõõdukad kultuurilised piirid ja kui vaatate muude riikide samalaadseid seadusi siis küllalt mõistlikul moel.

Meedia aruka eneseregulatsiooni kujunemiseks on aega olnud ju tänaseks piisavalt. Paraku müüb online meedia end jätkuval laussõimuga...v.a. siis Eesti Päevaleht ja Sirp (kus kommenteeriad identifitseeritud või valitud).
Moodsa ja kultuurse ühiskonna osaks ei peaks kindlasti olema sellised seadused. Arenenud kultuuri loomulik osa peaks olema võime pidada samaaegselt mõlemast põhiseaduse punktist: nii sõnavabadusest kui au ja värikuse kaitstust nüudvast punktist.
Kuna seda ei tehta ongi kõnealune seadus vajalik.

Head lugemist siis mõnede Euroopa riikide solvamisvastataste seaduste kohta:

Austria
Laws
Criminal Code, Art. 111: (1) “Anyone who, in such a way that it may be noticed by a
third person, attributes to another a contemptible characteristic or sentiment or accuses him
of behavior contrary to honor or morality such as to make him contemptible or otherwise
lower him in public esteem” may be punished by up to six months imprisonment or a fine.
(2) Committing this offense “in a printed document, by broadcasting or otherwise in such a
way as to make the defamation accessible to a broad section of the public,” punishable by up
to one year imprisonment or a fine. (3) Truth is a defense. “In the case of the offense defined
in paragraph 1, a person shall also not be liable if circumstances are established which gave
him sufficient reason to believe that the statement was true.”
Art. 115: “(1) Anyone who, in public or in the presence of several others, insults,
mocks, mistreats or threatens to mistreat a third person, shall be liable to imprisonment not
exceeding three months or a fine . . . unless he is liable to a more severe penalty under
another provision. . . .
Art. 116: “Anyone who publicly insults or defames public authorities and institutions
shall be punished by up to six months imprisonment or a fine.”
Art. 248: “Anyone who publicly disparages the Austrian State or its national symbols
shall be punished by up to one year imprisonment or a fine.”


Denmark
Laws
Criminal Code, Art. 121: Attacking a public official “with insults, abusive language or
other offensive words or gestures while he is executing his office or function or on occasion
of such office or function,” punishable by a fine, simple detention or up to six months
imprisonment.
Art. 267: (1) Violation of “the personal honor of another by offensive words or
conduct or by making or spreading accusations of an act likely to disparage another in the
esteem of his fellow citizens,” punishable by fine or simple detention. (2) It is an
“aggravating circumstance” if the offense is aimed at “any person vested by public authority
with jurisdiction or the power to make decisions on any matter involving legal consequences
or in enforcing the authority of the Executive in criminal matters in connection with the
execution of his office or function, in circumstances other than those covered by” Art. 121,
and the penalty may be increased to up to six months imprisonment. (3) It is an “aggravating
circumstance” if “the insult was made in a printed document or in any way likely to give it
wider circulation or in such places or at such times as greatly to aggravate the offensive
character of the act.”
Art. 268: “If an allegation has been maliciously made or disseminated, or if the author
had no reasonable ground to regard it as true,” that constitutes defamation, punishable by
simple detention or up to two years imprisonment. “If the allegation has not been made or
disseminated publicly, the punishment may, in mitigating circumstances, be reduced to a
fine.”
Art. 269: “(1) An allegation shall not be punishable if its truth has been established or
if the author of the allegation, in good faith, has been under an obligation to speak or has
acted in justified protection of obvious public interest or of the personal interest of himself or
others. (2) Punishment may be remitted where evidence is produced which justifies the
grounds for regarding the allegation as true.”

Denmark
Laws
Criminal Code, Art. 121: Attacking a public official “with insults, abusive language or
other offensive words or gestures while he is executing his office or function or on occasion
of such office or function,” punishable by a fine, simple detention or up to six months
imprisonment.
Art. 267: (1) Violation of “the personal honor of another by offensive words or
conduct or by making or spreading accusations of an act likely to disparage another in the
esteem of his fellow citizens,” punishable by fine or simple detention. (2) It is an
“aggravating circumstance” if the offense is aimed at “any person vested by public authority
with jurisdiction or the power to make decisions on any matter involving legal consequences
or in enforcing the authority of the Executive in criminal matters in connection with the
execution of his office or function, in circumstances other than those covered by” Art. 121,
and the penalty may be increased to up to six months imprisonment. (3) It is an “aggravating
circumstance” if “the insult was made in a printed document or in any way likely to give it
wider circulation or in such places or at such times as greatly to aggravate the offensive
character of the act.”
Art. 268: “If an allegation has been maliciously made or disseminated, or if the author
had no reasonable ground to regard it as true,” that constitutes defamation, punishable by
simple detention or up to two years imprisonment. “If the allegation has not been made or
disseminated publicly, the punishment may, in mitigating circumstances, be reduced to a
fine.”
Art. 269: “(1) An allegation shall not be punishable if its truth has been established or
if the author of the allegation, in good faith, has been under an obligation to speak or has
acted in justified protection of obvious public interest or of the personal interest of himself or
others. (2) Punishment may be remitted where evidence is produced which justifies the
grounds for regarding the allegation as true.”

Germany
Laws
Criminal Code, Sect. 90: “(1) Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of
writings, defames the Federal President shall be punished by three months to five years
imprisonment. (2) In less serious cases, the court, in its discretion, may reduce the
punishment unless the prerequisites of Sect. 187a (see below) have been met. (3) If the crime
amounts to a criminal libel (Sect. 187), or if the perpetrator intended to lend his support to
efforts directed against the existence of the Federal Republic of Germany or its constitutional
principles, the punishment shall be six months to five years. (4) The crime shall be prosecuted
only with the authorization of the Federal President.”
Sect. 90a: “(1) Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of writings: 1)
insults or maliciously maligns the Federal Republic of Germany or one of its Länder (states)
or its constitutional order or 2) defames the colors, the flag, the coat of arms or the anthem of
the Federal Republic of Germany or one of its Länder shall be punished by up to three years
imprisonment or a fine. . . . (3) If the perpetrator intended to lend his support to efforts
directed against the existence of the Federal Republic of Germany or its constitutional
principles, the punishment shall be up to five years imprisonment or a fine.”
Sect. 90b: “(1) Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of writings,
defames a legislative body, the government, or the constitutional court of the Federation or
of a Länder, or one of their members in the exercise of his official duties in a manner
endangering respect for the State, and who thereby intentionally lends his support to efforts
directed against the existence of the Federal Republic of Germany or its constitutional
principles, shall be punished by three to five years imprisonment. (2) The crime shall be
prosecuted only with the authorization of the constitutional body or member involved.”
Sect. 103: “(1) Whoever insults a foreign head of state, or whoever insults, with
respect to the victim’s position, a member of a foreign government present in his official
capacity in the Federal Republic of Germany, or the head, accredited to the federal territory,
of a foreign diplomatic mission, shall be punished by up to three years imprisonment or by
a fine, and in cases involving defamatory insults, by imprisonment from three months to five
years. (2) If the offense is committed publicly, in a meeting or by the distribution of writings,”
the offended party or the public prosecutor can order publication of the conviction.
Sect. 104: “Whoever . . . commits an insulting act with respect to the flag of a foreign
state, publicly displayed according to law or recognized usage, or to a symbol of sovereignty
of such a state shall be punished by up to two years imprisonment or a fine.”
Germany
Press freedom rating: Free
Germany has a population of
82 million; it is a federal republic
with a parliamentary democracy.
In 1990 the Federal Republic of
Germany and the German
Democratic Republic reunited.
28
Sect. 166: “(1) Whoever, publicly or by the distribution of writings maligns the
content of a religious or ideological faith in a manner likely to disturb the public peace, shall
be punished by up to three years imprisonment or by fine. (2) Similar punishment shall be
imposed on anyone who, publicly or by the distribution of writings, maligns a church or
other religious society or ideological association existing in Germany, its institutions, or its
customs, in a manner likely to disturb the public peace.”
Sect. 185: “An insult shall be punished by up to one year imprisonment or a fine.”
Sect. 186: “Malicious gossip, . . . a statement of a factual nature about another, likely
to cause the other person to be held in contempt or to suffer a loss of public esteem . . . [and]
not demonstrably true” is punishable by up to two years imprisonment or fine, “and if the
offense is committed in public or by the distribution of writings, by up to two years
imprisonment and a fine.”
Sect. 187: “Whoever, with full knowledge of the facts, makes or disseminates an
untrue statement of a factual nature about another, likely to cause the other person to be held
in contempt, to suffer a loss in public esteem, or to endanger his credit reputation shall be
punished by up to two years imprisonment and, if the offense is committed in public or by
the distribution of writings, by up to five years imprisonment or a fine.”
Sect. 187a: “Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of writings,
commits the offense of malicious gossip against a person active in the political life of the
nation from motives related to the victim’s position in public life, and if the offense is likely
to significantly reduce his effectiveness as a politician, shall be punished by three months to
five years imprisonment. (2) A criminal defamation shall be punished, provided the same
prerequisites are met, by imprisonment for six months to five years.”
Sect. 189: “Whoever blackens the memory of the dead shall be punished by up to two
years imprisonment or by fine.”
Sect. 192: Truth is not a defense to insult “if the insult results from the form of the
statement or dissemination, or from the circumstances in which it occurred.”
Sect. 193: “Critical comment on scientific, artistic or commercial productions, as well
as expressions made in the exercise or defense of rights, or in order to protect justifiable
interests, as well as remonstrances and reprimands from superiors to subordinates, official
reports or decisions by a civil servant and similar cases are punishable only to the extent that
an insult arises from the form of the expression or from the circumstances in which it was
made."

Greece
Laws
Criminal Code, Art. 153(b): “One who . . . publicly attacks the honor of the head of a
foreign state which is at peace with the Greek State and is recognized by it shall be punished
by imprisonment unless the offense is subject to greater punishment under other provisions,
provided that reciprocity of punishment is guaranteed and was guaranteed at the time of the
commission of the offense. Prosecution shall commence only at the request of the foreign
government.” There is a six-month statute of limitations, and truth is not a defense.
Art. 154: Publicly attacking the honor of “an accredited ambassador to the Greek State
or other diplomatic representative of a foreign state shall be punished by imprisonment for
not more than two years unless the offense is subject to greater punishment under another
provision of the statute. Prosecution shall commence only on the complaint of the victim or
at the request of his government.”
Art. 168(2): “One who attacks the honor of the President of the Republic or one
exercising the power of the President of the Republic, or defames him publicly or in his
presence, shall be punished by imprisonment for not less than three months.” There is a sixmonth
statute of limitations on prosecutions.
Art. 361: “(1) Insult. Except in cases which amount to defamation (Arts. 362 and 363),
one who by words or by deeds or by any other means injures another’s reputation” shall be
punished by up to one year imprisonment and/or a fine. “(2) If the injury to reputation is not
severe, considering the circumstances and the person injured, the offender shall be punished
by jailing or fine.”
Art. 361A: “(1) An insult committed through an act (Art. 361(1)) is punished by
imprisonment of at least three months if it was unprovoked by the victim. (2) If two or more
persons participated in the insulting act, it will be punished by imprisonment of at least six
months.”
Art. 362: “Defamation. One who by any means asserts or disseminates information to
a third party concerning another that may damage his character or reputation” shall be
punished by up to two years imprisonment and/or a fine.
Art. 363: “Aggravated defamation. If in a case under Art. 362, the information is false
and the offender was aware of the falsity thereof, he shall be punished by imprisonment for
not less than three months, and, in addition, a fine and deprivation of civil rights may be
imposed.”
Art. 364: “(1) One who by any means asserts or disseminates information concerning
a corporation with respect to its business, financial condition, product or members of its
Greece
Press freedom rating: Free
Greece is a presidential
parliamentary republic with a
population of 10.7 million.
30
board of directors that may lower the confidence of the public in the corporation and
generally injure its business shall be punished by imprisonment for not more than one year
or a fine. (2) If the accused proves the truth of the information that he asserted or
disseminated, he shall not be punished. (3) If the information that the accused asserted or
disseminated is false and he was aware of the falsity thereof, he shall be punished by
imprisonment.”
Art. 365: “One who disparages the memory of a decedent by rude or malicious insult
or by aggravated defamation (Art. 363) shall be punished by imprisonment for not more than
six months.”
Art. 366: “(1) If the information described under Art. 362 is true, the act shall not be
punished, but proof of truth shall not be admitted if the information concerns solely family
or personal relationships that do not affect the public interest and if the assertion or
dissemination was done maliciously. (2) In cases under Arts. 362, 363, 364 and 365, if the
information that the accused asserted or disseminated discloses a criminal act that is
prosecuted, the defamation trial shall be suspended until the termination of such
prosecution, and subsequently the truth of the information shall be deemed proved by a
conviction and its falsity by an acquittal based upon failure of proof of commission of such
criminal act by the person defamed. Proof of truth of defaming information shall not
preclude punishment for insult, provided that intent to insult is apparent from the conduct
or circumstances under which it occurred.”
Art. 367: “(1) Disapproving criticisms of scientific, artistic or occupational
developments, or such criticisms that appear in a public document issued by an authority
concerning the activities of such authority, or such criticisms for the purpose of fulfilling
lawful duties, the exercise of lawful authority or protecting a right or some other justified
interest, or such criticisms in similar cases shall not constitute an unjustified act. (2) This
provision shall not apply when the above criticisms constitute the essential elements of an
offense under Art. 363 or intent to insult is apparent from the manner of criticism or the
circumstances under which it occurred.”
Art. 368: “(1) In cases under Arts. 361, 362, 363, 364 and 365, criminal prosecution
shall be initiated only upon a complaint. (2) In a case under Art. 365, the right to file a
complaint lies with the surviving husband, wife and children of the decedent and, if such do
not exist, the parents, brothers and sisters of the decedent. In a case under Art. 364, the right
to file a complaint lies with the board of directors and any person with a legal interest in the
matter. (3) If the injured person is a civil servant and the offense occurred during his tenure
in office or for reasons related to such tenure, his official superior and the competent minister
shall also have the right to file a complaint.”
Art. 369: Requires publications of judgments in favor of complainants in insult and
defamation cases. If a newspaper or periodical found guilty of insult or defamation fails to
publish the judgment in accordance with the law, the editor can be punished by up to one
year imprisonment or a fine.

Italy
Laws
1930 Criminal Code (amended 1944, 1947, 1955), Art. 278: “Offenses to the honor and
the prestige of the President of the Republic. Whoever offends the honor or the prestige of
the President of the Republic shall be punished with imprisonment from one to five years.”
The 1929 Concordat with the Vatican extends that same protection to the Pope.
Art. 290: “Offenses to the honor of the Republic, the constitutional institutions and
the Armed Forces. Whoever publicly insults the Republic, one or both of the legislative
assemblies, the government, the Constitutional Court or the magistrature shall be punished
with imprisonment for six months to three years. The same sanctions are applied to whoever
publicly offends the Armed Forces or the forces of liberation.”
Art. 291: “Offenses to the honor of the Italian nation. Whoever publicly slanders the
Italian nation shall be punished with imprisonment from one to three years.”
Art. 292: “Offenses to the flag or other State emblems. Whoever insults the national
flag or another emblem of the State shall be punished with imprisonment from one to three
years.”
Art. 297: “Offenses to the honor of a foreign head of state,” punishable by one to three
years imprisonment.
Art. 298: “Offenses against the representatives of foreign states,” punishable by one
to three years imprisonment.
Art. 299: “Offenses against the flag or emblem of a foreign state,” punishable by six
months to three years imprisonment.
The last three articles apply only in those cases in which a foreign state’s law provides
reciprocal protections to Italian officials and symbols.

The Netherlands
Laws
Criminal Code, Art. 111: “Intentional insult of the King,” punishable by up to five
years imprisonment or a fine.
Art. 112: “Intentional insult of the King’s consort, the Heir Apparent or the spouse of
the latter, or of the Regent,” punishable by up to four years in prison or a fine.
Art. 113: (1) “A person who disseminates, publicly displays or posts, or has in stock
to be disseminated, publicly displayed or posted, written matter or an image containing an
insult of the King, the King’s consort, the Heir Apparent or the spouse of the latter, or of the
Regent” may be punished by up to one year imprisonment or a fine, “where he knows or has
serious reason to suspect the written matter or the image to contain such an insult.” (2) The
punishment in (1) also applies “to a person who, with like knowledge or reason to suspect,
publicly utters the contents of such written matter.” (3) “Where the offender commits any of
the serious offenses defined in this article in the practice of his profession and where, at the
time the serious offense is committed, less than two years have passed since a previous
conviction of the offender for any of these serious offenses became final, he may be
disqualified from the practice of that profession.”
Art. 118: “Intentional insult of a head or a member of government of a friendly nation,
present in the Netherlands in his official capacity” or of a “representative of a friendly nation
accredited to the Netherlands government,” punishable by up to two years imprisonment or
fine.
Art. 119: (1) “A person who disseminates, publicly displays or posts written matter or
an image containing insult of a head or a member of government of a friendly nation, present
in the Netherlands in his official capacity or who publicly utters the contents of such written
matter” may be punished by up to six months in prison or a fine, “where he knows or has
serious reason to suspect the written matter or the image to contain such an insult.” (2) The
same penalties apply to insult of “a representative of a friendly nation accredited to the
Netherlands government. (3) Where the offender commits any of the serious offenses defined
in this article in the practice of his profession and where, at the time the serious offense is
committed, less than two years have passed since a previous conviction of the offender for
any of these serious offenses became final, he may be disqualified from the practice of that
profession.”
Arts. 261: (1) Slander, defined as intentionally impugning “the honor or reputation of
another person, by alleging he committed a particular act, with the clear intent of giving
publicity to the allegation,” punishable by up to six months imprisonment or a fine. (2) Libel,
The Netherlands
Press freedom rating: Free
The Netherlands is a
parlia-mentary democracy under
a constitutional monarch, with a
population of 15.8 million.
36
defined as impugning a person’s honor or reputation “by means of written material or
images, which are either disseminated, publicly displayed or posted, or by means of written
material the contents of which are publicly uttered,” punishable by up to one year
imprisonment or a fine. (3) It does not constitute slander or libel if “the perpetrator has acted
in his own necessary defense or where, in good faith, he might have assumed the allegation
to be true and to be required in the public interest.”
Art. 262: A person who commits slander or libel “knowing that the allegation is
contrary to the truth is guilty of aggravated defamation,” punishable by up to two years
imprisonment and a fine.
Art. 265: (1) “Where the person defamed is found guilty in a final judgment of the
allegation imputed to him, conviction for aggravated defamation is precluded. (2) Where the
person defamed has been acquitted of the allegation in a final judgment, that judgment is
considered full proof of the falsity of the allegation. (3) Where criminal proceedings for the
allegation have been instituted against the person defamed, prosecution for aggravated
defamation shall be suspended until there is a final judgment with respect to the allegation.”
Art. 266: “Simple defamation,” defined as an “intentional act of defamation that
cannot be characterized as slander or libel, committed in public either orally or in writing or
by image, or orally against a person in his presence or through other acts, or committed by
means of written matter or an image sent or offered,” punishable by up to three months
imprisonment or a fine. (2) “Acts intended to express an opinion about the defense of public
interests, and not at the same time designed to cause worse offense in any other way than
might be assumed from their purpose, are not punishable as simple defamation.”
Art. 267: The punishments provided in Arts. 261-266 “may be increased by one-third
where the defamation is made with regard to: (1) the public authorities, a public body or a
public institution; (2) a public servant during or in connection with the lawful execution of
his duties; (3) the head or a member of the government of a friendly nation.”
Art. 270: Slander or libel of a dead person is punishable by up to three months
imprisonment or a fine.

Norway
Laws
Criminal Code, Art. 95: “Any person who in the realm publicly insults the flag or
national coat of arms of a foreign state, or is an accessory thereto,” may be punished by a fine
or up to one year imprisonment. “The same penalty shall apply to any person who in the
realm offends a foreign state by committing violence against or by threatening or offensive
behavior toward any representative of that state.”
Art. 101: “Any person who defames the King or the Regent” may be punished by up
to five years imprisonment.
Art. 130: Defamation of public authorities, punishable by a fine or up to one year
imprisonment.


Sweden
Laws
Sweden repealed its laws prohibiting insulting government officials and national
symbols in the 1960s and 1970s. In 1965, provisions making it a crime to insult the Riksdag
(Parliament) and foreign heads of state and diplomats were repealed. In 1971, laws
prohibiting desecrating the national symbols of Sweden or foreign nations were abolished.
In 1976, the laws prohibiting insult of the King and public officials were repealed. Sweden’s
Freedom of the Press Act, however, does contain provisions regarding libel and affront or
insult, in general.
Freedom of the Press Act, Chapt. 7, Art. 4: “With due regard to the purpose of a
universal freedom of the press as set forth in Chapter 1, the following acts shall be regarded
as offenses against the freedom of the press if they are committed by way of printed matter
and if they are punishable under law: . . . 14. defamation, whereby a person alleges another
is a criminal or is blameworthy in his way of life, or otherwise communicates information
liable to expose the other to the contempt of others, and, if the person libeled is deceased, to
cause offense to his survivors or which might otherwise be considered to violate the sanctity
of the grave, except, however, in cases in which it was justifiable having regard to the
circumstances, or in order to provide information in the matter concerned and proof is
presented that the information was correct or that there were reasonable grounds for it; and
15. affront, whereby a person insults another by means of offensive invective or allegations
or by any other insulting behavior towards him.”
Art. 7: “Printed matter containing an offense against the freedom of the press may be
confiscated.”
Chapt. 9 authorizes criminal prosecution by the Justice Chancellor of offenses under
the Freedom of the Press Act, and Chapt. 11 authorizes private claims for damages

laupäev, 27. november 2010

Meedia kättemaks

Nagu ka tänases Postimehes Argo Ideon meelde tuletab, olen tõepoolest olnud kirjastaja.
Ma ei tea küll, kust on Ideonil mälestus minust kui Päevalehes päiseid teinud sellist aga eks mälu väidetaksegi olevat valikuline.
Küll mäletan aga seda kui vaevaline oli juba toona ajakirjanikele selgeks teha, et kasutada tuleks informatsiooni ja fakte ja teadmisi, mitte eelarvamusi.
1990 aastate keskpaik ja lõpp olid sellise väljaandeahela nagu Rahva Hääl - Eesti Päevaleht ajad. Olime ühed esimesed, kes ostsid ajakirjanike kasutada Reuters' i jooksva uudisvoo ja andmebaasid. Reuters Business Briefing oli selle nimi.
Selle kasutussevõtt kulges visalt. Paljudel puhkudel jäigi artiklite taust, mis rahvusvahelisemaid teemasid puudutas kesiseks ja Reutersi kogutud bitid kibelesid juhtmeotsas enamjaolt niisama.
Teadmistega toimimise kultuur ei tule lihtsalt ja pole kahjuks Eesti ajakirjanduses siiani muutnud valdavaks.
Nagu olen kritiseerinud, on Eesti ajakirjanduses osaliselt levinud tegevsmudeliks just kergelt nihestatud või suisa väära informatsiooniga asjassepuutuvate isikute ning ümbruse ärritamine. See käivitab kauakestva diskussiooni ja toodab ka lugejaid. Tõepoolest: lugejad on ka sellise käitumisega juba harjunud ja ootavad seda.

Ideonil on oma kirjutises ühes aga selgelt õigus: loomulikult ma teadsin ette, mis saama hakkab. Küll mitte iga alusetut lauset, mida enda kohta lugema pean aga üldjoontes loomulikult.
Kas see etteteadmine oleks pidanud mind ohjama ja suunama? Saan aru, et selline eeldus ja lootus oli. Ideoni (ja ka teiste) psühhoanalüüs selle kohta, miks näiteks mina olen teinud nii naa või kolmat moodi on üksjagu meelevaldne ja kahjuks sisutu. Oma motiive olen ma avalikult selgitanud päris mitmeid kordi...ja teen seda ka siin...aga näib et kasutult. Tuleb välja, et minust paremini teavad minu tegevustest ja mõtetest need, kes pole nendega mingis puutumuses.

Ideoni artiklis on tähelepanuväärne fraas (neid on seal loomulikult veelgi aga esialgu see)
"Poliitiline loogika ütleb, et ükskõik millise paljuvaieldud eelnõu väljasurumine roheliste kaalukeeleks olles andnuks parteile valimisteks juurde nii vajalikke «Browni punkte» ja tegijamainet.
Seega tähendas Strandbergi «nii nagu õigeks pidasin»-hääletus sedakorda poliitiliselt harvaesineva võimaluse käestlaskmist kõigi roheliste jaoks."

Et siis sõltumatult roheliste või kelle iganes programmist ja arusaamadest ja soovidest on meedia siis see, mis otsustab. Need laused võivad olla rahumeeli tõlgitud kui: "Kuna te ei teinud nagu me eeldasime ja soovisime siis nüüd me teile alles näitame!" või midagi sellist.

Tähelepanuväärne on ka artkli lõpp:
"Loodame, et kui seaduse jõustumisel nn ennetustrahvimine reaalselt päevakorrale tuleb, ei taba ootamatut kaasautorit nüüd bumerangina kusagilt solvunud pahameel koos preventiivse hüvitisnõudega, et kunstnikul kaoks igavesti soov miskit ebakohast joonistada."

Mul kaoks soov midagi ebakohast joonistada!?!?!..puistab Ideon…olen ma muide seda kunagi üldse teinud?

Ehk mu isikuliku arusaama kohaselt on tõepoolest tänaseks tekkinud olukord, kus inimeste väärikusel ja aul tallamine ei tohi olla meediakanalite müüginumbrite ja tähelepanumajanduse aluseks. Majandusmudeli muutmine on loomulikult vaevaline ja frustreeriv. Näiteks orjapidamise kadumise nimel on suuri lahingid peetud ja see kestis terve sajandi.

Loomulikult oli mul klahvile vajutamise hetkel selge ka tõsiasi, et need kelle arvelt meediatööstus siiani on oma müüginumbreid kasvatanud on selges vähemuses võrreldes nendega, kellele auteotusel ja valel põhinevad lood lõbu valmistavad. See seadus kaitseb vähemust Eesti ühiskonnas enamsuse uudishimu toitmiseks mõeldud piire ületava tegevuse vastu.
Isiklikult ma ei soovi aga, et iga järgmise põlvkonna teotahtelised inimesed peaksid astuma areenile, kus neid valgusvihku seatakse ja siis midagi kahtlevat nende kohta öledakse. Minust ei saa selle seaduse võimaluste kasutaja. Minus on lootus meedia ja ajakirjanike arenemis ja kohanemsvõimesse.
See seadus ei ole Mitte sõnavabaduse vastu vaid muudab sõnavabaduse sisu selgelt inimväärikamaks. Kas pole?

Ideon viitab, et ühes Postimehes avaldatud tekstis ma ütlen et:
«Kasvada saab eripära ja tähelepanuväärse suunas, mitte halli ebamäärasuse suunas,»
Sellesama viidatud 2004 aastal avaldatud loo
Tappa ehitussiga ja kompressorhunt!

Lõpus ütlen ma aga hoopis nii:
"Mida segasemad ja sisemise kooskõlata on tänased lood seda segasem ka tulevik. Mida vähem vaimuvalgust seda kiduram kultuur."

Ma olen veendunud, et tänu sellele seadusemuutusele ei kao Eestist kindlasti mitte sõnavabadus vaid loodan, et pigem kaovad alusetud ajakirjandusteosed müüginumbrite tekitajana või vähemalt väheneb nende osakaal ja vaimuvalgust saab enam olema.

reede, 26. november 2010

Kiri kaugelt ehk kuidas ja mida soovitatakse saadikutele hääletuste eelselt


Olen juba korduvalt viidanud Hans H. Luige poolt mulle enne neljapäevast hääeltust saadetud kirjale ja selle olemasolu-sisu vastu huvi tuntud.
Seetõttu avaldan selle kirja sellisel kujul nagu selle sain ka oma võrgupäeviku lugejaile. Eks hinnake ise, kas kirja sisu ja sellele järgnenud raevukus kirjutaja meediakanaleis on seotud või mitte.

Kirjas on ehk lugeda tavaline lobby ja hulgaliselt eeldusi näiteks selle kohta, et ilmselt on Eesti kohtusüsteem läbinisti mäda ja kindlasti hr. Langi ägeda mõju all.
Valimisteni on väga vähe aega ja see on tegelikult ennustamatu, kas Lang ka edaspidi justiitsministrit jookseb.

Kiri ise aga siin:


Päevast Marek,

polegi ammu näinud, üle-eelmine Ekspress tõi su artikli väikeste erakondade hüvangust.
Nüüd olekski tarvis Langi tank kraavi lasta.
Seadusteuputust, mida 30-inimeseline seadusloome kollektiiv Just. Min-is vorbib, võib nimetada keskkonnakahjuks. Vaat kui argpükslikult ref. Antropov ka ise ütleb et "president ja õiguskanstler võivad veel aidata"... Kelle vastu?!REF enda eelnõu vastu?
Palve sulle: ärge toetage. Ajakirjandusel praegu niigi sitt silgukarbis ja on ju veel Riigikohtu otsus Leedo contra Delfi asjas. Üks Virumaa väljaanne sai 200 000 kr trahvi kohtus vägistamisohvri nime avalikustamise eest. EPL maksis Seppiku tahtel 50 000 (kuigi ilmaasjata. Ain ju oli tegija Balti jaama monumendi küsimuses). Ühesõnaga, kaitse on kodanikel täiesti olemas.

Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib. Vat da fakk.

Kesk ei hääletanud, kui teie ei murdu siis Lang puhkab jalga. Kuidas tundub? HHL


Ahjaa...muide saatsin ka Keskpäevatunni juhile Priit Hõbemäele tagasihoidliku küsimuse selle kohta, et kas nad ei sooviks ehk mind homme selles raadiosaates osalemas näha.
Vahetu allikas ikkagi selel kohta, millised on mu motiivid ja diilid, eks?
Ootangi vastust.

Meie tavaline igapäevane vale


Hannes Rumm väidab oma arvamustekstis (EPL 26. november 2010) ühe vale teise järele.
Alustame viimasest. Enne nn allikakaitseseaduse hääletust võetud 10 minutise vaheaja jooksul olevat keegi tulnud ja minuga midagi lägi rääkinud ja diili teinud (Rumm:"Siis võeti kümme minutit vahe-aega ja selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt."). Mitte midagi sellist ei ole aset leidnud. See on lihstalt vale.

Inimesed, kes olid tulnud riigikogu rõdule toimuvat jälgima just selleks, et vaadata, kas enne hääletust toimub mingeid koondumisi ja arutamisi, kinnitasid, et meie fraktsiooni liikmetele ei lähenetud ega räägitud. Selline väike vale siis algatuseks justnagu ausana ja õigluse eest seisva Rummu poolt.

See, mis aga sündima hakkab oli mulle aga selge juba hääletamisele eelnenud kolmapäeval kui üks meediaettevõtja saatis mulle kirja, mille soovitas "langi tanki" kraavi ajada.
Sõrmede soojus polnud riigikogu puldi klahviddelt veel lahkuda jõudnud, kuis sama meediaettevõtja omatavas kanalis ilmus anonüümne artikkel, mis sisaldas suure hulga alusetuid väiteid, miks ma olevat oma otsuse just sellisena teinud.
Aitäh Hans! Ega muud poleks tegelikult arvanud ja oodanudki.

Rohelised ega mina isiklikult pole kindlasti teinud mingit Rummu väidetud arvatavat diili. Kui Rummule on teada diil või selle osapooled siis, mis on selle diili sisu? Kes on osapooled?
Või milline see olla saakski.
Mõtlen, et mis on ehk olulisemaid muudatusi, mida meil (Rohelistel siis) on õnnestunud 2011 aasta riigeelrvesse teha? Ehk siis 60 miljoni krooni võrra suurendatud toimetulekutoetused. Milline võiks olla selle sammu isiklik kasu mida ette heita?

Ehk veelkordselt, milline on mu mulje toimunust.
Kõnelaune seadus ei saa ühelgi moel muuta karistatavaks tõerääkimist ja selle harrastamist ükskõik kui suurtes tiraažides. Sõnavabaduse tähendus on loomult ikka mitmepoolne ja vaba sõna kasutamine ei saa kindlasti toimuda alusetult (valet kasutades) kedagi teist kahjustades või söödaks muutes.

Just söödaks, sest ajakirjanduslik meetod, kus alusetu väide tiražeeritakse lootuses ja ootuses, et asjassepuutuvad asuvad end õigustama-kaitsma-väitlema, on tänaseks päris levinud.
Just seda meetodit praktiseerib antud hetkel ka Eesti Päevaleht andmata mulle kohest võimalust Rummu valele vastata. Eks ikka selleks,e t vale levikut ja kestvust siis esilekutsutud arutelus mingilgi moel piirata.
Las kestab vastuseta vale esmaspäevani või koguni nädala! Lehes pole kindlasti nii kohese avaldamise jaks ju ruumi, eks!? Klikke tuleb rohkem ja reklaamimüüjad löövad nurru.

Eelmainitud kirjastaja kahtlustas mulle saadetud kirjas, et kõnealuse seaduse tegelik mõte olevat hoopis vaat milles:
"Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib."
Päris karm kahtlustus. Mina omalt poolt juhin tähelepanu sellele, et tegelikult on täna juba kohut mõistetud kohtuniku üle, ja ta ka süüdi mõistetud, kes tegi oma otsuse kallutatult aga ilma isiklku kasusaamise huvita.

Ja lõpuks veel otsusest. Rummu teada on tehtud mingi räpane kokkulepe. Mina olen jätkuvalt veendunud, et õiguslik tasakaal meedia ja selle käsitletavate vahel on vajalik nagu ka selgem kohtupraktika ses osas. Ma pole kunagi teisel arvamusel olnudki.
Ainus kokkulepe, mille tegin ongi kokkulepe iseendaga, et hääletasin nii nagu tõeks pidasin…tegemata kokkulepet meediaga, kelle esindajate raevukust võinuks ma vältida või tegemata ka kokkulepete Rummu ja tema erakonnaga või kellega iganes teisega.

Nagu ka Rummu kirjutisest ja Päevalehe toimimisest näha, on võimalik Eesti ajakirjanduses süüdimatult avaldada valet kelle iganes kohta. Olukord on muu hulgas ka selline, et vaatamata palvele avaldada võimalikult koheselt ka omapoolne õiendus selle Rummu valejutu kohta pole Päevaleht leidnud selleks võimalust. Mis kaalutlustel? Mul on põhjust arvata, et näiteks ärilistel kaalutlustel: pikemalt püsiv konflikt müüb teadupoolest paremini ja kutsub rohkem hiireklikke tegema.

Ja kuidas siis on selle süütuse presumptsiooniga: "Süüdi!" kuna toimetus väidab nii arvamusekirjutaja suu läbi ilma tõendeid küsimata ja vastuväideteks aega ja ruumi andmata.

neljapäev, 25. november 2010

Meedia ja meelevald


Meedia meelevald on meeletu. Väide, mille esitamiseks mõeldud lause lõppeb küsimärgiga on hea viis põletada märk lauses mainitu näkku. Osaline protsessi kajastamine võib jätta sootuks muu mulje. Osaline tõde ja lausvalegi on peamine konks, millega Eesti meedia oma laisemas ja masstootmislikus osas võtab lugeja, vaataja ja kuulaja oma konksu otsa. Enamgi, sama konksu otsa satub ka meelevaldses tekstus mainitu, kes reeglina peab hakkama seletama, et ta ei ole ei kaelkirjak, ei siil, ei Lõuna Aafrika kuue meetri pikkune mullauss ega isegi mitte tavaline siga. Seadus, mis selles virrvarris mõõdukat tasakaalu luua üritab on tänaseks meediarahva ühe osa poolt parajalt raevukalt vastu võetud.


Sõrmedelt pärit soojus polnud veel riigikogu hääletuspuldilt hajunud kui juba sain telefonikõne, milles küsiti, et miks olin ma allikakaitse seaduse poolt kuna just minu tõttu olevat see vastu võetud.
Pean siinkohal tõe huvides kohe üles tunnistama, et see seadus võeti vastu 51, mitte 1 riigikogu saadiku häälega.

Arusaam roheliste fraktsioonis on siiani olnud selline, et igaüks saab teha omi otsuseid oma vabast tahtest lähtuvalt. See ongi juhtmevaba poliitika.

Toon siia kaks paragrahvi seadusest, mis siis ajakirjanikke ja meediaomanikke enim on erutanud ja ärritanud:

2) paragrahvi 134 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.“;

3) paragrahvi 134 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
(6) Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.“.

Kuni siis selleni välja, et üks meediatootjatest soovitas mul eile kõnealuse eelnõu tungivalt maha hääletada kuna kodanikud olla kaitstud niigi laimu eest.
Noh ja veel mõnda huitavat...mida hea tahtmise korral võiks ka tagasihoidlikuks mõjutamiseks kutsuda...aga selline see komme juba on.

Tarvitses mul aga hääletada nii nagu õigeks pidasin kui samas meediaväljaandes ei ilmunudki muud kui lihtsalt järjekordne ports valet, mis lisaks mulle puudutas ka minu lähedasi.
Seda valet kordas üks teine meediaväljaanne ja siis pidas seda valet vajalikuks korrata oma küsimuses ka rahvusringhääling, kust Aare Rannamäe küsis mult otseeetris, kas mul olid ka mingid muud motiivid antud eelnõu poolt hääletamiseks nagu väidetakse (sic!).
Väitjaks ei ole aga keegi muu kui Eesti Ekspressi artikkel, millel puudub ka autor ja kus on lugeda nagu oleks minu poolthääl antud seadusele tulnud ei muust kui soovist, et Kliima ja Energiaagentuuri ei likvideeritaks kuna sellel olevat igasugu probleeme nagu meedia väidab.
Lihtsad ja kontrastsed aga enamjaolt tele mittevastavad kujundid on need, mis muudavadki elusad inimesed ei muuks kui muinasjututegelasteks, kellelele külgekleebitud tegevuste ning omadustega siis Eesti meedia püüab maailma seletada.

Probleeme on aga just ja sageli sellesama meediaga, millise töötajad lihtsalt väldivad fakte ja levitavad teadmise pähe üsna sageli eelarvamusi või ettekujutusi. Just needsamad ettekujutused ja süsteemikindlalt evitatavad valed ei ole muud kui meedia enda tähelepanuallikas. Tähelapnu on aga meediamajanduse alus ja peamine kaup.
Kui küsisõnata lausele, mis kostuks muidu väitena lisada formaalselt lõppu küsimärk on tulemuseks lihtsalt huvitav küsimus.
President on narkomaan ja lastepilastaja….?
Tuntud poliitik peab põrandaalust mängupõrgut…?
Kõrge riigiametnik pakub oma kodus inimlihast toite…????
jne. Küsija suu peale pole loomulikult tavaks lüüa.

Mainides nime koos sele kiivas küsilausega jätkub aga juttu kauemakski. Eks siis see, kelle kohta see nn küsimus esitatakse peab siis hakkama seletama, et nii see ei ole jne jne.
Ja tähelepanu on saavutatud. Klikke tuleb, silmapaarid vaatavad, jätavad meelde, kordavad, tähelepanu müüb ja reklaamiraha teenitakse. Ajakirjanduski on ju äri.
Ei mingit erilist vaeva ega haridust ega analüüsi ega teadmisi selleks vaja pole.
Väitele küsimärk lõppu ja asi vask.

Eks loomulikult see uus seadusemuudatus sellist turustamisstrateegiat ju mingil määral mõjutab ja kõigutab.
Vaja on tõepoolest paremat meediamüügimudelit.
Sisule keksenduvat näiteks ja tõde kuulutav.
Tõde pole paraku odav.

laupäev, 20. november 2010

Masu läbi…pasunasse ja kõigile



Väheste võimalustega toimetulekuks on vaja kokku leppida, kellest lahti saadkase. Kogemus ütleb, et piisab kui konkurendi pea ja keha on pandud erinevatesse kastidesse, siis jagub võimalusi allesjääjatele lihtsalt rohkem.

Kunagi arvasin ka ise, et majanduskriisile järgneb sotsiaalne kriis.
Teadagi kuidas.
Töökohtade kadumisega seotud eluolu kehvnemised ja muu selline.
Poleks osanud arvata, et selle väite sisu on sügavam.
Nimelt ka mööduv ja mingil hetkel mööda saav majanduskriis põhjustab tõsise sotsiaalse kriisi.

Ja nimelst millise…
…kriis on võtnud teadupoolest võimalused paljudelt. Kriisi möödumine toob need võimalused tagasi aga võimalusteta jäänud töötajaid, ettevõtteid ja nende omanikke on pagana palju.
Need siis hakkavadki väheste võimaluste peale tormi jooksma.
See on ja saab olema väga närviline tegevus. Vaat et nagu kodusõda.
Majandusministeeriumi kantsler ja maanteeameti juht on ühed esimesed, kelle majandskriisi möödumise revolutsioon giljotiini alla tahab saata.
Pole mul neist uurmismaterjalidest mõistagi aimugi aga mulje on selline.
Pole nad esimesed ega jää viimasteks.

Sedavõrd, kuidas kaubanduskeskuste parklad aina sagedamini autodest pungil on hakkab kostuma ka sõnumeid majanduse taastumise kodusõja rinnetelt.
Võimalusi on veel vähem kui vajadusi.
Nii käibki sotsiaalmajanduslik kodusõda seniks kuni kõigil taas võimalusi.
Hind, mida tulevase heaolu eest maksta tuleb pole alati kõige soodsam.
On loosungeid, et kutsugem andekad koju tagasi.
Ma arvan, et esimene loosung, mille täitmine ei maksa ju midagi, oleks et jätaks andekad ja võimekad kodus lihtsalt ellu.

teisipäev, 9. november 2010

Viljasaak sõltub kombainist ehk astmelise tulumaksu ja muude maksude meelevaldusest



Nagu ikka suutis ajakirjandus taas selgitada seda nagu sooviksid rohelised astmelist tulumaksu.
Soov kaaluda ja arutada mingi maksu üle ei tähenda veel selle soovimist.
Kuigi kolleeg Trapido riigikogus on muteada isiklikult tõepooelst astmelise tulumaksu pooldaja, pole rohelised teinud ühtki otsust sellise maksu toetamiseks. Roheliste peamiseks maksujutuks on siiani jäänud ikka ressursimaksud nende erinevates avaldumisvormides.

Sama äraleierdatult nagu Taliga ja ametiühingud kõnelevad astemlisest tulumaksust kui võluvitsast on siinkohal põhjust rääkida sootuks muud juttu.
Maksudest üldisemalt.
Nimelt ei tooda maksud mitte mingit tulu. Toodavad riigitulu aga mitte esmast väärtust, millelt neid arvestatakse.
Seejuures ilmselt ei kõrged ega madaladki maksud.
Vastupidisel juhul peaks ju kõrgete maksude riikides majandus välja surnud olema.
Aga ei ole.
Jutt maksudest kui majanduse alusest täna, kus me oleme seotud ja koostöös paljude teiste riikidega Euroopa Liidus, on mu meelest mõõdukas loba.
Madalad maksud ei edenda majandust karvavõrd rohkem kui arvatakse et kõrged maksud pidurdavad.
Maksud pole muud kui kombain, mis märkimisväärselt saagikust ei kujunda.
Kombain korjab saagi nagu maksudki toovad riigikassasse raha.
Lõigata saab vilja aga põllult. Saagi allikas on head seemned, hea muld, hea ilm ja õige külviotsus ning korralik põlluharimine.

Majanduse esmaseks aluseks on samuti ennekõike arukad ja tulevikku suunatud investeeringud. Õigesti valitud seemned, muld ja oskuslik tegutsemine…see oleks investeeringute analoogia põllupidamise puhul.
Neid arukaid investeeringuid tulebki teha.
Ja seda juba täna, selmet arutada taas ja taas seda kuidas jõukale naabrile astmelise tulumaksu kehtestamine tekitab õiglust ja rahulolu juurde või ma täpselt ei teagi, millised need kõik argumendid kokku on.

Ainus, mille maksustamises rohelistel on üksmeel ja ma loodan, et seda üksmeelt jagavad ka muud ühiskonnaliikmed, on ressursside maksustamises.
Maavarad ja nende kasutusõigus on tegelikult kõigi maksumaksjate ühine väärtus, millelt maksu küsida polegi mingi patt.
Näiteks põlevkvi, mille kasutamine täna viib meie ühisest rahakotist varjatult välja 5-8 miljardit krooni ja hüvena tuleb tagasi väidetavalt odav elekter.
Äkki oleks siiski õigustatud maksumaksjatel kogu see 8 miljardi jagu raha, mis põlevikikasutus nõuab terviseparanduseks, teedeehituseks ja jäätmekäitluseks, põlevkvile kasutusmaksu kehtestamisega kasvõi osaliselt tagasi küsida. 30-40 krooni põlevkivitonnilt tooks maksumaksjale tagasi need kulud, mida kaude sama tööstuse ülalpidamiseks tehakse.
Loomulikult läheks seepeale kallimaks ka elekter.
Pole kahtlustki ja kohe märkimisväärselt.
Aga elektriga saab säästlikumalt ringi käia aga toimetulekuga hädas olevatet inimestelt sama…püüdke asjadega veelgi sästlikumalt ringi käia!…nõuda ei saa ega tohigi.
Või küsigem nii: mida rohekm soovitakse, kas odavat eletrit või tasuta kooliharidust ja koolilõunaid?
Alates 2013 aasta 1. jaanuarist, kui elektriturg täiesti vaba, on põlevkivimajanduse slline varjatud toetamine üldse täiesti mõistetamatu.

Nii ongi ainuke õiglane maks, tasu maavarade ja loodusressursside kasutamiselt. Meie ühise vara kasutamiselt. Ja ressursside jõulisem maksustamine mõjutaks loomulikult investeeringuid ning seda suunas, mis oleks ilmselt seotud lisaväärtuserohkema või ajumahukama tegevusega.

Inimese tekitatud raha maksustamisest rikkust aga ühelgi moel juurde ja võrdust lisaks ei teki.
Ainus alternatiiv lõpmatule maksuvaidlusele on arutada selle üle, millised peaksid olema need investeeringud ja riiklikud kavad, mis sisulise jätkusuutlikkusega tekitaksid aja-, raha- ja ressursusisäästul põhinevat heaolu kõigi jaoks.
Ma loodan, et ka riigikogu valimised keskenduvad enneküike arengukavade ja investeeringute sisule, mitte sellele tüdimuseni väsitavale astmelise või mitteastmelise tulumaksuteemale.

esmaspäev, 1. november 2010

Riigikaitse uus tase: lobiseme kõik välja küll nad meid siis kartma hakkavad!

Olen minagi lugenud pealkirju sellest kuidas üks teine või kolmas asi olla mul Kaitseminitseeriumile üle andmata, kuidas sõdurid ootavat pikisilmi mingit imekangast või ma ei tea veel mida.
Tõepoolest on Tehnikaülikool sõlminud kaitseministeeriumiga lepingu, mille raames olen juhtinud töörühma, kes muu hulgas on tõepoolest loonud ka terve rea uusi materjale, süsteeme ja kontseptsioone. Eesmärgiks uute kaitselahenduste tekitamine.
Lepingud nagu asjakohased ja üle antud aruanded pole avalikkuse jaoks mõeldudki.

Ühtäkki hakkasid siis erinevad vilemehed puhuma sellest, kuidas selle kõigega olla seotud suur hulk probleeme. Postimehe ajakirjanik viitas, et koguni arvatakse, et tegemist olla sootuks blufiga.
Loomulikult pole tegu blufiga, mida sain täna nii Kanal 2 kui ERR reporteritele Tehnikaülikoolis ka demonstreerida.
Eesti teadlaste ja inseneride tööd on muu hulgas ära märgitud ka NATO teaduse ja tehnoloogiaorganisatsiooni uudiskirjas.

Asjatundjana antud valdkonnas esines ka näiteks hr. Leo Kunnas, kes muu hulgas mainis:

«See projekt meenutab natuke neid ulmejutte, mida ma kirjutan. Ma ei väida, et see oleks võimatu, aga kahtlen, kas meil on võimekus selliseid asju teha.»

Järelikult: Kunnas peab teadma millest räägib.
Vaatasin siis üle nii lepingud kui aruanded, mis selle tööga seotud.
Tegemist on ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumentidega, mille avalikustamise tähtajad on nii 2014 kui 2015 aastatel.


Väljavõte Tallinna Tehnikaülikooli ja Kaitseministeeriumi vahel sõlmitud lepingu aruande päisest, kust on näha, et antud teksti ametialane kasutamine saab lõppeda alles 2014 aastal. Nii see aruanne kui samalaadsete piirangutega muud dokumendid võivad arvatavalt olla ka näiteks Leo Kunnase teadmiste allikaks, kes ajakirjandusele ka teada annab, mida ta asjadest arvab.


Ametialaseks kasutuseks mõeldud paberi lekitamine ei too endaga kaasa kinnimajja minekut aga eks see ju eetiliselt veidi veider ole.
Kuidas saab suhtuda riigikaitsest tõsimeeli kõnelevasse eruohvitseri, kes nagu mina aru saan on võimalik et endale teatavaks saanud ametialase info lihtsalt ajakirjandusele edasi lobisenud.
Aga no jah…ega ta enam ju ametiisik pole.
Ulme.